Väikeste maailmade lõpp ongi suurim katastroof

Ninataga, kes ei usu majanduskriisi, arvas millalgi, et töötuks jäämine toob kaasa hetkelise paanika inimeste väikese maailma lõhkumise pärast.

Ehk eksin, aga mulle tundus, et väljend „minu pisike maailm lõhutakse ära“ oli mõeldud kui mitte otse põlgusega, siis teatava üleolekuga, et sitta kah, see kellegi pisike elu ja turvatunne, asi seda lõhkuda.

Ma ei tea, mu meelest on see inimeste, iga viimase kui ükskiku inimese, väike maailm kõige tähtsam asi üldse. See väike maailm, mis koosneb kodust, ja elementaarsest turvatundes, et sul ja su lähedastel on sooja ja süüa ja haiguste korral abi saada ja, jah, ka sellest, et sa oled midagi väärt, kellelegi kuskil vajalik.

See ongi kõige tähtsam ja selle hävitamine on kõige suurem tragöödia.

Muide, olete te mõelnud, et kõigist sõjafotodest ja muudest katastroofikaadritest on kõige jubedamad, palju jubedamad, kui laibamäed, pildid, kus on hävitatud kodud? Vahest just seetõttu, et sealt vaatab vastu seesama väikeste maailmade, elementaarse ininmliku turvalisuse häving.

Millalgi sügisel lugesin sünnipäevaks saadud raamatut „Tšernobõli palve“, kus on igasuguseid tuumakatastroofi üle elanute lugusid.

Näiteks lugu noorest naisest, kelle mees oli Pripjati linnas tuletõrjuja ja läks esimeste hulgas põlevat tuumajaama kustutama. See naine, muide rase, smuugeldas end mehe juurde erihaiglasse ja oli seal mehe elu lõpuni, mis sest, et arstid selgitasid, see ei ole enam teie armastatud mees, vaid radiokatiivne objekt. Selle naise laps suri kohe pärast sündimist. Naine ütles, et ta teab, tema tappis lapse. Tappis armastusest mehe vastu. Aga mis tal siis üle jäi.

See lugu ajab valust röökima.

Veelgi hirmsamad on aga mu meelest nende vanainimeste lood, kes olid juba üle elanud sõja ja Stalini ja siis tuli veel tuumajaama plahvatus ja lõi jällegi kogu elu uppi.

Veel vanuigi nägid nad järjekordset maailmalõppu, hullemat kui eelmised. Maailmalõppu, mis hävitas nende väikesed vaevaga üles ehitatud elud. Hävitas just siis, kui inimene peaks olema ära teeninud õiguse ainult selles väikses maailmas turvaliselt ja mõnusalt elada. Ometi elasid nad edasi.

Mõtlesin seda lugedes, et inimese taluvus- ja kohanemisvõimel ei ole vist tõesti piire. Aga ma ei tea, kas see on imetlusväärne või hopis kohutav? Äkki on see lihtsalt jube, et me jaksame edasi elada ka siis, kui meie maailm on otsas? Ma ei tea, kui kaua mina tahaksin jaksata.

Et meil ei ole ju sõda lahti ega plahvata tuumajaamad?

Ei. Aga kriis, mida Ninataga ei usu, on paraku päriselt ja töötuid tuleb juurde nagu seeni pärast vihma, ka päriselt.

Töötuks jäämine on paraku miski, mida peetakse leina järel psühholoogiliselt kõige raskemini talutavamaks olukorraks, sest see hävitab samuti korraga inimese väikese maailma, kogu turvatunde ja eneseväärikuse.

Inimese juurde, kelle lähedane suri, me ju ei lähe parastama, et mis vingud, see on ainult sinu pisikese maailma väike jama, torm teeklaasis, tead. Ehk ei maksaks minna sedasi ilkuma ka nende üle, kelle maailm mingil muul põhjusel kokku kukub?

Või vähemalt tasuks enne mõelda, et praegu on suur maailm me ümber selline, et hommepäev võib hävida kelle tahes väike maailm. Ja mis tunne oleks oma maailma varemetel taluda kellegi õlakehitust ja põlastust: „äh, mis vingud oma tillukese maailma pärast“?

Oeh, ma ei tea, tuli nagu jutlus vist. Aga ma olen viimasel ajal väga selgelt ja teravalt tajunud, kui oluline on mulle just seesama väike maailm. Võimalus tulla koju, võimalus süüa kõht täis, võimalus hommmikul tööle minna, võimalus koerad arsti juurde viia, kui vaja peaks minema, võimalus juuksurisse minna ja kevadeks ketse osta. Olen, ka väga teravalt, tajunud, kui habras see kõik siiski on.

Ja ma palun, päris tõsiselt, ärge naerge selle kõige üle. Ärge parastage neid, kelle maailm on juba kokku kukkunud, olge parem õnnelikud, et teie oma veel ei ole.

Pärast maailma lõppu ehk maja Tšernobõli tsoonist