Tegelikult mulle Tallinna valimistulemusd täitsa meeldivad

Ei, mitte seepärast, et oleksin ülemäära suur keskerakonna fänn. Pigem vastupidi, arvan teadvat, mis on kõik nende hädad ja patud, olgu see siis läbipaistmatus ja sahkerdamine või sundparteistamine või valimisotsuste kallutamine või abiprogrammi kohatine potjomkinlus, millest Kukupai kõneleb.

Aga kesk on teinud juba aastaid midagi, mida kõik ülejäänud on seni õlgu kehitades pahaks populismiks pidanud. See partei on julgenud olla tugeva sotsiaalse närviga. Olgu see pealegi loosunglik ja praktikas puhuti kuidagi kummaline, aga see on siiski olemas.

Keegi siiski saab reisisaatjana tööd, keegi saab paarsada krooni lisaraha, keegi saab oma talvepuud. See võib muidugi tunduda jube tühine ja ajutine, kui endal elu veel jonksus, aga uskuge, kui inimene on parasjagu täiesti hädas, on see vähemalt midagigi.

Ja kui teised pakuvad ainult ükskõikset õlakehitust, ebamääraseid muinasjutte eurost (mida rääkijad ise ka enam ei usu) ja kriisi üle minekust kunagi ning kärpeid, kärpeid ja kärpeid, kuid mitte ühtki plaani, kuidas asjalood võiksid reaalselt paremaks minna ja mitte mingit arvestatavat abi neile, kes on juba hädas, siis…

Noh, siis ei ole midagi imestada, et inimesed valivad selle, kes näikse neile õlakehituse asemel leivatükki pakkuvat. Muidugi võib neid inimesi ju lolluses ja ahnuses süüdistada, aga see oleks üsna nõme ja mõttetu.

Ega kerjus, kellele te midagi ei anna, sest see ei too lähemale maailmarevolutsiooni, mis kerjamise üldse kaotaks, ei hakka teiega koos maailmarevolutsiooni ootama, ta võtab parem leiba või suitsuraha sellelt, kes seda pakub. Meie auväärsed paremparteid on aga seni just sellised maailmarevolutsiooni pakkujad olnud.

Tallinna valimistulemused meeldivadki mulle just seepärast, et need annavad selge sõnumi: rahval on friedmanlikust kõrkusest siiber, aeg on tulla maapeale, oma aina suureneva “teise Eesti” juurde ja olla märksa sotsiaalsem.

Eks näis, kuidas meie parempoolne raudvara, reform ja IRL, reageerivad. Kas muutuvad kuidagi pehmemaks ja inimnäolisemaks või jätkavad kangekaelselt oma kohati küüniliseks muutuvat üliliberaalset majanduspoliitilist liini.

Eriti huvitab mind aga, mida teevad sotsid, kes näikse olevat masu tõttu avastanud, et võiks ka päriselt sotsid olla mitte püüdlikult paremerakonda mängida.

Ma isiklikult arvan, et praegu Tallinnas kesikutega ühte paati minna oleks hea mõte. See voodikaaslus annaks neile pikemas perspektiivis võimaluse olla märksa sotsimad, kui nad püüdlikult reformi ja IRLiga koos sörkides iganes saaksid.

Muidugi on oht, et Savisaar sõidab sotsidest lihtsalt teerulliga üle, aga samas on ka võimalus, et ehk Pihl (just tänu oma vastikutele omadustele) suudab omakorda Savisaart lõa otsas hoida.

Igatahes on võimalus, et meie poliitpilti tuleb senisest palju enam sotsiaalsemat mõtlemist ja tegutsemist ja see on tegelikult tore.

Tänan lugemast! Nüüd võite lööma hakata. 🙂