Kuidas teha nii, et masu iialgi üle ei läheks ehk kõik tudengid vaguneid laadima

Nirti jõudis juba tudengite kõntsaks pidamise teemal natuke röökida.

Pean tunnistama, et ka minul loksatas midagi kurku kinni, kui lugesin tudengite piletisõjast kõnelevate lehelugude alt kommentaare, mille võtab ehk kõige paremini kokku see Päevalehest leitud arvamus: „Õpite te loodetavasti ikka enda jaoks. See investeering nõuab ka ohvreid. Ja üldse, mida raskemalt kõrgharidus tuleb – seda rohkem hariduse omandanu sellest lugu ka peab. Nii et mars vaguneid laadima (kui neid kaubavaguneid veel kusagil Eestimaal on), …“

Nojah, eeldades, et neid kaubavaguneid tõesti on, siis, jah, kui neid kenasti kaheksa tundi päevas laadida, võib selle peale ju küll surmaga pooleks eksamiteks õppida, aga tõsist teadust selle kõrvalt ei tee.

Luuletusi võib mõni eriti tugev isend ehk vallavaestemajas, kartulivao vahel või vaguneid laadides kirjutada, aga tõsiseltvõetavaid geneetikuid, materjaliteadlasi, astrofüüsikuid ja muud kampa sealt ei tule. Sest need vaguneid laadivad tüübid ei jaksa teadust teha ega midagi avastada või leiutada. Neil ei ole labaselt aega ega jõudu olla kursis sellega, mida kõike nende erialal tehakse, pühenduda kirjandusele, mõelda, katsetada.

Nad suudavad ehk heal juhul mingeid projektivorme täites hinde kätte saamiseks natuke teaduse tegemist simuleerida, aga päris teaduse tegemise aja ja jõu neelavad kastid.

Nii et ühiskonnast, mis peab üliõpilasi mingiteks parasiitideks, mitte noorteks teadlasteks, pole lootagi, et meil mingi innovatsioon on või midagi.

Kuni me arvame, et suurim, kui mitte ainus töö, mis midagi väärt on, on ikka ainult see otsene ja füüsiline ja see, mis kohe ja täna raha annab, jäämegi me selliseks vagunilaadijate riigiks, odavate allhangete paariariigiks.

Ja masu jääb meile iagveseks, sest Hiinamaa rahvas teeb seda sitta ja odavat tööd meist ikka paremini. Meil on kasvõi sitem kliima ja koonduslaagriorje ei suuda me ka nii palju produtseerida, pangu me või terve ühiskond istuma.

Ja nüüd, enne, kui te ütlete, et aga meil on ju ikka kooli kõrvalt tööl käidud ja nõuka-ajal ka ja…ja…ja… Jah, on. Aga masuga on selgunud seegi, et meie ühiskonnas pole peaaegu keegi võimeline midagi säravalt uut välja mõtlema. Vahest seepärast, et sel ajal, kui me pidanuks mõtlema õppima, tõstsime me kaste.