Plass lugu ja kole kellakeeramine

Piinlik küll, aga eile õnnestus mul magada, magada ja veelkord magada, nõnda, et magasin süüdimatult söömaklubi maha. Mõtlesin kella viie paiku, et tukun õige natukene ja magasin nagu laps või joodik* tunde.

Kangesti tahaks öelda, et süüdi on see kuramuse  kellakruttimine, mis suudab alati, no alati, kuidagi mu elurütmi sassi lüüa. Eriti see kevadine.

Talvel tuleb ju nii ehk naa koguaeg ebaloomulikul ajal ehk püstipimedas tõusta ja kui siis kevadel ärkamisaeg kuidagi organismile normaalseks hakkab muutuma, tullakse ja keeratakse kõik jällegi sassi. Järgnevad paar nädalat olen ma ilmselt rämedalt palju ebaproduktiivsem kui oleksin siis, kui kella ei näpitaks.

Aga eilse juurde tagasi tulles, ma ei teagi, oli see nüüd madalrõhkkond ja nädala väsimus, mis mind kotina magama pani, või mingi organismi instinktiivne enesekaitse, mis nõudis, et ma selleks kellakeeramise tõttu ebanormaalseks töönädalaks ette magaks.

Tuleb nimelt meelde, et mul oli kunagi kursaõde, kes hakkas paar nädalat enne sessi krooniliselt loengute algust sisse magama. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ega ükski äratuskell. Ta ise oli üsna veendunud, et organism kogub nõnda jõudu eelseisvaks suht unetuks õppimismaratoniks.

Nojah, mis iganes. Minu suured, siirad ja vasikasilmsed vabandused klubilistele. Ja kellakeeramine on igal juhul saatanast.

___

* ei olnud tilkagi võtnud