Ma ei salli tegelikult kirjutamist

jaanuar 24, 2009 at 5:03 p.l. 5 kommentaari

Ramloff on mind vahepeal blogiunest äratamiseks meemiga pildunud. Aitäh meeles pidamast.Ometi pean meemi enda siiski tegemata jätma.

Nimelt juhtus, et pea iga märksõnaga tuli kuidagi liig arvukalt sissekandeid ja ma tundsin, et lihtsalt ei jaksa oma vanu tekste nii põhjalikult lugeda, et neist mingit sotti saada.Kui aus olla tekitab väljavaade neis pikemalt sobrada isegi teatavat õõva.

Muide, see on alati nii olnud. Ma ei armasta eriti asju, mida ma ise olen kirjutanud.

Ei, ma ei häbene neid, ega pea halvaks. Sel juhul poleks neid eriti jagama tikkunudki. Aga ma tunnen nende vastu midagi rongaemast. Kuidagi nii, et tehtud ja lõpetatud ja pole enam minu asi. Elagu oma elu.

Üsna sage on seegi tunne, et, jumal, see tekst ei ole ju minu kirjutatud. Kas tõesti on või? Jällegi, mitte seepärast, et see mulle ei meeldiks, vaid tagantjärele tundub kõik kuidagi kaugel ja võõras olevat. Justkui klaasist seina taga.

Sel põhjusel olen ma näiteks jaganud ära oma kõikvõimalikud autorieksemplarid raamatuist, mida olen toimetanud või millele pooliti autor olnud. Ja minus tekitab külmvärinaid mõte, et mul võiks olla kuskil oma kirjutatud tekstide korralik süstematiseeritud arhiiv.

Ma ei tea, vahest on siin taga see teine asi. Nimelt, et ma ei salli tegelikult kirjutamist. Jah, ma oskan seda. Vist. Enam-vähem hästi, arvan ma koguni.

Jah, kirjutamise abil saab leiba teenida ja inimestega suhelda ja vahest isegi natukene maailma muuta, aga see on siiski kurnav, mitte vabastav tegevus.

Täielik müstika on minu jaoks vist paljudele omane võime end kirjutades välja elada. Minu meelest on kirjutamine läbini ratsionaalne tegevus, süsteemide ja struktuuride loomine. Muidugi, tekstis võivad olla emotsioonid, aga need on justkui mingist filtrist läbi käinud, valitud, korrastatud.

Igatahes pole tegemist puhta, takistamatu tunnete vooluga ja kui asi puudutab midagi, mis on kuskil väga sügaval ja väga irratsionaalne, võib kirjutamine (tegelikult üldse verbaliseerimine) selle pigem ära peita, kui esile pursata lasta. Siis aitab vabaneda pigem joonistamine, mille puhul ma lasen endal palju kontrollimatumalt tegutseda.

Muide, ühe oam kõige valusama ja kõige põhjalikumalt ära peidetud tunde või kiiksu (kuidas soovite) suutsingi endale selgeks teha ja lahendada just joonistades. Enne seda olin aga korduvalt loonud sõnadega mingeid teooriaid, mis tundusid küll tõepärased, kuid ehitasid tegelikult minu ja selle peidetu vahele aina rohkem ja aina kindlamaid seinu.

Nojah, olgu kuis on, igatahes näikse mu tekstid minust kuhugi kaugele triivivat ja see sobib mulle. Ma olen nõus nendega küll vahel ja vähehaavl taaskohtuma, olgu või imestamaks, et, näe, säherdusegi asja olen teinud, aga ma ei suuda neid oma kirjutatud asju pikalt ja põhjalikult lugeda. Paraku.


Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Delfikommentaatorist võib hale hakata Miks ei tohi makse tõsta?

5 kommentaari Add your own

  • 1. Vari  |  jaanuar 25, 2009, 10:27 e.l.

    vapustav äratundmishetk! nyyd siis kirjeldab teemaja perenaine siin just täpselt seda, mida ma tundsin sellele samale meemile vastates. enamgi veel:
    see, kuidas ta analyysib põhjuslikke seoseid, on igati pädev — kõik, See sõnastamise/joonistamise vahekord ps protsessidena just niisugune ongi.

    Vasta
  • 2. heli  |  jaanuar 25, 2009, 12:49 p.l.

    Mina olen pigem seda tüüpi, kes justnimelt kirjutamist eneseteraapiana kasutab. Sedasi, et kõigepealt läbisegi kõik emotsioonid välja kirjutada, siis need üle lugeda ja siis sellest ülelugemisest hakkab pilt selginema ja mingi arusaamine tulema. Aga ega ma valmisasju ka ise ei armasta enam eriti üle lugeda. Või kui loengi, siis sellise pilguga, et näe, praegu kirjutaksin hoopis teistmoodi. 🙂

    Vasta
  • 3. Kati  |  jaanuar 25, 2009, 1:27 p.l.

    mina jällegi võin vahel vaadata, et näe, jube hästi sai kirja, üks või teine asi, aga mingit isiklikku suhet selle tekstiga ei pruugi ikka tekkida. rääkimata teraapiaefektist.

    aga eks see ongi ilmselt hästi individuaalne värk.

    mul tikub muidugi olema selline hästi verbaalne mõtlemine. noh, et kõigil mõtetel on kohe mingi sõnaline kuju. vahest seepärast sõnad ei sobigi teraapiaks, et nad on koguaeg automaatselt olemas.

    Vasta
  • 4. Nirti  |  jaanuar 25, 2009, 3:52 p.l.

    Ma ei või avaldatud asju lugeda.
    Sest tekib mõte, et “No kurat, oleks saanud ju palju paremini kirjutada. Ja miks see lause nii väärakas on? Ja miks see mõte kuidagi poolikuks jääb? Oh, häbi-häbikest…”

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  jaanuar 28, 2009, 12:31 p.l.

    Heh, minul on jälle mõnikord avaldatud asju lugedes see tunne “kas tõesti mina kirjutasin nii hästi”. Aga mul on ülelugemiseks see asi, et kui kirjatükk on lõpuni lihvitud ja avaldamiseks ära antud, siis paar kuud ei taha küll vaadata ega lugeda … 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

jaanuar 2009
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: