Kumb siis õigupoolest loll on?

Ja kui mõni kommenteerija oma mõttemaailma lehekülgede kaupa lahti ei kirjuta ning kirjutab meeltesegaduses vaid oma mõtte põhiosa välja, siis kes neist loll on – kas kommenteerija, kes ei suuda oma mõtet edastada või lugeja kes ei suuda mõtet lugeda?

Nõnna küsib Celtic siin.

Ma tükk aega mõtlesin, et tõepoolest, kumb siis on loll, kas see, kes jutust aru ei saa või see, kes arusaadavalt ei kõnele.

Ühest küljest, jah, on kindlasti jututeemasid ja olukordi, mis nõuavad osalejatelt mingeid eelteadmisi ja koguni erialase slängi mõistmist.

Oleks ilmsesti üsna kole, kui matemaatikamagistrantide erialaloengusse sattuks keegi, kes pole liitmisest ja lahutamisestki mõhkugi kuulnud, ja nõuaks, et jutt olgu nüüd talle arusaadav. Või kui näiteks ooperisõprade seltskonnas oleks keegi, kes küsib iga kahe minuti tagant asju stiilis, vabandage, mis on aaria.

Kusjuures mind ajab teemast sõltumata vahkvihha seltskond, kes ei kannata, kui jutus viidatakse mingitele allikatele või erialastele autoriteetitedel, ja tuleb viitajat kohe süüdistama seitsmes surmapatus, eriti selles, et viimane ei mõtlevat oma peaga.

No, kurat, leiutage ise jalgratast, mina ei viitsi sellega tegeleda. Enne mind on maailmas ka asju mõeldud ja tehtud ja neid tasub arvesse võtta ning sealt easi minna, mitte igaks juhuks ignoreerida.

Teisest küljest peaks laiale auditooriumile suunatud tekst, mida kindlasti on igasugune arvamus kuskil lehes, olema just enam-vähem kõigile hõlpsasti mõistetav.

Lõppeks, mis mõte sel oleks, kui keegi sellest aru ei saaks? Muide, kas polnud oskamatus kuulajaskonnale mõistetavat juttu ajada mingi teooria järgi koguni loogikaviga?

Pealegi, seda mainitud mõtte põhiosa peaks olema suhteliselt kerge arusaadavalt väljendada. Muidugi, kui väljendaja ikka ise asjast aru saab.

Sokrates olnud kuuldavasti taat, kes suutnud vestluskaaslastele kõik puust ja punaseks teha.

Kui aga kellegi mõtte põhisisuks on tõepoolest, et keegi teine tuleb ahju ajada, siis ei ole mu meelest küll muret, et see mõtteke kuidagi hoomamamatuks jääks. Pigem suisa vastupidi, see on liigagi selge ja sirge. Paraku ei ole ei sellisest arvamusest ega selle omanikust midagi meeliülendavat arvata.

PS meeletesegaduses ei soovitaks ma küll kirjutada kellelgi, kes vahel ikka ka selge aru juures viibib. Kirjad hullumajast ei paku reeglina palju muud, kui puhtmeditsiinilist huvi.(: