Kuidas Kati Murutar asjale pihta ei saanud ehk sandikeste maagilisest päritolust
november 25, 2008 at 10:54 e.l. 23 kommentaari
Murutari-mutt kirjutas eile Delfis, kuidas tema sante tuppa ei lase. Kadri- ja mardisante nimelt. Et ei tea need lapsed midagi viljaõnnest ega karjaõnnest, oskavad ainult üht laulu ja pommivad siidriraha ja üldse esindavad nõmedat linnarahva tarbimiskultuuri.
“Sandikskäimise salavõti on ju ikkagi positiivne loits. Ürgne mana. Marditamise-kadritamise inimlik tagamaa on soov üksteisele keset pimedat tõeliselt otsa vaadata, koos laulda-tantsida ja inimlikku soojust jagada,” teatab emand Murutar veendunult.
Nojah. Seda ka. Aga mind ajab nii pooliti muigama ja pooliti ärritab ka, et aulik emand ise esindab siinkohal minu meelest üsnagi sellist tarbijalikku ja ürgsest maagilisest mõttest võõrandunud suhtumist. Et olgu santijad lahked, muudkui aga lõbustagu majalisi ja soovigu õnne.
Emand unustab aga, et sandid esindavad tegelikult Teist Ilma ja Väge. Sandid on pühad, on jumalikud olendid. Neil ei ole mingit kohustust inimestele meeldida ega midagi head soovida. Kui neil himu tuleb, võivad nad, muide, inimese hoopiski ära needa.
Kusjuures, kes muinasjutte on lugenud, teab, et sandikesed võivad teinekord kuramuse riuklikud ja ahned olla. Vanamoor, kes võtab sõdurpoisi viimsed kolm krossi või kerjus, kes sööb mõnuga vaeslapse viimse leivasuutäie. Noh, eksole.
Tõsi, hiljem saab heategu tavaliselt tasutud. Aga esialgu võivad sandid teise südameheadust päris jõhkral kombel proovile panna.
Selle pilguga vaadates ei ole inimesel tegelikult midagi kobiseda, kui jumal siidrit või suitsuraha küsib.
Muidugi meeldiks mulle ka, kui santijooksvad lapsed teaksid, mida ja miks nad teevad. Aga neile etteheidete tegemine kindlasti ei näita mingit sügavat ürgset maarahva maagilist mõtlemist. Selle baasilt oleks minu meelest küll õigem küsida, kas hoovis üldse sandib niisama laps või on see seekord päriselt mõni noist pühadest olenditest.
Andrei Rublov. "Püha kolmainsus"
Muide, Murutar nüüd Murutariks. Ega sest midagi juhtu, kui ta santijaid majja ei lase. Aga mulle menus nüüdsama üks päris jõhker lugu sellest, kuidas inimesed rahvakombeid täidavad ilma, et neile üldse pärale jõuaks, mis nende mõte on.
Nimelt jätnud üks pere kord uusaastaööks toidu lauale. Pere suur koer pannud selle öösel nahka. Rammusast toidust läinud tal kõht lahti. Pererahvas leidnud hommikul toidulaua puhtaks sööduna ja toa natukene koerasitasena. Seepeale vihastanud nad nii hirmsasti, et pannud kuradi lolli koera, kes laualt sõi, magama.
Ei hakka rääkima sellest, et loomaga sedasi teha on nii ehk naa ilge. Räägin seekord hoopis asja religioossest või maagilisest küljest. Sellest, et inimene jätab olendeiele ande ja siis solvub olendite peale, kui need annid vastu võtavad. Mida ülbuse otsa ja äärt? Kes neile ütles, et nende koer ei olnud sel õhtul see, kes pidigi annid saama?
Aga üldiselt, kui sa ei ole valmis võõraid vastu võtma ja olendeid vagalt teenima, siis ära parem püüagi. Vaata parem niisama telekast seepi. Tuleb vähem jama.
Ja siin ka üks judeokristlik Mamre tammiku “mardisandijutt” , millest on inspireeritud ka seda lugu illustreeriv ikoon.
Muide, head kadripäeva! (:
Entry filed under: Uncategorized.
23 kommentaari Add your own
Leave a reply to Kati Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Ester | november 25, 2008, 12:42 p.l.
Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõned ise seda
aimamata võtnud külalistena vastu ingleid. (Kiri heebrealastele, kuskil lõpupoole)
2.
'ganna | november 25, 2008, 12:56 p.l.
Tänavuse mardipäeva tähelepanuväärne osa oli muide hoopis venekeelsed mardisandid. Intergeeruvad & veel vabatahtlikult!
3.
Kati | november 25, 2008, 1:01 p.l.
ester,
no just. (:
ganna,
lahe.
meil siiski käisid eestikeelsed mardid. aga olid muidu toredad ja õuntega täitsa rahul.
minul igatahes tuleb pärast marte ja kadrisid ikka selline naaivsoe tunne, et näe, jumal käis külas, mis sest, et naabrilapse kujul.
4.
Nirti | november 25, 2008, 1:13 p.l.
Ma olen ka tänapäeva sanditamise suhtes võrdlemisi skeptiliselt meelestatud, peamiselt seetõttu, et mul on ühtviisi raske leida jumalat joodikust & voodilinasse mähkunud kommimaiast lapsest
5.
Kati | november 25, 2008, 1:18 p.l.
nujah,
mina olen seda meelt, et kui juba üldse kuskilt jumalat otsida ja leida, siis ei ole küll inimese asi ette kirjutada, milline too olema peab, olla tohib.
6.
notsu | november 25, 2008, 1:32 p.l.
“Libarebastes ja kooljates” päästis naine oma mehe elu väga koleda ropendava turujoodikust taolase abiga, kes talle suhu rögastas.
7.
algarv | november 25, 2008, 1:36 p.l.
Kui minna lihtsalt inimlikule tasemele, siis minu jaoks need naabrilapsed, kes mardi-ja kadrisanditamas käivad, on nii elevil ja toredad, kui on võtnud ette sellise asja. Meie kandis on üks tubli emme nendega kaasas ja enne neid kenasti õpetanud ka, nii et nuriseda oleks patt. Kuna endal väikesi lapsi pole, siis nagu ei viitsiks nendega jamada. Aga ikkagi lasen nad sisse ja kuulan ära. Lastel nii hea meel ja ise mäletan, kuidas pidasime omal ajal arvet, kes laskis sisse ja kes mitte. Nii et veidi lahkust teiste vastu ei tohiks küll tükki küljest võtta. Korrusmajas on veidi teine lugu, aga uksesilmast saab ju vaadata, keda lasta sisse, keda mitte.
Mardiõhtu tuli kuidagi ootamatult, polnudki midagi neile anda. Aga tean, et raha ajab ka asja ära. Nüüd kadriõhtuks valmistusin, aga miskipärast keegi ei tulnudki. Jäin veidi kurvaks nagu oleksin petta saanud.
8.
Kati | november 25, 2008, 1:42 p.l.
madripäeva vist peetakse kuidagi rohkem, kui kadripäeva.
eks sellest ka mardisante rohkem käib.
9.
Morgie | november 25, 2008, 2:48 p.l.
jap. kui lapsed kadritada ei oska, võib neile ju riuklike salmikestega vastata ja kõigest küsimisest hoolimata traditsioonilisi ande anda. mis need olid – linast riiet, suitsusinki ja… kukekommi 😛
10.
Oudekki | november 25, 2008, 4:54 p.l.
Tàpselt minu mòtted oled kirja pannud….
11.
Siiri | november 25, 2008, 5:07 p.l.
Head nimepäeva 🙂
12.
Algarv | november 25, 2008, 6:04 p.l.
Hehee! Minu kadrisandid tulid täna, ei jäänud ma millestki ilma. Kumb päev siis õige on, kas eile või täna?
13.
Kati | november 25, 2008, 6:25 p.l.
kadripäev on täna.
katri joostud on minuteada nii kadripäeval kui ka kadrilaupäeval. laupäeval siiski tiba rohkem vist.
14.
Kati | november 25, 2008, 6:26 p.l.
aitäh, Siiri. 😉
15.
notsu | november 25, 2008, 9:49 p.l.
Head nimepäeva jah!
See, et igasugused tähistamine toimub püha eelõhtul ehk pühadelaupäeval, pidi tulema keskaegsest kalendriloogikast: toona olevat uue päeva algust loetud päikeseloojakust. Seega hakkas kadripäev tegelikult juba eelmise päeva loojakul pihta. Jõululaupäevaga sama lugu – kui päike loojas, ongi pühad käes.
Urmas Petti rääkis, vat.
16.
kukupaike | november 25, 2008, 10:09 p.l.
Mul peres selline hulk nimepäevalisi täna, et pidin Sinu oma äärepealt maha magama 😦
Õnnesoovid siiski!
17.
heli | november 26, 2008, 12:50 e.l.
Huvitav, kas ma elan mingis muus tsivilisatsioonis kui Murutar ja tema tuttavad tartlased?
Igatahes olen mina lapsena sanditanud (siis sai isegi vetsupaberiõnne soovitud, see oli ju defka) ja on minu lapsed sanditanud. Ja meie peres on nii mardid kui kadrid alati sisse lastud (kuigi viimastel aastatel pole neid enam käinud – ümberkaudu lapsed suureks kasvanud ja nende lapsed veel liiga pisikesed ja neid vahepealseid võõramaid ehk peletab koer aias).
Aga paaril korral on juhtunud küll, et sandikesed peale sisselaskmislaulu suurt midagi ei oskagi. Siis oleme neid ikka küsimustega ja julgustamistega aidata püüdnud a la “mis õnne te meie majja siis tooma tulite ka?” ja neile lõpuks vastu laulnud “olge terved mardikesed meie perre õnne toomast”. Alati on nad kommide-õunte üle marurõõmsad olnud, pole keegi neist kunagi raha nõudnud ega johmased olnud.
18.
poolhäälne | november 27, 2008, 7:10 e.l.
See jutt Sul, Nõiamoor, on nii asjalik, et seda peaks nii mõnelegi näitama.
19.
ants | november 27, 2008, 8:13 e.l.
Tubli, Kati. Tõesti oli kena lugeda. Meil käisid mõlemad, nii Mardi- kui Kadrisandid. Ilus oli vaadata ja kuulda PÄRIS õiget mardilaulu. Ilma nad loomulkult ei jäänud.
Aga Murutar – sellest edevast tshikist pole ma kunagi midagi pidanud. Küll on kena, et ta väljanägemine hakkab ikka rohkem vanamutistuma
20.
ahaa | november 27, 2008, 12:23 p.l.
hindudel on ka miski lugu (ei mäleta päritolu).. aga seal oli umbes nii, et pereema pani enne templisseminekut ka anniks tehtud käkid ukse taha jahtuma.. ja seal sõi need hulkuv tokerdanud ja kärnane koer ära. naine sai jaole ja peksis koera tühjakssöödud panniga. läinud siis templisse, palvetanud ja puha.. ja siis kurtnud, et tegin sulle ka käkid annetuseks, aga nendega läks kehvasti. jumal vastas, et ei läinud ju kehvasti, ma sõin käkid ära… kas sa siis ei mäleta, ise peksid mind veel selle eest…
—
a murutar tegelt pole sugugi rumal ega tshikk… aga noh, ega kõik ei peagi meeldima 😉
21.
Kati | november 27, 2008, 12:37 p.l.
Murutariga on täiesti võimalik asju ajada. vähemalt tööasju.
aga see ei tähenda, et ma ta jutuga seekord nõus oleksin. 🙂
22.
ahaa | november 27, 2008, 1:20 p.l.
keegi ei pea kellegi jutuga nõus olema. eriti veel iga kord 🙂
ja see mu joonealune polnud tegelikult sulle kirjutatud 🙂
23.
ohpuu | november 27, 2008, 7:08 p.l.
tegelt ongi õige, et mõni elajas või lind antud annid ära sööb. olgu või peni.