Kuidas Ella hea südame pärast vangi pannakse

Ella on väike mustasilme ja käbe naine. Oma vaadetelt on ta üsna, et mitte öelda väga konservatiivne. Kogu oma elu on ta valinud kristlikke demokraate.

Perekond on Ellale kohutavalt tähtis. Ja mite ainult nii, et armastab ja toetab kangesti oma lapsi ja muud üsna suurt suguseltsi, vaid suisa nii palju, et ta on mitmeid kordi osalenud traditsioonilisi pereväärtusi propageerivate rahvaürituste korraldamisel.

Ühel päeval, kuuldes, et valitsus otsustab peretoetusi kärpida, mõtleb Ella, et nii ei lähe ja otsustab Toompeal meeleavalduse korraldada. Absoluutselt rahumeelse, lillekeste ja laulukestega. Kui aus olla, ei taha ta isegi valitsusele kurje sõnu öelda, raske aeg ju. Lihtsalt tähelepanu juhtida, et millega õieti riskitakse, kui tugevat peret ja laste kasvatamist korralikult ei toetata.

Ja nüüd räägin ma teile Ellast veel üht asja. Ta on nimelt juuditar. Eesti suguses konnatiigis teavad seda kõik, kel huvi. Seda enam, et ega Ella seda fakti ei varja, pigem on selle üle uhkegi.

Kui Ella meeleavalduse päev on kätte jõudnud, avastavad mõned apelsinipäised neonatsijurakad, et, kuramus, Toompeal on mingi nõmeda juudi üritus. Läheks õige kohale ja kiusaks neid natuke.

Mõeldud-tehtud, apelsinipead lõnguvad ka Toompeale, kus meeleavaldus juba käib. Alguses vahitakse niisama, ilgutakse omavahel ja tehakse nägusid. Siis hakatakse solvavaid märkusi hüüdma.

Seni vagurad meeleavaldajad ärrituvad natuke ja paluvad apelsinipeadel vait jääda. Viimased saavad tähelepanust hoogu juurde ja ilguvad veel kõvemini, ühel hetkel haarab üks neist põues varjul olnud muna ja viskab sellega Ellat. Mõned meeleavaldajatest mehed saavad üsna kurjaks (naist nüüd niimoodi) tekkib väike rüselus.

Korraga lendab aga esimene kivi. Siis teine, siis kolmas… Vist ikka apelsinipeadelt …või …jah, vist ikka, aga saa sa nüüd enama aru, kui nad juba karvupidi koos.

Politsei, kes pole kahtlustanud, et see meeleavaldus võiks kuidagi vägivaldseks minna, pole teab mis jõude välja pannud. See üks patrull, mis ikka meelevalduste ajal läheduses jõlpneb. Muidugi on nad nüüdseks aktiveerunud ja lisajõude kutsunud, aga ka apelsinipäid on justkui maa alt juurde tulnud (küllap kutsuti sõpru moblatsi).

Neil õnnestub politsei vahelt läbi murda, eufooriliselt valguvad nad all-linna ja teel saab nii mõnigi aken kivi ja auto jalaga. Mõni vastutulija saab molli ja üks mees, kes midagi õiendab, saab koguni nuga, mida üks apelsinipeadest ikka hõlma all hoiab.

Aga Ella, mis saab temast?

Hädavaevu eluga pakku ja koju pääsenud nutab ta end magama. Hommikul ärgates on tal isegi hea meel, et politseinikud tahavad kohe temaga rääkida. Muidugi, ta ta tahab ju teha kõik, et need pätid kätte saadaks.

Tal läheb hetkes pilt tasku ja kõhus hakkab mingi külm kivitükk keerlema, kui ta politseilt kuuleb, et hoopis tema on organiseerinud massilise korratuse, millega kaasnes rüüstamine.

Edasi on mingi õudusunenägu: ülekuulamised, protokollid, kohus. Ella leiab end Harkust trrellide tagant. Ta on väike tubli naine, meeldib vangla ülemustele ja sotsiaaltöötajatele, talle leitakse kultuurset tegevust raamatukogus või midagi.

Aasta on istutud, aasta pärast saab ta välja. Võib juba mehega koos uue elu plaanegi teha. Aga tema suurtes tumedates silmades ei ole enam entusiastlikku sära vaid jahmatus, ja ta näos on magadeski mingi hämmastusevari, mis küsib, kuidas siis nüüd nii läks…

Seda lugu ei ole veel juhtunud. Aga vabalt võib juhtuda. Ella moodi naisterahavas on mu tutvuskonnas täitsa olemas. Apelsinipead on ka olemas (õnneks küll mitte tutvuskonnas). Ja nüüd on meil olemas ka seadus, mille alusel saab Ella istuma panna, kui asjad peaksid minema umbes nii nagu eespool kirjas.

Mina aga kirjutasin selle fantaasia näitamaks, et nn pronksiöö seadus ei kujuta endast ohtu mitte ainult punastele, loomakaitsjatele, puukallistajatele ja muidu „kahtlastele“ ullikestele, vaid ka täiesti vastupidise eluviisi ja ilmavaatega kodanikele.

Keegi ei tea, millal provokaator provotseerib, aga keegi ei taha selle pärast kinni minna, seepärast peab enamik inimesi pigem suu ja ei organiseeri mingeid meelevaldusi. Ainult kodus köögilaua taga ehk kirub natuke valitsust. Nagu vanal heal nõukogude ajal.

Aga teate, kuidas ma ei taha sedasorti aega tagasi. Kohe nii väga ei taha, et korraldaks või meeleavalduse, aga kinni minna ka ei taha…

Tegelikult mulle Tallinna valimistulemusd täitsa meeldivad

Ei, mitte seepärast, et oleksin ülemäära suur keskerakonna fänn. Pigem vastupidi, arvan teadvat, mis on kõik nende hädad ja patud, olgu see siis läbipaistmatus ja sahkerdamine või sundparteistamine või valimisotsuste kallutamine või abiprogrammi kohatine potjomkinlus, millest Kukupai kõneleb.

Aga kesk on teinud juba aastaid midagi, mida kõik ülejäänud on seni õlgu kehitades pahaks populismiks pidanud. See partei on julgenud olla tugeva sotsiaalse närviga. Olgu see pealegi loosunglik ja praktikas puhuti kuidagi kummaline, aga see on siiski olemas.

Keegi siiski saab reisisaatjana tööd, keegi saab paarsada krooni lisaraha, keegi saab oma talvepuud. See võib muidugi tunduda jube tühine ja ajutine, kui endal elu veel jonksus, aga uskuge, kui inimene on parasjagu täiesti hädas, on see vähemalt midagigi.

Ja kui teised pakuvad ainult ükskõikset õlakehitust, ebamääraseid muinasjutte eurost (mida rääkijad ise ka enam ei usu) ja kriisi üle minekust kunagi ning kärpeid, kärpeid ja kärpeid, kuid mitte ühtki plaani, kuidas asjalood võiksid reaalselt paremaks minna ja mitte mingit arvestatavat abi neile, kes on juba hädas, siis…

Noh, siis ei ole midagi imestada, et inimesed valivad selle, kes näikse neile õlakehituse asemel leivatükki pakkuvat. Muidugi võib neid inimesi ju lolluses ja ahnuses süüdistada, aga see oleks üsna nõme ja mõttetu.

Ega kerjus, kellele te midagi ei anna, sest see ei too lähemale maailmarevolutsiooni, mis kerjamise üldse kaotaks, ei hakka teiega koos maailmarevolutsiooni ootama, ta võtab parem leiba või suitsuraha sellelt, kes seda pakub. Meie auväärsed paremparteid on aga seni just sellised maailmarevolutsiooni pakkujad olnud.

Tallinna valimistulemused meeldivadki mulle just seepärast, et need annavad selge sõnumi: rahval on friedmanlikust kõrkusest siiber, aeg on tulla maapeale, oma aina suureneva “teise Eesti” juurde ja olla märksa sotsiaalsem.

Eks näis, kuidas meie parempoolne raudvara, reform ja IRL, reageerivad. Kas muutuvad kuidagi pehmemaks ja inimnäolisemaks või jätkavad kangekaelselt oma kohati küüniliseks muutuvat üliliberaalset majanduspoliitilist liini.

Eriti huvitab mind aga, mida teevad sotsid, kes näikse olevat masu tõttu avastanud, et võiks ka päriselt sotsid olla mitte püüdlikult paremerakonda mängida.

Ma isiklikult arvan, et praegu Tallinnas kesikutega ühte paati minna oleks hea mõte. See voodikaaslus annaks neile pikemas perspektiivis võimaluse olla märksa sotsimad, kui nad püüdlikult reformi ja IRLiga koos sörkides iganes saaksid.

Muidugi on oht, et Savisaar sõidab sotsidest lihtsalt teerulliga üle, aga samas on ka võimalus, et ehk Pihl (just tänu oma vastikutele omadustele) suudab omakorda Savisaart lõa otsas hoida.

Igatahes on võimalus, et meie poliitpilti tuleb senisest palju enam sotsiaalsemat mõtlemist ja tegutsemist ja see on tegelikult tore.

Tänan lugemast! Nüüd võite lööma hakata. 🙂

Epule täienduseks ehk miks mina ei taha tuumajaama Suur-Pakrile

Epu juures käib arutelu teemal, kas Suur-Pakrile peaks tuumajaama ehitama või mitte.

Kuna see blogivaidlus on, nagu aru saan, facebooke`ist alanud väitluse jätk, ja mina olen vist üks esimesi, kes tuumjaamavastase lingi näoraamatusse lahti lasi, ning olen üksiti ka poolkohalik, tuli tahtmine ka sõna sekka öelda.

Esiteks, ma ei ole mingi põhimõtteline tuumaenergia vastane. Pigem tikun arvama, et kohalik tuumjaam võib olla mingil hetkel paratamatu.

Teiseks, ma ei ole ka ilmtingimata „mitte minu tagaaeda“ suhtumise esindaja. Ausalt, ma ei pelgaks elada tuumajaama läheduses, kui oleksin veendunud, et ohutusnõuded on täidetud.

Aga ma arvan siiski, et Suur-Pakri ei ole kohe üldse see koht, kuhu tuumajaama ehitada. Miks?

Esiteks on Pakri saarte loodus mitte üksi ilus vaid ka haruldane. Kui üks tuttav seal mingite Saksa botaanikutega käis, olla nood sõna otseses mõttes käpuli roomanud, sest nii palju haruldasi taimi vaatas igalt poolt vastu.

Ma ei tea täpselt, kuidas on lood Pakri saarte lindude ja mutukate haruldusega (krüüslid vist jäävad pigem siia maismaa poole), aga olen üsna kindel, et tuumajaama teenindamiseks vajalikud uued infrastruktuurid, transport jms ei pruugi loodusele kõige paremini mõjuda.

Teiseks, Parkrile on jälle hakanud tekkima mingi toimiv kogukond. Väike-Pakril on vähemalt kuus püsiasukat, kes seal aastaringi elavad. Kuulda on, et Pakri saartelt pärit inimestest olla paljud plaaninud taas saartele püsikodu rajada. Paraku, kuuldes tuumajaamast tulevase kodu lähedal, nad enam nii väga ei taha tulla.

Pealegi on saarel täitsa arvestatav maheloomakasvatus. Sead, lambad ja veised saavad seal oma söögilauale jõudmise eelse elu rõõmsalt ja vabalt ära elada. Ja mõned inimesed saavad ennast nende pidamisest kenasti ära elatada.

Tuumajaam tõmbaks sellele kõigele kriipsu peale, sest kes ostaks maheliha tuumajaama külje alt.

Nõnda siis hävitaks tuumajaam juba eos ühe väikese mõnusa ja jätkusuutliku kogukonna tekke.

Ja kolmandaks, ega Paldiski linnal, mille alla ka Pakri saared kuuluvad, polegi peale looduse millegagi inimesi meelitada, ei siia elama, ei seda linna külastama. Ökoturism Pakri saartele oleks üks võimalus linna arengut ja majanduslikku seisu pikemas perspektiivis parandada. Tuumajaama rajamisest Pakrile võidab aga ainult Paldiski kroonimata tsaar Jaan Mölder, kes oma taskud raha täis ajab.

Lõpetuseks tahaksin tõesti loota, et tuumajaama rajades arvestataks lisaks puhttehnilistele tingimustele sedagi, et see ei hävitaks kogu kohalikku elu ja loodust, mitte ainult seda, milline omavalitsusjuht hõlpsamini äraostetav on.

Natuke lisa võid lugeda siit.

Ja kui sa arvad ka, et Suur-Pakri pole tuumajaama koht, võid anda allkirja siin.

Vahest keegi kuulabki meid, kui me näitame, et meid on päris palju.