Turvalisusest keskealise naise pilguga

märts 31, 2009 at 12:40 p.l. 15 kommentaari

Loen, mida sõber Ramloff turvalisusest arvab ja mõtlen, et keeruline värk.

Ühest küljest, mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks turvalisus mulle muutub. Kohe mitte ei tahaks õppida täiesti uut ametit või olla sunnitud kolima ühest viimseni ebakindlast üürikorterist teise. Ja oi kui rõve on mõelda, et vahest tuleb seda ikkagi veel teha.

“Hei, kuulge, ma olen pea neljakümnene naine, mul on ju ometi õigus mingile stabiilsusele,” tahaksin ma vahel kõva häälega karjuda. Siis, kui mind matab hirm sellest ilma jääda.

Mõned tüüpilised väikekodanlikult turvalised asjad meeldivad mulle ka hullupööra. Laupäevahommikud pannkookidega on toredad ja head-aega-musid ja need õhtused hetked, kus saab end toasusside lohinal kamina ette vedada ja rahus lugeda.

Isegi mõned asjad on, täietsi väikekodanlikul moel, tegelikult osa turvalisusest. Ma tõesti armastan oma Aino Aalto klaase ja Helina Tilga loomanõusid ja mõnd totakat kuid südamlikku jumal teab kust pärit kruusi.

Küllap ma muidugi selle kõigeta ellu jääksin, aga see oleks väga ebaturvaline ja väga vastik.

Teisalt, mu kodu võib rahus olla segamini, kohe üsna põhjalikult enne kui ma seda koristada viitsin. Ma võin vabalt alustada päeva konjakijoomisega ja lõpetada inglise hommikusöögiga, kui pähe tuleb. Ma pean saama kanda riideid, mida mõnes kohas ilmselt jaburaks peetakse. Ma olen šokeerinud mõnd inimest öeldes, et mul pole õrna õhka aimu, millal mu vanamees koju tuleb, kuna ma ei tea, kas hilisõhtune saade on.

Mul on vaateid, mis ei pruugi olla keskmiselt kõige aktsepteeritavamad või vähemalt mitte kõige tavalisemad, ja ma ei jäta neid tavaliselt välja ütlemata.

Ma võin vabalt suhelda poetaguse alkohoolikuga või põhjaliku vangalminevikuga kolliga. Kunagi, kui oli asja Männiku sotsiaalmajja, olen joonud sõberlikult teed mingite meestega, kes hiljem üksteist natuke tükeldasid. Aga mina sain nendega kenasti hakkama.

See kõik ei mahu ilmselt enam Ramloffi väikekodanluse määratluse alla.

Ometi ma tahan mõlemat, ma tahan just sellisel viisil elada ja ma tahan sealjuures turvalisust. Ma tahan olla bi, vana femmar, segamini toaga boheemlane ja saada ikkagi oma pannkoogid moosiga ja Aino Aalto klaasid ja kamina ja kuuma tee.

Carl Larsson, väikekodanlise turvalisuse õuekunstnik

Ehk ongi see, mis paneb vahel inimesi turvalisusetaotluste peale põtkima, hirm, et kui sa ei vasta mingile normile, tõugatakse sind nii ehk naa turvalisusest ära.

Ei ole üldsegi põhjendamatu hirm. Mida suletum ja konservatiivsem kogukond, seda tõenäolismalt ta nii teebki. Pakub turvalisust totaalse kohandumise ja alistumise hinnaga. Või ei paku siiski, sest kui sa oled kord erinev, ei pruugi sa ka kõige hullemini pingutades sobivaks muutuda.

Siis ongi mu meelest kaks võimalust. Saata kuradile kõik turvalisustaotlused ja astuda maailmast väljapoole, koguni selle maailma vastu või siis katsuda kohandada maailma kuidagi nii, et ka veidrikud saaksid end turvaliselt tunda.

Mulle isiklikult sobib teine variant rohkem. Ja mu ideaal vist võikski kõlada nii, et hea on siis, kui kõik, kel soovi, saavad endale lubada (väikekodanlikku) turvalisust, kuid turvatunde eeldus ei tohiks olla inimeste ühetaoliseks surumine.

Kui te küsite, kas see on võimalik, siis ma isegi usun, et on.

Naiivik-optimist, eksole.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Plass lugu ja kole kellakeeramine Miniatuur ausa naisterahvaga

15 kommentaari Add your own

  • 1. Ramloff  |  märts 31, 2009, 12:45 p.l.

    Nujah, see mu turvalsuse teema kasvaski mul sujuvalt välja viiekümnendate teemas, mis tundub mulle just sedavõrd norme austava ajastuna, et sellele ei saanudki järgneda muud kui kuuekümnendate noortemäss.

    Vasta
  • 2. Kati  |  märts 31, 2009, 1:07 p.l.

    üsna jäik ajastu jah.
    kusjuures pinna all ju üsna ebaturvaline. Korea sõda. Suessi kriis. Külma sõja hingus. ei tundu tegelikult väga turvaline. võibolla on konservatiivne jäikus just mimikri. kinnitus, et meil läheb ju hästi, no läheb ju.

    muide, hästi kummaline, et inimesed tajusid meeletult turvalisena ntx I ilmasõja eelset aega, kus tegelikult kääris poliitika nagu saiatainas. aga miskipärast tundus kõigile elu jube helge. täiesti arusaamatu.

    Vasta
  • 3. notsu  |  märts 31, 2009, 2:13 p.l.

    Meil siin olid viiekümnendad tegelikult ikka maru ebaturvalised, algusotsas vähemasti.
    Aga mis näiteks turvalisemasse Ameerikasse puutub, siis lugesin Aline Kominsky-Crumbi autobiograafiast, kuidas hirmus korralikkusetaotlus ajas inimesi hulle pangalaene võtma, et ikka saaks samasuguse suburbiamaja nagu kõigil teistel, nii et tegelikult muutus nende elu just selle tõttu väga ebaturvaliseks. Aline’il endal oli turvaline lapsepõlvemälestus hoopis vanaema majast, mis oli palju vähem “nagu kõigil teistel” ja sisaldas rohkem moest läinud kahe- ja kolmekümnendate asju.

    Ka tohutu konkurentsivaim, mis viiekümnendatele omane oli, vähendab turvatunnet.

    Vasta
  • 4. Oudekki  |  märts 31, 2009, 7:07 p.l.

    Minu jaoks on turvalisus see, et ma ei pea kartma iseenda ja oma lähedaste elu ja tervise pärast (ja selle pärast, kas on raha süüa osta ja kas keegi ei taha neile aktiivselt kurja). Mulle see turvalisus väga meeldib.

    Turvalisus on see, et ei karda, et maja variseb kokku või et taevast sajavad pommid. Turvalisus on see, et haiguse korral saab haiglast abi ning saab arvestada, et lapsed saavad kooliharidust. Turvalisus on see, et ei pea tänaval üle õla piiluma, et ega keegi kallale ei taha tulla ning see, et võib üksi välja jalutama minna.

    Ma olen ebaturvalistes paikades elanud küll, elati ju ennegi, kõigega harjub ning kõike on kasulik näha, aga ma tahaksin, et need kohad ka kunagi turvaliseks muutuksid.

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  märts 31, 2009, 7:12 p.l.

    Ja juurde seda, et ehk too viiekümnendate turvalisuseigatsus tuligi just verivärskest kogemusest, et mismoodi on, kui peab kartma oma lähedaste elu pärast ning kartusest, et sõda tuleb kohe tagasi. See propaganda teemal kommunistid-söövad-väikseid-lapsi oli ikka suhteliselt õudne.

    Praegu, kui meie siin oleme kaua aega elanud ilma oma otsest turvalisust ohus hoidmata, tundub see kõik muidugi õudne ja ahistav (ning sunnituna ongi ahistav), aga oludes, kus on ebakindel olnud, tundub see millegi muuna ning võis olla inimeste vaba valik. Keeras aga metsa just siis, kui haavaravist sai norm.

    Vasta
  • 6. lassie  |  aprill 1, 2009, 12:20 e.l.

    Pole hullu. Kui oma järeltulijaid korralikult ei kasvata, siis lõpetate hooldekodus.

    Vasta
  • 7. Kati  |  aprill 1, 2009, 5:05 e.l.

    sittagi meie ajal neid hooldekodusid enam on.

    Vasta
  • 8. Marje  |  aprill 4, 2009, 2:48 e.l.

    Oudekkile hea essee v2gistamisest, 50ndate Euroopas http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4898

    Vasta
  • 9. Oudekki  |  aprill 4, 2009, 9:48 e.l.

    Aitäh Marje, see tõepoolest toetab väga tugevalt minu eelpooltoodud argumenti, et viiekümnendate turvalisuseihalus tuli väga tugevalt sellest, et sõjakoledused ning see, kuidas inimesed võivad teisi mitteinimesteks pidada, oli väga tugevalt meeles.

    Probleem ongi selles, kui vanker teisele poole kraavi keerab, ehk siis, kui turvalisusest saab mingi ülim väärtus ja seda hakatakse jõuga peale suruma või turvalisusega saab õigustada kõike. Kui inimesi turvalisuse nimel hakatakse kohtuta vangi panema, siis on halvasti, rääkimata sellest kui mõtteid nimetatakse ebaturvalisteks 🙂

    Vasta
  • 10. Marje  |  aprill 5, 2009, 12:53 e.l.

    Seda ka, aga seda ka, et selles loos olid ju v2ikeste laste s88jad (ehk juudi daamide v2gistajad) kommunistid rahu ajal …
    Re sinu komment “See propaganda teemal kommunistid-söövad-väikseid-lapsi oli ikka suhteliselt õudne.”

    Samas, terrorismi vastase v6itluse ja selle varjus isikuvabaduste pyhkimisega n6us…

    Vasta
  • 11. Oudekki  |  aprill 5, 2009, 7:53 p.l.

    Aa, et kommunistid ikka sõid väikseid lapsi 😉 Ei midagi.

    Vasta
  • 12. Morgie  |  aprill 20, 2009, 11:33 e.l.

    nojah, siit nähtub jälle, et väline turvalisus ei ole kunagi see päris turvalisus. seda lõhkuda võivaid tegureid on lihtsalt liiga suur sortiment.

    muide. me teame kõik, et tänavad on öösel ebaturvalised.
    kui nüüd keegi miski võim suudaks tänavad ka öiseks ajaks turvaliseks muuta, nii et kuritegevus ja kallaletungid kaoksid, kas me hakkaksime siis muretutl öistel tänavatel jalutama?
    aga kui siis ootamatult ilmuks nendele öistele tänavatele keegi kuri hing, kes ilmsüütuid ja usaldavaid kodanikke pimeduse katte all ära nõksima hakkaks? need olekis siis veel palju kaitsetumad kui enne, sest nad ei oskaks midagi sellist oodatagi. praegu me vähemalt teame karta ja oleme valmis…

    ja arstiabi. oletame, et selle kättesaadavus saavutaks ideaalse taseme. aga alati jääb saatusel varuks ootamatuid olukordi, näiteks mõni suurõnnetus, mis kõik kiirreageerimisüksused ühekorraga neelaks. kui samal ajal kusagil õnnetusepaigast kaugemal hakkaks mõni naine sünnitama – aga ajutiselt ei oleks kiirabiteenus kättesaadav – siis mis saaks? kui me oleme harjunud mõtlema, et maailm on turvaline, siis me iseenda peale ei loodagi.
    kui me püüame ise hakkama saada ja välise abi peale ei looda, siis me saame ise hakkama

    Vasta
  • 13. Morgie  |  aprill 20, 2009, 11:37 e.l.

    väikesi lapsi sõid ilmselt kommunistide poolt muust söödavast paljaks riisutud näljahädas maade elanikud – või surid ise koos nende väikelastega nälga. oli see ukrainas või..

    Vasta
  • 14. Oudekki  |  aprill 21, 2009, 4:22 p.l.

    Tegelikult oli minu näide küll mõeldud selleks, et kuigi 50-tel oli sõda läbi ja heaolu võimalik ning tekkiv, siis ei ole vaja arvata, et lääne-Euroopas / p-Ameerikas oli kõik roosa ja rahumeelne. Kui sulle iga päev räägitakse, et kommunistid kohe tulevad kallale/söövad väikseid lapsi/ jne, ning sa ise omast käest veel mäletad, mis sõda kaasa toob, siis on suhteliselt inimlik “turvalisuse” külge klammerduda.

    Eks seda on nii mõnedki režiimid ka kurjasti kasutanud.

    Vasta
  • 15. poolh22lne  |  aprill 21, 2009, 9:51 p.l.

    No turvalisusel ja elustandardil ei ole mu meelest just otsest seost. Ma ei usu, et see, mis ajas ülejõukäivate pangalaenude toel oma elustandardit kõrgemale kruvima, oli turvalisusetaotlus. Ilmselt siiski rahuldamata kuuluvusvajadus – neil, kel see varem võimalik polnud, avanes võimalus laenurahaga ometigi “haljale oksale” jõuda või õigemini enesele haljad oksad osta. Seesugune trend on ju tänapäeva Eestiski väga tavaline ja mu arust ka üks majanduskriisi põhjusi – kõik on endale nii palju juurteta laenuoksi ostnud, et nüüd on lihtsalt vaja natuke aega lõõtsutada ja laenusid maksta ja uusi laene uute haljaste okste ostmiseks lihtsalt ei anta.

    Mina ei oska küll eriti hästi turvalisust defineerida, aga ma ei usu, et mõne eseme armsakspidamine iseenesest teab kui väikekodanlik oleks. Väikekodanlikkus on midagi enamat kui vaid esemeline kogum inimese intiimses ruumis: see on ellusuhtumine, väärtuste kogum, mille osas pole HIRRMUGI, et Sina, Nõiakene, seda evid. Ja kõik väikekodanlikuks peetav ei ole sugugi üdini halb.

    Ülemäärane turvalisus ei ole hea. See paneb inimese enesekaitseinstinktid vales suunas tööle. Kõik need heast elust lolliks läinud lääne inimesed, kes liiklusmärkide kriipsujukudele tille ja tisse joonistavad, on sellest rubriigist. Ja küllap on kõige turvalisem linnatänavail just öösiti, kella nelja ja seitsme vahel, kui kõik pätukesed juba magavad…

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2009
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: