Aita last! Võta ta ema käest ära?

Kata oli kõigest seitsmene, kui ametnikud ta koos kahe vanema õega emalt ära võtsid ja lastekodusse saatsid. Miks see nii läks, seda ei oska ta tänini täpselt öelda.

Kolmetoaline korter, kus Kata koos Ukrainast pärit ema Ljudmilla ning nelja õe ja vennaga Märjamaal elas, oli tema mäletamist mööda küll kasina mööbliga, kuid alati puhas. Neilt lasteaiapiltideltki, mis säilinud, vaatab ta vastu ilusates kleidikestes, juuksed alati kenasti seatud.

Kasin oli ka pere söögilaud. Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada. Vähemalt tegi ema jagamistööd nii, et kõik said võrdselt.

«Ei tea, kas tundsin nälga,» meenutab Kata, «aga me kodu söögilaualt ei olnud midagi oodata.»

Isa Lembit, noorpõlves tubli ujuja, oli kuldsete kätega töökas mees, ja Kata sõnul hästi ilus. Kuid tal oli üks viga: palgapäeval jõi kõik teenitu maha. Kuna ema oli kodune ja teenistus puudus, pidi ta hakkama saama napi toetusega, mida võimaldas riik. Aga sellest üheksale lapsesuule ei jätkunud. Nõnda algaski Kata koolitee lastekodust.

«Mulle oli see katastroof,» nendib ta napilt.

Arvake, kes on Kata? Jah, just, Katarina Padar. Kui kogu lugu loete, saate ka teada, mis teda lastekodus ootas. Neile, kes lugeda ei viitsi, teadmiseks, et midagi, mida ilmselt keegi endale või oma lastele ei sooviks. Midagi, mis võib katusealuse päris korralikult segi kammida.

Katarina näikse endaga siiski üsna kenasti hakkama saavat. Aga tal on ka vennas. Romeo Kalda. Politseinikutapja. Eluaegne vang.

Ja minul omakorda on tuttav poiss, kes oli koos Romeo Kaldaga lastekodus ning räägib, et Rommi oli kleenuke ja pisike poisiklutt, keda suuremad tihti jõkralt kiusasid.

Ma ei saa üle mõttest, et vahest just need ametnikutädid või  -onud, kes omal ajal last viletsusest päästma tõttasid ja kodust lastekottu kupatasid, peaksid endalt küsima: “Kas meie kasvatasimegi mõrtsuka?” Seal kodus, ehkki vaid tee ja kartulitega, oleks temast ehk kasvanud palju tervem inimene, kes poleks kedagi tapma hakanud.

Igatahes, kui loen täna üsna sarnast lugu sellest, kuidas üks laps on ema käest  “ära päästetud” ja turvakottu tassitud, mõtlen tahes-tahtmata, et kas sedasi kasvatatakse ehk järgmine (politseiniku)tapja. Loodan väga, et mitte. Loodan, et see ema saab oma lapse tagasi ja saab ta kenasti suureks kasvatada.

Ja nüüd, pidage hoogu, enne, kui ütlete, et see siin on naiivne tibivingumine inimeselt, kes ei tea, kuidas lastekaitsjad oma tööd teevad jne, jne.

Mul on tuttav, põhjaliku kogemusega lastekaitsja, kasuperede liidu käima vedaja, kes on oi! korduvalt rääkinud, et tegelikult on lapsele oma kodus, oma vanemate juures ikka kõige parem, siiski, kui need vanemad ideaalist väga kaugele jäävad, ja et peresid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda, kui vanemate juures elamine lapsele otse eluohtlik pole.

Paraku on ametnikel reeglina lihtsam laps ära korjata, kui miski tundub kodus jamasti olevat. Muidu tuleb ju koguaeg karta, mis siis kui ikkagi midagi tõsist juhtub. Mõistetav ka. Eks nemad siis tõesti vastutavad. Ja muidugi kisatakse siis, et kus nende silmad olid ja lastekaitsjad lasid lapse ära tappa, jne, jne.

Ometi peaks, kui vastutamishirm kõrvale jätta, lapse ära võtmisele olema alternatiive, alates sellest, et lapsel söödetakse lihtsalt kõht täis, kuni sinnani, et ehk on võimalik ema kuidagi toime tulema õpetada ja järje peale aidata. Vähemalt selle tänase loo puhul usun ma, et too väike tüdruk kasvab palju õnnelikumalt koos oma ema ja kas või korteris  kargleva kitsega, kui steriilselt aga emotsionaalselt täiesti tapetult kuskil viksis turvakodus.

Pealegi, ma kardan, et süvenev majanduskriis toob peresid, kel pole väga korralikku elukohta ega märkimisväärselt palju süüa, aina juurde. Võtame neilt kõigilt lapsed ära? Või leidub mingi muu võimalus, kuidas nad söönuks saaksid?

Ja veel, ma ei saa aru, miks rõhutatakse kõikjal, et näe, tädil oli kodus suisa loomaaed. Kas loomad on nüüd põhimõtteliselt miski, mis ei tohi lapse lähedal olla? Eh, ausõna, mul hakkab tekkima tunne, et varsti peavad loomaomanikud hakkama end kord nädalas politseis registreerima, sest loomapidamine on ühiskonnaohtlik tegevus.

Leonardo "Benois madonna"

 

 

 

_____

* Tegin ta omatahtsi Kataks, et keegi enne tema loo läbi lugemist ei karjuks, kuidas mõttetut tibi ei saa tõsiselt võtta vms.