Kuidas Ella hea südame pärast vangi pannakse

oktoober 27, 2009 at 7:17 p.l. 42 kommentaari

Ella on väike mustasilme ja käbe naine. Oma vaadetelt on ta üsna, et mitte öelda väga konservatiivne. Kogu oma elu on ta valinud kristlikke demokraate.

Perekond on Ellale kohutavalt tähtis. Ja mite ainult nii, et armastab ja toetab kangesti oma lapsi ja muud üsna suurt suguseltsi, vaid suisa nii palju, et ta on mitmeid kordi osalenud traditsioonilisi pereväärtusi propageerivate rahvaürituste korraldamisel.

Ühel päeval, kuuldes, et valitsus otsustab peretoetusi kärpida, mõtleb Ella, et nii ei lähe ja otsustab Toompeal meeleavalduse korraldada. Absoluutselt rahumeelse, lillekeste ja laulukestega. Kui aus olla, ei taha ta isegi valitsusele kurje sõnu öelda, raske aeg ju. Lihtsalt tähelepanu juhtida, et millega õieti riskitakse, kui tugevat peret ja laste kasvatamist korralikult ei toetata.

Ja nüüd räägin ma teile Ellast veel üht asja. Ta on nimelt juuditar. Eesti suguses konnatiigis teavad seda kõik, kel huvi. Seda enam, et ega Ella seda fakti ei varja, pigem on selle üle uhkegi.

Kui Ella meeleavalduse päev on kätte jõudnud, avastavad mõned apelsinipäised neonatsijurakad, et, kuramus, Toompeal on mingi nõmeda juudi üritus. Läheks õige kohale ja kiusaks neid natuke.

Mõeldud-tehtud, apelsinipead lõnguvad ka Toompeale, kus meeleavaldus juba käib. Alguses vahitakse niisama, ilgutakse omavahel ja tehakse nägusid. Siis hakatakse solvavaid märkusi hüüdma.

Seni vagurad meeleavaldajad ärrituvad natuke ja paluvad apelsinipeadel vait jääda. Viimased saavad tähelepanust hoogu juurde ja ilguvad veel kõvemini, ühel hetkel haarab üks neist põues varjul olnud muna ja viskab sellega Ellat. Mõned meeleavaldajatest mehed saavad üsna kurjaks (naist nüüd niimoodi) tekkib väike rüselus.

Korraga lendab aga esimene kivi. Siis teine, siis kolmas… Vist ikka apelsinipeadelt …või …jah, vist ikka, aga saa sa nüüd enama aru, kui nad juba karvupidi koos.

Politsei, kes pole kahtlustanud, et see meeleavaldus võiks kuidagi vägivaldseks minna, pole teab mis jõude välja pannud. See üks patrull, mis ikka meelevalduste ajal läheduses jõlpneb. Muidugi on nad nüüdseks aktiveerunud ja lisajõude kutsunud, aga ka apelsinipäid on justkui maa alt juurde tulnud (küllap kutsuti sõpru moblatsi).

Neil õnnestub politsei vahelt läbi murda, eufooriliselt valguvad nad all-linna ja teel saab nii mõnigi aken kivi ja auto jalaga. Mõni vastutulija saab molli ja üks mees, kes midagi õiendab, saab koguni nuga, mida üks apelsinipeadest ikka hõlma all hoiab.

Aga Ella, mis saab temast?

Hädavaevu eluga pakku ja koju pääsenud nutab ta end magama. Hommikul ärgates on tal isegi hea meel, et politseinikud tahavad kohe temaga rääkida. Muidugi, ta ta tahab ju teha kõik, et need pätid kätte saadaks.

Tal läheb hetkes pilt tasku ja kõhus hakkab mingi külm kivitükk keerlema, kui ta politseilt kuuleb, et hoopis tema on organiseerinud massilise korratuse, millega kaasnes rüüstamine.

Edasi on mingi õudusunenägu: ülekuulamised, protokollid, kohus. Ella leiab end Harkust trrellide tagant. Ta on väike tubli naine, meeldib vangla ülemustele ja sotsiaaltöötajatele, talle leitakse kultuurset tegevust raamatukogus või midagi.

Aasta on istutud, aasta pärast saab ta välja. Võib juba mehega koos uue elu plaanegi teha. Aga tema suurtes tumedates silmades ei ole enam entusiastlikku sära vaid jahmatus, ja ta näos on magadeski mingi hämmastusevari, mis küsib, kuidas siis nüüd nii läks…


Seda lugu ei ole veel juhtunud. Aga vabalt võib juhtuda. Ella moodi naisterahavas on mu tutvuskonnas täitsa olemas. Apelsinipead on ka olemas (õnneks küll mitte tutvuskonnas). Ja nüüd on meil olemas ka seadus, mille alusel saab Ella istuma panna, kui asjad peaksid minema umbes nii nagu eespool kirjas.

Mina aga kirjutasin selle fantaasia näitamaks, et nn pronksiöö seadus ei kujuta endast ohtu mitte ainult punastele, loomakaitsjatele, puukallistajatele ja muidu „kahtlastele“ ullikestele, vaid ka täiesti vastupidise eluviisi ja ilmavaatega kodanikele.

Keegi ei tea, millal provokaator provotseerib, aga keegi ei taha selle pärast kinni minna, seepärast peab enamik inimesi pigem suu ja ei organiseeri mingeid meelevaldusi. Ainult kodus köögilaua taga ehk kirub natuke valitsust. Nagu vanal heal nõukogude ajal.

Aga teate, kuidas ma ei taha sedasorti aega tagasi. Kohe nii väga ei taha, et korraldaks või meeleavalduse, aga kinni minna ka ei taha…

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Tegelikult mulle Tallinna valimistulemusd täitsa meeldivad Kuidas teha nii, et masu iialgi üle ei läheks ehk kõik tudengid vaguneid laadima

42 kommentaari Add your own

  • 1. Wild  |  oktoober 27, 2009, 7:50 p.l.

    Korraldamiseks hiilid öösel sukk peas lendlehti jagama.

    Vasta
  • 2. Kati  |  oktoober 27, 2009, 7:51 p.l.

    jajah, ja kui asjaks läheb, passin nurga taga ja teen näo, et mina pole sellega seotud. suka võtan seks ajaks igaks juhuks peast ära.

    Vasta
  • 3. Oudekki  |  oktoober 27, 2009, 8:11 p.l.

    Järgmistel valimistel tuleb nõuda selle seaduse tühistamist…

    Või korraldaks ikka meeleavalduse? Ma arvan, et kui keegi korraldamise eest tõesti vangi läheb, siis saab Inimõiguste kohtusse pöörduda.

    Vasta
  • 4. notsu  |  oktoober 27, 2009, 9:57 p.l.

    Nii poliitiliselt passiivne kui ma olengi, mõtlesin ma samale võimalusele – kui kodanikualgatuse korras vastuseisu avaldamise eest karistada saab, saab asja inimõiguste kohtusse anda. Eesti riigil läheb päris kalliks kõiki neid hüvitusi kinni maksta, aga mis teha.

    Vasta
  • 5. mina  |  oktoober 27, 2009, 10:59 p.l.

    Noh, tegelikult muudeti ka § 238 ära. Ma veetsin just tänase pärastlõuna stenogramme ja seletuskirju lugedes. Sisuliselt on tänase § 238 näol tegu sisuliselt vanaga, kuigi sõnastus on läinud tunduvalt obskuursemaks.

    Enne oli:
    Paljusid inimesi hõlmava korratuse organiseerimise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, – karistatakse ühe- kuni viieaastase vangistusega.
    Nüüd on:
    Palju inimesi hõlmava korratuse organiseerimise või ettevalmistamise või sellises korratuses osalemisele üleskutsumise eest, kui sellega on kaasnenud rüüstamine, purustamine, süütamine või muu selline tegevus, –karistatakse kolme- kuni kaheksa-aastase vangistusega.

    Huvitav on hoopis vaadata kuidas herr Vaher riigikogus küsimustelaviini sees väänles nagu ussike.

    Kuid rääkides tädi Maalist: juhul kui tädi maali pole korraldanud või kutsunud osa võtma massilisest avaliku korra raskest rikkumisest ei juhtu temaga mitte midagi. IMHO poleks ka selle § kontekstis kuulsat kolmikut süüdi mõistetud. Lõpuks tehti vist lihtsalt mõne mehe ego parandamiseks paragrahvile selline korralik kosmeetikakuur.

    Vasta
  • 6. sirje  |  oktoober 27, 2009, 11:06 p.l.

    inimõiguste kohtusse saab siis anda, kui oled Eestis kõikides kohtuastmetes kaotanud. kui kohtus kaotad, maksad kõik kohtukulud. päris kallis lõbu.

    Vasta
  • 7. notsu  |  oktoober 27, 2009, 11:22 p.l.

    Kallis lõbu, aga kui inimõiguste omas võidad, võib seda lugeda investeeringuks tulevikku.
    See tekitab muidugi omaette idee, et vaja oleks fondi, mis sellisteks õiguskuludeks intressita laenu annaks.

    Vasta
  • 8. analyytik  |  oktoober 27, 2009, 11:22 p.l.

    Illusioon demokraatiast on seega ametlikult lõppenuks kuulutatud, riigis võimutsev natsionaalfašistliku tagurluse režiim on oma tegeliku olemuse paljastanud.

    Ehk siis asi toimub nagu kellavärk! Ja tulemused on juba näha. Täna oli juttu mingist gaasitorust. Natsirežiimi käsilased ja russofoobid võivad vinguda palju tahes, Euroopa riigid lihtsalt ei võta enam sellist juttu arvesse. Paremal juhul natsirežiimi ettepanekuid ja juttu lihtsalt ignoreeritakse, aga ilmselt pole kaugel aeg, kui hakatakse ka otse näkku ütlema, mida niisugusest režiimist arvatakse.

    Vasta
  • 9. rahvusloom  |  oktoober 27, 2009, 11:58 p.l.

    selle kommentaariga kutsun ma inimesi üles massilisele korratusele: kes lähima kahe tunni jooksul lehti riisub või tolmu imeb, on loll!
    aga noh, vangi lähme me kõik, kui härrad soovivad. annan veel veidi materjale ette: http://aapoilves.blogspot.com/2009/10/mugavuspedofiilia-kohtusaalis.html

    Vasta
  • 10. ninataga  |  oktoober 28, 2009, 4:57 e.l.

    Sinu tädi Ella on lihtsameelne.
    Aga tundub kangesti, et kuigi uuringute järgi on meie riigis politsei toetus väga suur, siis enamus inimesi arvab, et kõik politseinikud ja uurijad on Tädi Ellad…
    Muidugi, kui me asja sellest vaatevinklist vaatame, et nad korrakitsjad on idioodid, siis muidugi toimivad need skeemid….
    Aga tore teada, mida siis haritudm seltskond meie korrakaitsest arvab..
    Aga muidugi toetame Savisaart ja edendame korruptsiooni – siis on kõik siin riigis varsti võimalik…ka idioodist uurijad ja prokurörid..

    Vasta
    • 11. Kati  |  oktoober 28, 2009, 10:22 e.l.

      politseis on igasugu rahvast, väga ausaid, toredaid ja tublisid, aga ka igasugu saasta. nagu igakpool, tead.

      aga see ei ole tegelikult üldse oluline.

      korrakaitsjatel ja õigusemõistjatel tuleb tegutseda seaduse mitte oma suva järgi. ja kui seadus on imelik ja hägune hakkab igal juhul tulema ka imelikke otsuseid.

      ja isegi kui reaalselt ei hakka, piisab sellest, et inimestel on hirm saada kurat teab mille eest karistatud, et nad pigem ei riskiks. seega on segane ja hirmutav seadus ikagi otseselt ohuks sõnavabdusele ja halvendab oluliselt demokraatlikku kultuuri.

      Vasta
  • […] Politsei ja prokuratuur on ajudeta mömmid ? Kati keris teemat edasi. Tõi meile rõõmsalt lihtsameelse Tädi Ella loo näiteks. Otse loomulikult on neid Tädi Ellasid meil suurem hulk eestis ringi jooksmas, kes […]

    Vasta
  • 13. tavainimene  |  oktoober 28, 2009, 5:37 e.l.

    Mulle tundub, et üks asi on organiseerida korratust (“tulge, vennad, kisume maha ja pistame põlema vereimejate kantsi ning tõmbame oksa rahva vaenlased!”) ja teine asi on organiseerida rahumeelset meeleavaldust, mille käigus keegi algatab korratuse. Ma nagu oletaks, et prokuratuur ja kohus märkavad ka seda vahet. Teine võimalus on muidugi uskuda, et me elame tõepoolest fašistlikus EeSStis, kus vanglad pungitavad süütutest inimestest. Aga sel juhul oleks ju jumala ükskõik, mis seal seaduses kirjas on.

    Vasta
  • 14. mina  |  oktoober 28, 2009, 6:32 e.l.

    Analyytik pingutab jälle metsikult üle… nagu alati.

    Massiline korratus on mingi naljakas nähtus, mis sisuliselt on nagu grupiviisiline avaliku korra raske rikkumine, kuid seda viivad läbi “massid”. Seega kui Aapo Ilves kutsub üles lehti riisuma pole tegu kindlasti massilise korratusega – selleks peaks ta kutsuma üles kedagi või midagi segi peksma.

    Süüteokoosseisu tekkeks ei piisa praeguse seaduse kontekstis, et keegi on kutsunud üles meeleavaldusele (millele järgnes laamendamine) ega ka see, et keegi on kutsunud üles laamendamisele (millele järgnes meeleavaldus)…

    Vasta
    • 15. Kati  |  oktoober 28, 2009, 10:28 e.l.

      jah, ainult et lõpuks võib olla kuramuse keeruline selgitada, kes siis millele üles kutsuja mis asi üldse järgnes.

      võib muidugi juhtuda, et selle alusel ei saa lõpuks üldse kedagi süüdi mõista aga omas ebamäärasuses mõjub seadus ikkagi hirmutavalt, mis on iseenesest päris halb.

      Vasta
  • 16. tqnis  |  oktoober 28, 2009, 7:40 e.l.

    Jajah…

    Aga ikkagi, mida tuleks teha nende “apelsinipäiste neonatsijurakatega”, kes kutsuvad üles, et läheme ja segame selle nõmeda Ella meeleavaldust? Ise võibolla kohale ei lähegi. Põhjuse ju ikka leiab.

    Kui Ella juuditar on, siis on see võibolla natuke lihtsam. Rahvusliku vaenu õhutamine võiks letti minna. Aga muidu?

    Selleks, et võtta inimestelt tahtmine igasuguseid meeleavaldusi korraldada, pole tegelikult palju vaja. On vaja ühte punti vastavas eas ja tujus inimesi, kes ilmuvad igale “kellelegi” mitte meeldivale üritusele kohale ja teevad seal märulit. Stiilis “naši”. Sellest piisab. Ellat pole vaja vangi panna, et ta edaspidi meeleavaldusi ei korraldaks. Ühest munast ja mõnest sõnast on küll ja küll. Kui tõesti ei piisa, siis teeme paar nädalat tema kodu akna taga veel huvitavaid aktsioone. Või veel vahvam, töökoha akna all. Ei ole ju tegelikult eriti keeruline, kas pole? Meie konnatiigis pealegi, kus kõik ju teavad, kes kus elab, töötab ja ringi liigub. Ilma selle hirmus halva seaduseta ei riski sellise meeleavaldaja nurkasurumise korraldaja mitte kui millegagi. Muna viskaja veidi riskib. Trahviga näiteks. Muna viskamise eest inimest kinni ei panda.

    Vasta
  • 17. V.A.  |  oktoober 28, 2009, 8:04 e.l.

    Postitus tõi mulle meelde Voldemar Õuna romaani “Viis paari susse: üks Nõukogude lugu” (Lund: EKK, 1952), milles peategelane, vanainimene Marfa Matvejevna, viie paari susside valmistamise eest viieks aastaks vangi pandi — kui ühiskonnale eriti ohtlik spekulant.

    Vasta
  • 18. lassie  |  oktoober 28, 2009, 9:46 e.l.

    Kui ikka meeleavaldust korraldada, siis ikka niimoodi, et järgmiselt hommikul oleks järgmine dokument, mis avaldatakse:” Maadekreet.”
    Põhimõtteliselt aga võiks siis kinni panna ka kontsertide ja spordivõistluste korraldajad, sest ega nüüd eriti väga vahet pole, mida linnaliinibusside ümberkeerajad karjuvad, kas :”Poolikut piletit!”, “Tartu Rock”, “Rossija” või “Rammstein”.

    Vasta
    • 19. Kati  |  oktoober 28, 2009, 10:22 e.l.

      eks ta ole.

      Vasta
  • 20. notsu  |  oktoober 28, 2009, 10:22 e.l.

    Muide, metsaloom, Aapo Ilves kutsus üles lehti riisumata jätma, mitte riisuma. Riisutud lehed = kord, riisumata lehed = korratus, massiliselt riisumata jäetud lehed = massiline korratus. 3-8 aastat.

    Vasta
    • 21. mina  |  oktoober 28, 2009, 10:42 e.l.

      Eip, kõnekeeles on küll riisumata lehed korratus, kuid selle seaduse kontekstis mõeldakse ikkagi seda, kui sa hakkad aknaid sisse viskama ja autosid süütama. Lehtedest on meie riigis kõigil pohh.

      Vasta
  • 22. notsu  |  oktoober 28, 2009, 11:04 e.l.

    Ei tea, “muu sellise tegevuse” alla mahub paljugi.
    Hea küll, riisumata jätmine ei ole päris tegevus, aga ütleme siis, et inimesed lähevad hoopis lehehunnikusse ja trambivad seal jalgu ja ajavad lehed laiali.

    Vasta
  • 23. heli  |  oktoober 28, 2009, 11:08 e.l.

    Mina olen juba mõnda aega võtnud seisukoha, et ajan oma elu asju omaette ja seaduste ega ühiskonna peale suurt ei looda. Sõnad ei muuda midagi ja inimesi, kes tõde teistpidi paista lasevad, on piisavalt palju, et end neile hambusse anda.
    Ja kui juhtub, et saan vastu pükse, siis lapin need püksid omade jõududega, teades, et ühiskonnalt pole nagunii toetust ega abi loota. Ja teades sedagi, et küll need pükstelõhkujad ka kord nuttes oma isiklike ribade ees seisavad. Sest “Kohtumõistja näeb ja sihib noole südame põhjani”, nagu kuningas Taavet laulus. Ehk maakeeli: igal oinal tuleb kord mihklipäev.

    Vasta
  • 24. Mart  |  oktoober 29, 2009, 9:38 e.l.

    Ah, minge metsa oma paanikaga.

    Mälu värskendamiseks panen siia lingi Ekspressis avaldatud Linteri-Klenski-Reva-Sirõki kohtumaterjalidest.

    http://paber.ekspress.ee/viewdoc/83A141ECCFD27BD5C2257537003E4837

    Kui varasem seadusandlus neid selle põhjal istuma panna ei võimaldanud, siis on vajalik selline seadusandlus, mis seda võimaldaks.

    Vasta
    • 25. Kati  |  oktoober 29, 2009, 9:58 e.l.

      kas on ikka ilmntingimata vajalik?
      esiteks jääb siiski võimalus, et nad on küll tugeva kiiksuga ja Eesti suhtes üsna vaenulikud, aga ei oragniseerinud siiski seda mäsu, mis välja tuli.

      ja teiseks, kas peab ikka ainult nende pärast looma seaduse, mis siiski võib ka teiste puhul väga kummaliselt rakenduda?

      üldiselt on muidugi armas mõelda, et korralik kodanik ei jää iial, iial ühegi lolli seaduse ega süsteemi hammasrataste vahele. paraku näitab elu, et jääb ikka küll.

      Vasta
      • 26. Mart  |  oktoober 29, 2009, 11:03 e.l.

        Materjalid toovad minu arvates siinkohal selgelt välja, et asjaosalised tegid kõik endast oleneva nii ürituse korraldamiseks kui ka selleks, et see kontrolli alt väljuks.

        Kohtuotsus jäi siinkohal pigem selle asjaolu tõestamise taha, kui suur täpselt oli nende osa olukorra reaalses kontrolli alt väljumises. Kuna tegemist on praktiliselt tõestamatu suurusega, siis polnud süüdimõistev otsus võimalik.

        Nüüd uuest seadusest. Riigikohus on kunagi välja toonud otsustusprintsiibi, mille kohaselt juhul, kui vaidlusaluse normi keeleline analüüs ei välista erinevaid tõlgendusi, tuleb normi õigeks kohaldamiseks kasutada teisi tõlgendusmeetodeid, selgitamaks välja seadusandja tegelik tahe, kusjuures seadusandja tahe ei saa olla suunatud teadlikult ebamõistliku ja ebaõiglase regulatsiooni kehtestamisele.

        Fakt on see, et õigusaktide rakendamine nõuab alati ka nende tõlgendamist. Teine fakt on see, et kohtupoolne tõlgendamine ei tohi olla ebaõiglane. Kolmas fakt on see, et Eesti kohtud on reeglina ausad ja erapooletud.

        Võimalus, et sinu kirjeldatud otsus reaalselt langetataks ning selle jätaksid jõusse Eesti kohtusüsteemi kõik tasemed on praktiliselt võimatu.

        Küll aga saab karistada selgelt pahatahtlikul eesmärgil tegutsenud. See minu õiglustunnet ei riiva.

      • 27. notsu  |  oktoober 29, 2009, 12:46 p.l.

        Mart, minul on näiteks hirm, et “selgelt pahatahtlikul eesmärgil tegutsenud” defineeritakse avalikust arvamusest lähtuvalt. See tähendab, et Kati stsenaarium meil tõenäoliselt käiku ei läheks, aga kui samasugune kakelus peaks tekkima mõne ebapopulaarsema demonstratsiooni käigus, siis võib korraldajal juba halvasti minna, ka siis, kui ta ise on ennast sama korralikult ülal pidanud nagu Kati näite Ella.
        Ja nii või teisiti ei ole siin kõige suurem oht selles, et süütuid inimesi hakatakse süüdi mõistma (inimõiguste kohtus saaks nad ikka õiguse ja kopsaka kahjutasu), vaid selles, et kergemini heidutatavad inimesed ei julge üldse kuidagi meelt avaldada, et “äkki läheb midagi viltu”.

    • 28. Oudekki  |  oktoober 29, 2009, 2:10 p.l.

      Seaduse tegemine selleks, et Klenski jt süüdi mõista, sest “nad on ju süüdi” ei ole siiski adekvaatne käitumine. Antud seadus ei võimaldaks muide neid siiski süüdi mõista, sest mehed mõisteti õigeks, kuna süüdistus ei suutnud näidata kausaalset sidet nende tegevuse ja massi Tõnismäele kogunemise vahel. Kui ma käin ringi ja räägin, et minge kõik Pärnu maanteele märatsema, aga keegi ei lähe, siis ma ei ole ikka põhjustanud massilist korratust. Kui ma seda räägin, aga juhuslikult lähevad Pärnu maanteele mingid teised inimesed märatsema, aga mitte need, kellele mina olen rääkinud, siis ma ka ei ole süüdi…

      Vasta
      • 29. Mart  |  oktoober 30, 2009, 10:01 e.l.

        Kui sa väidad, et antud seadus ei võimaldaks Klenski ja Co süüdimõistmist, samas aga nõustud Kati toodud näitega Ellast algses postituses, siis pole ma küll kindel, kas sa asjast päris täpselt aru saad.

  • 30. notsu  |  oktoober 29, 2009, 10:55 e.l.

    ömm… mulle on jäänud mulje, et Linteri, Klenski ja co istumapanemise mõttes ei ole vahet, kas uus või vana seadus. Küsimus oli ju tõendamises, see jääb ka uue seadusega alles.

    Vasta
    • 31. Mart  |  oktoober 29, 2009, 11:04 e.l.

      Just tõendamist ongi lihtsamaks tehtud. Postitasin ka pika jutu 🙂

      Vasta
      • 32. Mart  |  oktoober 29, 2009, 1:25 p.l.

        Millegipärast eelmisele oksale enam postitada ei saa. Postitan siis siia.

        Kas kohtunikud on reaalselt avalikust arvamusest mõjutatavad? Minu arvates mitte. Oli ju ka praegune õigeksmõistev otsus Klenski ja Co osas väga ebapopulaarne (kuigi seadusele tuginedes ainuõige).

        Meeleavalduste korraldajate osas on vast isegi hea, et neil tuleb eelnevalt tähelepanu pöörata sellele, kuidas tagada ürituse rahumeelsust. Selleks võib teha näiteks järgmist:

        1. Meeleavalduse korraldusteates rõhutatult välja tuua, et meeleavaldus on rahumeelne ning igaüks, kes ei suuda rahulikuks jääda, saadetakse koju.

        2. Meeleavaldusel osalejatele paberilehtedel “meeleavaldaja meelespea” jagamise, kus sama asi rõhutatult välja tuuakse.

        3. Meeleavalduse jooksul tiheda koostöö tegemine politseiga, kes meeleavaldust turvab. Kohe, kui mõni meeleavaldaja või pealtvaataja tüli norima hakkab, kutsuda paar politseinikku seda lahendama.

        4. Kui on suurem üritus, siis peab korraldajal olema kindlasti abikorrladajaid, kes neidsamu asju meeles peavad ning sellega tegelevad, et kuskil eemal ei saaks mingi konflikt tekkida.

        Kui midagi peaks kõigest hoolimata juhtuma, siis on sul võimalik näidata, et sina tegid kõik sinust oleneva, et korraldada rahulik ja seaduslik meeleavaldus. Ongi kõik.

        Kui aga tuleb välja, et sa, vastupidi, tegid kõik endast oleneva, et korraldada üks täielik mäsu (vt veelkord Klenski ja Co materjale minu lingist), siis mina sulle küll kaasa ei tunne.

  • 33. Kati  |  oktoober 29, 2009, 1:20 p.l.

    Mart, ma olen täitsa nõus, et kohus on meil üldiselt väga tubli ja erapooletu. Sama ei saa kahjuks alati politsei kohta öelda.

    Mäletate, kuidas Prussakovi kamba Iraagi sõja vastane meeleavaldus ära jäi, sest poisse töödelldi enne vestlusel, et oi, ärge tehke, venelased võivad märatsema tulla?

    Mäletate, kuidas viimast pride´i üritati ära keelata, sest turvalisus pole ikka tagatud?

    Kumbki üritus polnud nüüd kuidagi põhiseaduse vastane ega kutsunud märatsema, aga mõlemad olid politseile piisavalt tüütud sahmerdada.

    Uue seadusega saab neid tüütuid meeleavaldusi soovivaid tegelasi palju lihtsamalt juba eos ära hirmutada. Ja see on põhimõtteliselt halb.

    Mis Linteri, Revat ja Sirõki puudutab, siis minu meelest loeb Ekspressi loost välja, et nad
    a) korraldasid pronkssõduri juures meeleavaldust (kooskõlastamata, seda küll)
    b) oletasid, et see võib kuidagi käest ära minna
    d) rõõmustasid selle võimaluse üle

    Aga sellest ei saa üheselt järeldada, et nemad organiseerisid käest ära mineku.

    Või ma ei tea …oletame, et ma vihkan poliitik X-i. Ma kutsun inimesi tema vastu meelt avaldama. Ma avaldan arvamust, et täna see mees veel maha lüüakse ja tore ongi. Juhtumisi ta lüüaksegi meeleavalduse käigus maha. Kas eelnevast lähtub üheselt, et mina korraldasin tema mõrvamise?

    Mitte, et pronkshärrased mulle kuidagi eriti sümpaatsed oleks, nad ilmselt on üldse rämedalt psühhiaatrilised juhtumid, aga sellegipoolest jääb võimalus, et nad otse laamendamist ei orgunninud. Jah, jääb ka võimalus, et ikka orgunnisid küll, on lihtsalt väga kavalad.

    Edasi on kaks võimalust.
    a) hoida seadus väga sirge, selge ja ühemõtteline riskides, et mõni kaak kavaldab selle üle.
    b) teha seadus nii palju lahtine ja hägune, et kui meile tundub, et keegi on süüdi, siis saaks ta igal juhul ka süüdi mõista.

    mulle meeldiks siiski a-variant rohkem, turvalisem kuidagi.

    Vasta
    • 34. V.A.  |  oktoober 29, 2009, 4:54 p.l.

      “Hoida seadus väga sirge, selge ja ühemõtteline riskides, et mõni kaak kavaldab selle üle.”

      Jah, arvan samuti, et seadused ei peaks eeldama inimestest tingimata kõige halvemat. Muidu võiks n-ö igaks juhuks kõik ära keelata ja igaühe juba ette kinni panna.

      Mulle väga meeldib, mida Riiast pärit viiuldaja Gidon Kremer, Kremerata Baltica juht, ütles paar päeva tagasi intervjuus Frankfurter Allgemeinele seoses heategevuskontserdiga, mille ta pühendas Mihhail Hodorkovskile. Kremer ütles (minu tõlkes) nõnda:

      “Arvo Pärt arvab, et hiljuti keelduti talle andmast Venemaa viisat, kuna ta pühendas oma uue sümfoonia Hodorkovskile. See oleks absurdne. Aga, nagu öeldud, ta üksnes arvab seda. Täpselt teada sellist asja ei saa. Kierkegaardil on üks ilus ütlus: “Ilma riskita pole usku.” Pärt ja mina riskime uskuda, et Hodorkovski ei ole selline koletu kurjategija, nagu talle süüks pannakse. Ja vaat seda Hodorkovski osa, millest ma usun, et see on süütu, seda tahan ma kaitsta. Seejuures olen ma vaid interpreet, teiste inimeste partituuride tõlgendaja. Minu jaoks on kingitus, et nii puhas, imeline ja apoliitiline inimene nagu Pärt komponeeris uue sümfoonia, mille ta pühendas, kui nii võib öelda, hukkamõistetud kurjategijale. Aga Pärt lihtsalt usub, nii nagu minagi, kindlalt sellesse, et Hodorkovski seda ei ole.”

      Igaks juhuks ja väärtõlgenduste ärahoidmiseks lisan, et selle tsitaadiga ei taha ma pronksiöödega seotud inimesi mitte mingil juhul ülistada ega ka nende üle kohut mõista vms. Las need asjad jääda ühelt poolt fanaatikute harrastuseks, teiselt poolt kohtu pädevusse.

      Räägin lihtsalt seadustest kui sellistest. Ja ses seoses meeldib mulle isiklikult lihtsalt riskida uskuda, et inimesed on tükk maad paremad sellest, mis mulje neist mõne seaduse põhjal võib jääda. Kõnealune seadus sugereerib kahjuks, et inimesed on närukaelad, ja oma udususes soodustab paranoiat.

      Vasta
      • 35. notsu  |  oktoober 29, 2009, 7:18 p.l.

        Mitte ainult.
        Seal on korraga kaks kokkusobimatut eeldust: 1) et inimesed on närukaelad ja 2) kohtunike ja politseinike hulgas ei ole ühtegi närukaela.

      • 36. Oudekki  |  november 2, 2009, 10:46 p.l.

        🙂 Väga hea võrdlus, Hodorkovskile sümfoonia pühendamine on umbes nagu Craxile sümfoonia pühendamine, aga sissesõidukeeld on antud oludes ikkagi põhjendamatult karm. Aga oleks muidugi parem, kui apoliitilised inimesed natukene mõtleksid, kui nad poliitilisi samme astuvad.

        Teisest küljest, pidada Craxit või Berlusconit heaks inimeseks või siis mafioososid, see on küll mõtlematu tegu. Seega, mina ei riski sellega, et kõik inimesed on head, ega väga paljud on. Kuid neid carxisid-berlusconisid-casalesisid tahaksin ma küll kuidagi kontrolli all hoida, sest nemad tahavad selgelt teiste vabadusi piirata ja elukeskkonda hävitada. Kuid selleks, et mitte olla nagu nemad, selleks peabki olema seaduse võim, seaduse, mis on selgelt mõistetav ja ühtne kõigile ja kus karistatakse siiski ainult inimest, kes kuriteo on sooritanud.

  • 37. Mart  |  oktoober 30, 2009, 4:12 p.l.

    Uus oks, kuna vastuseid on palju.

    1. Prussakovi poiste puhul hoiatati neid, et nende üritusele on tulemas 500 Narva venelast. Mina ei nimetaks seda töötlemiseks vaid õigustatud mure väljendamiseks. Kui minu korraldatud 50 sõbraga üritusele tahaks tulla 500 kontvõõrast, siis ka mina jätaksin pigem ürituse ära.

    2. Pride toimus ju ikkagi ära :). Politsei loomulikult ei taha endale lisatööd ja see on inimlikul pinnal täiesti mõistetav. Siis tuleb aga lihtsalt neile natuke õigusi ja kohustusi meelde tuletada.

    3. Toodud näited on natuke ebasobivad, sest on ju vaja kolm komponenti:
    a) konkreetset üritust koos korraldajaga
    b) vägivallaõhutamist ürituse korraldaja poolt
    c) realiseerunud vägivalda sellel üritusel
    Kui kõik need olemas on, siis on korraldaja vastutav.

    Pronksiöö kaasuse puhul nõudis kohtunik, et süüdistus tõestaks, kui suur oli Klenski ja Co vaenuõhutamise mõju. Kuid kas see on oluline, oli see 25%, 50% või 75%? Kui sa korraldad meeleavalduse eesmärgiga muuta see vägivaldseks ning töötad aktiivselt selle esmärgi saavutamiseks, oled sa igal juhul lurjus.

    See ongi eeldus, mille see seadus esitab. Mitte see, et kõik inimesed on lurjused.

    Vasta
    • 38. Oudekki  |  november 2, 2009, 10:56 p.l.

      Politsei ülesanne on korda pidada. Niisuguse seaduse valguses on ülioluline, et kogu korra tagamine oleks politsei kohustus. S.t. kui gaypride taotletakse teha natsilinnajaos, hüva, seda võib soovitada mujale viia, aga kesklinnas tehtavaid üritusi peab politsei turvama. Õigus koguneda ja meelt avaldada on põhiseaduslik õigus ja inimvabadus.

      Viimasele meeleavaldusele, mille korraldamisega ma tsipa seotud oli, tuli nii 40 000 kontvõõrast. Pärast meeleavaldust nad päris kontvõõrad enam ei olnud. Meeleavalduse üks aspekte ongi see, et kohale tulevad inimesed, kes üksteist ei pruugi enne tunda (ja mõnikord ka pärast), aga kes mõtlevad teatud küsimustes ühte moodi.

      Lurjus on ka see, kes näiteks oma vanemaid ebatsensuursete sõnadega sõimab. Aga 2-6 aastaks me selle eest vangi ei pane. Vägistaja on ka lurjus, tema pannakse nii kaheks aastaks vangi. Ja nii edasi.

      Vaenuõhutamisega on siiski see aspekt, et kui sind välja naerdakse, kui keegi sind ei kuula, kui sa ka üritad korraldada vägivaldset meeleavaldust, aga keegi kohale ei tule, siis ei peaks ju karistama, eksole? Seepärast ongi oluline, kui suur oli Klenski ja co mõju. Muide, vaadates Klenski valimistulemusi, ei usu, et liiga suur.

      Juutidele Eestis vast ei julgeta ütelda, et “miks te tulite siia natside inimõigusi segama ja neid ärritama”, aga homoseksuaalsetele üteldakse küll… Seepärast ma usun selle seaduse jõudu kuidagi ainult siis, kui ma tean, et korra eest vastutab politsei ja ta annab meeleavaldajatele nii palju jõude, kui ohuhinnang ette näeb.

      Vasta
  • 39. V.A.  |  november 3, 2009, 4:56 p.l.

    Pärdi kohta. Ma ei usu, et ta tegutses mõtlematult. Vastupidi. Aga tema argumentatsioon on ülima tõenäosusega puhtalt religioosne.

    Vasta
    • 40. kati  |  november 4, 2009, 10:18 e.l.

      ma isiklikult arvan, et Hodorkovskile sümfoonia kirjutamine oleks ka religioossete argfumentidetagi täiesti põhjendatud.

      seda, mida temaga tehtud on, ei saa kuidagi pidada ausaks , läbipaistvaks ja õiglaseks kohtumõistmiseks. see ilmselt lõputu juriidiline farss on nii jälk, et selle kõrval hakkab peaaegu kahvatuma see , kas ja milles ta tegelikult süüdi võib olla.

      Vasta
      • 41. V.A.  |  november 4, 2009, 10:59 e.l.

        Jah, olen nõus. Selleks, et seda farssi tülgastavaks pidada, ei pea tingimata pühak olema.

  • 42. yugoslav  |  november 9, 2009, 6:09 p.l.

    Tere,
    Blogileht.ee soovib avaldada Teie postitust. Kuna ma ei leidnud ühtegi kontakti, ehk saaksite mulle kirjutada sander(at)blogileht.ee.

    Tervitades,
    Sander
    Blogileht.ee toimetaja

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2009
M T W T F S S
« Jun   Dec »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

%d bloggers like this: