Susi söögu seda rahva maitset ehk kokanduslik karje
veebruar 7, 2009 at 5:56 p.l. 35 kommentaari
Kohalikust poest on tasapisi ära kadunud kõik puhtad maitseained. Alles on ainult mingid kahtlased segud.
Tahtsin mina tomatikastmesse natukene punet. No ei ole. Äkki siis hädaga basiilikut? No ei ole.
On ainult mingid kuradi segud stiilis kalamaitseaine, lihamaitseaine, salatimaitseaine jne.
Ma ei ole kunagi aru saanud, milleks need mögrad head on. Inimene ei ole ometi sihuke idioot, et ei suuda ise soola, pipart ja tilli segada. Ja kui ma tahan punet, miks ma, kurat võtaks, pean siis saama ka kohustusliku vorstirohu ja lisaks veel mingit sojamöginat ja ebamäärast paksendajat ka veel.
Ometi, kui just seda kraami poes müüakse, peab see inimestele vististi meeldima.
Õudus, õudus, õudus!
Tuleb ikka ürdikesed aknalauale kasvama panna. Ehk mul õnnestub need isegi ellu jätta, ehkki ma rohenäpuna üsna niru olen.
Puhh!
Ja kastmesse läheb närvide rahustuseks petersell, mida veel puhtana leidsin. Ei allu ma sellele valmissegude terrorile.
Punet tahan!
PS Pealkirjale mõeldes, ega susi vist ei taha nii sitta sööki.
Entry filed under: Uncategorized.
35 kommentaari Add your own
Leave a reply to notsu Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ninataga | veebruar 7, 2009, 6:40 p.l.
Pott aknale ja .. puista seemned sisse, pista hetkel veel potile toidukile peale, läheb kiiremini…
Tean seda sinu tunnet 😉
2.
redfox | veebruar 7, 2009, 6:47 p.l.
no jeekim mul punet nii et tapab. ise põllalt korjan egä sui.
see kasvab natuke võsas ja seal kus on ka palju osja ja noh, kuivemas kohas ja päikse käes.
ja tüümiani ka on nii et tapab.
salvei panin ise kasvama ja estragoni ka. muide see ainuvõimalik sest sel on ise kasvatades u 7 korda tugevam aroom
3.
Kati | veebruar 7, 2009, 6:53 p.l.
nujah, ma liialt keset linna, et miskit võssa panna.
ja potikasvandus on siiani ikka liig ruttu hukka läinud. aga ma pole ka tõesti üritanud neid seemneist kasvama panna, vaid poetaime edasi kasvatada. äkki siin ongi konks.
4.
notsu | veebruar 7, 2009, 7:18 p.l.
Mõni apteek teil seal vast ikka on? Igas Eesti apteegis müüakse ravimteede osakonnas ja ravimtee nime all ka maitsetaimi: pune, nõmm-liivatee, aed-liivatee, köömned, linaseemned, piparmünt, iisop nõges ja salvei on esindatud, aga võib-olla ka basiilik. Apteegist on palju odavam osta kui mingit Santa Mariat ja Eesti kraam veel pealekauba. Las nende firmade nimed olla siis pealegi Energia talu ja muud harrast.
5.
Oop | veebruar 7, 2009, 8:23 p.l.
Kui poest on näiteks paprika otsas, kõlbab lihamaitseaine asemel kyll. Või kui jõnglased frikasid tahavad, on nad paki kylmutatud ja sakiliseks lõigatud kardulate ning kartulimaitseaine yle ysna õnnelikud.
Purjuspäi on ka väga mugav kokata, kui mõtlema ei pea. Mis on kalkun – liha? kana? kala? Mis iganes. Võtame esimese paki ja kallame, väga hull ikka ei ole. Inimesele, kes mingil põhjusel kokata ei oska, on valmismaitseained suurepärane pääsetee, nende koostis on enam-vähem sama (paprika, must pipar, sool, muu pudi) ning yldiselt ohutu. Märksa parem kui hakata gara masala ja kinzaga susserdama.
6.
kaur | veebruar 7, 2009, 8:41 p.l.
no garam masala on samasugune tundmatu sisuga soga nagu “salatimaitseaine”.
a muidu, Katiga nõus.
7.
Oop | veebruar 7, 2009, 8:52 p.l.
Nojah, mõlema puhul on koostis sisuliselt tundmatu. Inimestele myyakse usaldust – ja salatimaitseaine puhul ka funktsiooni. “Indoneesia köök – see peab ju ometi hea olema!” vs “Meira – see peab ju ometi hea olema!” ning “Salatimaitseaine – hmmmm, huvitav, mille jaoks seda kyll tarvitatakse?”
Kes sunnib inimest mõtlema? Ja miks? Mis ta sellega saavutada loodab?
8.
notsu | veebruar 7, 2009, 10:47 p.l.
Minuga on vahel friikartulite ostmise peal juhtunud selline kole õnnetus, et enne, kui ma jõuan röögatada “eiiii!!!”, on kartulid mingi rõvedusega üle puistatud, maitseb nagu puljongipulber või pakisupp. Ma oletan, et nime poolest kartulimaitseaine, ega inimene muidu ju ise selle peale ei tuleks, et seda puru just kartulite peale uhada.
Ma tahtsin sellega öelda, et minu arust koosneb suurem osa valmismaitseaineid peaasjalikult naatriumglutamaadist ja paakumisvastastest ainetest.
9.
Oop | veebruar 7, 2009, 10:59 p.l.
Nojah, naatriumglutamaat mulle meeldib. Olen ilmselt umamisõltlane. Kusjuures lapsest saati on mul täiesti karm tomatisõltuvus ning ma kahtlustan, et selleski on syydi umami. Kuuldavasti on see päris laialt levinud, mis lohutab ka mu sydant – vähemalt pole ma ainus pervert, kes tõeliselt hea tomatiga (või tomatiplögaga) kohtudes tardub, silmi pööritab ja lollakas õndsuses naeratades maha variseb, mõmisedes täissui: “Ooooh! Shee olhi nhyyd heaaaaaa!”
Parafraseerides Tõnn Sarve: “Rohkem MSGd! Roooohkem!” Tema, hea hing, mõelnuvat vist kyll parmesani (mis minu meelest on kah umamipõhine).
10.
heli | veebruar 7, 2009, 11:09 p.l.
Ma olen seni peamiselt soola, sihkru ja pipraga läbi ajanud. Sibul, till ja sidrun on ka abiks. Peaksin vist ka rikkalikumate maitseainete poole arenema hakkama, aga… ei viitsi.
11.
notsu | veebruar 7, 2009, 11:43 p.l.
Noh, seda umamit saab päris toidust ka, mitte ainult paki seest ja pulbri kujul.
Saiensijumala teenrid kaklevad siiamaani selle üle, kas see glutamaat on toksiline ja kui, siis kui palju.
http://en.wikipedia.org/wiki/Glutamic_acid_(flavor)#Chinese_restaurant_syndrome
Aga eks maitseainete hulgas ole mürgisemaidki, lusikaga ei maksa süüa.
12.
notsu | veebruar 7, 2009, 11:51 p.l.
PS: õige umamilaksu annavad ainult korralikult küpsenud ja alles küpsest peast nopitud tomatid, aga neid sunnikuid ei ole siin ju suurem osa aega olemaski. Peab ikka purki sukelduma, lähen vaatan nurga tagant.
13.
Oop | veebruar 8, 2009, 1:04 e.l.
Sihkur on hea, sihkrust tehti vanasti kohmi. Kusjuures ma pidanuks paar nädalat tagasi lõpetama kokaraamatu toimetamise, mis umbes sedasorti taimedest räägibki: angervaksast . Oleks siitkandi rahvale ehk abiks.
Tegelikult lobisen vist liiga palju. Tahtsingi perenaiselt kysida, et… mis tunne on, kui keegi su blogi(saba) yle võtab? 🙂
14.
Oop | veebruar 8, 2009, 1:13 e.l.
Hei, jälle mina siin.
Nõukogude ajal polnud tomateid eriti saada. Ehkki suvel oli hooaeg, tuli ikkagi silmad lahti hoida. Synnipäevaks tehti siis mulle pesukausitäis tomatisalatit, koore ja soolaga. Sõin end silmini täis, kuni rohkem tõesti kohe kuidagi ei mahtunud. Pool tundi hiljem tulin kysima, kas midagi järele jäi.
Mõnikord ei ole ka neis värskelt nopitud tomateis seda õiget vunki. No lihtsalt ei tule ja kõik. Aga teinekord… see ilmselt sõltub sordist ja tuulest ja sellest, kas perenaine neile õigel ajal õigeid sõnu sosistab, Siis lihtsalt lõikad viilaka, lased ennast seliti ning lubad keelel ennast oimetuks lyya. Mmmm…. gimmiiii… gimmimooooooorrr… mmm…
(P…sse see koka, andke tomatit ning ma teen kõik, mis te tahate 🙂 )
15.
Oop | veebruar 8, 2009, 1:18 e.l.
Ja enne unustasin end ytlema, et raamatus on taimed angervaksast võipätakani, Tegin lihtsalt teises aknas sisukorra lahti ning läksin kaotsi.
Reklaamiks veel sihuksed toidunimed nagu võilille-kartulipuder, pihlarosinad, merikapsapelmeenid ja kanepi-pähklipesto. Kõik toodud tarbijani armsas emakeeles by yours truly.
Mitte, et ma neid asju tegelikult valmistada oskaks. Köömneporknad keerasin kyll omast arust untsu.
Kas nyyd on kommentaarid postitusest kyllalt kaugele jõudnud? 🙂
16.
Siiri | veebruar 8, 2009, 2:38 e.l.
Mul suhe tomatitesse täpselt sama, mis Oopil. Lapsena olin kindel, et ükskord mul saab tomatitest siiber. Aga siiani pole saanud (lapsepõlvest on möödunud oma 30 aastat). Just nii, et hakkan silmi pööritama, kui tomatit näen (seda õiget, kasvuhoones küpsenud augustitotmatit muidugi) ja olen võimeline pangetäie tomatisalatit (eesti hapukoorega!) ära sööma. Ma arvan.
Aga osad maitseainesegud mulle meeldivad. Tõin suvel Eestist kaasagi mõned. Siiski enamus mu maitseaineteriiulil on ühest komponendist koosnevad asjad. Ja kui ma nüüd hästi meenutan, siis mõnda asja tõesti kohe esimesest viiest poest ei leia ja tuleb Manhattanile sõita. Kardemoniotsinguga juhtus nii, et mujal polnud.
Jah, kui oleks omal võsa ukse taga, küll paneks tilli kasvama 🙂 Aga näed, pole.
17.
heli | veebruar 8, 2009, 8:43 e.l.
Sihkur jah on üks peris naljakas asi.
Aga vesikupu risoomidest pidada saama kartulipudrulaadset ollust. Ise pole proovinud, ei viitsi selle jaoks sukelduma ja kuppe kakkuma hakata.
Aga Oopi kokaraamat näib küll päris põnev. Vähemalt köömneporgand tekitas mus üsna teravat huvi.
18.
Yleislääkäri | veebruar 8, 2009, 11:18 e.l.
Keskmise eestlase jaoks, kelle poolt kasutatavate maitseainete hulka midagi muud peale soola, suhkru ega pipra ei kuulu, k6lavad sõnad “estragon” ja “koriander” umbes sama õõavastavalt nagu “agnostik” ja “diabeet”. Seet6ttu on tegelikult tervitatav, et maitsemeelt harjutatakse tasapisi igasuguste segudega, mille nimi on neile psühholoogiliselt vastuvõetav nt. “makaronimaitseaine”. Umbes samamoodi nagu neid tibisid, kellele 6lu on “öakk” valmistatakse igasuguseid kirsi- ja laimimaitselisi “Sändisi” ja “Magusaid Meerisid”.
Iseenesest on muidugi sigadus, kui vastab t6ele, et Eestis üldse puhtaid maitseaineid saada pole.
Mis puudutab imestamist, et ilmselt need rahvale meeldivad… see Postimees online paremas servas olev riba Elu24.ee… seda vist küll keegi ei loe, eksole, toimetajad oma l6buks teevad ja niisama nalja pärast panevad päevauudistega samale veebilehele 🙂
19.
notsu | veebruar 8, 2009, 11:34 p.l.
Asi pole Eestis, asi on nirudes poodides. Korralikumas poes on igasuguseid maitseaineid saada, ka segamata kujul. Ja nagu öeldud, apteekides on hunnikute viisi igasuguseid heinu saadaval. Kusjuures see on just Eesti apteekide iseärasus, väljamaal pole nagu märganud.
20.
Kati | veebruar 9, 2009, 7:24 e.l.
oop,
sa võta, võta üle.
see on täitsa mõnus, kui inimesed räägivad. tomatisõltuvust ma muide jagan.
a selles, kas segud purjuspäi aitavad, ma mõneti kahtlen. hakanud mul nimelt üks tuttav kunagi omajagu napsiselt kartuleid praadima ja kallanud neile omast arust ohtralt seda va kartulimaitseainet, mis tallegi miskipärast meeldis. alles süües saanud aru, et tegelikult oli kartuleile tšillipulbrit lajatanud. ühed punased ju ja või see joobnu silm nii täpselt seletab.
notsu,
apteek, sunnik, on teises linna otsas ja seks ajaks, kui minul kulinaarsed vajadused tekkivad, enamasti kinni. see muidugi on minu viga, aga ma olen sihuke suht uitkokkaja, kes väga pikalt ei planeeri, mis ta teha tahab. mingil lollil kombel on ka varuks ostetud vürtsid otsa saanud ja keegi pole viitsinud ekstra varu täiendada. nii ma siis kõrvalpoest sõltungi.
21.
notsu | veebruar 9, 2009, 11:11 e.l.
Aga apteegiürtide hea külg on see, et neid müüakse palju suuremas pakis, nii et kui ükskord seal ära käia, on tükk aega hooletu.
22.
notsu | veebruar 9, 2009, 11:48 e.l.
PS – muide, on näha, et sa oled Eesti kaubandustavadest ära hellitatud – kuskil Euroopa keskemal pool ei tuleks sul selline asi pähegi, et ükskõik mis ajal saab poodi minna, nt pühapäeval pärast kahtteist või laupäeval pärast kuut.
23.
Nirti | veebruar 11, 2009, 7:33 e.l.
Ei viitsi eelnevalt välja lugeda, nii et soovitust “Osta suuremast poest endale varud valmis, kui Tallinnasse satud!” on ilmselt jagatud. Konsumites saab veel puhast basiilikut ja punet ja koriandrit jne.
Üldiselt jagan sinu vastikust maitsesegude suhtes, sest inimesel peaks olema võimalus ise kombineerida, et mida kui palju ta tahab. Mulle nt. meeldib, kui basiiliku maitse on väga tugev, seega ma ei saaks endale meeldivat maitset mingist segust kätte.
Mis ei tähenda, et teinekord segud omal kohal ei oleks, sest oma teatud kindla maitse nad ju annavad.
24.
Nirti | veebruar 11, 2009, 7:34 e.l.
Ma ei saa aru, mis seniilsus mul peal on: “Ei viitsi eelnevat läbi lugeda”, loomulikult.
Valuvaigistid on ikka liiast mulle…
25.
tqnis | veebruar 12, 2009, 6:08 p.l.
Pole hullu, tuleb päris kriis, siis kasvatame maitsetaimi ise köögi aknalaual või paremal juhul ostame mõne töötu käest, kes endale nii leivaraha saab. 😉
26.
Kati | veebruar 12, 2009, 6:16 p.l.
või teenime maitsetaimede kasvatamisega endale leivaraha.
27.
notsu | veebruar 12, 2009, 10:52 p.l.
Jah, kui kauge maa vürtsid muutuvad raskesti kättesaadavaks, siis küllap lähevad ürdidki hinda.
28.
ahjualune | veebruar 14, 2009, 10:38 e.l.
—– Ja kui ma tahan punet, miks ma, kurat võtaks, pean siis saama ka kohustusliku vorstirohu —–
Mulle muidugi õudselt meeldib, et üks inemine julgeb üldse võtta suhu ja panna paberile, kasvõi elektronpaberile, sõna “pune”.
See pune on viimasel ajal muutun miskiks nii maavillaseks, et peen inemine seda suu sisse võtta ei saa, ta peab selle asemel kõnelema oreganost ja kohe on asjal parem mekk man.
Punet kutsutakse aga peale oregano ka metsmajoraaniks, mida pruugiti ennevanasti siis, kui majoraani ehk vorstirohtu võtta ei olnud.
Kuna majoraan ilmselt igasse Maavalla nurka üldse ei ulatunud, siis kutsutigi ka punet tihtipeale vorstirohuks ja pandi rõõmsasti veri- või tanguvorsti sisse. Olen isegi pannud, sest pune vohab mu aias, seda lihtsalt tuli rohkem võtta.
Sakslased muide ei tea punet oma Blutwursti sisse panna, neile on nii ‘Dost’ e. ‘Oregano’ kui ‘Majoran’ rohkem mediterraansed ürdid.
Kirjutan seda kõike, sest mul tekkis lihtsalt küsimus, et mida Sulle seal poes siis õige vorstirohu pähe pakuti – kas majoraani, punet või/elik!!! oreganot? Proovi teinekord järele!
Kangesti huvitav aga oleks teada, mida ütleksid botaanikud pune ja majoraani (mis üldjuhul vorstirohuna kehtiv) sugulussideme kohta. Minule tundub, et majoraan kui see kangem on pune sugulane ja temast sündinud nö. aedvorm, kotsetreeritum, ägedam, suurema eeterlike õlide ja mõruainete sisaldusega. Nõnda nagu meil on olemas nõmmliivatee ja aedliivatee elik tüümian.
Huvitav, kas mu oletus läheb omadega väga metsa?
Ei viitsi hetkel kuugeldada ja ‘populaaaarteadusliku’ uurimistööga tegelda…………………….
29.
ahjualune | veebruar 14, 2009, 10:42 e.l.
Tjah, seda ehk veel, et saksalasteni on ilmselt siiski majoraan jõudnud ennekõike naabrite, st. prantsuse köögi kaudu, kus seda ju ka pruugitakse.
30.
notsu | veebruar 14, 2009, 12:46 p.l.
Majoraan on ikka eraldi liik, punega samast perekonnast. Mõlemast on oma aedvormid olemas.
31.
Kati | veebruar 15, 2009, 10:49 e.l.
ahjualune,
sugulased jah, aga eri liigid siiski ja kummalgi, nagu ka notsu ütleb, oma aedvormid olemas.
sealjuures on pune ja majoraan kulinaarselt ikka üsna erinevad. mu aknalaul vedelev vürtsileksikon ütleb koguni, et vaatamata sugulusele ei kannata need taimed köögis üksteist silmaotsaski.
poes nad vorstirohuna pakuvadki nimelt majoraani.
aga võib olla, et vorstirohu nime on piirkondlikult kandnud ka mingid muud taimekesed. seesama leksikon ütleb ka, et majoraan on klassikaline vorstirohi. see nagu annaks põhjsut arvata, et on veel mingeid ebatüüpilisemaid
32.
Kati | veebruar 15, 2009, 11:35 e.l.
aa, seda veel, et ma usun küll, et suurem kogus punet asendab majoraani. aga vastupidi on jamam, sest majoraan on ikka väga tugeva maitsega ja näiteks kastmes, kus pole räiget liha, päris jõhker.
33.
notsu | veebruar 15, 2009, 10:43 p.l.
Mõnel pool hüütakse ka punet vorstirohuks, aga see on küll tõsijutt, et majoraan on jõhker – kui ma ükskord sõbranna aias maitsemeele abil kindlaks üritasin teha, kumb on kumb (sunnikud näevad sarnased välja), siis ajasin pärast majoraani tuvastamist tükk aega keelt suust välja.
34.
ahaa | veebruar 16, 2009, 11:27 e.l.
mhmh. mul juba mitu aastat maitsetaimed aknalaual kasvamas. suvisel ajal aias ka. lisaks veel salat, salatkress, rukola.. ja hernevõrsed. väga hea salatisse v võileivale panna
tomatisõltuvust jagan sajaga 🙂
35. Kuidas ma poes käin vol. 4 ehk luureandmed « Läbikäigu K | veebruar 16, 2009, 10:42 p.l.
[…] 16, 2009 Kuna inimesed kurdavad juba pikemat aega, et poes ei ole saada puhtaid maitseaineid, siis tegin täna luureretke. Tähendab, tegelikult oli mul küll peldikupaber otsas, aga selle […]