Kas igasugu jura peab lehes avaldama?

Delfi arvas heaks eile pikalt Bäckmani küüditamisteemalist jura refereerida. Mõni teine väljaanne pidas vajalikuks seda tsiteerida.* Ja mina mõtlesin, mida ma kordi varemgi olen mõelnud, et kas ikka igasugu asju peab avaldama.

Ei, ma ei ole hakanud tsensuuriihalejaks ja saan suurepäraselt aru, et vabas ühiskonnas ja vabas ajakirjanduses on põhimõteliselt igaühel õigus sõna saada ja oma arvamust, olgu või mudalolli, väljendada.

Teisest küljest, ega ükski täie aruga toimetaja ei pane ju lehte lugejakirju, kus kurdetakse, et naaber kiiritab ja ufod vaatavad magamistuppa. Miks siis samasugust poliitjura peab ilmtingimata avaldama?

Ega muud ei olegi, kui et oluline ja positiivne uudis ehk see, et neist meie ajaloo valusatest lugudest saab ometi kord muule maailmale rääkida nõnda, et muu maailm on nõus neid ka kuulama, mattub nüüd selle kodanik B. tekitatud müra alla. Seda müra võimendades loome me aga kuvandit sellest, kuidas meid jälle kuskil ei mõisteta. Miks me peame seda tegema?

Pealegi olen ma üsna kindel, et kodanik B. ja kõik temasugused jääksid üsna ruttu kuss, kui Eesti meedia iga nende provokatiivset lausejuppi ei võimendaks. Äkki lasekski siis neil lihtsalt omaette olla ega jookseks (skandaalihimust või masohhismist?) diktofonid ja mikrofonid õieli nende suust “kuldmune” püüdma.

_______

*  ei lingi, sest lolli juttu ei pea levitama.