Jõulud, mida polnud

detsember 23, 2008 at 12:44 p.l. 11 kommentaari

Kui ma väike olin, jõule polnud. Tähendab, ametlikult ei olnud.

Ametlikult ei tohtinud vist jõuluehteidki müüa enne, kui 25. detsembril. Aga Paide oli väike koht, kus vist väga hullusti ei kontrollitud ja jõuluehted ilmusid nii poodidesse kui akendele juba jõululaupäeva õhtul.

Oli umbes nagu muinasjutus hõbesõrast, nagu oleks keegi kogu linna nõiaväel hiilgavate kalliskividega katnud. Mäletan ennast astumas mööda hämarsäravat linna, peos mõni hambras äsjaostetud jõuluehe, koju, kuuske ehitma.

Kuuske, mida ka ei olnud. Ametlikult. Tegelikult oli küll. Isa autojuht oli jahimees ja tõi metsast kuuse nii endale kui meile.

Muide, meie vastas ridamajas elas kohalik parteiboss, Velikije Luki alla käest ilma jäänud taat, kelle aknale tekkis jõululaupäeva õhtul samuti kuusk. Nii meie kuused siis üksteist pühad läbi piilusid ja koputama ei läinud keegi.


Kuuseehete hulgas oli mul muide kaks lemmikut. Üks selline torujas, mis meenutas mikrofoni, ja teine, metallist jõulukroon, mida ma miskipärast kraanaks kutsusin.

Kingitustest olid kompromissitult lemmikuimad pehmed mänguloomad, hetkeni kui raamatud hakkasid konkurentsi pakkuma.

Muide, loom, seekord pärisloom, on meile ka tõelise jõuluime korraldanud. Nimelt kadus kord meie kiisu Miki juba novembri lõpus. Küll käis vanaema teda õues kiisutamas ja miisutamas, ei tulnud ta aga kuskilt. Kui korraga just jõululaupäeval, kui parajasti sedasamustki kuuske esikusse kanti, kuulsin mina akna tagant krabinat. Oligi Miki. Tuli tuppa, nuuskis pahuralt kuuske ja oli jälle täieõiguslik pereliige. Ütle elajat, oskas tema ka õigel ajal tulla, eksole.

Muidu tähendasid jõulud, et vanaema käis kirikus laulmas ja tuli siis tädi Mahtaga meile. Muidugi tahtis ta mindki kangesti jõulukirikusse kaasa, aga ega väga ei antud. Ametlikuks ettekäändeks oli, et laps saab külma. Aga eks tegelikult kardeti vist ikka, et siis küll mõned keeled kobisevad, kus vaja, kui juba lapski kirikusse lastakse.

Kord Anna kirikusse siiski vanaemale vastu läksime. Olin kuulnud teda ikka rääkimas, kui ilus seal on ja kuidas pikk punane vaip altari ette viib. Tegelikult oli vaip juba üsna luitunud,pigem vanaroosa kui purpurpunane, auklikki, ja üldse mitte nii muinasjutuliselt ilus, kui olin arvanud. Olin tibake pettunud küll.

Ja piparkoogid olid, täitsa ise tehtud. Koos vanaemaga ikka lõikasin neid vormiga välja ja mätsisin hiljem suhkrumögra peale. Kui hästi läks olid mandariinid ka.

Nunnud olid need jõulud, mida ametlikult polnud.

Kuidas teie oma lapsepõlve jõule mäletate?

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Virisemine on lahe! Delfikommentaatorist võib hale hakata

11 kommentaari Add your own

  • 1. ninataga  |  detsember 23, 2008, 1:14 p.l.

    Minul polnud lapsepõlves jõulusid ja aastavahetusega olid samuti koledad lood, mida kirjeldada ei taha. Nii kuni sain 17. Siis tekkisid esimesed jõulud, kuid sugulasi siis enam polnud, kellega pidutseda või koos istuda.

    Aga seda samust kaunist sulle ja kogu teie “pesakonnale” … 🙂
    Vaata, et sa kutsasid ei unusta!

    Vasta
  • 2. tqnis  |  detsember 23, 2008, 8:50 p.l.

    Ohohoo…. Sellest peaks tõesti rääkima…
    Sellest Jõulude olematusest… Eks ta ole, et ei olnud, aga tegelikult ikkagi oli. Mu ema töötas tollal ühes “ideoloogiaasutuses”, tegelikult päris väärt teadusasutuses (aga kontakt EKP KK-ga oli olemas) kaadritöötajana. Aasta lõpul oli ajaga kitsas, aruandlus suur ja nii jäi ta ühel jõululaupäeva õhtul pikemalt tööle. Eks kojutulekuga oleks muidugi kiire olnud, aga aruanded tuli valmis teha. Selle asutuse parteiliikmed, sealhulgas muidugi ka direktor, pidasid jõuluõhtust traditsioonilist parteikoosolekut. Nii oligi, 24. detsembril oli alati parteikoosolek, ju siis selleks, et vähemasti ühiskonna parim osa jõulud pidamata jätaks.
    Parteikoosolek oli juba läbi saanud, kui ema lõpuks tulema sai. Kinke hoidis ta tööl ja nii ta siis keeras kabineti ust lukku, kungid näpu otsas ja kraami kottides omajagu. Korraga näeb, oma kabinetist astub välja direktor. Ja ennäe imet, temalgi iga näpu otsas kingipakk rippumas, kuuseoksad kah kaasas. Muigasid vastastikku arusaava näoga, soovisid mitte küll ilusaid jõule, aga ilusat õhtut ometigi ja läksid laiali.

    Sihuke mälupilt siis noist olematutest jõuludest.

    Vasta
  • 3. notsu  |  detsember 23, 2008, 9:59 p.l.

    Mul oli ükskord tohutu segadus, mis asjad toimuvad jõulu ja mis asjad aastavahetuse ajal. Sugulased ja mis eriti tähtis, nende lapsed käisid külas aastavahetuse ajal, aga kuidagi oli mulle meelde jäänud, et nad tulevad jõuludeks meile ja me teeme koos etenduse. Siis jooksis mul juhe kokku, miks koolist vaba päeva ei saa, kui meie teeme ometi etendust, ja rabelesin koolipäeva lõpul demonstratiivselt eriti kiiresti riide, seletades kõigile, kes kuulda tahtsid, et hirmus kiire, peab etendust minema tegema. Ja siis tuli kodus välja, et külalised tulevad alles nädala pärast ja etendus niisamuti.

    Vasta
  • 4. Draamakuninganna  |  detsember 30, 2008, 12:25 p.l.

    Meie koolis oli jõuluõhtul alati kooriproov. Need, kellele elevants kõrva peale astunud, said koju jõule pidama, aga need, keda pisukesegi muusikalise kuulmisega õnnistatud, harjutasid poole ööni heliredeleid. Ja sellest ei päästnud ükski hädavale ega tõend.

    Vasta
  • 5. poolhäälne  |  detsember 30, 2008, 1:02 p.l.

    See päris jõuluõhtu tähendas süüdatud küünlaid, ootusärevat vaikust, kaussi täis kusagilt justkui võlukombel välja võetud mandariine, teist kaussi, milles sügisel metsast omakorjatud ja hoolega hoitud sarapuupähklid, tavapärasest pidulikumat õhtusöögilauda ja imelisi jõululaule, mis kusagilt läbi krabiseva kesklaine vana VEF-iga kinni püütud said. Hiljem, kui minust oli juba asja auto lumest väljalükkamisel-kaevamisel, tähendas see ka kuusetoomist. Ma ei mäleta erilist muud tsirkust kuuse ümber, varjamist või jauramist, see kuusk on justkui alati olnud ja alati jõululaupäeval toodud. Ju maakohas oli selle asjaga natuke lahedam, vähem öördajaid. Ja jõulukingi ema käest saime igaüks ka, kaheteist värviga tšehhi vildikad olid eriti kõva sõna.

    Vasta
  • 6. hundi ulg  |  jaanuar 1, 2009, 7:41 e.l.

    Kõike paremat alanud aastal. Et tee ikka kuum oleks.

    Vasta
  • 7. Oudekki  |  jaanuar 4, 2009, 3:29 p.l.

    Noh, minul, vàhemalt neljandat pòlve ateistil, pole neid jòule kunagi eriti peetud. Surnuaias sai kyll kàidud, vist just jòuluajal – aga see on ka rohkem paganliku pòòripàeva tàhistamine.

    See, et midagi keelatud oli, vist eriti ei mòjutanud… Jòulu tàhendusest kristluses me muidugi teadsime, aga yldiselt kestis pidu ikka vana kombe kohaselt pòòripàevast jaanuari esimese nàdala lòpuni vàlja (pàrast hakkas òppetòò vanematel :P).

    See, et jòul on suur ja aastavahetusest erinev pyha, sain ma tunnetuslikult selgeks alles Itaalias, kus kommunistidki jòule peavad!

    Vasta
  • 8. marju  |  jaanuar 6, 2009, 2:47 e.l.

    minu vanaema, kes oli sündinud 1896, elas pisikeses külas
    metsa ääres väikeses majas
    käisime kahekesi kirikus
    kodus ootasid meid lihtsad road
    maksasült ja kartulid
    omatehtud leib
    ja piparpräänikud
    muidugi oli laual ka pisike kuusk, ehitud traadist küünlajalgadega käbid otsas ja mõni ehtekene oli ka
    panime vanad suured vanaisa kasukad põrandale maha
    küünlad kuusel põlema ja laulsime jõulaule
    kui nüüd kirikus samu laule laulsin võttis silmad märjaks
    sest silme ette tuli aastate tagune pilt
    harras armas ja soe
    oma lõhnade ja muusikaga…

    Vasta
  • 9. Sakinah  |  jaanuar 9, 2009, 8:22 e.l.

    Laps ju ei tea, mis kuupäev on, sellepärast ma ei teagi, millal meil kuusk toodi, aga seda mäletan küll, et kui aastavahetus tuli, siis oli kuusk juba tükk aega toas olnud ja hakkas juba pudisema. Ja kingitusi sai kaks korda, kõigepealt kodus ja siis vanaema juures ja siis läksime tädi juurde uut aastat vastu võtma. Kui pika aja peale need sündmused jaotusid enam ei teagi, sest lapse jaoks on aeg hoopis teistsugune. Millalgi vahepeal oli veel ema töökoha laste pidu, ilmselt siis nääripidu, sest ametlikku jõulupidu kindlasti ei olnud.

    Vasta
  • 10. Et siis see blogimeem « Ramloffi koht vol. 3  |  jaanuar 21, 2009, 9:13 e.l.

    […] muidugi Väikesele Nõiale, et teda tema peaaegu kuuajasest blogiunest ellu […]

    Vasta
  • 11. ahaa  |  jaanuar 21, 2009, 11:12 e.l.

    nüüd muidugi enam kindlasti jõule pole….. kolmekuningapäevgi möödas ja puha 😉

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

detsember 2008
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: