Töökaaslasi ei tohi peksta. Aga lapsi võib?

märts 26, 2010 at 10:56 e.l. 7 kommentaari

Lugesin praegu järjekordset lugu sellest, kuidas lapsi ikka kohe peab peksuga inimeseks kasvatama. Et muidu ei kasva.

No ma ei saa sellest aru.

Tähendab, ma saan aru, et lapsed vajavad paika pandud piire ja nende piiride ületamisel järgevad ka mingid karistused.

Ma saan aru ka sellest, et lapsevanem on ka inimene ja teinekord väsinud ja ärrituv ning korra või paar elus võib juhtuda, et ka laps saab laksu.

Aga ma ei saa aru löömisest kui teadlikust kasvatusvahendist, mida kasutatakse kaine arvestusega.

Kuidas kõlaks näiteks selline jutt:

“Kui aga kerkib üles küsimus, kas alluvate füüsiline karistamine on õigustatud ja kas see pole mitte pahatahtlik suhtumine ülemuste poolt, küsiksin mina: miks me tahame oma elu muuta Eestis raskemaks kui see juba on?

Mina kui juht tahan, et minu alluvatel läheks hästi. Kontoris näiteks me töötame koos ja teeme palju asju koos, kuid paika on sätitud ka piirid. Ehk teisisõnu, sõnakuulmatuse eest tuleb ka karistus. See on 3 minutit nurgas seismist või tõsisematel kordadel ka ata-ata.

Oluline ei ole ju mitte töötajate peksmine ega neile mingil muul moel ebamugavustunde tekitamine. Oluline on sellises küsimuses nende armastamine. Just nimelt ARMASTAMINE, sest kui sa oma töötajat armastad, siis sa ka karistad teda.

Sa tahad, et tema elu oleks paigas. Et valikud, mis ta teeb oleks tema enda jaoks õigustatud. Et ta teab, mis on õige ja mis vale. Meil, juhtidel, on sellega seoses tohutu vastutus. Sest meie peame õige maailmapildi töötajatesse süstima nii oma eeskuju kui ka hoiakutega.”

Võigas, eksole? Aga kui täiskasvanute puhul oleks igasugune löömine (ka ata-ata) selgelt vastuvõetamatu piiride paika panemise meetod, siis miks see laste puhul on nagu täiesti OK?

Ja veel, ma ei saa aru sellest hirmust, et kui nad nüüd peksmise ametlikult ära keelavad, jooksevad kõik lapsed kohe kättemaksuks oma vanemate peale kaebama.

Jummel, kas ma vähe olen oma vanemate ja vanaemaga nagistanud, aga seda, et nende peale lambist kaebama minna (saati veel midagi väljamõeldut), poleks ma unes ka tulnud. Ometi, nõukogude tegelikkus andnuks ju võimalusi.

Mu vanaema nimetab kommuniste metsalisteks ja mu vanemad räägivad poliitilisi anekdoote, oleks käkikeeramiseks imehästi sobinud. Aga ma ju ei jooksnud miilitsasse iga kord, kui täiskasvanute soovid mulle nõmedad tundusid.

Nii et kui vanematel on paaniline hirm, et lapsed hakkavad neid nüüd kohe lambist ahistamises süüdistama, siis mis neis peredes ometi lahti on?

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Töötukassas kohtume, härra Pomerants Tahad inimsõbralikku ja viisakat koera, lase ta kohvikusse

7 kommentaari Add your own

  • 1. Kaamos  |  märts 26, 2010, 6:49 p.l.

    Mhm, olen isegi kujutlenud, kuidas see “armastusega löömine” kõlaks näiteks asendades sõna “laps” sõnadega “selveri kasiir”.
    Või taksojuht, kojamees, näitleja.. . naabrimees – kes iganes midagi valesti teeb.
    Ikka tahaks ju, et neist head inimesed saaksid ja nad (eriti naabrimees, just!) halvale teel ei satuks.
    Heast värskest ja painduvast ning (taksojuhi…?) kintsule kena roosaka triibu jätvast kasevitsaga armastusega antud nähvakast pole paremat mõjutajat.

    Vasta
    • 2. Kati  |  märts 27, 2010, 9:07 e.l.

      just-just, naabrile ikka kohe väga vahel tahaks…
      no miks nad ei saa aru, kui hea see oleks, kui tohiks.

      Vasta
  • 3. Hundi ulg  |  märts 27, 2010, 7:34 e.l.

    Ei saa minagi sellest peksukasvatusest aru.

    Samas on hirm ka selle ees, et ehk mõnedel juhtudel hakatakse inimlikke olukordi – hoiatav laks pehmele kohale, vaagima seaduse kogu rangusega. See “ma saan küll inimesena aru, kuid seadus on selline” on meil ikka väga levinud. Me oskame tihti igast seadusest luua imetobeda kaasuse.

    Vasta
    • 4. Kati  |  märts 27, 2010, 9:12 e.l.

      jah, aga olukorda kus seadusi pole või on need segased ja auklikud, on alati parem kurat teab milleks ära kasutada kui olukorda, kus seadused on.

      lihtsalt seadused tuleb siis korralikud teha, et ei saaks neid väga imelikult kasutada.

      pmst võib praegu ka laps vanemale käkki keerata ntx ahistamises süüdistades, aga me ju ei arva, et seepärast, et see on teoreetiliselt ja vahel ka praktilselt võimalik, ei hakka me ju siiski rääkima, et seadustega ei tohiks lasteahistamist keelata.

      Vasta
  • 5. sirje  |  märts 27, 2010, 1:47 p.l.

    aa lapsed tänapäeval kaebavad vanemate peale politseisse küll. mul sõbranna tütar kaebas. mina ei tea, mis neil täpselt oli, aga emal läks hulk selgitamist, et tõestada, et ta pole last peksnud. ma usun, et ei olnud ka, tüdruk oli ikka mingi 14, igatahes suur. nad lihtsalt ei saanud omavahel läbi ja tütar kättemaksuks kaebaski. aga ega seda ei saa seadusega reguleerida, et emad peavad tütardega läbi saama.

    aa laste ja töökaaslaste peksmist ma ei poolda 😀

    Vasta
  • 6. sotto.voce  |  aprill 27, 2010, 5:23 p.l.

    Lapsed vajavad piire küll ja vägagi. Piiride puudumine ajendab lapsi järjest enam provotseerivalt käituma, sest laps seostab piiride puudumist hoolimatusega ja sageli see ongi nii. Laps soovib panna vanemat endast hoolima, tema jaoks on vanema hoolimine eluliselt tähtis.

    Nõuka-ajal ei kaevatud üksteise peale miilitsasse, miilits oli hoopis teistsuguste väärtuste kaitsja ja kandja. Pavlikmoroosovluse ja muu öördamise vastu valitses selge jälestus. Tänapäeval on üksteise kohtussekaebamine vaat et elunorm. Haiged arste, õpilased õpetajaid, töövõtjad tööandjaid jne jne muudkui hagetakse. Ka lapsed vanemaid ja vastupidi, pretsedente on.

    Minagi ei poolda ei laste, elukaaslaste ega töökaaslaste peksmist, üleüldse vägivalda, ent teatud surve on vaja selleks, et raamid püsiks paigal. Oma tutid-atad on vanainimestele ja omad väiksematele.

    Üks laks ei ole peks ja vaimne vägivald pole mingil moel parem füüsilisest vägivallast. Muidugi on õige, et head lapsed kasvavad vitsata, aga pea kõik mu tuttavad, kellega on sel teemal juttu olnud, tuletavad oma lapsepõlist ainust keretäit heldimusega meelde – rohkem ei olnud vajagi.

    Vasta
  • 7. Kunagine laps  |  mai 17, 2010, 1:01 p.l.

    Mumeelest on oluline see, et olemasolevaid võimalusi ei kuritarvitataks. Isegi kui füüsiline karistamine 100% keelataks (no palju tegelt neid on, kes tõesti vitsa kasutavad?! Pigem ma arvan, et enamik nn pooldajaid on neid, kes just usuvad ata-atasse või tutistamisse teatud vanuses), jääb vaimne vägivald ikka. Ja seda juba naljalt ei mõõda. Mumeelest jätab just see isikusse jälje, mitte niiivõrd alandavana näiv tutistamine lasteaiaeas vms.

    Meie peres pm ikka jutuks vits tuli aga praktiliselt ei kasutatud. Kordades hullem oli taluda lapsena erinevate põlvkondade vahelisi konflikte, mis lahendati karjudes. Mitu peret elas ühes majas ja tülisid ikka tuli ette. Seetõttu ma ei kannata siiani eriti inimesi, kes oma negatiivseid emotsioone ei suuda talitseda, vaid iga eriarvamuse peale karjuma hakkavad. Vastik! Otseselt mina ei olnud objekt ju aga need stseenid on nii mälus sees, et lähikonnas olev konflikt tõmbaks nagu vanad hirmud pinnale. Kuigi ma olen selle kallal tööd teinud ja palju vaeva näinud, aeg-ajalt ikka kaob pind jalgealt. Vastik!!

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2010
E T K N R L P
« dets.   nov. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: