Tahad inimsõbralikku ja viisakat koera, lase ta kohvikusse

november 1, 2010 at 2:47 p.l. 11 kommentaari

Koerateema on jälle üleval. See käib ka perioodiliselt, peaaegu nagu homoteema juba, ja on ka sama hea kommentaarikütja.

Aga Roy Strideri loos on seekord kaks mõtet, mida ma olen ise ka rohkem kui korra mõelnud.

Esiteks, et koer ei ole KUNAGI süüdi, inimene on. Inimene on see, kes peab teda kasvatama ja tema eest vastutama. Kui inimene seda ei tee, ei peaks olema mingi jama korral esimene asi koer magama panna, vaid teda natuke rohkem koolitada. Ja kui koera inimesed ei tundu sellega hakkama saavat, siis võiks anda eluka perre, kus teda kasvatada mõistetakse.

Ja teine mõte, mida olen eriti mõlgutanud pärast seda, kui Väikeloomaga koos amstaffilt pureda saime, on, et koeraomanikud tuleks tõepoolest kohustuslikus korras loomaga kooli saata. Kas seda peaks  nüüd ilmtingimata omavalitsuse raha eest tegema nagu Roy pakub, on iseasi, aga omavalitsus võiks küll toetada neid, kes selle eest kuidagi maksta ei jaksa. Või võiks keegi tulla turule koerakoolituslaenuga või saaks koolitusi teha vajadusel järelmaksuga või võiks Loomakaitse Selts neid kuidagi odavamalt korralda vms.

Igatahes ei peaks olema võimatu tagada, et kõik soovijad sellele koolitusele pääseksid. Ja siis saaks seda tõesti nõuda. Mingi aja jooksul eluka võtmisest olgu läbitud või saab trahvi.

Ma usun, et see parandaks koerapidamiskultuuri kohe kõvasti.

Aga … siin on üks konks. Ainult koolitamisest ei ole minu meelest abi, sest pelgalt selle abil loom ei sotsialiseeru.

Kui tahta koera, kes on inimsõbralik ja rahulik ega lähe erinevates olukordades närvi, siis peab ta inimeste ja olukordadega harjunud olema. Muidu võib ta küll kodus ja koolis käituda nagu supernunnu, aga väljaspool tuttavaid olukordi ja kohti minna sabinasse ja unustada kõik, mis õpitud.

Et sotsialiseerimine tõesti aitab, tean oma kogemustest. Vana Kuriloom tuli meile ebakindla ja turtsakana, kartes ja vihates kõike võõrast. Et ta oli me esimene loom, siis olime meie ka ilmselt ebakindlad ja natuke rumalad ning läksime lihtsama vastupanu teed, viies ta lihtsalt võõraste eest ära. Nüüd ta ongi vana umbusklik elukas, kel on võõraste inimestega ja võõrastes olukordades väga halb olla, mis omakorda ajab ta agressiivseks.

Väikeloom seevastu on titeeast saati igal pool kaasas olnud, kus vähegi võimalik. Tulemus – see loom on täielik lontu. Muidugi, ma ei ütle, et ta kunagi mitte kedagi hammustada ei võiks, aga tõenäosus on küll väga väike. Igatahes, kui millalgi Toompeal jalutasime ning mööda Patkuli treppi tuli padinal mingi umbes neljane poisiklutt käsi õieli, ja “kutsu, kutsu” lalisedes Väikelooma õkvast patsutama hakkas, hodsin mina hinge kinni, aga koer oli jumalast rahulik ja rõõmus.

Aga … ja nüüd jõuan siis selle konksuni tagasi. Meil on tegelikult üsna raske koera korralikult sotsialiseerida. Ühistranspordis on koeraga toimetamine enam-vähem OK, ehkki maakondadevahelistel bussiliinidel on koguaeg üks kamm sellega, kui suur on suur koer ja kas talle pilet tuleb osta, ning pidevalt on õhus võimalus, et juhi suval sa ikka ei saa loomaga peale. Aga poode või kohvikuid, kuhu sa võiksid koeraga sisse astuda, peaaegu polegi. Seevastu on parke ja tänavanurki, kust vahib vastu koerakeelu silt.

Ja kui Kirke Ert mingi hetk sellest koeraga kohvikus käimisest kirjutas, järgnes pooltes kommentaarides kuri jõrin, et mis te veate oma peni igale poole.

Noh ja siis ongi, et kui sa pole just väga usin ja terasest närvidega, on sul koos koeraga liikuda nii ebamugava, et sa pigem jätadki ta koju ja hiilid lõpuks  jalutamagi hommiku- või õhtuhämaras, et keegi imelikult ei vaataks. Nagu oleks koer mingi haigus. Koer aga ei näe peaaegu midagi võõrast ja saab šoki, kui kord sellest võõrast pääsu pole.

Ma igatahes usun, et mida rohkem oleks meil poode, kus koera saab, kui mitte kaasa võtta, siis koerahoidu jätta, ja kohvikuid, kuhu kuts ka tohib minna, ning parke, kus ei ilutse koerakeelu märk, vaid on hoopis prügikastid ja ideaalsel juhul ka kilekotid junnikoristamiseks, seda rohkem oleks meil ka inimestega harjunud sõbralikke koeri.

Teab ju vanasõnagi, et nagu küla koerale, nii koer külale, ja seekord vanasõna vist ei valeta.

Popkoer, modelliks Väikeloom kutsikana.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Töökaaslasi ei tohi peksta. Aga lapsi võib?

11 kommentaari Add your own

  • 1. ninataga  |  november 1, 2010, 3:11 p.l.

    MInd pole kunagi ükski loom kohvikus seganud. Mõnes kohas olen neid kohanud. Üldse, mind ei sega kunagi ükski koer, sest ükski koer ei taha isegi mu peale haukuda… kui siis mõni väga jabur tõupuhas lollakas.. sedagi imehrava..
    Seega, hästi kasvatatud koerte vastu kohvikus ei ole mul mitte midagi.
    Aga poodi vast mitte.. selleks peaks suuremate poodide juures olema koertehoiud… kui ikka keegi tahaks koera poodi kaasa võtta..
    Vahel, kui ma läbi poe torman.. võib juhtuda, et hooksen lihtsalt mõnele kutsale otsa.. see oleks meile mõlemale ebameeldiv.. niigi laseb mõni oma lapsed vahel uitama.. siis vahi, et neile kärgiga otsa ei sõida..

    Vasta
  • 2. Kati  |  november 1, 2010, 3:21 p.l.

    ma arvan ka, et suurtes poodides võiks olla koerahoid. samas mõnda pisipoodi, kus pole palju rahvast ja kaupa, saaks küll peniga sisse lipsata.

    eks mõnes kohas saab ka. aga ma ei tea, kas ametlikult või lihtsalt mõne töötaja hea südame pärast.

    Vasta
  • 3. poolh22lne  |  november 1, 2010, 9:12 p.l.

    Katikene, häid kodusid on palju vähem, kui häid koeri. Sestap ei päde abinõu “võtame halvast kodust ära ja anname heasse” mitte üldse kohe. Kahjuks. Kuidagi tuleks ikka teha nii, et neid halbu kodusid oleks vähem, või oleks vähem neid, kel kodusid ülepea vaja.

    Inimese mentaliteedist hakkab asi peale. Seetõttu on koolitus õige asi, aga üldiselt peaks see, nagu ka muud meetmed esialgu olema suunatud koerte tekke vähendamisele – ainult nii väheneb konkreetselt koerte vajadus heade kodude ja oskuslike peremeeste-naiste järele. Emaste koerte steriliseerimine võiks olla KOVi poolt toetatud teenus, opijärgselt muidugi, nt kõik enne aastaseks saamist steriliseeritud koerte opid võiks hüvitada, kasvõi osaliselt. Kui hakkab vähenema soovimatute koeralaste arv, väheneb edasises perspektiivis ka inimese hoolimatuse tõttu õnnetute koerte arv. Kümne aasta pärast võiks pilt juba palju parem välja näha. Kui koer on muutunud oluliselt raskemini hangitavaks kui praegu, siis on ka oluliselt vähem tõenäolik, et temast saab poolhüljatud ja unarule jäetud elukas.

    Mis puutub inimeste oskusesse koeri pidada, siis need on selgelt puudulikud. Inimene, uskudes, et ta on looma vastu hea , annab loomale liigse vabaduse ja muudab looma sellega õnnetuks, ebakindlaks, ründavaks, või siis allumatuks ja päheistuvaks elukaks. Liigne leebus looma suhtes ja järjekindluse puudumine nõudmistes võrdub tema tähelepanuta jätmisega, st sisuliselt on see loom ikkagi karja aspektist hüljatu. Kuigi ta karja hulgas elab, ei leia ta karja hierarhiast toetust, ta peab otsustama rohkem, kui tema IQ-le iganes jõukohane on ja varem või hiljem teeb ta inimese asemele astunult vea.

    Ent kaupluste osas jään ma eriarvamusele – koeraga poodi minek võib olla keelatud küll ja ma saan sellest aru. Lõppeks tuleb arvestada ka nende inimestega, kes koeri ei armasta või lihtsalt kardavad neid. Teenindusasutused on siiski eeskätt inimeste jaoks ja koer on seal kõigest inimese aksessuaar, paraku. Kui on koerasõbralikke asutusi, siis tervitagem algatust, miks mitte.

    Miks peaks rahulik ja heasoovlik inimene häbenema rõõmsa ja hästikasvatatud koeraga ringikõndimist? Pole mingit põhjust. Teatud keelde tuleb aktsepteerida kui paratamatust ja kui tead täpselt, mis on sulle lubatud ja midagi keelatut ei tee, siis jõrisegu, kui tahavad. Bussifirmadega on asi ka mitte eriti keeruline – tee kirjalikud järelpärimised koeraga reisimise tingimuste osas ja kanna saadud vastuseid bussijuhtidele ettenäitamiseks kaasas. Või, nagu ma ikka armastan ütelda, sõida rongiga. 🙂

    Vasta
    • 4. Kati  |  november 2, 2010, 1:23 p.l.

      nojah, aga raske kättesaadavus ka üksi ei aita. Otsalti koera lugu me teame kõik, ja oli ju ometi tegemist korraliku kasvataja juurest pärit ja kalli raha eets soetatud, aga…ei see mölaka vastu kaitsnud.

      pealegi, inimene võib ju olla nii hea tahtega ja valmis koera kasvatama kui iagnes annab, aga kui ta ei oska, siis ta ei oska. ja ei pruugi samas ka ise aru saada, et ei oska. ses mõttes mulle meeldisk kohustuslik koolitus.

      see ei tähenda, et steriliseerimise kampaaniad ja toetust ei võiks olla. aga kui loom ikka võetakse, peaks temaga ikka oskama midagi ette võtta.

      bussifirmad ja koerad on muidugi teema, mille võiks kunagi kuskil ametlikult ära kirjutada. ma pean mõtlema, kas ma jaksan seda lähiajal kellelegi maha müüa. rongides on igatahes kõik väga OK. aga bussiga algab alati kõik sellest, et bussijaama kassas ei oska keegi öelda, kas mu koer on suur ja vajab piletit või väike ja ei vaja. et öelgu juht. ja kui ütled, et ma kindluse mõttes siis võtaks pileti, siis tuleb, et ei, nemad pigem ei müü. äkki juht ei võtagi peale. ja siis küsid juhilt, kes jälle alustab, et ei tea, kas on ikka suur või väike. no jeesus, otsustagu siis ära. ma olen nõus ju talle pileti ostma, aga nii nõme on seda koguaeg küsida. nagu ma luniks tasuta sõitu.

      kusjuures, ükskord on mulle kohe uksel käratatud, et see koer istub teil süles, kui peale tuleb, ja teisel korral kohe röögatatud, et istme peale teda ei pane (nagu ma oleks siis seda tahtnud teha). ja üldse, kus see loom siis PEAB istuma, süles või istme all või iga kord nii nagu juhile meeldib?

      Vasta
  • 5. udupea  |  november 2, 2010, 12:29 p.l.

    tead, armas inimene, mina olengi üks neist kurjadest, kes on isegi lahingut löönud ühe kohvikus rahulikult napsi nautinud tädiga.

    kui mu mudilased olid väikesed, käisime pidevalt kohvikutes saia söömas jms(lapsi ju ka vaja sotsialiseerida, eksole) aga poeg on mul koertele, justnimelt koertele, üliallergiline ja korra, kui me jussi pubis järjekordsel pärastlõunal olime, sisenes daam koeraga(sihuke suur ja pikakarvaline), ostis klaasikese napsu ja asus sealsamas seda rahulikult mekkima. tol ajal olin ma pojaga korduvalt astmaattakidega haiglasse lennanud, sestap läksin tädile seletama, et näe, laps allergikja astmaatik ja sai on tal pooleli ja ikkagi inimeste koht ja kas ta oleks kena ja viiks koera õue… tädi mind ei mõistnud või ei uskunud. lõpuks tuli mulle baaritöötaja, trahvihirmus vist, appi ja tädi oli sunnitud taanduma.
    kuradi hapu tunne jäi aga parata pole midagi.
    tädi oli iseenesest väga stiilne, daam koerakesega

    õnneks poiss nüüd suur ja talub rohkem – üleelmine suvi jäi ellu isegi nizza-tallinn lennukis kus meist vaid 4 rida eespool sülekoer oli. ma ei tea mis oleks saanud kui ta õhus ataki oleks saanud – ilmselt oleksime jõudnud lehteda esikülgedele

    Vasta
    • 6. keit  |  november 2, 2010, 1:00 p.l.

      No aga on ju võimalus teha kohvikud, kus koeraga võib käia ja siis teised, kus ei või? Nii teaksid allergikud ohtu vältida.

      Vasta
      • 7. udupea  |  november 2, 2010, 1:53 p.l.

        tegelt olen ma täiega suitsetajate kohvikute poolt ka, eestis on ainult see jama, et kõikidele ei jätku äraelamiseks piisavalt klientuuri/käivet

    • 8. Kati  |  november 2, 2010, 1:09 p.l.

      noh, pmst aitaks sellise jama vastu, kui oleks kohvikus üks ruum, kus tohib koertega olla (pooltes ju on ikka mingid sopid ja tagatoakesed) või uksel silt, et seal on koerad lubatud. siis saaks allergilised inimesed olla ikka kenasti teises ruumis või siis valida kohviku, kus kindlasti koeri ei tohi olla (loomulikult tohivad ju sellised ka olemas olla).

      koeraga lennata ma ei ole üritanud, ei tea seega ka neid lennureegleid. sülekoerad vist üldjuhul saavad küll salongi. samas võiks ju lennufirma uurida, ega reisijate hulgas allergikuid ole. kui on, saaks ju sülekutsa ka pagasiruumi paigutada.

      pmst on ju nii koeraga inimesed kui allergikud vähemused, kes mõistliku suhtlemise ja asjaajamise korral peaksid saama küll nii ära elada, et teineteist ära ei tapa.

      aga see tädi, kellest räägid, oli muidugi ekstranõme. ei saa muud, kui tõdeda, et kui inimesel mõistust ja kombeid pole, ei õpeta neid talle koer ka.

      Vasta
  • 9. siil  |  detsember 1, 2010, 3:00 e.l.

    Tegelikult on ju nüüdisaja haigus allergia jõudsalt levimas, seega ei saa toda aspekti sugugi alavääristada.

    Samas olekski lahendus nii söögiasutuste kui busside-rongide juures nende vastav tähistus. Nagu nt rongidel on rattavagunid asjakohase sildiga.

    Aga no selleks, et asutuste mõtted ka selles suunas liikuma hakkaks, tuleb väga pikalt ja väga valjult jõurata.
    Teeme algust? :o)

    Vasta
  • 10. Annemuri  |  detsember 7, 2010, 6:23 p.l.

    Ma ei taha sugugi olla õel allergikute vastu, aga on muid allergiaid, mille vastu ühiskond ei kaitse, näiteks maapähkliallergia, mis võib lõppeda hingamisteede ülespaistetamisega üksnes siis, kui keegi kõrval pähklipaki avab ja see pole mitte kusagil keelatud. Mina pole ainus, kel hakkab üledoseeritud lõhnaainetest oksendamiseni halb, olgu neiks siis parfüümid või kodukeemia, aga keegi ei müü lehkavat boonuksit-arieli minusuguste tarvidusi silmas pidades omaette hermeetilises kaupluseruumis, mis on muust, eeskätt toiduainetest eraldatud. St on probleeme, millega tuleb õppida elama, mitte üritada õpetada maailma ennast nende järgi seadma. Kui baari tulnuks pime inimene juhtkoeraga, kas ka siis oleksite tal lahkuda palunud? Üksikule depressiivsele inimesehingele võib koer olla vägagi suureks toeks hoolimata sellest, kui silmanägemine inimesel alles on, mistõttu jäigad rakmed ei pruugi olla mingiks näitajaks selles osas, kui tugev on side inimese ja koera vahel. Ma ei usu küll, et riikides, kus koeraga kohvikusse minemises pole midagi erakordset, oleks oluliselt vähem allergikuid kui Eestis.

    On kindlaks tehtud, et peres, kus peetakse koduloomi ja just seesuguseid tatistavamat, karvuajavamat ja nurkakusevamat tüüpi nagu kassid ja koerad, on allergiate väljakujunemine lastel sootuks harvem võrreldes neist kodudest pärit lastega, kus loomi ei peeta või aktsepteeritakse üksnes akvaariumikalakesi. Ent allergiat pole tarviski mängu tuua – olen siiski seda meelt, et teenindusasutused on eelkõige inimese jaoks ja sinna loomaga pääsema ei pea. Kuid mida rohkem on seltsilistena peetavaid lemmikloomi, seda selgemate reeglite alusel peab teenindusasutus toimima. See “täna-luban-homme-keelan” või “peremees tuleb ja otsustab” printsiip on üks jäledamaid. Öelge siis ausalt ei, aga ei… Mis tähtsust on sellel, kas suur või väike, käekotis kükitav tšiku on täpselt sama allergeenne kui bernhardiin.

    Otsalti- juhtum on üksikjuhtum, mida mingi koolitussüsteem ära ei hoia ja tegelikult ei hoia üldse mitte miski. Kas teie arvate, et koer lasti teadmatusest kõrgelt kukkuda, hoiti rumalusest vaegtoidul ja ei saadud koerakasvatusliku hariduse puudumise tõttu aru sellest, et loomal on luud murtud ja ta vajaks veterinaarset abi? Mitte miski ei parane, kuni kaagutatakse ümber kõige ilgemate üksikjuhtumite, lõhestades sellega kvoorumi inimvihkajateks (vaene loom, see, kes temaga nii tegi, tuleks tillipidi üles tõmmata) ja loomavihkajateks (need haisvad elajad, kes linnatänavaid täis situvad ja inimesi hammustavad, tulekski kõik elusalt seebiks keeta). Samas minnakse õlgu kehitades mööda hallist võidunud argipäevahoolimatusest, sellest, kui joodik turuväravas viinarahaks koerakutsikaid müütab (vahel ostab mõni eriti hea inimene kutsika ära ka) või lastakse kasvatamata-koolitamata “halva iseloomuga” emasele koerale kutsikad tulla, sest see “parandavat meelt”.

    Vähem koeri üleüldse tähendab vähem koeri varjupaikades, vähem koeri hoolimatutes kodudes, vähem õnnetuid koeri üleüldse. Iialgi ei suuda ükski mehhanism garanteerida seda, et keegi ei hangi endale koera spetsiaalselt väärkohtlemiseks a la ekskomissar Otsalt või Pärnu sadistist õpetajaprovva. Kui oleks mingi asi, mis üksi aitaks, siis võiks see olla justnimelt see, et koeri oleks vähem, et soovimatuid koeri oleks vähem. Siis kostaks koera hädakisa palju rohkem välja ja paistaks väärkoheldu ka palju rohkem silma lisaks juba varemöeldule, et vähem koeri tähendab eelkõige vähem õnnetuid koeri. Neid ei jagu hoolimatutele enam nii palju.

    Inimesel, kui ta on oma koerandusalase silmaringi laiendamisele orienteeritud, on täna terve ruumimeeter eestikeelseid ja issand ise teab, mitu ruumimeetrit muukeelseid raamatuid ja terve suur interneedus, mille najal ennast harida. Kui koolitatav ise koolitusest huvitatud ei ole, siis võid sa talle loomapsühholoogiat ju lugeda, aga see, et ta seda meelde jätab, veel enam kasutab ja selle õpetuse järgi elama hakkab, on, pardon, rumal lootus. Sundkorras ei ole võimalik inimesi targaks teha.

    Vasta
  • 11. noiaella  |  detsember 24, 2010, 8:42 p.l.

    Mina olen see inimene, kes oma suure koeraga linnas liigub ja mh ka kohvikutes käib. Üldiselt kipub olema nii, et inimesed sageli isegi ei märka koera. Tegelikult on näiteks Tallinnas, aga ka Tartus, päris palju kohti, kuhu koeraga sisse saab. Tuleb ainult küsida. Eks see on iga kohvikuomaniku vabadus, kas lubada koeri või mitte. Toidupoodi koeraga ilmselt minema ei peaks, aga pisematesse poodidesse on ikka koeraga lubatud.

    Mul on kohvikukogemus kahe erineva tõesti suure koeraga – pisikese vahega viimase 6 aasta jooksul, mitte küll iga nädal aga siiski. Kogu selle aja jooksul on olnud üks negatiivne reageering – see oli lapsevanemalt, kelle laps oli hiljuti hammustada saanud.

    Ise ei ole allergik, samuti ei ole mul selliseid äärmusliku allergiaga tuttavaid – aga kas näiteks ruumi teises otsas olev koer tõesti allergiahoo esile kutsub?

    Ma kindlasti ei arva, et minu kui koeraomaniku vääramatu õigus on igale poole oma peniga sisse marssida – samas on koer osa mu elust ja erinevatel põhjustel aegajalt kaasas, mh ka tööl. Kui mulle võimaldatakse koera kaasa võtmist kuhu iganes, kasutan ma selle ka ära.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

november 2010
E T K N R L P
« märts    
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

%d bloggers like this: