Ma ei salli tegelikult kirjutamist

Ramloff on mind vahepeal blogiunest äratamiseks meemiga pildunud. Aitäh meeles pidamast.Ometi pean meemi enda siiski tegemata jätma.

Nimelt juhtus, et pea iga märksõnaga tuli kuidagi liig arvukalt sissekandeid ja ma tundsin, et lihtsalt ei jaksa oma vanu tekste nii põhjalikult lugeda, et neist mingit sotti saada.Kui aus olla tekitab väljavaade neis pikemalt sobrada isegi teatavat õõva.

Muide, see on alati nii olnud. Ma ei armasta eriti asju, mida ma ise olen kirjutanud.

Ei, ma ei häbene neid, ega pea halvaks. Sel juhul poleks neid eriti jagama tikkunudki. Aga ma tunnen nende vastu midagi rongaemast. Kuidagi nii, et tehtud ja lõpetatud ja pole enam minu asi. Elagu oma elu.

Üsna sage on seegi tunne, et, jumal, see tekst ei ole ju minu kirjutatud. Kas tõesti on või? Jällegi, mitte seepärast, et see mulle ei meeldiks, vaid tagantjärele tundub kõik kuidagi kaugel ja võõras olevat. Justkui klaasist seina taga.

Sel põhjusel olen ma näiteks jaganud ära oma kõikvõimalikud autorieksemplarid raamatuist, mida olen toimetanud või millele pooliti autor olnud. Ja minus tekitab külmvärinaid mõte, et mul võiks olla kuskil oma kirjutatud tekstide korralik süstematiseeritud arhiiv.

Ma ei tea, vahest on siin taga see teine asi. Nimelt, et ma ei salli tegelikult kirjutamist. Jah, ma oskan seda. Vist. Enam-vähem hästi, arvan ma koguni.

Jah, kirjutamise abil saab leiba teenida ja inimestega suhelda ja vahest isegi natukene maailma muuta, aga see on siiski kurnav, mitte vabastav tegevus.

Täielik müstika on minu jaoks vist paljudele omane võime end kirjutades välja elada. Minu meelest on kirjutamine läbini ratsionaalne tegevus, süsteemide ja struktuuride loomine. Muidugi, tekstis võivad olla emotsioonid, aga need on justkui mingist filtrist läbi käinud, valitud, korrastatud.

Igatahes pole tegemist puhta, takistamatu tunnete vooluga ja kui asi puudutab midagi, mis on kuskil väga sügaval ja väga irratsionaalne, võib kirjutamine (tegelikult üldse verbaliseerimine) selle pigem ära peita, kui esile pursata lasta. Siis aitab vabaneda pigem joonistamine, mille puhul ma lasen endal palju kontrollimatumalt tegutseda.

Muide, ühe oam kõige valusama ja kõige põhjalikumalt ära peidetud tunde või kiiksu (kuidas soovite) suutsingi endale selgeks teha ja lahendada just joonistades. Enne seda olin aga korduvalt loonud sõnadega mingeid teooriaid, mis tundusid küll tõepärased, kuid ehitasid tegelikult minu ja selle peidetu vahele aina rohkem ja aina kindlamaid seinu.

Nojah, olgu kuis on, igatahes näikse mu tekstid minust kuhugi kaugele triivivat ja see sobib mulle. Ma olen nõus nendega küll vahel ja vähehaavl taaskohtuma, olgu või imestamaks, et, näe, säherdusegi asja olen teinud, aga ma ei suuda neid oma kirjutatud asju pikalt ja põhjalikult lugeda. Paraku.

Delfikommentaatorist võib hale hakata

Ta arvab, et maailmas on a) liiga vähe korda ja distsipliini, b)liiga vähe võimalusi oma peaga mõelda. Et need asjad ehk väga kokku ei sobi, ei tule talle pähe.Ta näeb igal pool jaburaid uhuusümboleid, 666 jne, eksole. Kui ta mingi sita kokku keerab, on igal juhul keegi teine süüdi. Kui mõni naine tema juures minis ja meigitult viibib, tahab ta ilmtingimata just teda võrgutada, ei ole, no ei ole võimalik, et üks eit muidu sihuke on. Ja oma tunnetega ei ole tal mingit kontakti, need vaikib ta nohised ja punastades maha.

Scott ehk "tüüpiline delfikomentaator" on alati kuri ja õnnetu.

Tüüpiline delfikommenataator, eksole?

Noh, mitte ainult. Sõiduõpetaja Scott „Happy-Go-Luckist“ on ka täpselt see tüüp.

Jah, ma sain siis ka lõppeks selle filmi vaadatus. Armas. Ja äratundmisrõõmu pilvini.

Esiti muidugi peategelanna Poppy ise. Eh, kes meist ei tunneks mõnd Poppyt, patoloogiliselt rõõmsameelset boheemullikest, kes mingitel kriitilistel hetkedel siiski ütlemata adekvaatseks osutub?

Või kellele ei tuleks tuttav ette sugulane, kes uurib, miks sa juba lapsi ei tee ja kinnisvara ei muretse, kuid kuuldes, et oled niigi õnnelik, hakkab sind nuttes süüdistama, et sina kritiseerivat ju tema elu?

Aga minu lemmik või „lemmik“ oli tõepoolest šovinistlik sõiduõpetajajuurikas.

See koll on nii ehe mühkam. Täpselt selline, nagu nad päriselus ongi. Täpselt see vanamees, kes elab oma viha välja kõigi kallal vingudes ja, nagu öeldud, meie kodustes tingimustes ka delfis vingudes.

Pettunud, krampis, kogu maailma peale turris ja paranoiline näss. Ja sealjuures ülla-ülla (või tegelikult üldse mitte nii ülla-ülla) jumalast õnnetu.

Ma ei tea, kas see on nii mõeldud, aga minu peas tekkis küll paralleel Scotti ja selle kodutu vahel, kelle otsa Poppy korraks komistab, ja kes end kuidagi väljendada ei suuda, jäädes kogu oma jutuga pidevalt asemele: „See…see…see…tead…“ Noh, Scott suhtleb pealtnäha natuke paremini, tegelikult aga siiski mitte.

Paralleel Scotti ja väikese kasuisa terroriseeritava ja seetõitu vägivaldseks kiskuva poisi vahel on vist küll ametlikult märkamiseks mõeldud.

See poisi tühmiks muutuv pilk ja krampis kehahoiak räägivad üsna selgelt, et sedasi need õnnetud machomühakad kasvavadki.

Kõige kurvem on, et kui selline inimene on kord valmis kasvanud (kasvatatud), ei paranda teda enam miski. Kahju võib tast olla, aga aidata ei saa, sest ega ta tegelikult laseks. Sellist jäämäge ei saa sulatada, ilma, et see lõpeks täieliku hävinguga.

Aga delfikommenataatorite tõu peale ei suuda vist nüüd mõnda aega vihastada. Pigem on neist hale. Ega nemad ka süüdi ei ole, et lapsepõlv oli õnnetu ja elu sitt.

Filmi näeb veel viimaseid aegu Sõpruses. Kes seni vaadanud pole, mingu julgesti.