Archive for november, 2010
Tahad inimsõbralikku ja viisakat koera, lase ta kohvikusse
Koerateema on jälle üleval. See käib ka perioodiliselt, peaaegu nagu homoteema juba, ja on ka sama hea kommentaarikütja.
Aga Roy Strideri loos on seekord kaks mõtet, mida ma olen ise ka rohkem kui korra mõelnud.
Esiteks, et koer ei ole KUNAGI süüdi, inimene on. Inimene on see, kes peab teda kasvatama ja tema eest vastutama. Kui inimene seda ei tee, ei peaks olema mingi jama korral esimene asi koer magama panna, vaid teda natuke rohkem koolitada. Ja kui koera inimesed ei tundu sellega hakkama saavat, siis võiks anda eluka perre, kus teda kasvatada mõistetakse.
Ja teine mõte, mida olen eriti mõlgutanud pärast seda, kui Väikeloomaga koos amstaffilt pureda saime, on, et koeraomanikud tuleks tõepoolest kohustuslikus korras loomaga kooli saata. Kas seda peaks nüüd ilmtingimata omavalitsuse raha eest tegema nagu Roy pakub, on iseasi, aga omavalitsus võiks küll toetada neid, kes selle eest kuidagi maksta ei jaksa. Või võiks keegi tulla turule koerakoolituslaenuga või saaks koolitusi teha vajadusel järelmaksuga või võiks Loomakaitse Selts neid kuidagi odavamalt korralda vms.
Igatahes ei peaks olema võimatu tagada, et kõik soovijad sellele koolitusele pääseksid. Ja siis saaks seda tõesti nõuda. Mingi aja jooksul eluka võtmisest olgu läbitud või saab trahvi.
Ma usun, et see parandaks koerapidamiskultuuri kohe kõvasti.
Aga … siin on üks konks. Ainult koolitamisest ei ole minu meelest abi, sest pelgalt selle abil loom ei sotsialiseeru.
Kui tahta koera, kes on inimsõbralik ja rahulik ega lähe erinevates olukordades närvi, siis peab ta inimeste ja olukordadega harjunud olema. Muidu võib ta küll kodus ja koolis käituda nagu supernunnu, aga väljaspool tuttavaid olukordi ja kohti minna sabinasse ja unustada kõik, mis õpitud.
Et sotsialiseerimine tõesti aitab, tean oma kogemustest. Vana Kuriloom tuli meile ebakindla ja turtsakana, kartes ja vihates kõike võõrast. Et ta oli me esimene loom, siis olime meie ka ilmselt ebakindlad ja natuke rumalad ning läksime lihtsama vastupanu teed, viies ta lihtsalt võõraste eest ära. Nüüd ta ongi vana umbusklik elukas, kel on võõraste inimestega ja võõrastes olukordades väga halb olla, mis omakorda ajab ta agressiivseks.
Väikeloom seevastu on titeeast saati igal pool kaasas olnud, kus vähegi võimalik. Tulemus – see loom on täielik lontu. Muidugi, ma ei ütle, et ta kunagi mitte kedagi hammustada ei võiks, aga tõenäosus on küll väga väike. Igatahes, kui millalgi Toompeal jalutasime ning mööda Patkuli treppi tuli padinal mingi umbes neljane poisiklutt käsi õieli, ja “kutsu, kutsu” lalisedes Väikelooma õkvast patsutama hakkas, hodsin mina hinge kinni, aga koer oli jumalast rahulik ja rõõmus.
Aga … ja nüüd jõuan siis selle konksuni tagasi. Meil on tegelikult üsna raske koera korralikult sotsialiseerida. Ühistranspordis on koeraga toimetamine enam-vähem OK, ehkki maakondadevahelistel bussiliinidel on koguaeg üks kamm sellega, kui suur on suur koer ja kas talle pilet tuleb osta, ning pidevalt on õhus võimalus, et juhi suval sa ikka ei saa loomaga peale. Aga poode või kohvikuid, kuhu sa võiksid koeraga sisse astuda, peaaegu polegi. Seevastu on parke ja tänavanurki, kust vahib vastu koerakeelu silt.
Ja kui Kirke Ert mingi hetk sellest koeraga kohvikus käimisest kirjutas, järgnes pooltes kommentaarides kuri jõrin, et mis te veate oma peni igale poole.
Noh ja siis ongi, et kui sa pole just väga usin ja terasest närvidega, on sul koos koeraga liikuda nii ebamugava, et sa pigem jätadki ta koju ja hiilid lõpuks jalutamagi hommiku- või õhtuhämaras, et keegi imelikult ei vaataks. Nagu oleks koer mingi haigus. Koer aga ei näe peaaegu midagi võõrast ja saab šoki, kui kord sellest võõrast pääsu pole.
Ma igatahes usun, et mida rohkem oleks meil poode, kus koera saab, kui mitte kaasa võtta, siis koerahoidu jätta, ja kohvikuid, kuhu kuts ka tohib minna, ning parke, kus ei ilutse koerakeelu märk, vaid on hoopis prügikastid ja ideaalsel juhul ka kilekotid junnikoristamiseks, seda rohkem oleks meil ka inimestega harjunud sõbralikke koeri.
Teab ju vanasõnagi, et nagu küla koerale, nii koer külale, ja seekord vanasõna vist ei valeta.
On hiljuti öeldud