Archive for veebruar, 2009

Susi söögu seda rahva maitset ehk kokanduslik karje

Kohalikust poest on tasapisi ära kadunud kõik puhtad maitseained. Alles on ainult mingid kahtlased segud.

Tahtsin mina tomatikastmesse natukene punet. No ei ole. Äkki siis hädaga basiilikut? No ei ole.

On ainult mingid kuradi segud stiilis kalamaitseaine, lihamaitseaine, salatimaitseaine jne.

Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks need mögrad head on. Inimene ei ole ometi sihuke idioot, et ei suuda ise soola, pipart ja tilli segada. Ja kui ma tahan punet, miks ma, kurat võtaks, pean siis saama ka kohustusliku vorstirohu ja lisaks veel mingit sojamöginat ja ebamäärast paksendajat ka veel.

Ometi, kui just seda kraami poes müüakse, peab see inimestele vististi meeldima.

Õudus, õudus, õudus!

Tuleb ikka ürdikesed aknalauale kasvama panna. Ehk mul õnnestub need isegi ellu jätta, ehkki ma rohenäpuna üsna niru olen.

Puhh!

Ja kastmesse läheb närvide rahustuseks petersell, mida veel puhtana leidsin. Ei allu ma sellele valmissegude terrorile.

Punet tahan!

Punet tahan!

PS Pealkirjale mõeldes, ega susi vist ei taha nii sitta sööki.

veebruar 7, 2009 at 5:56 p.l. 35 kommentaari

Õhuke riik on surnud?!

Veel aasta tagasi oli igasugune jutt solidaarsusest üks kuradi punane mula, katse ausaid inimesi nende edu eest karistada ja nende raha luuseritele jagada. Nüüd, kus me kenasti koos ühises sitas songime, on solidaarsus järsku moesõnaks muutunud ja nii mõnelegi meeldiks, kui riigi leivaviilu peal oleks ikka natuke paksem võikord.

Naljakas. Või nukker?

Tegelikult oleks ju tore (ehk isegi parim),  kui me nüüd lahjadest aastatest eluga üle saades õpiksime, et solidaarsus on ikkagi kuradi vajalik, et ühiskond koosneb meist kõigist, et riik ei ole mingi abstraktne mõttetus, mis kuskil omasoodu tiksub, vaid miski millest meie elu otse sõltub, lapsetoetuste, haigusrahade, pensionite, korras teede ja veel paljude asjade näol. Ja et ongi nii, et me ei saa tegelikult elada jõukalt, õnnelikult ja turvaliselt ühiskonnas, mis ise on vaene, depressiivne ja ebakindel. Et minu õnn on sinu õnn ja sinu õnn on minu õnn. Nii labane ongi.

Kui ainult ei läheks nii, et solidaarsus seisab meeles ainult seni, kui taas head ajad tulevad. Paar päeva tagasi, kui Mart Laisk Postimehes kriisimaksust kirjutas, ei saanud ma esiti aru, miks see jutt mind peaaegu raevu ajab. Nüüd juba saan. Sealt kumab seesama mentaliteet, et olgem solidaarsed ainult seni, kuni jama kestab (kriisimaks, mitte jumala eest maksupoliitika põhimõtteline ülevaatamine), ja ega siis hädaski ei pea ikka väga solidaarne olema (kes väga ei taha maksta, kirjutab avalduse ja ei maksa).

Ma siiski loodan, et enamik saab aru, kui me ei leia võimalusi normaalsetel aegadel (loodetavasti need ikka tulevad) ühiskonna leivakäärule paksemat võikihti määrida, tuleb nirudel aegadel võibolla väga valusasti huulde hammustada. Unelmad õhukesest riigist on surunud, paraku.

*

Uitmõte number üks, tegelikult pärit juba eelmisest söömaklubist. Nimelt, kas Milton Friedman kuulutatakse kunagi samasuguseks kurjategijaks nagu Hitler või Stalin, arvestades, et tema pooljumalikus staatuses olnud majandusteooriad on suuresti need, mis mitte ainult meid vaid suurema osa tänasest maailmast on kenatsi karupersse toonud?*

*

Uitmõte kaks, kui kord juba sai Laiska mainitud, mis kombel saab (Eestis) arvamusliidriks? Kas tõesti piisab sellest, kui oma eraelu ühes (tõsi küll, üsna kobedas) filmis külale eksponeerida?  

Solidaarsuse õppimine juustunoameetodil

Solidaarsuse õppimine juustunoameetodil

____

* kes meist, muide, selle idee õhku viskaski?

veebruar 6, 2009 at 12:18 p.l. 17 kommentaari

Kumb siis õigupoolest loll on?

Ja kui mõni kommenteerija oma mõttemaailma lehekülgede kaupa lahti ei kirjuta ning kirjutab meeltesegaduses vaid oma mõtte põhiosa välja, siis kes neist loll on – kas kommenteerija, kes ei suuda oma mõtet edastada või lugeja kes ei suuda mõtet lugeda?

Nõnna küsib Celtic siin.

Ma tükk aega mõtlesin, et tõepoolest, kumb siis on loll, kas see, kes jutust aru ei saa või see, kes arusaadavalt ei kõnele.

Ühest küljest, jah, on kindlasti jututeemasid ja olukordi, mis nõuavad osalejatelt mingeid eelteadmisi ja koguni erialase slängi mõistmist.

Oleks ilmsesti üsna kole, kui matemaatikamagistrantide erialaloengusse sattuks keegi, kes pole liitmisest ja lahutamisestki mõhkugi kuulnud, ja nõuaks, et jutt olgu nüüd talle arusaadav. Või kui näiteks ooperisõprade seltskonnas oleks keegi, kes küsib iga kahe minuti tagant asju stiilis, vabandage, mis on aaria.

Kusjuures mind ajab teemast sõltumata vahkvihha seltskond, kes ei kannata, kui jutus viidatakse mingitele allikatele või erialastele autoriteetitedel, ja tuleb viitajat kohe süüdistama seitsmes surmapatus, eriti selles, et viimane ei mõtlevat oma peaga.

No, kurat, leiutage ise jalgratast, mina ei viitsi sellega tegeleda. Enne mind on maailmas ka asju mõeldud ja tehtud ja neid tasub arvesse võtta ning sealt easi minna, mitte igaks juhuks ignoreerida.

Teisest küljest peaks laiale auditooriumile suunatud tekst, mida kindlasti on igasugune arvamus kuskil lehes, olema just enam-vähem kõigile hõlpsasti mõistetav.

Lõppeks, mis mõte sel oleks, kui keegi sellest aru ei saaks? Muide, kas polnud oskamatus kuulajaskonnale mõistetavat juttu ajada mingi teooria järgi koguni loogikaviga?

Pealegi, seda mainitud mõtte põhiosa peaks olema suhteliselt kerge arusaadavalt väljendada. Muidugi, kui väljendaja ikka ise asjast aru saab.

Sokrates olnud kuuldavasti taat, kes suutnud vestluskaaslastele kõik puust ja punaseks teha.

Sokrates olnud kuuldavasti taat, kes suutnud vestluskaaslastele kõik puust ja punaseks teha.

Kui aga kellegi mõtte põhisisuks on tõepoolest, et keegi teine tuleb ahju ajada, siis ei ole mu meelest küll muret, et see mõtteke kuidagi hoomamamatuks jääks. Pigem suisa vastupidi, see on liigagi selge ja sirge. Paraku ei ole ei sellisest arvamusest ega selle omanikust midagi meeliülendavat arvata.

PS meeletesegaduses ei soovitaks ma küll kirjutada kellelgi, kes vahel ikka ka selge aru juures viibib. Kirjad hullumajast ei paku reeglina palju muud, kui puhtmeditsiinilist huvi.(:

veebruar 3, 2009 at 8:33 p.l. 22 kommentaari

Miks ei tohi makse tõsta?

Selgitage lollile, miks käimasoleva eelarvekammi juures raiutakse nagu rauda, et makse me ei tõsta? Miks ei tohi makse tõsta? Mina isiklikult oleksin küll nõus mõnijagu rohkem makse maksma, kui see tagaks, et päästja päästab, kiirabi tuleb ja õpetaja õpetab ja üleüldse riik toimib.

Iseäranis ei saa ma aga aru sellest Tsahkna lausest, mis kõlab: “Me ei tõsta makse, nagu Lätis tehti, kus eelarve täitmine lükati inimeste kaela.”

Et mis mõttes nagu? Kas eelarvet saab siis täita kuidagi müstiliselt riigi kodanikest sõltumatult? Ja kas kõikmõeldavad kärped siis ei tule inimeste kaela? Sisuliselt tulevad ju. Olgu, rohkem kaude, aga siiski.

Nii et päris tõsiselt, kes oskab mulle selgitada, miks on just maksude tõstmine see, mida ei tohi riigieelarve kasimiseks teha?

 Rahapott siit.

veebruar 2, 2009 at 2:03 p.l. 24 kommentaari


On hiljuti kirjutatud

Kalender

veebruar 2009
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
232425262728