Turvalisusest keskealise naise pilguga

Loen, mida sõber Ramloff turvalisusest arvab ja mõtlen, et keeruline värk.

Ühest küljest, mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks turvalisus mulle muutub. Kohe mitte ei tahaks õppida täiesti uut ametit või olla sunnitud kolima ühest viimseni ebakindlast üürikorterist teise. Ja oi kui rõve on mõelda, et vahest tuleb seda ikkagi veel teha.

“Hei, kuulge, ma olen pea neljakümnene naine, mul on ju ometi õigus mingile stabiilsusele,” tahaksin ma vahel kõva häälega karjuda. Siis, kui mind matab hirm sellest ilma jääda.

Mõned tüüpilised väikekodanlikult turvalised asjad meeldivad mulle ka hullupööra. Laupäevahommikud pannkookidega on toredad ja head-aega-musid ja need õhtused hetked, kus saab end toasusside lohinal kamina ette vedada ja rahus lugeda.

Isegi mõned asjad on, täietsi väikekodanlikul moel, tegelikult osa turvalisusest. Ma tõesti armastan oma Aino Aalto klaase ja Helina Tilga loomanõusid ja mõnd totakat kuid südamlikku jumal teab kust pärit kruusi.

Küllap ma muidugi selle kõigeta ellu jääksin, aga see oleks väga ebaturvaline ja väga vastik.

Teisalt, mu kodu võib rahus olla segamini, kohe üsna põhjalikult enne kui ma seda koristada viitsin. Ma võin vabalt alustada päeva konjakijoomisega ja lõpetada inglise hommikusöögiga, kui pähe tuleb. Ma pean saama kanda riideid, mida mõnes kohas ilmselt jaburaks peetakse. Ma olen šokeerinud mõnd inimest öeldes, et mul pole õrna õhka aimu, millal mu vanamees koju tuleb, kuna ma ei tea, kas hilisõhtune saade on.

Mul on vaateid, mis ei pruugi olla keskmiselt kõige aktsepteeritavamad või vähemalt mitte kõige tavalisemad, ja ma ei jäta neid tavaliselt välja ütlemata.

Ma võin vabalt suhelda poetaguse alkohoolikuga või põhjaliku vangalminevikuga kolliga. Kunagi, kui oli asja Männiku sotsiaalmajja, olen joonud sõberlikult teed mingite meestega, kes hiljem üksteist natuke tükeldasid. Aga mina sain nendega kenasti hakkama.

See kõik ei mahu ilmselt enam Ramloffi väikekodanluse määratluse alla.

Ometi ma tahan mõlemat, ma tahan just sellisel viisil elada ja ma tahan sealjuures turvalisust. Ma tahan olla bi, vana femmar, segamini toaga boheemlane ja saada ikkagi oma pannkoogid moosiga ja Aino Aalto klaasid ja kamina ja kuuma tee.

Carl Larsson, väikekodanlise turvalisuse õuekunstnik

Ehk ongi see, mis paneb vahel inimesi turvalisusetaotluste peale põtkima, hirm, et kui sa ei vasta mingile normile, tõugatakse sind nii ehk naa turvalisusest ära.

Ei ole üldsegi põhjendamatu hirm. Mida suletum ja konservatiivsem kogukond, seda tõenäolismalt ta nii teebki. Pakub turvalisust totaalse kohandumise ja alistumise hinnaga. Või ei paku siiski, sest kui sa oled kord erinev, ei pruugi sa ka kõige hullemini pingutades sobivaks muutuda.

Siis ongi mu meelest kaks võimalust. Saata kuradile kõik turvalisustaotlused ja astuda maailmast väljapoole, koguni selle maailma vastu või siis katsuda kohandada maailma kuidagi nii, et ka veidrikud saaksid end turvaliselt tunda.

Mulle isiklikult sobib teine variant rohkem. Ja mu ideaal vist võikski kõlada nii, et hea on siis, kui kõik, kel soovi, saavad endale lubada (väikekodanlikku) turvalisust, kuid turvatunde eeldus ei tohiks olla inimeste ühetaoliseks surumine.

Kui te küsite, kas see on võimalik, siis ma isegi usun, et on.

Naiivik-optimist, eksole.