Miniatuur ausa naisterahvaga
aprill 3, 2009 at 7:55 e.l. 7 kommentaari
Aeg:peaaegu lõuna
Koht: Balti jaama taga, ühe imeliku pisibaari ees
Tegevus: suitsetamine
Osalised: ma ja ta.
Läheneb üks umbkaudu kolmekümnene naisterahvas, juuksed mustaks värvitud, hobusesabas, jalas need rahvariideks kujunenud mustad trikotaažpüksid, millel aastate vältel varieerub vaid säärelaius. Teeb meieni jõudes ülakehaga kerge kaare tahapoole, kahmab hetkeks kätega õhku ja teatab: “Ter-rr-räää”
Mina: “Tere jah. Mis mureks?”’
Naisterahvas: “Oi, muret on palju. Viina raha ajan praegu kokku ja…”
Nii haruldase aususe eest oleks võinud ju raha andagi, kui naisterahvas poleks mitte juba kiiresti edasi kõikunud.
(:
Entry filed under: Uncategorized.
7 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
heli | aprill 3, 2009, 6:45 p.l.
Ei tea, kas ta kainena sama vastuse oleks välja pahvatanud. 😀
2.
Draamakuninganna | aprill 6, 2009, 9:37 e.l.
Ausus on ju väga värskendav :). Mulle laupäeva hommikul vahetult enne kella kümmet üks onku rääkis poe parklas pika ja haleda loo sellest, kuidas tal kõik raha ja dokumendid ära varastati ja kuidas ta nüüd nälgib ja tahaks Hesburgerist tassi kohvi osta. Aga kui ma ütlesin, et mul sularaha ei ole ja pakkusin, et ma võin talle toitu anda, siis kadus see “nälginu” hästi ruttu ära.
3.
heli | aprill 7, 2009, 4:19 e.l.
Paraku olen mina kokku sattunud siiski ka sellise hädalisega, kes leivapätsi eest oli valmis peaaegut mu jalataldu suudlema.
Luusis kiriku ümber eideke, selline üsna puhtalt kuid väga viletsalt riides. Küsis meilt, kas me teame, kas kirikuhärrat saab kätte. Meie ei teadnud. Siis kurtis ta meile, et lootis kirikuhärralt natuke raha laenata, et tal toit on otsas, aga pinss on ka otsas… Mul oli ka raha enamvähem otsas, aga kuna ta kirikuhärrat ei paistnud leidvat ja mul hakkas kripeldama, et kuda vanainimene nüüd siis täitsa nälga jääb – minetea, kui pisku see pinss tal on – loovutasin talle oma poekotist pätsi leiba. Eidekese tänu- ja õnnistussõnad kandusid mulle veel tänavanurgalegi järele…
4.
poolh22lne | aprill 7, 2009, 9:48 e.l.
Et ma oma töö tõttu Balti jaamas paraku üpris sage külaline olen, tean hästi seda kaadrit, kes seal päevi õhtusse veeretab. Nii nagu tsivilisatsioon laienedes tõrjub vihmametsi, nii ka kultuurne klanitud ja steriilne äriilm tõrjub laienedes perifeeriasse seda, millel tema valitsetavas ruumis kohta ei ole. Siiski, täpselt samamoodi nagu linnarebased või -opossumid leiavad prügikastide mant rikkaliku toidulaua, jääb osa metsikust ja vabast inimloomusest alles ka linnaruumi, ilmutades end aegajalt kui külalised teisest reaalsusest ja tekitades vastavaid reaktsioone.
Meie emotsioonid on võimas relv ja küll leidub neid, kes seda ära kasutada oskavad. Olen enda jaoks otsuse teinud, et kui inimene küsib toitu, siis ma annan alati, kui see vähegi võimalik on. Ja pean siis kabujalu kaduma, sest selline tänulikkus, nagu siis kaela langeb, on lihtsalt piinlik. Aga rahanuiajatele ütlen, et mul pole. Sest ülearust raha mul enamasti tõesti pole ja ma tahan olla kindel, et just tänu minu antud viimastele kroonidele ei osteta seda pudelit, mida ära joonult kuhugi külmuma jäädakse või alla või vahele tolgendatakse või mõnel muul moel otsa saadakse. Ja ega püsikaader enam küsi ka.
5.
Morgie | aprill 20, 2009, 11:41 e.l.
sellistele hädalistele raha andes riskime ka võimalusega, et rahanutsak rändab mõne tugevama karmanisse ja hädaline läheb uuele ringile kerjama.
leivapätsi andes on tõenäosus, et paluja söönuks saab, suurem
6.
Oudekki | mai 16, 2009, 1:01 p.l.
Kati, miks sa üldse ei blogi enam?
7.
Ramloff | juuni 5, 2009, 12:21 p.l.
Viskasin sind äratuseks ühe meemiga. 😛