Delfikommentaatorist võib hale hakata

Ta arvab, et maailmas on a) liiga vähe korda ja distsipliini, b)liiga vähe võimalusi oma peaga mõelda. Et need asjad ehk väga kokku ei sobi, ei tule talle pähe.Ta näeb igal pool jaburaid uhuusümboleid, 666 jne, eksole. Kui ta mingi sita kokku keerab, on igal juhul keegi teine süüdi. Kui mõni naine tema juures minis ja meigitult viibib, tahab ta ilmtingimata just teda võrgutada, ei ole, no ei ole võimalik, et üks eit muidu sihuke on. Ja oma tunnetega ei ole tal mingit kontakti, need vaikib ta nohised ja punastades maha.

Scott ehk "tüüpiline delfikomentaator" on alati kuri ja õnnetu.

Tüüpiline delfikommenataator, eksole?

Noh, mitte ainult. Sõiduõpetaja Scott „Happy-Go-Luckist“ on ka täpselt see tüüp.

Jah, ma sain siis ka lõppeks selle filmi vaadatus. Armas. Ja äratundmisrõõmu pilvini.

Esiti muidugi peategelanna Poppy ise. Eh, kes meist ei tunneks mõnd Poppyt, patoloogiliselt rõõmsameelset boheemullikest, kes mingitel kriitilistel hetkedel siiski ütlemata adekvaatseks osutub?

Või kellele ei tuleks tuttav ette sugulane, kes uurib, miks sa juba lapsi ei tee ja kinnisvara ei muretse, kuid kuuldes, et oled niigi õnnelik, hakkab sind nuttes süüdistama, et sina kritiseerivat ju tema elu?

Aga minu lemmik või „lemmik“ oli tõepoolest šovinistlik sõiduõpetajajuurikas.

See koll on nii ehe mühkam. Täpselt selline, nagu nad päriselus ongi. Täpselt see vanamees, kes elab oma viha välja kõigi kallal vingudes ja, nagu öeldud, meie kodustes tingimustes ka delfis vingudes.

Pettunud, krampis, kogu maailma peale turris ja paranoiline näss. Ja sealjuures ülla-ülla (või tegelikult üldse mitte nii ülla-ülla) jumalast õnnetu.

Ma ei tea, kas see on nii mõeldud, aga minu peas tekkis küll paralleel Scotti ja selle kodutu vahel, kelle otsa Poppy korraks komistab, ja kes end kuidagi väljendada ei suuda, jäädes kogu oma jutuga pidevalt asemele: „See…see…see…tead…“ Noh, Scott suhtleb pealtnäha natuke paremini, tegelikult aga siiski mitte.

Paralleel Scotti ja väikese kasuisa terroriseeritava ja seetõitu vägivaldseks kiskuva poisi vahel on vist küll ametlikult märkamiseks mõeldud.

See poisi tühmiks muutuv pilk ja krampis kehahoiak räägivad üsna selgelt, et sedasi need õnnetud machomühakad kasvavadki.

Kõige kurvem on, et kui selline inimene on kord valmis kasvanud (kasvatatud), ei paranda teda enam miski. Kahju võib tast olla, aga aidata ei saa, sest ega ta tegelikult laseks. Sellist jäämäge ei saa sulatada, ilma, et see lõpeks täieliku hävinguga.

Aga delfikommenataatorite tõu peale ei suuda vist nüüd mõnda aega vihastada. Pigem on neist hale. Ega nemad ka süüdi ei ole, et lapsepõlv oli õnnetu ja elu sitt.

Filmi näeb veel viimaseid aegu Sõpruses. Kes seni vaadanud pole, mingu julgesti.