Delfikommentaatorist võib hale hakata
jaanuar 24, 2009 at 3:41 p.l. 7 kommentaari
Ta arvab, et maailmas on a) liiga vähe korda ja distsipliini, b)liiga vähe võimalusi oma peaga mõelda. Et need asjad ehk väga kokku ei sobi, ei tule talle pähe.Ta näeb igal pool jaburaid uhuusümboleid, 666 jne, eksole. Kui ta mingi sita kokku keerab, on igal juhul keegi teine süüdi. Kui mõni naine tema juures minis ja meigitult viibib, tahab ta ilmtingimata just teda võrgutada, ei ole, no ei ole võimalik, et üks eit muidu sihuke on. Ja oma tunnetega ei ole tal mingit kontakti, need vaikib ta nohised ja punastades maha.

Scott ehk "tüüpiline delfikomentaator" on alati kuri ja õnnetu.
Tüüpiline delfikommenataator, eksole?
Noh, mitte ainult. Sõiduõpetaja Scott „Happy-Go-Luckist“ on ka täpselt see tüüp.
Jah, ma sain siis ka lõppeks selle filmi vaadatus. Armas. Ja äratundmisrõõmu pilvini.
Esiti muidugi peategelanna Poppy ise. Eh, kes meist ei tunneks mõnd Poppyt, patoloogiliselt rõõmsameelset boheemullikest, kes mingitel kriitilistel hetkedel siiski ütlemata adekvaatseks osutub?
Või kellele ei tuleks tuttav ette sugulane, kes uurib, miks sa juba lapsi ei tee ja kinnisvara ei muretse, kuid kuuldes, et oled niigi õnnelik, hakkab sind nuttes süüdistama, et sina kritiseerivat ju tema elu?
Aga minu lemmik või „lemmik“ oli tõepoolest šovinistlik sõiduõpetajajuurikas.
See koll on nii ehe mühkam. Täpselt selline, nagu nad päriselus ongi. Täpselt see vanamees, kes elab oma viha välja kõigi kallal vingudes ja, nagu öeldud, meie kodustes tingimustes ka delfis vingudes.
Pettunud, krampis, kogu maailma peale turris ja paranoiline näss. Ja sealjuures ülla-ülla (või tegelikult üldse mitte nii ülla-ülla) jumalast õnnetu.
Ma ei tea, kas see on nii mõeldud, aga minu peas tekkis küll paralleel Scotti ja selle kodutu vahel, kelle otsa Poppy korraks komistab, ja kes end kuidagi väljendada ei suuda, jäädes kogu oma jutuga pidevalt asemele: „See…see…see…tead…“ Noh, Scott suhtleb pealtnäha natuke paremini, tegelikult aga siiski mitte.
Paralleel Scotti ja väikese kasuisa terroriseeritava ja seetõitu vägivaldseks kiskuva poisi vahel on vist küll ametlikult märkamiseks mõeldud.
See poisi tühmiks muutuv pilk ja krampis kehahoiak räägivad üsna selgelt, et sedasi need õnnetud machomühakad kasvavadki.
Kõige kurvem on, et kui selline inimene on kord valmis kasvanud (kasvatatud), ei paranda teda enam miski. Kahju võib tast olla, aga aidata ei saa, sest ega ta tegelikult laseks. Sellist jäämäge ei saa sulatada, ilma, et see lõpeks täieliku hävinguga.
Aga delfikommenataatorite tõu peale ei suuda vist nüüd mõnda aega vihastada. Pigem on neist hale. Ega nemad ka süüdi ei ole, et lapsepõlv oli õnnetu ja elu sitt.
Filmi näeb veel viimaseid aegu Sõpruses. Kes seni vaadanud pole, mingu julgesti.
Entry filed under: Uncategorized.
7 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
Celtic | jaanuar 30, 2009, 8:39 e.l.
Mida üldistamist? Viimasel ajal on levimas kummaline arusaam veebikommentaatoritest, kui mingist täiesti eraldiseisvast grupist, suisa rassist, kui nii võiks öelda. Ei, kallid inimesed, netikommentaatorid ei ole nagu neegrid valgetele või kommunistid rahvuslastele – nad on täiesti tavalised inimesed täiesti tavalisest tänavapildist.
Kommentaarium on enam-vähem anonüümne ja anonüümseks jäämise võimalus laseb inimesel end paremini avada, kui tüüpilises tänavapildis. Seega mina võtaks netikommentaatorite arvamust kui TÕEST läbilõiget eestlaste maailmapildist. Olgugi, et mulle ei meeldi see pilt, mis avaneb, on see siiski tõde ja mingi idiootse “netikommentaator ei ole inimene” mõttemalli levitamine ei muuda tõe olemust.
2.
notsu | jaanuar 30, 2009, 12:49 p.l.
Khm, arvestades, et ma ise Delfis kommenteerimas ei käi, siis luban ma endale endiselt arusaama delfiinidest kui eraldi liigist – st minust eraldi.
Teiseks on mulle sellest, mis ma seal näinud olen, jäänud mulje, et “delfi kommentaatorit” ei ole tegelikult olemas. Ei ole olemas üht ja sama inimest, kes tahaks korraga rohkem distsipliini ja rohkem vabadust, Genialistide klubi kinni panna ja selle kaitseks välja astuda jms.
3.
kati | jaanuar 30, 2009, 1:12 p.l.
mina olen küll aina enam veendunud, et need teatavates kohtades kommijad ONGI eraldi rass. igatahes mitte läbilõige kogu elanikkonnast.
muide, kuna kommenteerijaid olla lugejate hulgast mingi …eee…vist oli alla ühe protsendi, nagu kinnitasid kunagi just delfi toimetuse omad, siis see nagu kinnitaks seda,e t kommijad on ikka räme ja kindel vähemus.
muidugi, ega ma tea, kui paljud lugejaist on mõne kommenteerijaga sada ja üks prossa ühte meelt. aga vähemalt neil pole vaja iga kahe minuti takka seda kirja panna.
ja juttu, kus kurdetakse üksteiseotsa, et ühiskond ei soosi oma peaga mõtlemist ja ühiskond on liiga nõmedalt liberaalne ja kõik väärtused on käest ja karmi kätt on vaja, olen ma kahjuks oma silmaga näinud. just selle kommenteerijate liigi klaviatuurilt väljutatuna.
v’rk lihtsalt selles, et nad oma peaga mõtlemise all mõistavad vist seda, et see on nende moodi mõtlemine. neist erinev mõtlemine pole nende jaoks mõtlemine, vaid ajupesu ja lollus.
4.
Celtic | jaanuar 30, 2009, 3:00 p.l.
Liigne liberaalsus on ogarus. Liigne ribelaarsus ei soosigi oma peaga mõtlemist kuna inimene oma olemuselt on laisk. Kriisisituatsioonid ja muud probleemid on just need, mis kõige paremini ja efektiivsemalt rakendavad inimese potensiaali.
Samas ei oska valdav enamus rahvast valida keskteed ja valitakse hoopis äärmuslused. Sa kas oled liberaal või oled konservatiiv. Keskset teed ei nähta. Igas maailmavaates on midagi head ja midagi halba kellegi jaoks, tuleks võtta mõistus persest uuesti pähe ja normaalseks see elu teha.
Ja kui mõni kommenteerija oma mõttemaailma lehekülgede kaupa lahti ei kirjuta ning kirjutab meeltesegaduses vaid oma mõtte põhiosa välja, siis kes neist loll on – kas kommenteerija, kes ei suuda oma mõtet edastada või lugeja kes ei suuda mõtet lugeda? Ja pealegi teist osapoolt teise liiki kuuluvaks peab…
5.
notsu | jaanuar 31, 2009, 12:42 e.l.
Eee… ma siiamaani ikka arvasin, et liberalism on ideoloogia, mis pooldab väiksemat riigipoolset ettehoolet, olgu poliitilises või majanduslikus plaanis. Ja kui liberaalsust rakendatakse emmas-kummas neist valdkondadest, siis on juba tegemist poliitilise resp majandusliku liberalismiga.
Võiks arvata, et see just nimelt soosib oma peaga mõtlemist, selmet lasta tarkadel riigiisadel kõike ära otsustada.
Või ei ole su liberaalsusel liberalismiga mingit pistmist? aga millega siis?
Ja mis arusaamisse ja üldse kommunikatsiooni edusse puutub – kui keegi kirjutab “x/y/z ahju”, siis on tõesti raske selle tagant tema maailmavaate positiivseid külgi näha. Ja kahtlen sügavalt, et lugeja selles süüdi on.
6.
Oudekki | jaanuar 31, 2009, 11:35 e.l.
Notsu, see on tegelikult keeruline. Ühest otsast ja väga laias mõttes on liberalism ideoloogia, mis seab oma alusväärtusteks (ja poliitilisteks eesmärkideks) inimese individuaalse vabaduse ja võrdsed võimalused. Võrdsete võimaluste tagamine iseenesest võib lubada suurt kogukonna /riigi/ poolset sekkumist.
Itaalia keeles on majandusliku liberalismi termimniks “liberism”, mis mulle väga meeldib. See on ideoloogia, mis leiab, et inimese majanduslikku tegevust tuleb kogukonna poolt võimalikult vähe piirata (ja kui majanduslikud vabadused ja võrdsed võimalused satuvad vastuollu, siis eelistatakse majanduslikku vabadust ja praktiliselt on mul mulje, et liberistid peavad majandusvabadusi olulisemaks kui isikuvabadusi). Libersim ei pruugi praktikas ja väljakujunenud ühiskonnas soosida oma peaga mõtlemist, seni kuni soositakse suurt hulka sellist pealgatööjõudu, kes lõuad peaks ja edasi teeniks (aga see ei ole liberismis paratamatu, teoreetilises plaanis vähemalt).
Kolmandast küljest, kuni on olemas “targad riigiisad”, seni nad midagi ikka otsustavad, sõltumata sellest, kas tegemist on liberalismi, liberismi või konservatiivsusega. Ja minu arvates just see segab oma peaga mõtlemist…
7. Kumb siis õigupoolest loll on? « Väike nõiateemaja | veebruar 3, 2009, 8:33 p.l.
[…] Nõnna küsib Celtic siin. […]