Archive for november 25, 2008

Kuidas Kati Murutar asjale pihta ei saanud ehk sandikeste maagilisest päritolust

Murutari-mutt kirjutas eile Delfis, kuidas tema sante tuppa ei lase. Kadri- ja mardisante nimelt. Et ei tea need lapsed midagi viljaõnnest ega karjaõnnest, oskavad ainult üht laulu ja pommivad siidriraha ja üldse esindavad nõmedat linnarahva tarbimiskultuuri.

Sandikskäimise salavõti on ju ikkagi positiivne loits. Ürgne mana. Marditamise-kadritamise inimlik tagamaa on soov üksteisele keset pimedat tõeliselt otsa vaadata, koos laulda-tantsida ja inimlikku soojust jagada,” teatab emand Murutar veendunult.

Nojah. Seda ka. Aga mind ajab nii pooliti muigama ja pooliti ärritab ka, et aulik emand ise esindab siinkohal minu meelest üsnagi sellist tarbijalikku ja ürgsest maagilisest mõttest võõrandunud suhtumist. Et olgu santijad lahked, muudkui aga lõbustagu majalisi ja soovigu õnne.

Emand unustab aga, et sandid esindavad tegelikult Teist Ilma ja Väge. Sandid on pühad, on jumalikud olendid. Neil ei ole mingit kohustust inimestele meeldida ega midagi head soovida. Kui neil himu tuleb, võivad nad, muide, inimese hoopiski ära needa.

Kusjuures, kes muinasjutte on lugenud, teab, et sandikesed võivad teinekord kuramuse riuklikud ja ahned olla. Vanamoor, kes võtab sõdurpoisi viimsed kolm krossi või kerjus, kes sööb mõnuga vaeslapse viimse leivasuutäie.  Noh, eksole.

Tõsi, hiljem saab heategu tavaliselt tasutud. Aga esialgu võivad sandid teise südameheadust päris jõhkral kombel proovile panna.

Selle pilguga vaadates ei ole inimesel tegelikult midagi kobiseda, kui jumal siidrit või suitsuraha küsib.

Muidugi meeldiks mulle ka, kui santijooksvad lapsed teaksid, mida ja miks nad teevad. Aga neile etteheidete tegemine kindlasti ei näita mingit sügavat ürgset maarahva maagilist mõtlemist. Selle baasilt oleks minu meelest küll õigem küsida, kas hoovis üldse sandib niisama laps või on see seekord päriselt mõni noist pühadest olenditest.

Andrei Rublov. Püha kolmainsus

Andrei Rublov. "Püha kolmainsus"

 

Muide, Murutar nüüd Murutariks. Ega sest midagi juhtu, kui ta santijaid majja ei lase. Aga mulle menus nüüdsama üks päris jõhker lugu sellest, kuidas inimesed rahvakombeid täidavad ilma, et neile üldse pärale jõuaks, mis nende mõte on.

Nimelt jätnud üks pere kord uusaastaööks toidu lauale. Pere suur koer pannud selle öösel nahka. Rammusast toidust läinud tal kõht lahti. Pererahvas leidnud hommikul toidulaua puhtaks sööduna ja toa natukene koerasitasena. Seepeale vihastanud nad nii hirmsasti, et pannud kuradi lolli koera, kes laualt sõi, magama.

Ei hakka rääkima sellest, et loomaga sedasi teha on nii ehk naa ilge. Räägin seekord hoopis asja religioossest või maagilisest küljest. Sellest, et inimene jätab olendeiele ande ja siis solvub olendite peale, kui need annid vastu võtavad. Mida ülbuse otsa ja äärt? Kes neile ütles, et nende koer ei olnud sel õhtul see, kes pidigi annid saama?

Aga üldiselt, kui sa ei ole valmis võõraid vastu võtma ja olendeid vagalt teenima, siis ära parem püüagi. Vaata parem niisama telekast seepi. Tuleb vähem jama.

Ja siin ka üks judeokristlik  Mamre tammiku “mardisandijutt” , millest on inspireeritud ka seda lugu illustreeriv ikoon.

Muide, head kadripäeva! (:

november 25, 2008 at 10:54 e.l. 23 kommentaari


Kalender

november 2008
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930