Aita last! Võta ta ema käest ära?

detsember 19, 2008 at 3:52 p.l. 27 kommentaari

Kata oli kõigest seitsmene, kui ametnikud ta koos kahe vanema õega emalt ära võtsid ja lastekodusse saatsid. Miks see nii läks, seda ei oska ta tänini täpselt öelda.

Kolmetoaline korter, kus Kata koos Ukrainast pärit ema Ljudmilla ning nelja õe ja vennaga Märjamaal elas, oli tema mäletamist mööda küll kasina mööbliga, kuid alati puhas. Neilt lasteaiapiltideltki, mis säilinud, vaatab ta vastu ilusates kleidikestes, juuksed alati kenasti seatud.

Kasin oli ka pere söögilaud. Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada. Vähemalt tegi ema jagamistööd nii, et kõik said võrdselt.

«Ei tea, kas tundsin nälga,» meenutab Kata, «aga me kodu söögilaualt ei olnud midagi oodata.»

Isa Lembit, noorpõlves tubli ujuja, oli kuldsete kätega töökas mees, ja Kata sõnul hästi ilus. Kuid tal oli üks viga: palgapäeval jõi kõik teenitu maha. Kuna ema oli kodune ja teenistus puudus, pidi ta hakkama saama napi toetusega, mida võimaldas riik. Aga sellest üheksale lapsesuule ei jätkunud. Nõnda algaski Kata koolitee lastekodust.

«Mulle oli see katastroof,» nendib ta napilt.

Arvake, kes on Kata? Jah, just, Katarina Padar. Kui kogu lugu loete, saate ka teada, mis teda lastekodus ootas. Neile, kes lugeda ei viitsi, teadmiseks, et midagi, mida ilmselt keegi endale või oma lastele ei sooviks. Midagi, mis võib katusealuse päris korralikult segi kammida.

Katarina näikse endaga siiski üsna kenasti hakkama saavat. Aga tal on ka vennas. Romeo Kalda. Politseinikutapja. Eluaegne vang.

Ja minul omakorda on tuttav poiss, kes oli koos Romeo Kaldaga lastekodus ning räägib, et Rommi oli kleenuke ja pisike poisiklutt, keda suuremad tihti jõkralt kiusasid.

Ma ei saa üle mõttest, et vahest just need ametnikutädid või  -onud, kes omal ajal last viletsusest päästma tõttasid ja kodust lastekottu kupatasid, peaksid endalt küsima: “Kas meie kasvatasimegi mõrtsuka?” Seal kodus, ehkki vaid tee ja kartulitega, oleks temast ehk kasvanud palju tervem inimene, kes poleks kedagi tapma hakanud.

Igatahes, kui loen täna üsna sarnast lugu sellest, kuidas üks laps on ema käest  “ära päästetud” ja turvakottu tassitud, mõtlen tahes-tahtmata, et kas sedasi kasvatatakse ehk järgmine (politseiniku)tapja. Loodan väga, et mitte. Loodan, et see ema saab oma lapse tagasi ja saab ta kenasti suureks kasvatada.

Ja nüüd, pidage hoogu, enne, kui ütlete, et see siin on naiivne tibivingumine inimeselt, kes ei tea, kuidas lastekaitsjad oma tööd teevad jne, jne.

Mul on tuttav, põhjaliku kogemusega lastekaitsja, kasuperede liidu käima vedaja, kes on oi! korduvalt rääkinud, et tegelikult on lapsele oma kodus, oma vanemate juures ikka kõige parem, siiski, kui need vanemad ideaalist väga kaugele jäävad, ja et peresid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda, kui vanemate juures elamine lapsele otse eluohtlik pole.

Paraku on ametnikel reeglina lihtsam laps ära korjata, kui miski tundub kodus jamasti olevat. Muidu tuleb ju koguaeg karta, mis siis kui ikkagi midagi tõsist juhtub. Mõistetav ka. Eks nemad siis tõesti vastutavad. Ja muidugi kisatakse siis, et kus nende silmad olid ja lastekaitsjad lasid lapse ära tappa, jne, jne.

Ometi peaks, kui vastutamishirm kõrvale jätta, lapse ära võtmisele olema alternatiive, alates sellest, et lapsel söödetakse lihtsalt kõht täis, kuni sinnani, et ehk on võimalik ema kuidagi toime tulema õpetada ja järje peale aidata. Vähemalt selle tänase loo puhul usun ma, et too väike tüdruk kasvab palju õnnelikumalt koos oma ema ja kas või korteris  kargleva kitsega, kui steriilselt aga emotsionaalselt täiesti tapetult kuskil viksis turvakodus.

Pealegi, ma kardan, et süvenev majanduskriis toob peresid, kel pole väga korralikku elukohta ega märkimisväärselt palju süüa, aina juurde. Võtame neilt kõigilt lapsed ära? Või leidub mingi muu võimalus, kuidas nad söönuks saaksid?

Ja veel, ma ei saa aru, miks rõhutatakse kõikjal, et näe, tädil oli kodus suisa loomaaed. Kas loomad on nüüd põhimõtteliselt miski, mis ei tohi lapse lähedal olla? Eh, ausõna, mul hakkab tekkima tunne, et varsti peavad loomaomanikud hakkama end kord nädalas politseis registreerima, sest loomapidamine on ühiskonnaohtlik tegevus.

Leonardo Benois madonna

Leonardo "Benois madonna"

 

 

 

_____

* Tegin ta omatahtsi Kataks, et keegi enne tema loo läbi lugemist ei karjuks, kuidas mõttetut tibi ei saa tõsiselt võtta vms.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Kuidas ma uue lauamängu välja mõtlesin* Virisemine on lahe!

27 kommentaari Add your own

  • 1. iibis  |  detsember 19, 2008, 4:31 p.l.

    See lugu oli minu jaoks samuti õõvatekitav.

    Ja samas meenusid mitmed seigad. Noh, näiteks, et kui ma ootasin oma esimest last küsis peatne vanaema: mis te siis om kassiga teete? (Toonil: kuhu te ta sokutate?) Olen muuseas lugenud uurimust, et loomadega koos elavad lapsed olevat harvemini allergilised.

    Hirmus, kui sellised ihust, hingest ja peast ametnikud juhtuvad inimestega, eriti väikeste inimestega, tegelema.

    Vasta
  • 2. ninataga  |  detsember 19, 2008, 4:47 p.l.

    Kati mul jääb üle vaid sinuga nõustuda. Ma olen nende “heatahtlike” sotsiaaltöötajatega oma jagu kraagelnud. Ja ikka sellel lihtsal põhjusel, et lihtne on ära võtta, mitte lahendusi otsida.
    Mind ajab see alati urisema juba ette …
    Alati on tahtmine küsida, et miks kurat sa teed seda tööd, kui ainus tegevus on enese võimu näitamine?
    Ok, ma ei vihasta parem inimesi välja ….
    Kunagi kirjutan sellest ka pikemalt … just nendest näidetest, kuidas kergekäeliselt võetakse lapsed lihtsalt ära …

    Vasta
  • 3. Oudekki  |  detsember 19, 2008, 6:17 p.l.

    Nojah, mina olen jälle kohanud 14-aastast tüdrukut, kes anus, et teda joodikust isa juurest ära võetaks ja Kaagverre saadetaks, sest ta tahaks ju õppida… Ja väga keeruline oli seda korraldada.

    Ühesõnaga: muidugi on seda sotsiaaltöötajate hooletust ja läbimõtlematust ja ignorantsi – igasuguste probleemide puhul. Aga eksisteerib ka ignorantseid, vägivaldseid ja hoolimatuid vanemaid.

    Vastus on vist pigem sotsiaaltöötajate hariduse parandamine ja nende arvu suurendamine, et jätkuks perekondadega isiklikul tasemel tegelema. Ja järelvalve, muidugi.

    Aga kui muudkui makse vähendada, siis jah seda ei saa.

    Vasta
  • 5. hundi ulg  |  detsember 19, 2008, 9:09 p.l.

    Selle teemaga ootamatult iskilikult kokkupuutununa jõudsin küsimuseni, kes kaitseks lapsi ja nende vanemaid lastekaitsjate eest? Las need sotsiaaltöötajad tegelevad enese koolituste ja läikivate voldikutega, kuid jätku lapsed rahule.

    Vasta
  • 6. heli  |  detsember 19, 2008, 9:14 p.l.

    Minu arust on ainus põhjus, mis tõesti on arvestatav, et laps vanematelt ära võetaks see, kui kodus vohab koduvägivald. Ja see, kui väikelaps jäetakse külma, nälga, päevadeks üksi nutma jms ebainimlikku.
    Aga see, et lapsele pole süüa anda, tuleks küll kuidagi teisiti lahendada. Kodututele on supiköögid, kas vaesusse sattunud pered ei võiks sealt oma lastele mannerguga suppi viia?
    Ja mis põhjus see veel on, et kodus peetakse loomi? Loomadega koos kasvanud lapsed on palju empaatilisemad ja tähelepanelikumad kaasinimeste suhtes.

    Vasta
  • 7. Oop  |  detsember 19, 2008, 9:21 p.l.

    Mnjah, see asi on ikka mitme otsaga. Antud juhul võis kysimus olla ehk selles, et ka klassijuhataja sõnul oli laps alatoidetud. Võib ju kysida, kuidas kõigile loomadele aega ja toitu jagus, ent lapsele mitte. Või kui neilegi ei jagunud, lehvitame meie sõpradele loomakaitse seltsist.

    Kõigi riiklike systeemidega on nii, et kui pika puuga yhtpidi mõõta, on paha, ning teistpidi laia lauaga lyyes ei saa kah sugugi parem. Igale poole lihtsalt ei jätku arukaid ning samal ajal oma tööd sydamega tegevaid inimesi, seepärast peavad reeglid olema teatud määral jäigad – aga nii jääb alati keegi hammasrataste vahele. Kui terve vald teab, et kymneaastane tydruk elab koos kahekymneaastase noorsandiga, ema joob ning teda ei häiri, ent keegi pole ka aknast piilumas käinud, et saaks isikliku avalduse kirjutada, laiutabki lastekaitse lõpuks käsi: mine ja tõesta, et keegi midagi tegema peaks.

    Teisal kippus tunnustatud ja auhinnatud koolidirektor õpilastega nahkerdama. Omal ajal oli tal parteiline katus, hiljem lihtsalt vanad sõbrad kõrgetel kohtadel. Kylarahvas lõi käega ja jõi edasi, niikuinii oli enamik tööta ning isegi mujale kolimiseks polnud enam jaksu. On nigu on? Mnjah.

    Vasta
  • 8. ekstaole  |  detsember 19, 2008, 10:18 p.l.

    Ma miskipärast kaldun ka arvama, et need lood pole nii lihtsad nagu kirgede üleskütmisest toituv ajakirjandus meile serveerib. Me ei tea ju tegelikult seda Saaremaa ema ega ta probleeme. Ja lastekaitsjad ilmselt jällegi ei tohi kõigest rääkida. Ja ma pole päris nõus, et lapsele on kuni eluohtlikkuse piirini kodus kõige parem. See piir kipub vahel ka väga ootamatult kätte tulema. Aga samas ma olen ise ametnik ja kunagi isegi sotsiaaltöötaja olnud, nii et võib-olla räägib minus mingi väiklane tsunftivaim.

    Vasta
  • 9. marta  |  detsember 19, 2008, 11:51 p.l.

    ema pidas üürikorteris korteri omaniku loata kümmet looma – juba üksi see tõik räägib minu meelest nii mõndagi…

    ametkond väidab, et ema sai sot.abi küll, aga laps oli ikka kasimata ja näljas ja ALLES SIIS viidi laps ema juures ära… st alternatiive ju rakendati, kuid see ei mõjunud… pedagoog ütleb, et laps kippus nälja tõttu koolis kergelt kokku kukkuma – kui see ei ole äärmuslik olukord, siis mis seda siis ometi on?…

    äkki piisaks lapsel kõhu täis söötmisest… no äkki tõesti… kuidagi nii, et ema ei saaks lapsele mõeldud vahendeid nt kitsele ära sööta… laps vajab sooja sööki kolm korda päevas ja ideaalis võiks teda paar korda päevas kergelt pesta ka… – ei ole mõeldav, et seda kõike teeks sot.töötaja koduvisiitide raames… vanematelt, kes ei suuda oma laste eest hoolitseda, korjatakse lapsed ära…

    lapse lehes kirjeldatud moel vanema juurest ära viimine on juriidiliselt väga problemaatiline protsess ja on raske uskuda, et mõni ametnik algatab selle lambist, piisavate põhjusteta, lisaks ei ole selline asjade käik mitte kunagi ühe inimese otsus ja isegi mitte ühe ametkonna otsus, kindlasti on ürituses oma osa kohalikel politseinikel (nt konstaabel) ja meedikutel (nt tüdruku perearst)…
    see ei käi nii, et mingi mimm otsustab maailmapäästjaks hakata ja muudkui laamendab siis kodusid pidi ringi ja vaatab, kelle kasvatusmeetodid tema meelest õiged ei ole…

    ema tubliks emaks koolitamine* on hea plaan küll (juhul, kui ema on koolitatav), aga see võtab aega ja ei saa lasta lapsel seni nälgida…

    *subjektiivselt ja toetudes emotsioonile: minu poolest võiks siis ühele poole juba ära ka steriliseerida, vältimaks edasisi õnnetusi juhul, kui koolitus ei õnnestu, vms…

    Kata näide ei ole hea, tema lastekodus viibimise ajast (nõukogude aja lõpp?) alates on nii mõnigi asi muutunud, mõni koguni natukene paremaks…

    ja ma mitte mingil juhul ei tahtnud öelda, et lapsi võib emadelt kergekäeliselt võtta – ei, kindlasti mitte…

    Vasta
  • 10. marta  |  detsember 20, 2008, 12:08 e.l.

    täpsustus, lugesin artikli üle – seal ei ole kirjas, et ema sai sots.abi, on kirjas, et ametnik toetas ema igati… ok, ma usun, et sai nagunii, kui asi otsapidi juba lastekaitsjate käes oli … samas ema puhul, kes lasi lapsel kümne looma kõrval või nendega koos nälgida see nii eriti oluline ei olegi…

    Vasta
  • 11. heli  |  detsember 20, 2008, 9:25 e.l.

    Huvitav, et ema ei usuta, aga klassijuhatajat usutakse. Noh, et laps oli hommikuti näljast kokku kukkumas ja pärast koolisööki tuli jume näkku tagasi. Mõned lapsed lihtsalt ei tahagi hommikuti peale ärkamist kohe süüa ja vägisi putru sisse toppida pole ka mõtet.

    Ja mulle tulevad ka vahel lapsed tundi kurtes, et kõht on tühi. Eriti need väiksemad. Nii mõnelegi olen enda jaoks tehtud võileivad sisse söötnud. Aga ma pole küll kordagi selle peale tulnud, et see oleks märk, et emalt tuleks laps ära võtta. Lihtsalt pika koolipäeva jooksul läheb igal normaalsel lapsel kõht tühjaks.

    Lastekodude kohta aga – kindlasti on lastekodudes üht-teist paremaks muutunud, kuid sellegipoolest peaks lastekodu olema viimane võimalus, mitte esimene. Võibolla ei ole tänapäeval lastekodudes enam nii palju omavahelist vägivalda (tahaks loota, kuid ei julge uskuda), võibolla on tänapäeval rühmas vähem lapsi ja kasvatajad jaksavad rohkem mõista ja hoolida ega rakenda oma hoolealuste peal jõumeetodeid (tahaks ka loota, kuid päriselt ei julge siiski uskuda)… aga üks mis kindel: lapsel puudub lastekodus see privaatne oma isiklik ruum, mida iga inimene hädasti enda ümber vajab, et säilitada hingelist tasakaalu. Ja kui kodus on kõik omad, kellega ta on harjunud sünnist saati, siis lastekodus tuleb harjuda paljude erinevate (ja reeglina katkiste) taustadega ja kõige sellega, mis nende taustadega kaasa tuleb. Väikesele inimesele on see tõsine katsumus. Osad teeb see tugevamaks, osad murrab maha. Aga lapsega katseid teha, et kas murdub või kasvab laest läbi – on väga julm ja väga riskantne ka.

    Vasta
  • 12. tqnis  |  detsember 20, 2008, 2:01 p.l.

    Siin on jah mitu asja…

    Esiteks see mure, et kui Sa pead midagi tegema kellegi teise raha eest ja kellegi teise rahaga, siis ei saa Sa endale lubada inimlikkust, kui see kirja pandud tööülesannetega vähegi vastuollu läheb. Palgalise needus, ühesõnaga.

    Teiseks, pole võimalik ära kuulata teist poolt. Tegelik pilt on pahatihti kõvasti erinev sellest, mis ajakirjandusse jõuab või muul moel avalikkuse silme ette satub.

    Kolmandaks, ideaalset lahendust pole olemas. Igal, ükskõik kui heal või halval sotsiaalsüsteemil on alati nii ohvreid, kui neid, keda nad aidata suudavad. Kes võtab vastutada?

    Vasta
  • 13. analyytik  |  detsember 20, 2008, 2:39 p.l.

    Häid Pühi! 🙂

    http://www.newgrange.com/webcast_08.htm

    Vasta
  • 14. Urmas  |  detsember 21, 2008, 9:04 p.l.

    Pea iga ema üritab musta valgeks rääkida, et aga laps talle alles jäetaks. Kuid me peaks lähtuma lapsest, ja pahatihti ON laste elu nende omas kodus ohus, on füüsilist ja vaimset vägivalda, on nälga ja muud väga koledat. Sellisel juhul on äärmiselt vastutustundetu üritada ema koolitama hakata, samal ajal, kui laps igal õhtul kodus naha peale saab ja teda süstemaatiliselt vanemate poolt nt põlema ähvardatakse panna. St on olukordi, kus reageerida tuleb kohe, pakkuda lapsele viivitamatult turvalisemat keskkonda, kus ei ole eluaegseid traumasid põhjustavaid hirme ja muid tegureid. Jah, lapsel võib kodus olla hetki, kus ta on õnnelikum kui lastekodus vms kohas, kuid lapsega kui inimolendiga ei saa teha katseid, et noh, räägime emaga-isaga, vaatame proovime nii, ehk on järgmisel kuul füüsilisest vägivallast vähem siseorganite vigastusi.

    (ma ei lugenud seda artiklit, millele viitasid, aga olen teemaga mõnevõrra ise kokku puutunud)

    Vasta
  • 15. ct  |  detsember 22, 2008, 10:26 e.l.

    No ma ei tea…Ema, kes muretseb peaaegu sissetulekuta perekonnas 9 last (Ljudmilla näitel) on ikka parajalt süüdimatu lapsevabrik.
    Seega ma näen põhiprobleemi pigem seal, kui et EV ei suuda kõikide ta laste eest lastekodudes piisavalt hoolitseda.
    “Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada.” See pole ometi piisav toit kasvueas inimesele.
    Mõrtsukaid kasvab ka täiesti tavalistes peredes, samas kui mõnest lastekodulapsest saab olümpiavõitja.

    Vasta
  • 16. Kati  |  detsember 22, 2008, 1:55 p.l.

    nojah, muidugi on asjadel kaks otsa. ka mina tean peret, mille puhul kogu abi lihtsalt külgi mööda maha jooksis. mitu korda klaariti kõik nende võlad ja paari kuu pärast hakkaks vana tants. kusjuures polnud asi selles, et nad poleks midagi teeninud, vaid nad lihtsalt ei osanud rahaga ümber käia.

    samas lapsed neil kasvavad, keegi pole vist mõelnud neid ära võtta ja nälga nad ei sure.

    sel konkreetsel juhul, millest sissekandes jutt, jääb mulle igatahes mulje, et lapse elu küll otse ohus polnud. ema ju armastab teda vist ja tema ema ja vägivaldne ei ole keegi.

    ja mulle tuli üsna meelde see tuttav lastekaitsja, kes on nimelt kurtnud, et lapsi kiputakse ikka suht kiiresti probleemsetest kodudest ära viima. noh, ju temagi teadis, millest rääkis.

    sööta, ma usun, saaks küll nii, et kits seda nahka ei pane. kas või kooliga kokku leppida, et laps saab topeltoidu või mingi kohaliku toitlustusasutusega.

    marta,
    ma ei arvagi, et üks mimm teeb lambist otsuse. samas, väikestes kohtades kipub sageli juhtuma, et kui keegi on natuke kummaline, on kõik varmad tema vastu pöörama. on küll võimalik, et veidrikule lihtsalt tehakse kambakas, ise veel heas usus, et nii ongi õige.

    tean-tean, kuidas õpetaja ja arst juuksuri juures ja juuksuri toetusel mõne probleemse pere ette ja läbi võtavad ja nii mõnelgi juhul see läbivõtmiskultuur lapse kuhugi, ntx erikooli, saatmisega lõpeb.

    ma ei ole päris kindel, et praegugi nii pole.

    mis lastekodudesse puutub, siis annaks jumal, et seal on palju muutunud.erikoolides ntx tundub küll, et pole.

    aga, jah, lõpetuseks ma mõtlen, et võiks ju kuulata ka last. kui ikka laps tahab hullult kodus olla, siis äkki tal ikkagi ei ole seal nii halb.

    Vasta
  • 17. triinuo  |  detsember 25, 2008, 4:35 p.l.

    samas tuleb tõdeda ka tõsiasja, et nt kohaliku omavalitsuse lastekaitse töötajate käed ei ole sugugi pikad – nad saavad paluda vanematel pöörduda sinna või tänna, koolitada ennast ühes või teises küsimuses, taotleda seda või teist toetust. kui vanem seda ei tee? noh, siis ta ei tee… tänapäeval ei ole eriti internaatkoolegi. on koolkodud, mis ametlikult ja seaduse kohaselt on ette nähtud lapse raviks ja harimiseks ehk siis puude või kroonilise haigusega lastele. nii ongi vähemalt ühes eesti koolkodus piisavalt lapsi, kellel arstid on leidnud mingi tervisehäire, et lahendada sotsiaalseid probleeme… ja nii ongi – eriti ei ole selliseid vahepealseid variante. lisaks veel arusaamine, et laps on vanema omand.

    Vasta
  • 18. Anneli  |  detsember 27, 2008, 10:37 p.l.

    Nojah, juhuse tahtel kirjutasin oma blogipostituses täna ka pisut lastega pere kokkupuutest sotsiaaltöötajatega. Tuleb ikka ette ühte kui teist.
    Mis Romeo Kaldasse puutub, siis ajal, mil ta veel alaealine ja habras oli, ei peksnud teda veriseks mitte üksnes kaaslased, vaid ka alaealiste koloonia üks ülemustest, kuna poiss küsis käterätti. No tekib ju inimestel sellisel juhul eluks ajaks austus mundrikandjate vastu, eks ole? Või tekib mingi muu tunne, mille ajel hiljem, siis kui enam nõrk ei olda, tehakse tagasi kõik ja alati ehk mitte kõige õigematele isikutele.
    Üks võimalus on, et sotsiaaltöötajatel, kes päevast päeva vaid üht osa maailmast näevad, võib maailmapilt deformeeruda ja hiljem suhtuvad nad kõigisse ette juhtunud vanematesse kui võimalikesse rongavanematesse. Suhtlemist stiilis: “Niikuinii oled kurjategija” olen juhtunud kõrvalt nägema.

    Vasta
  • 19. oHpuu  |  detsember 28, 2008, 2:33 p.l.

    oleks on paha poiss, aga ytlen täitsa teemaväliselt, et oleks politseinikul, kes tookord trepist yles läks, tookord kuulivest seljas olnud, oleks ta siiani elus. Romeo Kalda lasi teda rindu. väga hea ja tegija politseinik olla olnud.

    Vasta
  • 20. Nirti  |  detsember 28, 2008, 5:12 p.l.

    90ndate alguses viidi lastekodudest suguküpseks saanud varateismelisi iga kuu naistearstile, et too neid puhastaks meessoost kasvatajate ja poiste poolt sageli vägistamisega tehtud loodetest. Fakt.

    Keskkonnas-kogukonnas, kus suur osa inimesi on inimliku kannatuse vastu veidi kalestunudki juba (kui sa ikka näed 50ndat pekstud 3-aastast, siis sul tekib selle vastu immuunsus) ja lihtsalt ebaterves keskkonnas kasvanud katkiste hingedega inimesed, ei saa tekkida mitte midagi “head”.

    Kirjutasin mõned mõtted oma blogisse, nüüd üle lugedes ei ole ise küll rahul muidugi kirjutatuga eriti enam, aga sitta kah.

    Ütlen ainult, et lastekodu on nüüd küll see kõige tagumine koht, kuhu last viia suure rutuga ning et lapsel ei ole kaugeltki mitte alati emaga kõige parem.

    Nii et selline segane ja hämar värk.

    Vasta
  • 21. morgie  |  detsember 28, 2008, 10:42 p.l.

    ma tunnen mõnda sotsiaaltöötajat ja ma kinnitan, et vähemalt need, keda mina tunnen, EI eelista lapse emalt äravõtmist, kui on vähegi alternatiive; et nende sotsiaaltöötajate vastu pole vaja kedagi kaitsta; et nad teevad oma tööd südamega. väga ülekohtune on väita, et sotsiaaltöötaja on mingi koll.. igaljuhul.
    antud juhul, nojah, loomade olemasolu ainuüksi on totter põhjus lapse olemasoluks. kui laps kipub hommikuti koolis ära vajuma, tuleks kontrollida, ega tal suhkurtõbe pole – kui ema selle peale ei tule, siis talle seda meelde tuletada. igaüks, ka mitte korralik ema, ei tea seda ka, et meeletu, ebaloomulik joogijanu ja järsk kaalukaotus lühikese aja jooksul on suht kindlad esmase diabeedi tunnused. kas konkreetse turvakodu töötajad on lapse veresuhkrut kontrollinud?
    ärge süüdistage ametit, kui mõni üksik selle pidajatest on omavolitsev jobu. sotsiaaltöötajad ausõna ei saa niipalju palka, et neid, kes seda tööd südamega ei tee, saaks kuigi palju olla.

    Vasta
  • 22. morgie  |  detsember 28, 2008, 10:42 p.l.

    oeh, tahtsin öelda: loomade olemasolu kodus on totter põhjus lapse ära võtmiseks. ma ka ei saa aru, mis nendes loomades nii halba on…

    Vasta
  • 23. Nirti  |  detsember 29, 2008, 12:30 e.l.

    Konkreetsel juhul on asi nii vist, et ema kulutas lapsele mõeldud toiduraha loomade toitmiseks ning laps pigi magama nt. põrandal, samal ajal kui voodis magas tavaline habemega laudakits.

    Vasta
  • 24. tqnis  |  detsember 29, 2008, 10:50 e.l.

    Oh pagan, ma ei oska seda nii välja öelda, et see lihtsalt lääge magususena ei tunduks.

    Ühesõnaga, laps vajab esmajoones ja esimese asjana armastust. See armastus, võtaks teda see ja teine, on aga üks nii kuradi kaval asi, et teda ära tunda on vahetevahel paganama keeruline ja tema definitsiooni paberile panna suisa ilmvõimatu. Ning see defineerimatu ja äärmiselt umbmäärane asi, see armastus, peaks tegelikult olema nimelt see, mis ei luba last ema-isa-hooldaja juurest ära võtta. Isegi siis, kui ta nende juures vahel või ka enam-vähem pidevalt tühja kõhtu peab kannatama. Isegi siis, kui tal seal vahel üsna ebaturvaline on. Isegi siis, kui … nojah. Aga kuskil maal on isegi siis piir. Ja isegi selle piiri taga võib armastus täiesti olemas olla, nii neetult hull asi on see armastus. Paraku.

    Vasta
  • 25. poolhäälne  |  detsember 30, 2008, 1:46 p.l.

    Sa oled selle, mida ma mõtlen, päris õigesti välja osanud ütelda. Ja mina lisan siia ehk vaid seda, et tõeline õnn oleks siis, kui sotsiaaltöötaja saaks teha nii, et lisaks sellele armastusele, mis lapsel niigi olemas on, annab juurde täis kõhu, sooja toa ja turvatunde. Aga kahjuks pole see reaalses elus kuigi sageli teostatav. Ilma toidu ja toasoojata surevad lapsed ära või jäävad kängu, ilma armastuseta kasvavad nendest kurjategijad või kalestunud küünikud. Ja kumb siis neile ja meile teistele parem oleks, võiks nüüd edasi heietada… aga kui me ei lase üledoosi saanud narkaril maha kooleda, sest see pole humaanne, siis lastel surra laskma ju ka ei peaks, või mis?

    Eks armastusega ongi nii, ta on olemas seal, kus ta on, ja kuni ta elab, ei pruugi ta küsida sellest, kas on see, keda armastatakse, ka seda väärt, et teda armastataks. Ja seda, kes niiviisi arutult vääritut armastab, mõistetakse pahatihti hukka, kui ta juhtumisi täiskasvanu on. Teda nimetatakse eneseväärikuseta suhtesõltlaseks ja masohhistiks ja vaadatakse ta peale väheke viltu ja kui asi väga hulluks läheb, siis tuleb sellist inimest ka tema enda ja tema kõikeandva ja -andestava armastuse eest kaitsma hakata. Mis mõistagi on vägivallaelemente sisaldav tegevus.

    See proua kannataja ema on juba mõnda aega meedias figureerinud oma ebarealistlike ideedega ning ma ei julge küll oletada, kui adekvaatselt ta oma ümbritsevat üleüldse tajub, kui asi ei puutu loomakestesse – ja ilmselt siis ka mitte iga kord. Tegemist on ilmselgelt haige inimesega, kelle tragöödiast järjekordne meedia lüpsilehm sirguda tõotab. Ilmselt vajaks see daam tugiisikut, kes aitaks tal tegelda igapäevaeluga ja sellest ülejääva aja- ja raharessursiga võiks tädi ju doktor Doolittle’i edasi mängida. Aga tädil on prioriteedid (mõni ütleks – pööning) – paigast ja meie suhteliselt vaene ühiskond ei jaksa igale hullukesele personaalset tugiisikut kinnistada ja kinni maksta. Kui kits magab voodis ja laps põrandal, siis ei pruugi sellest ju veel iseenesest midagi katki olla, aga kui laps on koerakuudis ja kakskümmend koera ja kitse toas, siis ilmselt juba oleks. Ju kõneksolev lugu sisaldas ikka midagi mõnevõrra enamat kui vaid fakti, et laps ja loomad jagasid ühist eluruumi. Millal veidrusest vaimuhaigus saab ja millal haige oma lähedastele ohtu kujutama hakkab, eriti, kui tal on nende üle mingil määral voli või meelevald, on väga keeruline otsustada, aga kellelgi tuleb otsustada. Nii, nagu on lubamatu lastekaitsjate omavoli, on ka lubamatu see, et nad lapsest ilma jäetud vanemast mõjutatud ühiskondlise arvamuse poolt mutta taotakse ja seina naelutatakse kui südametud ja pealiskaudsed mölakad, kes igal võimalusel lapse kodust röövivad ja võiduka sadistinaeru saatel kloaagitaolisse orbudekottu vedivad. Nii ei julge vaeseid lapsi enam varsti keegi kaitsta.

    Vasta
  • 26. Oudekki  |  jaanuar 8, 2009, 11:08 e.l.

    Lugesin seda lugu ja mòtlesin, et kas on ikka lapsel alati vanemate juures kòige parem… Kui vanemad kurja eest ei kaitse (vaid seda loovad), siis….

    http://paber.ekspress.ee/viewdoc/66C36AD01C7CF037C22575220049B696

    Vasta
  • 27. Rindade suurendamine master  |  november 20, 2009, 8:49 p.l.

    Taas on jõudnud meediasse tore poleemika teemal, kas ja kuidas viia läbi halduskorralduse muudatusi …

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2008
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: