Töökaaslasi ei tohi peksta. Aga lapsi võib?

Lugesin praegu järjekordset lugu sellest, kuidas lapsi ikka kohe peab peksuga inimeseks kasvatama. Et muidu ei kasva.

No ma ei saa sellest aru.

Tähendab, ma saan aru, et lapsed vajavad paika pandud piire ja nende piiride ületamisel järgevad ka mingid karistused.

Ma saan aru ka sellest, et lapsevanem on ka inimene ja teinekord väsinud ja ärrituv ning korra või paar elus võib juhtuda, et ka laps saab laksu.

Aga ma ei saa aru löömisest kui teadlikust kasvatusvahendist, mida kasutatakse kaine arvestusega.

Kuidas kõlaks näiteks selline jutt:

“Kui aga kerkib üles küsimus, kas alluvate füüsiline karistamine on õigustatud ja kas see pole mitte pahatahtlik suhtumine ülemuste poolt, küsiksin mina: miks me tahame oma elu muuta Eestis raskemaks kui see juba on?

Mina kui juht tahan, et minu alluvatel läheks hästi. Kontoris näiteks me töötame koos ja teeme palju asju koos, kuid paika on sätitud ka piirid. Ehk teisisõnu, sõnakuulmatuse eest tuleb ka karistus. See on 3 minutit nurgas seismist või tõsisematel kordadel ka ata-ata.

Oluline ei ole ju mitte töötajate peksmine ega neile mingil muul moel ebamugavustunde tekitamine. Oluline on sellises küsimuses nende armastamine. Just nimelt ARMASTAMINE, sest kui sa oma töötajat armastad, siis sa ka karistad teda.

Sa tahad, et tema elu oleks paigas. Et valikud, mis ta teeb oleks tema enda jaoks õigustatud. Et ta teab, mis on õige ja mis vale. Meil, juhtidel, on sellega seoses tohutu vastutus. Sest meie peame õige maailmapildi töötajatesse süstima nii oma eeskuju kui ka hoiakutega.”

Võigas, eksole? Aga kui täiskasvanute puhul oleks igasugune löömine (ka ata-ata) selgelt vastuvõetamatu piiride paika panemise meetod, siis miks see laste puhul on nagu täiesti OK?

Ja veel, ma ei saa aru sellest hirmust, et kui nad nüüd peksmise ametlikult ära keelavad, jooksevad kõik lapsed kohe kättemaksuks oma vanemate peale kaebama.

Jummel, kas ma vähe olen oma vanemate ja vanaemaga nagistanud, aga seda, et nende peale lambist kaebama minna (saati veel midagi väljamõeldut), poleks ma unes ka tulnud. Ometi, nõukogude tegelikkus andnuks ju võimalusi.

Mu vanaema nimetab kommuniste metsalisteks ja mu vanemad räägivad poliitilisi anekdoote, oleks käkikeeramiseks imehästi sobinud. Aga ma ju ei jooksnud miilitsasse iga kord, kui täiskasvanute soovid mulle nõmedad tundusid.

Nii et kui vanematel on paaniline hirm, et lapsed hakkavad neid nüüd kohe lambist ahistamises süüdistama, siis mis neis peredes ometi lahti on?

Töötukassas kohtume, härra Pomerants

Pomerants selgitas, et päästja või kaevur ei peagi eluaegne amet olema. Kui inimene enam tervisenõuetele ei vasta, peab ta leidma teise töö. «Ehk nähaksegi ette võimalust, et keegi on töötu,» sõnas Pomerants eelnõu kohta.
Postimehest leitud.

Tjah, ilmselt pole miski suutnud mu (sotsiaalset)närvi nii palju puudutada, et oleksin jaksanud päristöö, lisatöö ja talveväsimuse kõrvalt oma blogisse sisse murda ja ridagi kirjutada. See Pomerantsi arvamusavaldus sai asjaga hakkama.

Halloooooooo! Kes on see loll, kes on nõus täna kuskil Afganistanis eluga riskima või kaevanduses rassima, et siis vanast peast töötuna nälga surra?

Mu meelest valib siis küll iga arukas inimene eriala, millel on lootust pensionieani vastu pidada. Jah, Pomerants kõneleb küll riigi abist uue töö leidmisel, aga, andke andeks, ei usu. Täpsemalt usun, et see abi piirduks ainult mingi paari lollaka suusoojaks korraldatud nõustamisseansiga ja asi mutt. Vähemalt ei
tea ma täna kedagi, kes oleks pärast töö kaotamist riigilt uue töö leidmisel mingisugustki mõistlikku abi saanud ja miks see asjalugu peaks edaspidi paranema.

Ei, ma ei ole põhimõtteliselt pensioniea tõstmise vastu ja ilmselt on väga mõistlik ka eripensionid üle vaadata. Et mõned saavad teistest pea kümme korda suuremat pensioni ja et sealjuures esimeste sissetulek ei ole eriti inimväärne, pole muidugi ka õige.

Aga mingi tervemõistusliku lähenemise võiks ju säilitada. Ei ole ju tõesti mõistlik eeldada, et vanadusest võdisevate jalgadega baleriin jalutab laval ja tudisev ätt kaevandab põlevkivi ning see kõik toimub riigis, mida kaitseb punt seniilseid vanamehi püss värisevas käes.

Samas pole mõistlik ega inimväärne seegi, et nendel erialadel töötavad inimesed peavadki silmitsi seisma täiesti kindlustamata tulevikuga.

Idee maksta mõnede tööde eest nii head palka, et sellest saaks inimene kohe ise oma vanaduspõlve kindlustada, on muidugi kena, aga ilmselt ainult paberil. Tegelikult ei ole ilmselt ei meie viimse piirini kärbitud riik ega erasektor võimelised väga kaua (või koguni mitte kunagi) maksma nii head palka, millest päriselt vanaduspõlveks jätkuks.

Idealism ei ole ehk alati hea. Vähemalt mitte siis, kui sellest täielik utopism saab.

Aga kõige rohkem ajab mind vist raevu see üdini küüniline toon. Noh, me arvestamegi ju, et mõned on töötud. Mitte et me ei saa kahjuks selle vastu midagi teha, vaid me ei tahagi. Loomulik kadu või tavaline olelusvõitlus või ma ei tea, mida nad mõtlevad.

Ma ei ole (vist) loomult eriti õel, aga taban end selliste avalduste peale ometi mõttelt, et ega poliitiku amet ei pea ka olema eluaegne ja äkki te ükskord siiski leiate end töötukassa sabast, härra Pomerants.