Archive for märts, 2009

Turvalisusest keskealise naise pilguga

Loen, mida sõber Ramloff turvalisusest arvab ja mõtlen, et keeruline värk.

Ühest küljest, mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks turvalisus mulle muutub. Kohe mitte ei tahaks õppida täiesti uut ametit või olla sunnitud kolima ühest viimseni ebakindlast üürikorterist teise. Ja oi kui rõve on mõelda, et vahest tuleb seda ikkagi veel teha.

“Hei, kuulge, ma olen pea neljakümnene naine, mul on ju ometi õigus mingile stabiilsusele,” tahaksin ma vahel kõva häälega karjuda. Siis, kui mind matab hirm sellest ilma jääda.

Mõned tüüpilised väikekodanlikult turvalised asjad meeldivad mulle ka hullupööra. Laupäevahommikud pannkookidega on toredad ja head-aega-musid ja need õhtused hetked, kus saab end toasusside lohinal kamina ette vedada ja rahus lugeda.

Isegi mõned asjad on, täietsi väikekodanlikul moel, tegelikult osa turvalisusest. Ma tõesti armastan oma Aino Aalto klaase ja Helina Tilga loomanõusid ja mõnd totakat kuid südamlikku jumal teab kust pärit kruusi.

Küllap ma muidugi selle kõigeta ellu jääksin, aga see oleks väga ebaturvaline ja väga vastik.

Teisalt, mu kodu võib rahus olla segamini, kohe üsna põhjalikult enne kui ma seda koristada viitsin. Ma võin vabalt alustada päeva konjakijoomisega ja lõpetada inglise hommikusöögiga, kui pähe tuleb. Ma pean saama kanda riideid, mida mõnes kohas ilmselt jaburaks peetakse. Ma olen šokeerinud mõnd inimest öeldes, et mul pole õrna õhka aimu, millal mu vanamees koju tuleb, kuna ma ei tea, kas hilisõhtune saade on.

Mul on vaateid, mis ei pruugi olla keskmiselt kõige aktsepteeritavamad või vähemalt mitte kõige tavalisemad, ja ma ei jäta neid tavaliselt välja ütlemata.

Ma võin vabalt suhelda poetaguse alkohoolikuga või põhjaliku vangalminevikuga kolliga. Kunagi, kui oli asja Männiku sotsiaalmajja, olen joonud sõberlikult teed mingite meestega, kes hiljem üksteist natuke tükeldasid. Aga mina sain nendega kenasti hakkama.

See kõik ei mahu ilmselt enam Ramloffi väikekodanluse määratluse alla.

Ometi ma tahan mõlemat, ma tahan just sellisel viisil elada ja ma tahan sealjuures turvalisust. Ma tahan olla bi, vana femmar, segamini toaga boheemlane ja saada ikkagi oma pannkoogid moosiga ja Aino Aalto klaasid ja kamina ja kuuma tee.

Carl Larsson, väikekodanlise turvalisuse õuekunstnik

Ehk ongi see, mis paneb vahel inimesi turvalisusetaotluste peale põtkima, hirm, et kui sa ei vasta mingile normile, tõugatakse sind nii ehk naa turvalisusest ära.

Ei ole üldsegi põhjendamatu hirm. Mida suletum ja konservatiivsem kogukond, seda tõenäolismalt ta nii teebki. Pakub turvalisust totaalse kohandumise ja alistumise hinnaga. Või ei paku siiski, sest kui sa oled kord erinev, ei pruugi sa ka kõige hullemini pingutades sobivaks muutuda.

Siis ongi mu meelest kaks võimalust. Saata kuradile kõik turvalisustaotlused ja astuda maailmast väljapoole, koguni selle maailma vastu või siis katsuda kohandada maailma kuidagi nii, et ka veidrikud saaksid end turvaliselt tunda.

Mulle isiklikult sobib teine variant rohkem. Ja mu ideaal vist võikski kõlada nii, et hea on siis, kui kõik, kel soovi, saavad endale lubada (väikekodanlikku) turvalisust, kuid turvatunde eeldus ei tohiks olla inimeste ühetaoliseks surumine.

Kui te küsite, kas see on võimalik, siis ma isegi usun, et on.

Naiivik-optimist, eksole.

märts 31, 2009 at 12:40 p.l. 15 kommentaari

Plass lugu ja kole kellakeeramine

Piinlik küll, aga eile õnnestus mul magada, magada ja veelkord magada, nõnda, et magasin süüdimatult söömaklubi maha. Mõtlesin kella viie paiku, et tukun õige natukene ja magasin nagu laps või joodik* tunde.

Kangesti tahaks öelda, et süüdi on see kuramuse  kellakruttimine, mis suudab alati, no alati, kuidagi mu elurütmi sassi lüüa. Eriti see kevadine.

Talvel tuleb ju nii ehk naa koguaeg ebaloomulikul ajal ehk püstipimedas tõusta ja kui siis kevadel ärkamisaeg kuidagi organismile normaalseks hakkab muutuma, tullakse ja keeratakse kõik jällegi sassi. Järgnevad paar nädalat olen ma ilmselt rämedalt palju ebaproduktiivsem kui oleksin siis, kui kella ei näpitaks.

Aga eilse juurde tagasi tulles, ma ei teagi, oli see nüüd madalrõhkkond ja nädala väsimus, mis mind kotina magama pani, või mingi organismi instinktiivne enesekaitse, mis nõudis, et ma selleks kellakeeramise tõttu ebanormaalseks töönädalaks ette magaks.

Tuleb nimelt meelde, et mul oli kunagi kursaõde, kes hakkas paar nädalat enne sessi krooniliselt loengute algust sisse magama. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ega ükski äratuskell. Ta ise oli üsna veendunud, et organism kogub nõnda jõudu eelseisvaks suht unetuks õppimismaratoniks.

Nojah, mis iganes. Minu suured, siirad ja vasikasilmsed vabandused klubilistele. Ja kellakeeramine on igal juhul saatanast.

___

* ei olnud tilkagi võtnud

märts 30, 2009 at 9:05 e.l. 9 kommentaari

Kui riik paneb mulle näkku, kas mina võin siis riigile panna?

Mäletate, kuidas meil verd higistades uues töölepingu seaduses kokku lepiti? Mäletate, kuidas meile räägiti, et uus töölepingu seadus on ikka töötajale ka hea ja kasulik?

“Seadus suurendab inimeste turvalisust töötuse perioodil, suurendades töötuskindlustushüvitise määra ja hüvitise saajate ringi,” on sotsiaalministeerium pressiteates hõisanud.

Nüüd siis öeldakse, et tutkit, ära jäävad need hüvitised. Meil, teate, ei ole selleks raha, me lihtsalt jagasime katteta lubadusi. Mis hõlpsamasse ja odavamasse koondamisse puutub, siis selles osas hakkab seadus ju muidugi kehtima, mis sest, et nendega nõustuti ju peamiselt neid katteta lubadusi uskudes.

Lühidalt siis: tõstame inimesed mugavalt tänavale ja jätame sotsiaalsetest garantiidest peaaegu ilma.

Vabandage, aga minul on selle peale küll tunne, et minu riik paneb mulle näkku. Jõhkralt ja häbitult.

Jah, ma mõistan, rasked ajad. Kust midagi võtta pole, ei võta surmgi, Ansipist rääkimata. Kodanikud peavad rihma pingutama. Solidaarselt ja puha.

Ja me pingutamegi. Kodanikud ei virise ju palgakärbete üle. Kodanikud on nõus isegi rohkem makse maksma, kui vaja.

Aga, kurat võtaks, ka kodaniku alistumis- ja loobumisvõimel on piir.

Minu meelest ei saa võtta seadust, milleni on nii suurte vaidlustega jõutud ja mis on nii fundamentaalselt kogu ühiskonda puudutav, ja teha seda lambist ümber nõnda, et see on enamikele kodanikest ühemõtteliselt kahjulik. Ei saa lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, sorry, katteta lubadused olid.

Või saab või?

Minul igatahes tekkib seepeale väga põhimõtteline küsimus, milleks üldse on riik? Kas riigil on mingeid kohutusi kodaniku ees? Kas on mingi piir, kust alates on nii, et kui riik paneb kodanikule näkku, võib ka kodanik riigile näkku panna ja oma kohustustele vilistada? Kas mul oleks moraalselt õigus jätta näiteks maksud maksmata ja muud seadused täitmata, kui minu riik mind ainult petab ja lüpsab, selmet kuidagigi kaitsta ja toetada? Kas ma pean nuumama viletsat ja valelikku öövahti? Või võin ma ta persse saata?

OK, väga ja väga emotsionaalseks kiskus, aga mind päriselt huvitab, kas ainult kodanikul on riigi ees kohustused või on siiski riigil ka mingid kohustused kodaniku ees?

märts 27, 2009 at 2:11 p.l. 20 kommentaari

Kas igasugu jura peab lehes avaldama?

Delfi arvas heaks eile pikalt Bäckmani küüditamisteemalist jura refereerida. Mõni teine väljaanne pidas vajalikuks seda tsiteerida.* Ja mina mõtlesin, mida ma kordi varemgi olen mõelnud, et kas ikka igasugu asju peab avaldama.

Ei, ma ei ole hakanud tsensuuriihalejaks ja saan suurepäraselt aru, et vabas ühiskonnas ja vabas ajakirjanduses on põhimõteliselt igaühel õigus sõna saada ja oma arvamust, olgu või mudalolli, väljendada.

Teisest küljest, ega ükski täie aruga toimetaja ei pane ju lehte lugejakirju, kus kurdetakse, et naaber kiiritab ja ufod vaatavad magamistuppa. Miks siis samasugust poliitjura peab ilmtingimata avaldama?

Ega muud ei olegi, kui et oluline ja positiivne uudis ehk see, et neist meie ajaloo valusatest lugudest saab ometi kord muule maailmale rääkida nõnda, et muu maailm on nõus neid ka kuulama, mattub nüüd selle kodanik B. tekitatud müra alla. Seda müra võimendades loome me aga kuvandit sellest, kuidas meid jälle kuskil ei mõisteta. Miks me peame seda tegema?

Pealegi olen ma üsna kindel, et kodanik B. ja kõik temasugused jääksid üsna ruttu kuss, kui Eesti meedia iga nende provokatiivset lausejuppi ei võimendaks. Äkki lasekski siis neil lihtsalt omaette olla ega jookseks (skandaalihimust või masohhismist?) diktofonid ja mikrofonid õieli nende suust “kuldmune” püüdma.

_______

ei lingi, sest lolli juttu ei pea levitama.  

märts 24, 2009 at 1:45 p.l. 31 kommentaari

Väikeste maailmade lõpp ongi suurim katastroof

Ninataga, kes ei usu majanduskriisi, arvas millalgi, et töötuks jäämine toob kaasa hetkelise paanika inimeste väikese maailma lõhkumise pärast.

Ehk eksin, aga mulle tundus, et väljend „minu pisike maailm lõhutakse ära“ oli mõeldud kui mitte otse põlgusega, siis teatava üleolekuga, et sitta kah, see kellegi pisike elu ja turvatunne, asi seda lõhkuda.

Ma ei tea, mu meelest on see inimeste, iga viimase kui ükskiku inimese, väike maailm kõige tähtsam asi üldse. See väike maailm, mis koosneb kodust, ja elementaarsest turvatundes, et sul ja su lähedastel on sooja ja süüa ja haiguste korral abi saada ja, jah, ka sellest, et sa oled midagi väärt, kellelegi kuskil vajalik.

See ongi kõige tähtsam ja selle hävitamine on kõige suurem tragöödia.

Muide, olete te mõelnud, et kõigist sõjafotodest ja muudest katastroofikaadritest on kõige jubedamad, palju jubedamad, kui laibamäed, pildid, kus on hävitatud kodud? Vahest just seetõttu, et sealt vaatab vastu seesama väikeste maailmade, elementaarse ininmliku turvalisuse häving.

Millalgi sügisel lugesin sünnipäevaks saadud raamatut „Tšernobõli palve“, kus on igasuguseid tuumakatastroofi üle elanute lugusid.

Näiteks lugu noorest naisest, kelle mees oli Pripjati linnas tuletõrjuja ja läks esimeste hulgas põlevat tuumajaama kustutama. See naine, muide rase, smuugeldas end mehe juurde erihaiglasse ja oli seal mehe elu lõpuni, mis sest, et arstid selgitasid, see ei ole enam teie armastatud mees, vaid radiokatiivne objekt. Selle naise laps suri kohe pärast sündimist. Naine ütles, et ta teab, tema tappis lapse. Tappis armastusest mehe vastu. Aga mis tal siis üle jäi.

See lugu ajab valust röökima.

Veelgi hirmsamad on aga mu meelest nende vanainimeste lood, kes olid juba üle elanud sõja ja Stalini ja siis tuli veel tuumajaama plahvatus ja lõi jällegi kogu elu uppi.

Veel vanuigi nägid nad järjekordset maailmalõppu, hullemat kui eelmised. Maailmalõppu, mis hävitas nende väikesed vaevaga üles ehitatud elud. Hävitas just siis, kui inimene peaks olema ära teeninud õiguse ainult selles väikses maailmas turvaliselt ja mõnusalt elada. Ometi elasid nad edasi.

Mõtlesin seda lugedes, et inimese taluvus- ja kohanemisvõimel ei ole vist tõesti piire. Aga ma ei tea, kas see on imetlusväärne või hopis kohutav? Äkki on see lihtsalt jube, et me jaksame edasi elada ka siis, kui meie maailm on otsas? Ma ei tea, kui kaua mina tahaksin jaksata.

Et meil ei ole ju sõda lahti ega plahvata tuumajaamad?

Ei. Aga kriis, mida Ninataga ei usu, on paraku päriselt ja töötuid tuleb juurde nagu seeni pärast vihma, ka päriselt.

Töötuks jäämine on paraku miski, mida peetakse leina järel psühholoogiliselt kõige raskemini talutavamaks olukorraks, sest see hävitab samuti korraga inimese väikese maailma, kogu turvatunde ja eneseväärikuse.

Inimese juurde, kelle lähedane suri, me ju ei lähe parastama, et mis vingud, see on ainult sinu pisikese maailma väike jama, torm teeklaasis, tead. Ehk ei maksaks minna sedasi ilkuma ka nende üle, kelle maailm mingil muul põhjusel kokku kukub?

Või vähemalt tasuks enne mõelda, et praegu on suur maailm me ümber selline, et hommepäev võib hävida kelle tahes väike maailm. Ja mis tunne oleks oma maailma varemetel taluda kellegi õlakehitust ja põlastust: „äh, mis vingud oma tillukese maailma pärast“?

Oeh, ma ei tea, tuli nagu jutlus vist. Aga ma olen viimasel ajal väga selgelt ja teravalt tajunud, kui oluline on mulle just seesama väike maailm. Võimalus tulla koju, võimalus süüa kõht täis, võimalus hommmikul tööle minna, võimalus koerad arsti juurde viia, kui vaja peaks minema, võimalus juuksurisse minna ja kevadeks ketse osta. Olen, ka väga teravalt, tajunud, kui habras see kõik siiski on.

Ja ma palun, päris tõsiselt, ärge naerge selle kõige üle. Ärge parastage neid, kelle maailm on juba kokku kukkunud, olge parem õnnelikud, et teie oma veel ei ole.

Pärast maailma lõppu ehk maja Tšernobõli tsoonist

märts 8, 2009 at 7:39 p.l. 53 kommentaari


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

märts 2009
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031