Jõulud, mida polnud

Kui ma väike olin, jõule polnud. Tähendab, ametlikult ei olnud.

Ametlikult ei tohtinud vist jõuluehteidki müüa enne, kui 25. detsembril. Aga Paide oli väike koht, kus vist väga hullusti ei kontrollitud ja jõuluehted ilmusid nii poodidesse kui akendele juba jõululaupäeva õhtul.

Oli umbes nagu muinasjutus hõbesõrast, nagu oleks keegi kogu linna nõiaväel hiilgavate kalliskividega katnud. Mäletan ennast astumas mööda hämarsäravat linna, peos mõni hambras äsjaostetud jõuluehe, koju, kuuske ehitma.

Kuuske, mida ka ei olnud. Ametlikult. Tegelikult oli küll. Isa autojuht oli jahimees ja tõi metsast kuuse nii endale kui meile.

Muide, meie vastas ridamajas elas kohalik parteiboss, Velikije Luki alla käest ilma jäänud taat, kelle aknale tekkis jõululaupäeva õhtul samuti kuusk. Nii meie kuused siis üksteist pühad läbi piilusid ja koputama ei läinud keegi.

Kuuseehete hulgas oli mul muide kaks lemmikut. Üks selline torujas, mis meenutas mikrofoni, ja teine, metallist jõulukroon, mida ma miskipärast kraanaks kutsusin.

Kingitustest olid kompromissitult lemmikuimad pehmed mänguloomad, hetkeni kui raamatud hakkasid konkurentsi pakkuma.

Muide, loom, seekord pärisloom, on meile ka tõelise jõuluime korraldanud. Nimelt kadus kord meie kiisu Miki juba novembri lõpus. Küll käis vanaema teda õues kiisutamas ja miisutamas, ei tulnud ta aga kuskilt. Kui korraga just jõululaupäeval, kui parajasti sedasamustki kuuske esikusse kanti, kuulsin mina akna tagant krabinat. Oligi Miki. Tuli tuppa, nuuskis pahuralt kuuske ja oli jälle täieõiguslik pereliige. Ütle elajat, oskas tema ka õigel ajal tulla, eksole.

Muidu tähendasid jõulud, et vanaema käis kirikus laulmas ja tuli siis tädi Mahtaga meile. Muidugi tahtis ta mindki kangesti jõulukirikusse kaasa, aga ega väga ei antud. Ametlikuks ettekäändeks oli, et laps saab külma. Aga eks tegelikult kardeti vist ikka, et siis küll mõned keeled kobisevad, kus vaja, kui juba lapski kirikusse lastakse.

Kord Anna kirikusse siiski vanaemale vastu läksime. Olin kuulnud teda ikka rääkimas, kui ilus seal on ja kuidas pikk punane vaip altari ette viib. Tegelikult oli vaip juba üsna luitunud,pigem vanaroosa kui purpurpunane, auklikki, ja üldse mitte nii muinasjutuliselt ilus, kui olin arvanud. Olin tibake pettunud küll.

Ja piparkoogid olid, täitsa ise tehtud. Koos vanaemaga ikka lõikasin neid vormiga välja ja mätsisin hiljem suhkrumögra peale. Kui hästi läks olid mandariinid ka.

Nunnud olid need jõulud, mida ametlikult polnud.

Kuidas teie oma lapsepõlve jõule mäletate?

Virisemine on lahe!

Raha on vähe.

Naaber on loll.

Ilm on sitt.

Õlu on kallis.

Vanalinn on ära solgitud.

Mehed on laisad.

Naised on litsid.

Töökoht imeb.

Ülemus sakib.

Elu on pask ja arvuti liiga aeglane.

Ja keeeeeeeegi ei mõõõõista sind.

Arvad, et oled ainuke viripill? Häbened ehk? Pole põhjust. Kogu maailmas virisevad inimesed üsna samamoodi. Mõned kohe mõnuga. Isegi kunstipäraselt. Veendu ise.

Nii virisetakse Helsingis.

Nii Hamburgis.

Aga selline on virin Peterburis.

Läks tuju heaks?

Kui mitte, siis kuula veel virinat ja veendu, et pole midagi üldinimlikumat siin päikese all.

Virise terviseks, sõber!

🙂 või, ei ikka nii 😦

Aita last! Võta ta ema käest ära?

Kata oli kõigest seitsmene, kui ametnikud ta koos kahe vanema õega emalt ära võtsid ja lastekodusse saatsid. Miks see nii läks, seda ei oska ta tänini täpselt öelda.

Kolmetoaline korter, kus Kata koos Ukrainast pärit ema Ljudmilla ning nelja õe ja vennaga Märjamaal elas, oli tema mäletamist mööda küll kasina mööbliga, kuid alati puhas. Neilt lasteaiapiltideltki, mis säilinud, vaatab ta vastu ilusates kleidikestes, juuksed alati kenasti seatud.

Kasin oli ka pere söögilaud. Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada. Vähemalt tegi ema jagamistööd nii, et kõik said võrdselt.

«Ei tea, kas tundsin nälga,» meenutab Kata, «aga me kodu söögilaualt ei olnud midagi oodata.»

Isa Lembit, noorpõlves tubli ujuja, oli kuldsete kätega töökas mees, ja Kata sõnul hästi ilus. Kuid tal oli üks viga: palgapäeval jõi kõik teenitu maha. Kuna ema oli kodune ja teenistus puudus, pidi ta hakkama saama napi toetusega, mida võimaldas riik. Aga sellest üheksale lapsesuule ei jätkunud. Nõnda algaski Kata koolitee lastekodust.

«Mulle oli see katastroof,» nendib ta napilt.

Arvake, kes on Kata? Jah, just, Katarina Padar. Kui kogu lugu loete, saate ka teada, mis teda lastekodus ootas. Neile, kes lugeda ei viitsi, teadmiseks, et midagi, mida ilmselt keegi endale või oma lastele ei sooviks. Midagi, mis võib katusealuse päris korralikult segi kammida.

Katarina näikse endaga siiski üsna kenasti hakkama saavat. Aga tal on ka vennas. Romeo Kalda. Politseinikutapja. Eluaegne vang.

Ja minul omakorda on tuttav poiss, kes oli koos Romeo Kaldaga lastekodus ning räägib, et Rommi oli kleenuke ja pisike poisiklutt, keda suuremad tihti jõkralt kiusasid.

Ma ei saa üle mõttest, et vahest just need ametnikutädid või  -onud, kes omal ajal last viletsusest päästma tõttasid ja kodust lastekottu kupatasid, peaksid endalt küsima: “Kas meie kasvatasimegi mõrtsuka?” Seal kodus, ehkki vaid tee ja kartulitega, oleks temast ehk kasvanud palju tervem inimene, kes poleks kedagi tapma hakanud.

Igatahes, kui loen täna üsna sarnast lugu sellest, kuidas üks laps on ema käest  “ära päästetud” ja turvakottu tassitud, mõtlen tahes-tahtmata, et kas sedasi kasvatatakse ehk järgmine (politseiniku)tapja. Loodan väga, et mitte. Loodan, et see ema saab oma lapse tagasi ja saab ta kenasti suureks kasvatada.

Ja nüüd, pidage hoogu, enne, kui ütlete, et see siin on naiivne tibivingumine inimeselt, kes ei tea, kuidas lastekaitsjad oma tööd teevad jne, jne.

Mul on tuttav, põhjaliku kogemusega lastekaitsja, kasuperede liidu käima vedaja, kes on oi! korduvalt rääkinud, et tegelikult on lapsele oma kodus, oma vanemate juures ikka kõige parem, siiski, kui need vanemad ideaalist väga kaugele jäävad, ja et peresid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda, kui vanemate juures elamine lapsele otse eluohtlik pole.

Paraku on ametnikel reeglina lihtsam laps ära korjata, kui miski tundub kodus jamasti olevat. Muidu tuleb ju koguaeg karta, mis siis kui ikkagi midagi tõsist juhtub. Mõistetav ka. Eks nemad siis tõesti vastutavad. Ja muidugi kisatakse siis, et kus nende silmad olid ja lastekaitsjad lasid lapse ära tappa, jne, jne.

Ometi peaks, kui vastutamishirm kõrvale jätta, lapse ära võtmisele olema alternatiive, alates sellest, et lapsel söödetakse lihtsalt kõht täis, kuni sinnani, et ehk on võimalik ema kuidagi toime tulema õpetada ja järje peale aidata. Vähemalt selle tänase loo puhul usun ma, et too väike tüdruk kasvab palju õnnelikumalt koos oma ema ja kas või korteris  kargleva kitsega, kui steriilselt aga emotsionaalselt täiesti tapetult kuskil viksis turvakodus.

Pealegi, ma kardan, et süvenev majanduskriis toob peresid, kel pole väga korralikku elukohta ega märkimisväärselt palju süüa, aina juurde. Võtame neilt kõigilt lapsed ära? Või leidub mingi muu võimalus, kuidas nad söönuks saaksid?

Ja veel, ma ei saa aru, miks rõhutatakse kõikjal, et näe, tädil oli kodus suisa loomaaed. Kas loomad on nüüd põhimõtteliselt miski, mis ei tohi lapse lähedal olla? Eh, ausõna, mul hakkab tekkima tunne, et varsti peavad loomaomanikud hakkama end kord nädalas politseis registreerima, sest loomapidamine on ühiskonnaohtlik tegevus.

Leonardo "Benois madonna"

 

 

 

_____

* Tegin ta omatahtsi Kataks, et keegi enne tema loo läbi lugemist ei karjuks, kuidas mõttetut tibi ei saa tõsiselt võtta vms.

Kuidas ma uue lauamängu välja mõtlesin*

Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kunagi möödunud aprillis  oli meil tööl mingi hull ideetamise koosolek, et mida uut ja lahedat teha. Mingil hetkel, kui kõigil hakkasid ajud juba peaaegu kärssama, vilksas minu peast läbi idee, et miksiks õige kõigile tuttavat doominot ja mälumängu.

Noh, nii, et laod klotse kokku nagu doominos, aga klotsidel pole mitte täpikesed nagu doominos, vaid mälumänguteemad. Ja neil teemadel tuleb siis mängu jätkamiseks küsimustele vastata.

Ülejäänud kolleegid olid õnneks piisavalt hullud, et mõttega kaasa tulla ja nüüd ongi meil kamba peale sünnitatud uus lauamäng “Mälumängudoomino”

Mälumängu teemasid on kokku 10: ajalugu, inimesed, loodus, geograafia, teadus, meelelahutus, sport, Eesti, kultuur, varia. Küsimused on välja mõelnud kõva mälumängur ja ajaloolane Tiit Naarits.

Selline näeb välja mängu kaas

 

Muuhulgas saab mängides teada (noh, kui varem ei tea) kumb oli vahva sõduri Švejki eesnimi – Josef või Lukaš, kas kägu on rändlind, kas Aspirin on roosisort ja mille järgi hot dog nime sai.

Mäng peaks sobima mängimiseks pereringis, sõpradega, töökaaslastega, pidudel jm ja meeldima ilmsesti kõigile, kes on seni näiteks “Eesti mälumängu” või “Aliast” nautinud.

Minu meelest näeb mäng ka lõbus välja. Nimelt on Piia Maiste, kes on absoluutselt armsa käekirjaga kunstnik, iga teema jaoks isemoodi laheda mehikese välja mõelnud.

Sellised on mängus klotsid

Kui aus olla, on mängu kallal jahmerdanud koguni kolm kujundajat ja igaüks on selle väljanägemist omajagu lahedamaks teinud.

Mängukarbis on 100 küsimuskaarti 1000 mälumänguküsimusega, 55 doominoklotsi ja reeglid.

Ja nüüd järgneb see osa, et osta, osta ehk siis toimetusest (Maakri 23A Postimehe majast) saab seda mängu osta soodushinnaga 199 krooni (poes hakkab maksma alates 299 kroonist).

Kui keegi peaks tahtma seda osta asutusele, olgu jõulukingiks või niisama ärikingiks, siis on hind 199 pluss käibekas.

Kellel jõulvanaga veel diil tegemata, võib talle ju “Mälumängudoominot” kingikotti soovitada.

 

Selline on küsimuste kaardi üks pool...

 

 

...ja selline teine pool

Vaata ka siit

 PS ahaa, sinu soovi ma märkasin.

_______

* Siin postituses räägitakse tööst ja pakutakse nänni müüa.

 

Mees on inimene mitte käpik

Ninataga on kapipõhjast tolmukorra alt välja koukinud arvamuse, et naine on kael, mis pead elik meest käänab.

Ootuspäraselt pahandavad kõik, et see lause naisi alavääristab. Mulle aga on koguaeg tundunud, et selline arvamus (või peaks ütlema müüt?) solvab ka mehi. Õigemini, solvab eeskätt mehi.

Nagu oleks siis mees tegelikult mingi arutu ja tahtetu asi, mida võib omatahtsi käänata ja väänata, kuhu hing igatseb. Et nagu uhkuse poolest pea küll, aga loll pea.

Mina ei tea. Ma olen justkui 15 aastat mehenaine olnud, aga pole siiani aru saanud, kuidas ma seda vanameest käänama peaks.

Esiteks, mis see käänamine siis õieti on? Et ta teeb seda mida mina tahan? Khmm, kui see on juhtumisi see, mida ta isegi õigeks peab, siis on ju muidugi tore, et me ühtmoodi arvame, kui ta aga peaks ristivatsupidi arvama, siis tehku, jumala eest, nii nagu tal vaja. Ei lähe mina täiskasvanud inimest sundima.

Teiseks, kuidas see käänamine siis käima peaks.

Hei, kullake, saa ei sa enne seksi/süüa/minuga rääkida/sõpru külla kutsuda vms, kui sa ei tee, mida eit tahab.

Ööööö, brhhhhhh!

Või siis kuidagi salakavalat ja mesimagusalt vajalikku infot ettte söötes või?

Ikkagi brhhhhhh!

Üldse meenutab selline mehe käänamine mulle vanemaid, kes tahavad oma laste kaudu enda täitumata unistusi ellu viia.

Minust ei saanud klaverimängijat, aga sinust peab küll saama. Mina ei saanud teadlaseks, sina küll saad.

Teate küll. Mõni eit mõtleb vist samalaadselt, et kuna tema kui eit ei viitsi, oska, saa midagi elus ära teha, siis on selle kõige saavutamiseks, mida eit ihaleb, vaene vanamees.

Tulemus? No ikka see, et näe, naabri-Antsul on maja ja auto ja käivad iga kuu Aafrikas ja või Pariisis seda nümfikaart* või mis ta oli vaatamas. Või siis, et näe, su kolleeg sai nüüd osakonnajuhatajaks, no miks sina ei võinud saada, no olen mina ikka äpuga abielus, ei julge sugulastele silmagi vaadata.

Mõned tehnilised abinõud teevad mehe pea käänamise hõlpsamaks. Küsida poodidest, kus müüakse mehetoitu ja muud mehepidamiseks vajalikku.

Vaesed mehed. Ühest küljest nõutakse neilt mingit jubedat macho-müüdile vastamist. Olgu aga tugevaimad ja parimad. Teisalt aga vaadatakse neid, kui ajudeta tuhvlialuseid. Pea, kullake, ma sind nüüd käänan, eksole.

Tagumine aeg oleks lasta neil olla sedasi normaalselt. Vaba tahtega. Kuhugi käänamata ja väänamata.

Mees on inimene, mitte käpiknukk, ma ütlen.

______

* “Vaatasime seda nümfikaart,” ütles Pariisist naastes üks Paide tädi. Silmas pidas ta  mõistagi Tähe triumfikaart.

Laiskus on voorus mitte pahe

Sõber Ramloff on selles loos nimetanud pahena laiskust. Kavatsemata üldsegi oponeerida Ramloffi arvamusega teatava valelikkuse või pigem ebaadekvaatsuse paratamatusest, tahaksin siiski seista laiskuse eest ja mitte lubada seda omadust otsesõnu paheks nimetada.

Mulle isiklikult öeldi juba keskkoolis, et ma olen andekas aga laisk. Laiskus väljendus selles, et ma ilmaski ei viitsinud vihikuid joonida, raamatuid paberdada, kirjutasin kirjandeid nii pool vihikutäit sinna, kuhu juhtus (ka ruudulisse vihikusse juhtus) kusjuures tegin seda enamasti vahetuniis, sest kodus (loe üldse tormilises pubekaelus) oli muud ka vaja teha.

Jumala õige. Ma olengi loomult laisk. Ja mõnuga.

Minu meelest on laiskus pigemini voorus, mitte pahe.

Esiteks, laisk inimene mõtleb, kuidas midagi lihtsamalt ja mugavamalt teha, selmet siblida, kui orav rattas nagu virgad. Seega on suur tõenäosus, et just laiskadelt tulevad head ideed millegi tõhusamaks tegemiseks.

Teiseks, laisk teeb ainult seda mida hädasti vaja. Ta ei viitsi niisama võimelda. Kui laisale kukub banaan suhu, ei leia ta mingit põhjust ilgemat banaaniäri püsti panna. Sestap on  laisk keskkonnale suht ohutu. Tõenäoliselt ei ürita ta ka ligimese seljast sadat nahka koorida, kui eluvajaliku niisamagi kätte saab. Seega on laisk ka üsna inimsõbralik.

Kolmandaks, laisal on aega mõelda, sest ta ju ei torma koguaeg kuhugi. Asetab ennast hoopis tugitooli ja mõtleb sedasi  ra-hu-li-kult. Seega on laisk asendamatu seal, kus on vaja suurt infokogust analüüsida.

Neljandaks, laisa ümber on reeglina teatav segadus. Töölaulal kohvitassid koos eelarvega ja tugitoolis pitsakarp sokkidega. Moodsad loovusteooriad ütlevad aga, et loovus pole muud, kui võime väga erinevaid asju mingil seninägematul moel kokku panna. Teatav segadus inimest ümbritsevas ruumis olevat sealjuures abiks, sest inimese aju harjub tajuma koos asju, mis tavaliselt ei peaks koos olema. Nõnda siis on laisal eeldused olla keskmiselt loovam inimene.

Ja viiendaks, laisklemine on lihtsalt mõnus ja teeb inimese rõõmsaks.

Nero Wolfe võiks olla laiskuse kaitsepühak.

 

 

Ise teate, kas võtate seda nüüd naljana või tõe pähe. (:

Aga seda ma ütlen, et kui oleksin täna hommikul natukenegi laisem olnud, poleks ma hunnikuit tühja tööd teinud.