Populism ja klassiviha – ainult vaeste lõbu?
juuni 16, 2009 at 1:07 p.l. 45 kommentaari
Populism ja klassivaen olid sõnad mida kasutati päris palju seoses siingi blogis viimati jutuks olnud vanemahüvitiste teemaga. Neid sõnu loobiti nii blogosfääris kui eksperthinnaguis.
Neid on, kui aus olla, kasutatud ka muudel puhkudel, kus jutuks tuleb miski, mida võiks ehk nimetada sotsiaalseks õigluseks. Nii näiteks olevat ametühingute ja sotside nõudmised uuele töölepinguseadusele mõnede sõnul samuti kantud klassivihast ja populismist. Ja mõnede eriti jõhkralt sotsiaalkaitset vähendavate plaanide puhul öeldakse õigustuseks kohe, et raske aeg, tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid nii, et kohati jääb mulje nagu oleks otsuse ebapopulaarsus (loe: täpsemalt selle jõhkrus nõrgemate jaoks) iseenesest otsuse headuse ja õigsuse tagatis.
Kangesti tahaks küsida, kas populism ja klassiviha on asjad, mis saavad tulla nii öelda ainult altpoolt, vähemkindlustatutelt, või toimivad need samahästi ka vastupidises suunas, nii öelda ülevalt alla, jõukamatelt vaesematele suunatult?
Lühidalt: kas on olemas ainult populism nn vaestele või on ka populism nn rikastele?
Kui noogutatakse, et jajah, meil ei tohi olla pühasid lehmi, ja arutatakse siis rahumeeli lastetoetuse kärpimist, pensionite kärpimist, haigustoetuste kärpimist ja töötuhüvitiste jõhkrat kärpimist,õpetajate ja päästajte palkade kärpimist, kuid hakatakse mässama kohe, kui juttu tuleb näiteks vanemahüvitise ülempiiri kärpimisest võis astmelisest tulumaksust või kas või ainult sellest, et uus töölepinguseadus ei hakkaks kehtima ilma lubatud hüvitisteta. Siis aetakse lõug käbedasti õieli ja teatatakse, et see on populism ja klassiviha õhutamine.
Ma ei tea, kas selline suhtumine ei ole siis samuti populistlik, ainult et suunatud neile, kes peavad end jõukamateks? Kas sedasi ei kummardata samuti poliitilisi pühasid lehmi, ainult et teistsuguseid, rohkem neid rikkamate omi?
Ja olgu öeldud, et ei, ma ei taha nüüd ise õhutada mingit klassiviha ja mu eesmärk ei ole öelda, et hävitage rikkad vms. Mu enda tutvusringkonnas teenib mõni inimene ilmselt oi kui palju rohkem, kui mina ja ma ei tunne mingit kadedust ega kirge seda ära võtta. Aga mulle tundub lihtsalt, et Eesti (sotsiaal)poliitiline kultuur on olnud väga kaua väga kaldu, ma ütleks et ikka kohe väga populistlikult kaldu, ainult et kuna see on olnud kaldu tugevamate mitte nõrgemate, jõukamate, mitte vaesemate poole, ei märka suurt keegi, et see kallutatus olemas on.
Aga selleks, et tõesti ilma pühade lehmadeta edasi minna või siis vähemalt aru anda, millised neist meil üldse olemas on, oleks ehk mõistlik nad algatuseks kõik ausalt kokku lugeda ja nimepidi välja hõigata. Või mis?
Ehh, tegelikult tahtsin ma ammuks kirjutada hoopis kohvikutest, lapsepõlvekohvikutes koguni, aga ei saanud, see populismiküsimus vaevas mind juba emapalga jutust saati nii koledal kombel, et pidin ta ära küsima.
See vägapüha lehm on siit.
Entry filed under: Uncategorized.
45 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Oudekki | juuni 16, 2009, 2:24 p.l.
Parafraseerides Pasolinit, on Eestis klassivihaga peamiselt üks probleem. See on liiga väike 😛
2.
juurak | juuni 16, 2009, 2:24 p.l.
Kas Sa Kaku baarist ka kirjutad? 😉
3.
Wild | juuni 16, 2009, 3:40 p.l.
Kangesti tahaks küsida, kas populism ja klassiviha on asjad, mis saavad tulla nii öelda ainult altpoolt, vähemkindlustatutelt, või toimivad need samahästi ka vastupidises suunas, nii öelda ülevalt alla, jõukamatelt vaesematele suunatult?
Vastupidises suunas isegi enam. Klassiviha on minu arvates Esimese Eesti eelisõigus. Teise Eesti esindjad saavad Esimese mängumaale tungimise eest vastu hambaid.:P
4.
poolh22lne | juuni 16, 2009, 5:35 p.l.
Viha ei ole konstruktiivne tunne. See ei võimalda konstruktiivset dialoogi, lööb maailmapildi vildakuks ja lõppeks on emotsioon, mis kahjustab nii seda, kes seda tunneb, kui ka neid, kes ta ümber on (mitte aga ilmtingimata neid, kelle vastu seda viha tuntakse). Aga see on kergesti kättesaadav, seda on lihtne tunda ja väljendada, mistõttu võibki tekkida arvamus, et kõik vihkavad kõiki – rikkad vaeseid, vaesed rikkaid, targad lolle, lollid tarku, töötajad ettevõtjaid, ettevõtjad töötajaid, heterod homosid ja homod heteroid, penskarid noori ja noored penskareid, riik kodanikke ja kodanik riiki…
Samas on vihaõhutamine väga hea viis selleks, et konstruktiivset dialoogi vältida ja teadmatusse edasi lükata, halvimal juhul üleüldse võimatuks muuta. Kui inimene tunneb ängi v kitsikust, siis on vihaõhutamine üks kõige lihtsamaid ja usutavamaid pseudolahendusi, muutes vihkajad liiatigi erakordselt manipuleeritavaiks. Kui oskaks keegi ajaloost tuua näite, kus klassivihast – ükskõik kummas suunas siis tuntust – ajendatud ulatuslikel ja ühiskondasid ümberkujundavates protsessides on puudunud jõhker ülekohus, madalalaubaline üldistamine ja brutaalne vägivald, siis oleksin väga tänulik. Ent samas on sellega manipuleerimine niivõrd kiusatust tekitav ega ole ka tänapäevasest poliitikast kuhugi kadunud, et ma ei usu, et ilma selleta tulevikus hakkama saadakse.
Mu arust tuleks suuta ja soovida eristada pimedat viha ja elutervet umbusku ning mul on väga kahju, et leidub neid, kes on ootamatult meelsasti valmis end ja teisi laskma vihaikkeil köita või leiavad, et viha on meie ühiskonnas liiga vähe. Kunstiparnassilt võib olla tore alla vaadata selle peale, kuidas põrmus kakeldakse, selles võib näha intriigi, mis sobib järgmiste šedöövrite lähtekohaks, ent sellised mõttemängud on egoistlikult inetud.
5.
Oudekki | juuni 16, 2009, 6:40 p.l.
Viha on konstruktiivne kahel juhul
– dialoogi algatajana. Kuni inimene laseb ennast peksta ei ei vihasta ja ei nõua, et teeme teisiti, siis teda pekstaksegi
– siis kui dialoog pole võimalik. Demokraatiapooldaja ja Hitler dialoogi ei pea.
6.
Tavaline Inimene | juuni 16, 2009, 7:10 p.l.
Rikaste klassivihast saaks rääkida ikka ainult sellisel juhul, kui vanemahüvitisele tahetaks kehtestada alampiiri. Hoiame poole vanemahüvitisele kuluvast summast kokku makstes seda ainult neile, kes saavad seda üle 15 000krooni. Riik hoiaks ju niimoodi palju rohkem kokku!
Mina näen klassiviha ikka vaesemate inimeste silmis.
Tulumaksuvaba miinimum, mitte maksimum. Inimesed on vaeste meelest võrdsed, aga vaesed maksvad nii absoluutselt kui suhteliselt vähem makse.
Ainult vaestele antakse raha, rikkad peavad selle eest midagi tegema.
Vaeste ja rikaste erinevus on ainult sissetulekus. Aga millegipärast ei teki rikkaks saanud inimestel klassiviha vaeste suhtes. Rikkast vaeseks jäänud seevastu, asuvad õige tihti rikaste suhtes klassiviha väljendama.
Klassiviha allikas on puhas kadedus. Mõistatuslik on, miks selline esmapilgul kasutu emotsioon evolutsioonis püsima jääb.
7.
Mina | juuni 16, 2009, 7:26 p.l.
Kulla tavaline inimene, sinus ju räägibki klass(iviha). Inimeste võrdsust või mittevõrdsust meie ühiskonnas ei defineeri nende sissetulek ega makstud maksude hulk. Sotsiaaltoetust võib vajada ka viiekohalise sissetulekuga üksikema, kellel on näiteks 3 last.
Teine eelarvamus, mis sul on, seisneb “vaeste ja rikaste” inimeste panuses. Kahjuks pole makstud maksude hulk ja kasulik sisend ühiskonda omavahel põhjuslikus suhtes. Lihtne näide -õpetaja sai kaks kiuni viis korda vähem palka kui keskmine ehitaja. Kas nüüd õpetaja ei teinudki midagi”.
Ja evolutsioonist rääkides… vulgaardarvinismi kasutada sotsiaalsetel kategooriatel on läbikukkunud üritus juba 20. sajandi esimesest poolest.
🙂
8.
mihkel | juuni 17, 2009, 9:09 e.l.
“Teine eelarvamus, mis sul on, seisneb “vaeste ja rikaste” inimeste panuses. Kahjuks pole makstud maksude hulk ja kasulik sisend ühiskonda omavahel põhjuslikus suhtes. Lihtne näide -õpetaja sai kaks kiuni viis korda vähem palka kui keskmine ehitaja. Kas nüüd õpetaja ei teinudki midagi”.
See mida tegi õpetaja ja mida tegi ehitaja (nende panuste suuruses), me ei tea.
Küll aga teame ühte väga suurt erinevust õpetajate ja ehitajate vahel. Õpetajate tegevus on tugevalt subsideeritud, ehitajate tegevus on tugevalt maksustatud.
9.
Tavaline Inimene | juuni 17, 2009, 9:11 e.l.
Väga õige! Sotsiaaltoetust võib vajada ka viiekohalise sissetulekuga üksikema, kellel on näiteks 3 last. Aga ta ei saa seda, sest sotsiaaltoetused on ainult vaestele.
Panus? Sina oled esimene, kes inimeste panusest hakkab rääkima. See panuse jutt ei vii kuhugi. Sa ju ise näitad, et sissetulekud ei sõltu panusest.
Kadeduse evolutsioonist rääkisin ma ikka esimeses tähenduses. Kadedus peab olema paljunemise suhtes vähemalt neutraalne omadus vastasel korral evolutsioneerub see välja.
Nojah, eks kadedus on tegelikult puhas konkurentsi eelis. Kui kellelgi on midagi, mida sul ei ole, on kõige lihtsam see temalt endale võtta.
Ei ole mõtet hakata mingist võrdsusest jahuma. Kui inimesed oleks tõepoolest võrdsed ei oleks võimalik nõuda, et suuremate sissetulekutega inimesed hakkaks väiksemate sissetulekutega inimestele raha andma.
10.
Mina | juuni 17, 2009, 9:28 e.l.
Mõh?
Ma ikka ruunan väljendit solidaarsus – tead, et alguses polnud Vabadus, Võrdsus ja Vendlus mitte kolmesõnaline, vaid kahesõnaline. Vabadus ja Võrdsus.
Kuid siis avastati, et kõik võivad ju olla vabad ja võrdsed, kuid see ei takista mõnel eriti vabal ja võrdsel harimatul jorsil rentslis maha surra. Ning jõuti järeldusele, et ega see rentslis surija polnudki nõnda Vaba ja Võrdne. Vabadus ja võrdsus seisneb ka võimaluses ning oskuses olla vaba ja võrdne.
Seepärast ongi meie ilgelt repressiivne ühiskond ehitatud üles põhimõttel, et mitte keegi ei peaks kannatama ning need, kes saavad panustada ka panustavad. Need, kes saavad panustada rohkem, ka panustavad solidaarselt rohkem. Selleks, et kõik saaks olla oma elus vabad ning valikutes võrdsed.
Sest üks päev võid sina või sinu lapsed seda abi vajada. Küll sa siis saad teada, mis asi on võrdsus.
11.
Keskmik | juuni 17, 2009, 9:50 e.l.
Lisan ka oma arvamuse.
Inimesed pole võrdsed. Osad on tugevamad, targemad, paremad. Nii saavad rikkamaks. Miks tahavad vasakpoolsed karistada targem ja tugevam olemise eest?
Kui see, kes on parem avaldab arvamust, et paremolemist ei tohi karistada ja abitust õigustada. On see siis kohe klassiviha? Minu arvates on see kaine mõistus.
Miks mitte näiteks saamatusmaks? Maks mis määrataks selle eest, et inimene on saamatu, abitu, käpard ja ei suuda endaga hakkama saada.
Miks vasakpoolsed soosivad abitust, ehkki ühiskond vajab hakkajaid, tugevaid ja tarku?
Kas keegi on minult küsinud luba, et minu rahaga poputatakse luuserite abitust, mille tulemusel nad vajuvad veel sügavamale abitusse?
12.
poolh22lne | juuni 17, 2009, 1:22 e.l.
Demokraatia pooldajatel pole vaja hitleritega dialoogi pidada, sest kui puudub inimesi manipuleeritavaks massiks muutev pime viha, ei ole hitleritel mingit jõudu.
Alandavale olukorrale on võimalik vastu astuda ka vihata. Kui selle tundmine ongi mõnes situatsioonis paratamatu, ei pühitse see siiski vihaõhutamist kui dialoogi käivitamise või säilitamise abinõu. Vastasel korral jääme aga ootama uusi ja uusi pronksiöösid, õigustades pööbli märatsemist püha vihaga, mille süütamise süü veel tuhka pähe raputades enda peale võtame, sest kui puhkes viha, ju me siis ikka süüdi oleme… Analoogiline süü nihkumine toimub ka perevägivalla puhul, kus jõhkralt läbipekstud nõrgemad pahatihti kõrvalseisjate ühiskonnaliikmete poolt süüdlaseks tembeldatakse, sest “kui ta juba peaaegu surnuks taoti, ju ta siis midagi kurja tegi, pole võimalik, et lihtsalt niisama võtab keegi vaeva ette ja teise asja eest, teist taga vaeseomaks peksab”.
Viha oskuslik tekitamine ja suunamine võimaldab fookuse tegelikelt probleemidelt v vastumeelsetelt lahendustelt kõrvale juhtida. Ilmekaks näiteks on kasvõi riigieelarve probleemide käsitelu kõige laiemas mõttes, kus jutt käib peamiselt kelleltki millegi äravõtmise ümber, olgugi et tegelikult on olukord sootuks vastupidine – pole lihtsalt jagada nii palju, kui lolli peaga välja on lubatud. Seda, mida pole antud, pole võimalik ka ära võtta… Võib väita, et see on puhas retoorika, ent ometigi kujundab selline retoorika suhtumist (ja suhtumine omakorda retoorikat).
Et oma üpris laialivalguvast jahust taas konkreetsemat teemaarendust tekitada, küsiksin tõsimeeli, et kui me räägime rikastest, siis paluks ikka definitsiooni ka, võimalusel konkreetsete numbriliste parameetritega, kes on rikas ja kes vaene.
13.
Larko | juuni 17, 2009, 3:10 e.l.
Kui keegi teeks ettepaneku tulumaks kaotada, oleks see kahtlemata populism ja ettepaneku toetamine võiks ka olla tingitud klassivihast vaeste vastu.
14.
nolla | juuni 17, 2009, 9:17 e.l.
poolh22lne
mina olen vaene – materiaalselt, füsiliselt ja vaimselt.
Võtke etaloniks. viha on mu peale ka juba valatud ja suunatud, minus omakorda viha tekitatud ja tekkinud …niiet igati sobiv.
15.
mihkel | juuni 17, 2009, 9:38 e.l.
Tasuks mõelda sellele, et riigil endal ei ole raha. Riik jagab ümber ainul kelleltki teiselt ära võetud raha. Kui riik midagi kärbib, siis ta ei võta ära, vaid lihtsalt vähendab andmist.
See on erinevus maksustamisest. Maksud on raha ära võtmine. Maksude suurendmaine on ära võtmise suurendamine.
16.
Keskmik | juuni 17, 2009, 9:51 e.l.
Täiesti nõus!
Inimesed võiks parem küsida: mida saan mina teha oma konkurentsivõime parandamiseks, mitte oodata riigilt abi ja armuande.
17.
Kati | juuni 17, 2009, 10:12 e.l.
ma tahaksin lisada kõigepealt ühe minu meelest üsna olulise täpsustuse. kohati jääb mulje, nüüd ka siin kommentaariumis, nagu kulutataks kogu maksudena võatava raha ainult või peamiselt igasugu sotsabiks.
ometi saab selle eest ka näiteks korras teed, kiirabi, tuletõrje, arstiabi, koolihariduse ja pensionid kõigile (ka jõukamate lastele ja vanematele) ja veel hunniku asju, mida kasutavad kõik, mitte ainult vaesemad.
seda juttu, et maksustamine tähendab ainult rikastelt ära võtmist ja vaestele jagamist, pean ma iseenesest üheks ohtlikult populistlikuks müüdiks.
kohati on mul tunne, et selle ravimiseks peaks panema hinnasildi külge kõigele, mida maksude eest saab. täna sõitsid maanteel nii palju raha eest, täna oli su bussipilet nii palju odavam, täna kulutasid artsi juures nii palju jne, ja sa ei maksa seda praegu ise kinni ainult tänu sellele, et riik selle eest maksab, st et me selle maskudega kinni maksame.
äkki siis ei tekki kellelgi küsimust, et mis ta oma maksude eest saab.
18.
Kati | juuni 17, 2009, 10:34 e.l.
poolh22lne,
ma kohe kindlasti ei taha õhutada mingit (ükskõik mispidist) viha.
lihtsalt analüüsida olemasoleva viha, või pigem lihtsalt populismi erinevaid avaldumisvorme, kuna muklle tundub, et ühets servats justkui kasuttakse neid silte väga kergekäeliselt ja teises otsas on puhta tabud. see kindlasti ei tähenda, et üks viha oleks teiset parem või arukam.
mis riigielarvesse puutub, siis ma arvan, et enamik inimesi saab aru, et ega midagi ei kukutud nüüd kiuste lambist ära võtma, avid et tõesti ei ole.
paraku tulevad ka vähese ressursi jagamise puhul mängu mitte ainult pragamaatilised vaid ka põhimõttelised (võib siis öelda ideoloogilised, poliitilised või koguni sümboolsed) valikud.
no ntx on enamik karmides tingimustes elavaid kogukondi jaganud reeglina toitu nii, et mehed kui tugevamad töötegijad ja kaitsjad söövad esmalt ja lapsed reeglina viimasena. ometi olen ma lugenud vähemalt ühest kambast (ei mäleta küll kahjuks, kes ja kus), kel oli kobeks sööta esmalt kõht täis lastel, sest järelkasvu on vaja.
ju seal oli pragmaatilist põhjust ka, suur laste suremus ilmselt. aga samas on sedasorti otsused ka ideoloogilist või poliitlist laadi.
ehk kui sul on reaalselt, pragmaatiliselt võimalik hoida kokku kohast a, b ja c, siis see, millisest kohast sa hoiad, on poliitiline valik. siin on koht, kust igaüks leiab oma püha lehma. edasi saab vaielda, kuidas nad ühele karjamaale mahuvad.
retoorika osas vägagi nõus. paraku algab see kärperetoorika just peamiselt kärpijaist endaist. pooled võimuliidu võtmeteglased räägivad kärbetest toonil nagu pakuks see mingit sadistlikku rõõmu, toonil, et voh! vinge. räägitakse ka sellest, kuidas üks või teine asi riigikassat koormab, nagu kohe pahatahtlikult kurnaks keegi seda. ja minu jaoks oli tipp see kui ma ei mäleta milline minister kuulutas, et haldusalas küll nii palju kärpida ei saa, aga ministeeriumi töötajaid ja ametite omi tabab kärbe täie rangusega. nagu oleks need töötajad kurjategijad. või mida peab sellisest kohtuliku karistamisega seotud väljendist muud välja lugema?
jah, see on ainult retoorika, aga see on oluline, see näitab suhtumist. inimestele võib küll raskel ajal verd, higi ja pisaraid lubada, kuid oluline on, kuidas seda tehakse.
meil tehakse seda peamiselt väga ülbel toonil.
rikaste definistioonist kohe eraldi, et liiga pikk lohe ei tuleks.
19.
Kati | juuni 17, 2009, 10:56 e.l.
et siis rikaste definitsioonist.
esiteks lootsin küll leida mingid konkreetsed arvud tuludetsiiliti, aga, kurat, ei leidnud.
aga saan ehk oma jutuga ka ilma hakkama.
mida ma öelda tahtisn, on, et meil on tegelt hästi kummaline olukord. ühest küljest on nii, et inimesed, kes teenivad kaks kuni kolm keskmist palka, elavad tegelikult peost suhu, ega suuda midagi säästa, nagu sellesama vanemahüvitise jutua ajalgi väideti. kusjuures ma usun, mis usun, tena ju, et eks nii ongi.
kui nüüd võtta see definitsioon, mille järgi keskklassi tunnus on võime oma vajaduste rahuldamise kõrvalt ka säästa, ei ole meil tegelikult ju õieti keskklassigi, mis siis rikkamatets rääkida.
laias laastus oleme me väga vaeste inimeste riik, kus mulje toimetulekust on loodud ainult laenude abil, kusjuures need laenud on pea kõigil liiga suured, moodustades enamikel inimestel pea poole sissetuleku suuruse summa, mis tegelikult on liig.
samas, psühholoogiliselt on meil kuidagi naljakalt vastupidi. mulle tundub, et igaüks, kes teenib vähemalt keskmist palka, peab end tegelikult juba rikkaks. millega muidu selgitada seda, et aastaid on megapopp erakond olnud reform, mille poliitikast ei ole peost suhu elavatel inimestel eriti midagi võita.
samuti olen märganud, et pea iga teine keskastmejuht võtab vestlustes, kus juttu tööandjatest ja töövõtjatest., hoiaku, nagu oleks tema ise tööandja. paraku ta ju ei ole.
tähendab, meil on seni olnud kombeks end reaalsest massiliselt rikkamaks mõelda, kui tegelikult ollakse. sellest on ilmsesti tulenenud ka meie muu euroopa taustal üsna kummalised poliitilised valikud.
20.
Keskmik | juuni 17, 2009, 11:24 e.l.
Ei usu, et reformierakonna edu põhjus on enda rikkamaks mõtlemises.
Eestlane on loomult õiglane. Õiglus aga tähendab, et igaüks saab vastavalt oma võimetele. Oled vähemvõimekas, elad vaesemini, oled võimekam elad rikkamini. Kõik on inimese enese kätes. Sellist vaatenurka esindab edukamalt just Reformierakond.
Ma tahan alati vasakpoolsetelt küsida: kas te peate end nii nõrgaks, et tunnete hirmu, mis saab siis kui teie võimetest enam ei piisa? Või on vasakpoolsuse aluseks eneseusu puudumine?
Miks te ei usu inimese võimesse hakkama saada?
21.
mihkel | juuni 17, 2009, 11:58 e.l.
Kati: “ma tahaksin lisada kõigepealt ühe minu meelest üsna olulise täpsustuse. kohati jääb mulje, nüüd ka siin kommentaariumis, nagu kulutataks kogu maksudena võatava raha ainult või peamiselt igasugu sotsabiks.
ometi saab selle eest ka näiteks korras teed, kiirabi, tuletõrje, arstiabi, koolihariduse ja pensionid kõigile (ka jõukamate lastele ja vanematele) ja veel hunniku asju, mida kasutavad kõik, mitte ainult vaesemad.
seda juttu, et maksustamine tähendab ainult rikastelt ära võtmist ja vaestele jagamist, pean ma iseenesest üheks ohtlikult populistlikuks müüdiks. ”
Mina ei ütle kindlasti seda, et makse kulutakse ainult sotsabiks. Või, et makse võetakse ainult rikastelt. Makse võetakse ikka kõigilt kes makse maksavad.
Ma lihtsalt ei ole nõus retoorikaga, et kulutuste vähendamine=ära võtmine. Retoorikaga, justnagu võetkase esimesena nõrgematelt. Ära võtmisel ja andmise vähendamisel on vahe sees.
Reaalus on ikkagi selline, et kõige esimsena ja kõige rohkem võtakse ära (annavad ära) neilt, kes teenivad tulu.
Selle aasta esimeses kvartalis said Eesti ettevõtted kasumit 2 miljardit krooni. Aasta tagasi esimeses kvartalis said ettevõtted kasumit 10 miljardit krooni. Langus -80%.
Selle aasta esimeses kvartalis maksti töötasudena Eestis välja 19 miljardit krooni. Aasta tagasi esimeses kvartalis 20,4 miljardit krooni. Langus -7%. Statistikaameti andmetel vähenes brutopalk esimeses kvartalis -1,5%.
Kõik need näitajad on keskmised, kindlasti on neid kelle palgad on langenud rohkem ja ehk ka neid kelle palgad hoopiski tõsunud. Sama kehtib ettevõtete kohta, on nii neid kelle kasumid teinud ja neid (paraku enamus) kes hoopiski kahjumis.
Selles, et enamik ettevõtteid on kahjumis tulbki aga rikkamate inimeste “panus”. Sest vaatamata kahjumile, need ettevõtted funktsioneerivad – maksavad palkasid ja maksavad makse. Vahe katavad omanikud, kes subsideerivad kahjumis firmat oma varem teenitud tulu või vara arvelt.
22.
Kati | juuni 17, 2009, 12:27 p.l.
ok, mihkel, olgem täpsed. aga ka siis, kui me nimetame seda kulutuste vähendamiseks, on see, kust ja kelle arvelt esimesena või kõige rohkem vähendada ikkagi poliitiline otsus.
ettevõtted võivad natuke aega kahjumis olla ka headel aegadel. mõnes ettevõttes on ntx traditsiooniline, et aasta algus on natuke kahjumis, aasta lõpp aga toob ikkagi kasumi. ühtki ettevõtet ega ka üheski normaalses ettevõttes ühtki toodet ega teenust ei hoita püsti, kui see lootusetult miinustesse jookseb. oleks ka jabur hoida. teisalt oleks jabur pood kinni panna, kui see küll täna on miinuses, aga homme toob sisse, et koliseb. seega see sinu mainitud panus ei ole nüüd ka mingi heategu, vaid ikka suunatud oma tulude suurendamisele. see on ju täitsa normaalne ja muidugi võidavad sellest ka teised, ntx need, eks ettevõttest tööd ja palka saavad.
paraku ei saa ainult selle panusega tervet ühiskonda normaalselt püsti hoida. sel samal ettevõttel ei ole varsti enam ühtki spetsialisti võtta, kui ntx koolid kinni pannakse.
23.
mihkel | juuni 17, 2009, 12:45 p.l.
Ma ei arvagi, et kui omanik toetab kahjumis ettevõtet, et see on altruism. Nii nagu ka riik ei kärbi kulutusi lihtsalt kiusu. Eeldatavasti on mõlemal mingi pikemajalisem plaan.
Ja kui rääkida kulutuste vähendamisest, siis senini on kõige vähem vähenenud sotsiaalministeeriumi eelarve ja seejärel haridusministeeriumi eelarve. Ma ei usu, et nii tihti kõlav väide “kõige esimesena ja kõige rohkem vähendati nõrgematelt” on objektiivne.
24.
Kati | juuni 17, 2009, 12:58 p.l.
mihkel,
praeguseks ei ole ju ka veel midagi eriti kärbitud. põhimõttelisemate küsimuste juurde jõutakse ikkagi alles nüüd.
nüüd on need valikud, et vähendame pesnione või tõstame makse jms.
tegelikult ma ei väida, et üks lahendus on ilmtingimata hea ja teine halb või et suures hädas ei peaks äkki kõike korragagi tegema.
nõme on see, et valikutest rääkides on mõned asjad justkui enesestmõistetavad ja teised justkui ilmvõimatud. miks me ei võiks võimalusi vähemalt neutraalselt kaaluda?
25.
poolh22lne | juuni 18, 2009, 8:45 e.l.
Pisukese õiendamise korras olgu märgitud, et eeskätt panustab ettevõtja ettevõtte jätkusuutlikkusse. See, kes teeb panuse eelkõige oma tulude suurendamisele, on justkui need nossovid, kes kuulutavad mingi megaürituse välja ja siis kassarahaga plehku panevad. Mõistlik on kindlustada seda, et sampoveski ühtlaselt ja kaua jahvataks kui et törtsu teeb ja siis igavesti vaikib.
Ma olen üpris hämmastunud varemkõlanud väitest, et õpetajaid subsideeritakse ja ehitajad või misiganes muud mudrutootjad on hirmus produktiivsed. Kui ühiskond on pidanud vajalikuks selle, et lastele jagatakse kooliharidust ja on keegi, kes selleks kutsutud ja seatud, siis kuidas saab sellist tegevust subsideerimiseks pidada? See on avalikes huvides tellitud ja kinnimakstud töö. Kui aga laenuraha toel lüüakse püsti mõttetult palju ehitisi, millel puudub tegelik ostja ja turg, siis pigem on sellise tegevuse püstihoidmine subsideerimine. Nüüd lõppes see ära ja näe, häda on kohe käes. Sama käib igasuguse muu ületootmise kohta, näiliselt annaks see justkui tööd, aga raiskab ressurssi ja ei too kellelegi kasu. Mitte et hariduses ei esineks ületootmist v ülekvalifitseerimist, aga paradoksaalsel kombel esineb see pigem seal, kus pakkumine vabaturu nõudlusega kohaneb…
26.
Kati | juuni 17, 2009, 12:30 p.l.
lisaks, ma ei arva kindlasti, et ettevõtja on kuidagi paha vereimeja või et teda peaks kuidagi kiusama. ta on lihtsalt ühiskonna üks huvigrupi esindaja ja kogu ühiskond ei koosne kunagi ainult ühest huvigrupist.
27.
Kati | juuni 17, 2009, 12:38 p.l.
keskmik,
inimene ei ela maailmas üksi, ta sõltub teatavast taustsüsteemist, mida luuakse pikemate majanduslike ja (sotsiaal)poliitliste valikutega.
kui kõik sõltub ainult isiklikust tublidusest, siis miks on täna hunnik et mitte öelda enamik, ettevõtteid, hädas? kas siis tõesti on nende omanikud jobud, kes ei saa hakkama? kohe nii lihtne ongi?
tegelikult mind päris huvitaks, kuidas sina defineerid tublidust. kas ntx doktorant on tubli või mitte?
28.
Oudekki | juuni 17, 2009, 1:11 p.l.
Tähendab. Konstruktiivsest vihast sünnib häid asju. Küsimus ei ole mitte vihas vaid selles, mis selle vihaga peale hakatakse. Kuni ei ole kedagi, kes lolluste peale vihastaks, seni neid lollusi jäädaksegi tegema.
Streik on ka miski näiteks, mis sünnib konstruktiivsest vihast: kui üks pool teist ei kuula, siis mõnikord on argument: sina mind ei kuula, mina sulle tööd ei tee, väga hea argument. Viha ei pea kanaliseerima laamendamisse vaid saab hoopis suunata lihtsalt radikaalsetesse ettevõtmistesse. Näiteks lendlehtede panemine suurte ajalehtede vahele, kui transporditööliste viha piisavalt suur on, nagu Kreekas. Kui viha ei ole piisavalt suur, siis inimene kuulabki mingit suvalist juttu, et “toxic sludge is good for you”, kui viha ei ole piisavalt suur, siis inimesed kannatavad rahus ära lollused, millega nende esindajad parlamendis hakkama saavad. Kuni “elati ju ennegi”, seni tulebki muudkui rumalaid lahendusi.
Kuni süsteem on seesugune, et ei olda harjunud avalikkusega või mingi suvalise muu partneriga arvestama, siis enne arvestama ei hakata või sind läbirääkimistele ei kutsuta, kui sa piisavat viha ei ole üles näidanud.
See ei tähenda, et igasugune viha kanaliseerimine oleks mõistlik. Kui mina vihastan mingi seaduse peale, siis minu viha väljendamine on kõigi nendega kontaktivõtmine, kes sellesse seadusse ja tema muutmisse parata saavad – ning teistele omasugustele oma viha kommunikeerimine. Kuni ma piisavalt ei vihasta, seni ma lihtsalt elan oma elu edasi. Vihast tekib “pime viha” või laamendamine siis, kui neid konsktruktiivsest vihast tingitud ettepanekuid ja tähelepanujuhtimisi kuulda ei võeta, ehk siis, kui tekib tunne, et oled kuhugi karpi kinni surutud ja midagi teha ei saa.
Itaalias elav sõber luges neid Eesti streigi kajastusi ja küsis .- oot, mismõttes, vanasti anti streigimurdjatele peksa 🙂 Ma ei õhuta seda tegema, muidugi, mul on hea meel kui saab teisiti (vilistada saab ka), aga lihtsalt… näide….
29.
priitp | juuni 17, 2009, 1:27 p.l.
See mida tegi õpetaja ja mida tegi ehitaja (nende panuste suuruses), me ei tea.
Küll aga teame ühte väga suurt erinevust õpetajate ja ehitajate vahel. Õpetajate tegevus on tugevalt subsideeritud, ehitajate tegevus on tugevalt maksustatud.
Õpetajate tegevuse subsideerimisel on tegelikult väga hea põhjus. Sattusin täna päris heale Läti teemalisele jutule, kus see põhjus välja tuuakse:
Ehk puust ja punaseks: selleks et oleks ehitajaid, keda maksustada, on vaja õpetajaid, kes need ehitajad välja õpetab. Õpetajatelt kokku hoidvad ühiskonnad manduvad ja surevad välja.
30.
mihkel | juuni 17, 2009, 7:21 p.l.
priitp, arvad sa tõesti et see loogika on nii lihtne? Kui sa ütled, et selleks et oleks ehitajaid, keda maksustada, on vaja õpetajaid, kes need ehitajad välja õpetab, siis kes maksis nendele õpetajatele sellel ajal kui nad neid hüpoteetilisi ehitajaid välja õpetasid (kui palju need ehitajad üldse haridust said, see on omette huvitav teema).
Muuseas, kas sa tead et näiteks Soome ja Korea kuuluvad rikaste riikide arvestuses üldhariduse osas on väiksemate kulutajate hulka, aga kariduse kvaliteedi ja tulemuste hindamisel on kogu aeg tipus.
Miks on nii, et Soome ja Korea kulutavad vähem kui Itaalia või Norra, aga PISA testides teevad viimastele pika puuga ära?
Sellest ei pea järeldama, et Norra ja Itaalia peavad paremate tulemuste saamiseks oma kulutusi vähendama. Küll aga tasub mõelda, et kausaalsus on veidi komplitseeritum kui sinu pakutud puust ja punaseks primitivism.
31.
Mina | juuni 17, 2009, 10:37 p.l.
Loll jutt suhu tagasi, hiline õhtutund tapab minu poolt diplomaatilise lähenemise.
Üldarvestuses kulutab soome protsentuaalselt haridusele 6.4% SKPst. Sellest ca 45% läheb meie mõistes põhiharidusele (stat.fi) andmetel. Soome on hariduskulutustelt skp-st maailmas 33dal kohal, edestades enamikke euroopa liidu riike. Eesti on ca 70ndal kohal.
Või teise metoodikaga, Eestis Haridus- ja teadusministeeriumi poolt läbi viidud uuringu tulemused: Eesti kulutab ca 4.6% skp-st, Skandinaaviamaade keskmine 7.5%. (hm.ee andmetel).
__
Kuid isegi see summa pole niivõrd tähtis võrreldes hariduskulutuse struktuuriga ja üleüldise haridussüsteemi ülesehitusega.
Olles natuke ka PISA testi stat. poolega kokku puutunud tuletan kõigepealt meelde, et PISA test mõõdab meie põhikooli hariduskvaliteeti. Testi tehakse 15-aastastele. Keskkoolist see ei räägi – kuid seal on meie probleemid. Kui keegi järgmine kord näeb haridusminister Lukast rääkimas, kui head meie õpilased Pisa testi andmetel on, küsige endalt – miks on Soomes ülikooliastujate tase nii sotsiaal- kui ka reaalteadustest tunduvalt parem. Lõpetajate tasemest ei räägigi.
Teiseks taandatakse selles testis keeruliste mudelite abil ära riikide elatustaseme erinevused. See tähendab, et kui Eestil ja Soomel oleks testis sama tulemus, siis absoluutskaalal oleks soome koolidel parem tulemus.
Itaalia on hariduskulutuste osas üldse tabeli tõelises põhjas – olenevalt allikast kusagil 90nda koha kandis (näiteks cia.gov andmetel). Üldiselt minu diagnoos: bullshit.
Vabandust, et ärritusin, kui kanapimedate haridusmüütide kultiveerimine, mille eesmärgiks on näidata, kui hästi meil siin Eestis asjad on või see, kuidas ühiskonnale kasulikkust mõõdetakse makstud maksude hulga abil, lihtsalt ärritab.
32.
mihkel | juuni 18, 2009, 8:20 e.l.
MIna, ma ei rääkinud üldarvestusest, ma rääkisin üldhraidusele tehtavatest kulutustest. Ja need on Soomes ja Koreas väiksemad kui nt Itaalias.
Kui jutt läheb PISA testidele ja põhikuhariduskuludele, siis näiteks aastal 2005 kulutas Soome ühe õpilase kohta 5557 dollarit, Korea 4691 dollarit, Itaalia 6139 dollarit.
Ja veelkord, point pole selles, et Eesti oleks kõik hästi või et haridusele peaks vähem kulutama. Ma lihtsalt ütlen, et seosed pole nii lihtsad kui esmapilgul paistavad.
33. Ma olen vist parem ikka laisk « Läbikäigu K | juuni 18, 2009, 12:55 e.l.
[…] minust poliitikut ei saa ja miks mind poliitilised teemad ei huvita, aga hea, et ei kirjutanud, Kati juures toimuv oleks mind pannud sõnu sööma, sest tuletas meelde asja, mis on mu pead ammu […]
34.
poolh22lne | juuni 18, 2009, 7:08 e.l.
Mitte et ma siin Ameerikat avastaks, aga mulle näib, et sotsiaalpoliitiline kalduolek paremale on otseselt põhjustet sellest, kuhupoole see olek varasematel aastakümnetel põlistatult viltu oli. St postsotsialistliku ühiskonna vabanemisjärgne ülekompenseerimine ja teatud aadete v müütide mõju. Vabas Eestis pidid ju kõik inimesed saama jõukaks ja õnnelikuks, kuidas siis muidu…
Mu jaoks ei ole kõige kurvem asi mitte see, et riigieelarve maht on kahanenud – see on tõsiasi, mille ignoreerimine ei ole ju võimalik. Kurb on see, kuidas üksteisele ärapanemise himust ajendatuna kistakse päevavalgele ja puhutakse suureks igasugu prauhti väljaütlemisi või tooreid, läbikaalumata ettepanekuid, lootes nõndaviisi varjata oma küündimatust, konkurentidele moraalset kahju teha ja jättes täiesti arvestamata, kuidas selline hüsteeria õhutamine ühiskonna üldist turvatunnet ja ühtehoidmist mõjutab. Selmet raskel ajal read koomale tõmmata, lõriseb igaüks oma nurgast teisele hambaid näidata a la “minu käest ei tohi sentigi võtta”.
Võib ju lõpmatuseni arutella, mis on Eesti riigi eduloos (kui sellist üldse on) mänginud suuremat osa, kas rikkamate edasipüüdlikkus või vaeste kannatlikkus ning kumb kummale tänulik peaks olema. Või tuleks ehk hoopis sedapidi küsida – kellel on rohkemat kaotada, kui riigi stabiilsus kaob?
35.
Kati | juuni 18, 2009, 10:05 e.l.
tjah,
tõeliselt rikkad, ehk need, kes on võimelised kiiresti mujal äri püsti panema (eeldades, et seal mujal on mingi mõistlikum ühiskond), kaotavad ilmselt kõige vähem.
kõikmõeldavad keskmikud, ehk mitte nii megasuured ettevõtjad ja mingi osa spetsialiste kaotavad suht jõhkralt. kuna neil selles kreenis ühiskonnas enam eriti midagi teha ei ole, sest keegi nende pakutavat tarbida ei jaksa. mujal aga on suht raske(m) endist positsiooni saavutada.
mingi osa peost suhu elajaid elab vanaviisi edasi ega kaota suurt midgai. kui siis ainult lootust, nii üldise masenduse taustal.
ja mingi teine osa seni peost suhu elajaid avastab end sirgelt allpool vaesuspiiri, kust tal kreenis ühiskonnas enam tagasiteed ei ole.
36.
tiia | juuni 18, 2009, 10:28 e.l.
paluksin kontakt emaili aadressile tiia@blogileht.ee
37.
priitp | juuni 18, 2009, 12:47 p.l.
Miks on nii, et Soome ja Korea kulutavad vähem kui Itaalia või Norra, aga PISA testides teevad viimastele pika puuga ära?
Võrreldes avaliku ja erasektori kulutusi per capita GDP’ga, kulutab Soome natuke rohkem, kui Norra. Norra erasektori kulutuste kohta andmeid ei leidnud.
MIna, ma ei rääkinud üldarvestusest, ma rääkisin üldhraidusele tehtavatest kulutustest. Ja need on Soomes ja Koreas väiksemad kui nt Itaalias.
Kui vaadelda kulutuste osakaalu GDP’st, siis on see Soomel paari protsendi võrra suurem, kui Itaalial.
Seda minagi, et seosed ja numbrid pole sedavõrd lihtsad, kui esmapilgul paistab 🙂 Keda huvitab, siis vastav statistika on Eurostatis olemas.
38.
mihkel | juuni 19, 2009, 10:45 e.l.
Veelkord. Ma rääkisin kulutustest üldharidusele, mitte hariduse kogukuludest. Nii OECD kui Eurostati andmetel:
– Soome ja Korea, kes mõlemad on PISA testidetulemuste arvestuses eesotsas, kulutavad õpilase kohta üldhariduses ja eriti põhihariduses vähem kui Itaalia või Norra.
– Soome hariduse kogukulud suhtena GDP-sse on tõepoolest suuremad kui Itaalial. Aga see tuleb sellest, et kuigi Soome kulutab põhi- ja keskhariduse puhul vähem, siis teeb Soome kulutustes väga suure hüppe kõrghariduse ja eriti teaduse finantseerimisel, see viib ka Soome kogukulud Itaaliast mööda.
Aga algse argumendi juurde tagasi tulles, siis ma tahan öelda lihtsalt seda, et kui meil on väga selge kui palju makse makstakse. Iga inimene, pole vaja mingit finantsharidust, saab aru riigieelarve tulu poolest, mis on maksud, kui suured need on, mida ta maksudega kaotab.
Palju ebaslegem on aga riigieelarve kulupool. Kuhu kulutatakse, milleks kulutatakse, mida maksude eest vastu saadakse. Vasakpoolsed räägivad maksutõusudest ja kulutuste suurendamisest nagu asjast iseenesest, väga ähmaselt põhjendades (kui üldse põhjendades) miks see hea on ja mida maksumaksja vastu saab?
39.
ep | juuni 18, 2009, 2:13 p.l.
siin mõne inimese sõnavõttudest jääb mulje, et rikkad inimesed on rikkad lihtsalt sellepärast, et nad on nii tublid, toredad ja head. ja targad, ennekõike targad. no mulle on küll jäänud mulje, et rikkaks saamiseks pole tarkust eriti vaja, ühest mõttest piisab täiesti, kui see üks ja ainus mõte on raha. no mõned inimesed lihtsalt oskavad igal pool raha näha ja näha kõike läbi raha ja sellised inimesed saavad enamasti ka rikkaks. kui nad just vangi ei kuku. aga raha ei ole mingi universaalne mõõdupuu ja igal inimesel pole selle peale ka silma. no sellega on umbes nagu muusikalise kuulmisega, arvan ma.
40.
Marek | juuli 1, 2009, 10:49 e.l.
rääkides noorte vasakpoolsete ja noorte parempoolsete entusiastidega jääb hinge kriipima üks ja sama arusaam maailmast: raha. see on kõige mõõdupuu. tundub, et enamus noori intellektuaale, kes siin sõna võtavad ei ole tõelist materiaalsest vaesust kunagi kogenud – raske on olla vaene kesklinna kohvikus latet juues ja läpakaga blogides. nende inimeste vaesus on väga spetsiifiline – nende arvamus ei lähe mitte kellelegi korda. vaesuse liike on veel. ma ise vaevlen viimasel ajal ideede vaesuse käes – olen hakanud ennast pidevalt ja tüütult kordama. paljud inimesed on vaesed ande poolest. on neid inimesi, kes on vaesed võimu, ja neid, kes vaimu poolest. jne. enamike neid asju ei saa mitte kuidagi seostada rahaga (va võimu puhul – rahavõim kui selline on olemas).
41.
Morgie | juuni 30, 2009, 10:45 e.l.
õiglus peaks olema universaalne ja klassiülene. kui pühasid lehmi ei tohi olla, siis ärgu olgu neid üheski hinnaklassis.
siiski, minu jaoks oleks üheks võimalikuks pühalehmaks vaja kuulutada ntks päästjate palgad. ja oli masendav, et neid kärbiti…
42.
Oudekki | juuli 9, 2009, 12:37 p.l.
Kusjuures, mind ikka vaevab see “populism ja klassiviha õhutamine”. Miks klassiviha on midagi põhimõtteliselt halba? Sa saad aru, et sinule ja sinutaolistele tehakse liiga ja sa ei või vihane olla? Miks?
43.
Oudekki | juuli 9, 2009, 10:31 p.l.
Mõtlesin oma kodus edasi: http://tatsutahime.diaryland.com/juuli2009.html#2009-07-09_20:51
44.
luize | juuli 13, 2009, 8:40 e.l.
Minul on tunne, et klassiviha “ülevalt allapoole” esineb praegu isegi rohkem. Aga viha õhutamine ei ole mu meelest mingilgi kujul hea, samamoodi võib õhutada seda ka usuteemal.
Oudekki, sa ikka alati pooldad dialoogi, kust see sõjakus nüüd tuleb.
45.
Oudekki | juuli 13, 2009, 11:30 e.l.
Ma arvan, et klassiviha on tõukeks, et see dialoog algaks. Kui sa vihane ei ole, siis ei ole ka vajadust oma õigusi nõuda, tõmbud karpi ja mõtled, et “elati ju ennegi” 🙂