Posts filed under ‘elu (pole vajagi osta)’

Kui ma just surnud ei ole…

…siis elan (õnelikult?) edasi.

Puhh! Mu aju tundub praegu olevat kui paar liitrit vedelat sülti ja silmad vaatavad maailma mõningase argliku imestusega, et kae-näe, ongi veel mingi elu peale helendava arvutiekraani ja töö, töö, töö. Aga muidu olen elus veel.

Sain nimelt valmis ühe tõesti aja- ja närvikuluka tööasja, mis mind juba poolest suvest on tegemata, pooleli ja vastikute asjade nimekirjas kummitanud.

Igatahes võiks nüüd teha mõningaid asju, mida ma olen lubanud teha ja tahan teha, aga pole vahepeal jaksanud.

Tahaks näiteks söömaklubi ellu äratada. Soovitavalt ilusamal, huvitavamal jne, jne, kujul.

Kel huvi taas osaleda võiks vaadata siia.

Intrigeerimiseks viskan aga ka siiasamma üles mõned jututeemad, millest mõtlesin, et neid ehk käsitleda võiks. Loomulikult võib lisa pakkuda, eksole.

a)  Kas majanduskriis puudutab  kuidagi sinu elu? Kuidas? Mida sa toimetulekuks teed?

b) Eestlased vs soomlased, ehk vastastikused eelarvamused, stereotüübid, armu-ja vihkamissuhted ja üldse kõik, mis naabri kohta hingel. Eestlasi oleks sel juhul rohkem, seega hea võimalus Larkole kambakas teha. :-))

c) Mõtte ja sõnavabadus kui õigus õpetada valet, või siis mitte. Bäckmani näide.

d) Inno ja Irja, hirmsad lapsed, tõerüütlid, nutikad blogijad …?

(eeldab mõistagi asjaosaliste enda vestlusringis osalemist).

oktoober 3, 2008 at 8:28 e.l. 4 kommentaari

Ta tuleb!

Võib-olla olen ma hull. Aga võib-olla see ongi nii. Et kõik muutused hakkavad lõhnast. Igatahes nüüd on see siis kohal. Sügise lõhn. Jahe, niiske, puhas. Natuke nukker, natuke ärevakstegev.

Tegelikult oli ta kohal juba mõnd aega, juba selles eelmise nädala suves.

Aga täna hommikul oli ta esimest korda selge ja terav. Üldse, kõik tundus olevat selgem ja teravam, asjalikum. Alles see oli, kui kohtasin hommikul koeraga jalutades vaid mõnd aeglast venivat kodanikku. Täna oli linn rahvast täis. Turu vastas, britiliku halli telliskivimaja ees taris keskealine paar asju autosse, võtmete asjalik kilin taustaks. Emad vedasid lapsi (tule, ma jään hiljaks), üks nahktagis noorepoolne mees astus konkreetsel sammul marsapeatuse poole.

Muide, ega`s ainult inimesed sedasi sebi. “Finlandiaks” ristitud paneelikate man ronis märg kass krabinal elulõnga pidi rõdule ning kaskedel majade ees oli kiire esimesi kollaseid lehti poetada (näete, näete, meil on varsti uued, ilusad kasukad). Ainult pilvedel oli aega nii lõpmata hallilt ja laisalt üle taeva käia. Ehh, pilved, teate te üldse, et on hetki, kus ma teid tõsiselt kadestan, ikka selle veniva lennu pärast.

Ometi olin hoopis osaline selles asjalikkuse vandenõus, mis näikse olevat üleöö puhkenud. Pakkisin ühe punapäise tüdruku kollasesse vihmamantlisse, sõidutasin rongiga linna ja tööle. Nüüd ma veenan seda tüdrukut, et isegi Punase Viinakuu Kolhoosi värsked liikmed peavad nüüd natuke viisakalt kontoris toimetama. Aga õhtul, siis teevad nad sügise saabumise puhul vahest suure klaasi grokki. Igatahes, tere sügis!

Oo, ja ma leidsin mingeid uduseid pilte, tehtud sadamalinnas mullu umbes samal ajal.

sügis lihapoe hoovin

sügis lihapoe hoovin

natuke raudteed

natuke raudteed

turult koju, saatjaks baškiiride kangelase mõtlik pilk

turult koju, saatjaks baškiiride kangelase mõtlik pilk

naabrikoera ülitruu austaja, valvel ilmast hoolimata

naabrikoera ülitruu austaja, valvel ilmast hoolimata

ehtne nõiamaja, tegelikult siiski Amandus Adamsoni ateljeemuuseum

ehtne nõiamaja, tegelikult siiski Amandus Adamsoni ateljeemuuseum

puul on natuke punats, seinal seevatsu sõnum.

puul on natuke punast, seinal seevastu sõnum.

kui meil veel "pentagon" oli

kui meil veel "pentagon" oli

august 4, 2008 at 8:24 e.l. 2 kommentaari

“Vasakäärmuslik” rämps ei hävi!

“Kas sa veel kunagi blogida ka kavatsed,” küsis mult eile üks tuttav. Tõttöelda, ta pole esimene, kes selle kõlvatu küsimusega esineb.

No mis ma oskan öelda. On jah väga pikaks blogipuhkuseks kiskunud. Osa sellest ajast oli muidugi pärispuhkus, mida ma üritasin arvutisse vahtmisega üldse mitte risustada. Üldiselt õnnestus.

Teine blogistamist takistav asjaolu on olnud paratamatu mats-ja-maaühendus-stiilis taaskohanemine tööinimese eluga. See kohutav äpu tunne, et puhkusega oled kõik tööoskused lihtsalt ära unustanud. Kui samaaegselt on veel töömajas uued ülemused ja uued tuuled, mis nii ehk naa tavalisest rohkem tähelepanu nõuavad, siis ei jää ka nagu liiga palju aega internetis tolkneda.

Pealegi, kaks peni võtavad ka aega ja mitte vähe. 

Nii et ma ausõna ei ole jaksanud blogimise tegelda.

See on tõsi. Ja see on samas vale. Täpsemalt pooltõde. Päris õige on öelda, et ma vahepeal ei tahtnud blogisse ridagi kirjutada. Sest et…et…et…noh, ütleme välja, ma suudan ikka nõme õrnhing ka olla.

Mu blogimisisu muutus suhteliselt nullilähedaseks, kui sattusin ühes foorumis, kus am miskipärast vahel harva käin, lugema, et minu blogi olevat vasakäärmuslikuks muutunud. Minu blogi? Vasakäärmuslikuks? Selles mõttes, et äärmuslikuks. Ma, vabandage, jälestan igatmasti äärmuslust.

Sestap ajas see väide mind esmalt naerma. Seejärel aga ajas tulivihaseks. Et, kurat, kui sa ei ole tubli konservatiiv või majanduslikus mõttes liberaal, siis oledki kohe äärmusvasakpoolne? Et nii lihtne ongi äärmuslase silti külge saada.

Teisalt, ega mina ka ei tea. Ehk on mul lihtsalt ebaadekvaatne enesehinnang. Äkki ma olen siis kuidagi äärmuslane. Või mõjun sellisena. Mis tähendab, et mul on lihtsalt puudulik eneseväljendusoskus. Kui nii, siis oleks ehk parem vakka olla. Milleks risustada maailma (olgu või virtuaalset) mingi äärmuslikuna mõjuva mölaga?

Need mõtted tulid viimasena, jäid kõige kauemaks ning mõjusid miskipärast nii, et isegi linnukestest ja lillekestest ei tahtnud nagu väga kirjutada. Kangastus miskipärast pilt, kuidas keegi loeb ja mõtleb, et näe, vahest on need vasakäärmuslased ka päris inimesemoodi, vähemalt linnulaulu kuulavad. Noh, et ma olen nagu mingi ohtlik loom puuris või nii. 

OK, ma saan aru, et see on paranoiline reaktsioon, aga kõigis meis olevat mingi mikroannus paranoiku, räägivad mõned targad.

Igatahes leidsin siis igasugu vabandusi (enamlevinud on ülal kirjeldatud), miks mitte blogida. Uudishimulikele aga vastasin, et küll ma jälle kirjutan, kui aega saan. Kuni tabasin, just täna ja praegu, et kui ma nüüd kohe ei kirjuta, ei kirjuta ma sellesse blogisse enam ridagi. Ei iialgi.

Mis siis ikka, mõtlesin. Äkki polegi vaja. Las see teemaja uks vajub tasakesi kinni ja tolm katab tassipõhju. Las tulevad hallitus ja ämblikuvõrgud ja…nüüüh, eksole.

Ja siis, keset just hoogu koguvat magusat jonni ja enesehaletsust, taipasin, et ma olen ikkagi loll nõiamoor küll. Kohe väga loll. Aga seekord mitte niivõrd Väike Nõid, kuivõrd Kunksmoor, kes, mäletate küll, korstna otsas istus ja haledalt mediteeris, kuidas ta nüüd kohe alla hüppab ja end ära tapab.

Igatahes aitab. Ma tahan selle virtuaalse vaikuse vastu seina visata ja klirisevateks kildudeks lõhkuda. “Vasakäärmuslik” rämps ei hävi ja nõiamoor ronib korstna otsst alla ning seab teemaja taas korda. (:

Teretulemast!

Aga et ma ei ole vahepeal ka eriti blogisid lugenud, pean end vist esmalt blogosfääris toimuvaga taastutvustama. Sestap harjutan algatuseks ilmselt kätt mõne meemiga ja panen kirjaprooviks välja selle nutu ja hala siin. Autoterapiaaks ka, või nii.

Et siis, veelkord, tere jälle.

(kohmetult)

Pildi pääl on Kunksmoor, hetkel küll mitte just korstna otsas õnnetu, vaid oma armsa Trummi käevangus. Pilt tuli siit.

juuli 22, 2008 at 2:02 p.l. 11 kommentaari

Kurat, hapuks läinud pelmeenisupp ja uus kirjanduslik mäng

Kunagi ütles üks vastselt emaks saanud sõbratar, et midagi enese jaoks teha, lugeda, kirjutada, niisama lakke vahtida ja mõelda, saab ainult siis, kui titt magab. Üks teine lapsevanem, sedakorda noor isa, arvas jällegi, et kui sul on lapsed, siis unusta ära, et on veel mingi muu elu ja inimsuhted. Sa oled läbinisti kellegi teise oma.

Kahe kutsaga, kellest üks on titt, pole lugu palju parem. Viimati olen olnud ainult kas tööl või koerakarjane. Ja need harvad hetked, mis olen saanud olla lihtsalt endaga, on mul tõesti olnud jaksu vaid lakke vahtmiseks.

Nüüd siis, kasutades ära hetke, kus elukad magavad ja praktilise mõtlemisega sõberpoiss ehitab pisemale oma tuba, kuhu teda edaspidi natuke suure eest ja möllamisest rahunemiseks panna, katsun natuke ka blogistada ning soojendada kirjanduslikku pelmeenisuppi, mida Wild-loom teemaja trepi ette kallas. Ehk pole veel päris hapuks läinud.

Pealegi pakkus Myrt-Märt mulle mõni aeg tagasi analoogset meemi, mis seni tegemata on. Ehk rahuldab siinne nüüd ka teda.

Retsept on selline.

Haara endale kõige lähemal asuv raamat.

Ava see leheküljelt 123.

Otsi üles viies lause.

Kopeeri oma veebipäevikusse järgmised kolm lauset.

Saada see meem edasi viiele inimesele ja anna teada kes sulle saatis.

Mnjah, lähimat raamatut mul tänapäeval enam pole. Veel mõned nädalad tagasi oleks olnud, tooli all, mitu tükki. Tänapäeval on raamatud kuskil kõrgel koos susside, patjade, mänguloomade ja üldse kõigega, mida saab hammastega lammutada.

Võtkem siis sealt kuskilt kaugelt riiulist huupi. Nii…hops!…käes. Haa, päris asjakohane lektüür. Ülo Valgu „Kurat“ nimelt.

Ja vajalikud laused kõlvad nii:

Varem kujutati kuradit enamasti röövlinnujalgadega. Käes hoiab kurat sageli mitmeharulist konksu, mis on mõeldud põrgutule segamiseks. Mõnikord on tal ohvrite piinamiseks kaasas ka oda, vibu, nool või nui”

Informatiivne, eks. Näiteks ei ütle keegi, et kuradil oleks vaevatute jaoks natukene õlutki või midagi. Vist ikka ei taha põrgu kerida.

Muide, siin aknalaual on vist siiski veel üks raamat ja kui mu mälu mind ei peta, siis … Jah, ei peta, ka see on omal kombel kuradiraamat ning selles kõlaksid nõutud laused nii:

„Ma mainisin, et Adrian paika, kuhu häbematu käskjalg ta vedas, tagasi pöördus. Nüüd selgub, et see niipea ei sündinud. Terve aasta suutis vaimuuhkus saadud solvangust üle olla ja mulle oli alati lohutuseks, et alistumisel teda salakavalalt riivanud kihule siiski teatav hingeline kate ja inimlik õilistus ei puudunud.“

Kas arvasite ära, mis raamatuga on tegemist?

Et ma Wildi suppi kellelegi edasi anda ei oska, sest mu meelest on kõik seda juba helpinud, alustangi siinkohal hoopis uut kirjanduslikku mängu.

Arvake ära viimasena tsiteeritud raamatu pealkiri ja autor.

Kui ainult tsitaadist ei piisa, võin hiljem ka vihjeid juurde anda. Õigesti arvanule pakun näiteks küpsist. (:

aprill 13, 2008 at 11:41 e.l. 4 kommentaari

Kui krokodill Gena elaks jaapanis …

… siis laulaks ta sinisest vagunist nii. 


 

Päris jaburnummi, onju? Originaal on meeldetuletuseks siin.

märts 28, 2008 at 12:32 p.l. 6 kommentaari

Väike lihavõttemeem

Mulluste lihavõtete aegu loopis Larko mulle lihavõttemeemi. Siis olin sellises ajahädas, et üles noppida ei jõudnudki. Õnneks on lihavõtted aasta pärast põhimõtteliselt ikka needsamad, seega ongi nüüd paras aeg see meem eestikeelsesse blogosfääri lahti lasta. Seda enam, et kutsika kõrvalt millestki tõsisest nii ehk naa mõelda-kirjutada ei jõua.

Mida lihavõtted sulle tähendavad?

Eeskätt lapsepõlvehõngulist püha. Mu vanaema tähistas lihavõtteid nagu jõulegi. Mitte erilise usulise fanatismiga, kuid tubli luterlase kombel käis ta siiski ülestõusmispühal kirikus ja pärast värvis lapse st minuga mune. Pärast mängisin nende munadega igasugu asju, rongist külaskäikudeni või lihtsalt vaatasin pikalt neid imelisi mustrimaailmu, mida värvid või sibulakoored olid munakoortele tekitanud. Eriti kaunid „maastikud“ tulid just munakoorte ja tanguteradega. Täieline abstraktne ekspressionism.

Teiseks, kevadpühi võiksid nagu ka tähistada. Ainult et sedasi kenasti kevadise pööripäevaga kristlikud lihavõtted tavaliselt kokku ei sattu. Enamasti on nad ju ikka aprillis ja nii mul ongi tunne, et see kevad tuleb kuidagi mitu korda.

Aga seda küll, et ma saan suht kurjaks, kui soovitakse ilusat suurt reedet või kena vaikset laupäeva, sest see kõlab nagu „head suremist“ või „meeldivat kannatamist.“ Igatahes küüniliselt.

Tähistad sa kodus lihavõtteid?

Mune ikka värvin. Puhtalt lõbu pärast. Muna on kujundamiseks huvitav vorm.

Suur reede on aga saanud klassikaliseks ooperiklubi kokkusaamise päevaks. Viisaka lõivuna tähtpäevale kuulatakse (soovitavalt kell kolm päeval) ära see lugu.

Mida sa pühade ajal sööd?

Kuna pasha on ikka pööraselt hea roog, mida muul ajal ju kuskil ei anta, siis seda püüan küll süüa. Muidu midagi eriti lihavõttelist küll mitte. Need munad, mida värvin, jäävad enamasti söömata, sest ei raatsi ju, ilusad teised vaadata.

Peidad sa lihavõttemune?

Ei. Kuhu ma neid enda eest ikka peidan? Oleks veel lapsi. Kuigi, seda munade peitmise ja otsimise kommet pole vist Eestis üldse väga olnud. Vähemalt lapsepõlvest mina seda ei mäleta.

Värvid sa lihavõttemune.

Jah. Vt üleelmine vastus.

Millist värvimistehnikat eelistad?

Värvin kõigega, mis pihku juhtub. Pliiatsite, vildikate, vesivärvidega. On ette tulnud ka, et tekstiilivärvide, pastaka ja huulepulgaga. Mu meelest ongi just lahe vaadata, mida erinevate värvidega munajal pinnal saavutada annab.

On sul lemmikmarki šokolaadist lihavõttejäneseid?
Ei. Ma pole šoksiga üldse väga sõber. Ja kui söön, siis eeskätt bitterit. See jänesešoks on reeglina üks ilgem magus mögra.

Kes valmistab teil lihavõtteeine?

Kuidas kunagi. Eks pigem vist mina, sest ma kokkan üsna meelsasti.

Kas lapsed saavad ka mingeid kingitusi peale maisutuste?

Pole nagu ühtki last käepärast. Kui mõnele lapsele külla minema sattun, siis ühe mõnusa muna ikka kaasa võtan.

Paastud sa suurel reedel?

Ei. Kui aus olla, siis olin oma kristlikulgi perioodil pigemini veendunud, et paast, kui ta vajalik on, on pigem mõtte mitte õgimise küsimus. Järele mõtlemise aeg. Ausalt ja ilustamata või nii kuidagi.

Edasi annaksin sellesinatse meemi meelsasti Kukupaile ja Ramloffile ja Annelile, aga kui keegi muu tahab, siis võib ka vabalt võtta. Ja kui mõni blogitu vastata tahab, tohib seda siinsamas teha.

märts 23, 2008 at 3:56 p.l. 1 kommentaar

Lahmivad vastused Kukupai provokatsioonile

Kukupai, va põrguline, käsib mul järgnevatele küsimustele vastata, sealjuures veel mõtlemata. No, olgu siis. 

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?

Sain. Kaks roosi sõpradelt, ühe Ühispangalt. Vanamees tõi marmelaadi ka.  

2. Mida sa hetkel mõtled?
Kardetavasti selle küsimustiku täitmisest.
 

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?

Winny Puhhi “Vanamutti”, mul kolleeg kuulab seda tööl, sest kodus on väikesed lapsed, miska seal ei saa.  

4. Milles oled andekas?

Lobisemises, ka kirjalikus. 

5. Mida sa ei suuda teha?
Sihikindlalt sitta keerata, spordisaateid vaadata, kitsejuustu süüa.
 

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Harju Uudistesse tööle läinud (Halloo, sm Margus Soom, kas sind on juba petisena vangi pandud?).
 

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Berliini, Iisraeli, Katalooniasse, Riiga, Helsingisse ja Kuressaarde.
 

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Kas “Komissar Rexis” Rexi tohiks?
 

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Ma olen lapsest saadik arvanud, et piisab ühest soovist – õnnelik tahaks olla. 
 

10. Kas koer või kass?

Mõlemad sobiksid. 

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?

Arstiks. Ei ole mul seda mullatöö soont.  

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?

Kui saaks kuidagi va´ Grassi Günteri Eestisse ja presidendiks, kohalikest Ilvese teist korda. Ja blogijaist … äkisti Katrin Saksa? 

13. Kes on su guru?

On päris palju inimesi, kellest ma ühel või teisel põhjusel väga lugu pean, aga sõna “guru” ajab mind peaaegu oksele, seega puudub sihuke loom.  

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?

Gabriel Garcia Marqueze “Armastusest ja teistest deemonitest” 

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?

Kärsitus, kohatine emotsionaalne põdemine, lühinägelikkus (täiesti füüsiline). 16. Sinu parim tegu senises elus?
Elamine. 
 

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?

Oh jumal, sellele küsimusel vastamiseks peaks esmalt defineerima kaks sellist kummipaelmõistet nagu “jumal” ja “armastus”, et siis öelda, kuidas nad suhestuvad. Minu jaoks isiklikult tähistab sõna “jumal” küll eeskätt teatavat maailmakorda või toimimist, ilmaruumi püsimise imet, millel pole inimlike emotsioonidega just väga palju pistmist. 

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?

Vaevalt, et julgeksin midagi kõigile soovitada. Maitse üle, nagu teada, ju suisa kakeldakse.  

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?

Käib see dalmaatsia koerte arv küll.  

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?

Ma ei tea ühtki, kelle vastused mind ei huvitaks, seega kõik, kel viitsimist, võivad küsimused üles noppida.

märts 12, 2008 at 3:29 p.l. 7 kommentaari

Portselan on inimelust tugevam

Tulime hommikul pärast pommitamist Tallinna vaatama, mis on saanud seal koolis käivast vanemast õest. Läksime mööda Harju tänavat ja seal, Kuld Lõvi varemete vahel, ühe müürijupi peal seisis õrnroosa portselanist tass, täiesti terve. Kuidas ta küll niiviisi…,“

Nõnda rääkis mu kunagine klassijuhataja märtsipommitamise järgsest hommikust.

Tõepoolest, kuidas ta niiviisi? 463 surnut, üle 20 000 kodutu, varemed ja siis see tass. Täiesti terve. Ometi õhkrõnast materjalist, nii lihtne lõhkuda lapsegi käes. Ja nüüd kuidagi ainsana „elus“.

See lugu painab mind aegajalt, nagu painas vist ka jutustajat. Vahest just seepärast, et oma jaburuses, mõistusevastasuses näitab just see, kui haige ja mõitsusevastane on, et me inimesed teisi omasuguseid puhuti massiliselt tapame, nimetades seda sõjaks ja leiutades selle põhjenduseks igasugu kõlavaid teooriaid ja ideoloogiaid.

Selle tassi saatus otsustati täna 64 aastat tagasi. Mulle aga meenub ka, kuidas ma kunagi arhitektuurimuuseumis praktikal olles pidin kirjutama pressiteateid fotonäitusest, mis rääkis segipommitatud Dubrovnikust. Neil fotodel olid samuti varemeis majad ja varemete vahel nipsasjad, nõud, maalid seintel – kõik asjad, mis oma omanikud üle elasid. Omanikud, kes surid lollil ja vägivaldsel moel.

Huvitav, kui mitmed taolised tassid peavad meile ühtaegu näkku nutma ja irvitama, et me enam inimetega nii ei teeks?

Pildil on Kuld Lõvi veel oma täies hiilguses. Pilt pärit siit.

märts 9, 2008 at 4:04 p.l. 2 kommentaari

Tartu – linn, mida ma ei salli

Arni kurdab, et osa tartlasi arvab, Tallinnat ei saagi armastada. Minuga on ristivastupidi. Ma ei suuda kuidagi armastada Tartut. Või mis armastada, mul on selle linna talumisegagi raskusi.  

Puhuti on mul seepärast kohe piinlik, sest Tartus elab ometi hulk häid ja toredaid inimesi, kellele see linn sobib. No kuis ta saaks siis nii halb olla? Pealegi, kui hästi järele mõtlen, on mul ju Tartuga ka mõned ilusad mälestused seotud.

Ometi, alati, kui pean Tartu minema, hakkab mul kõige otsesemas mõttes maos vastikusest pööritama ja kui ma seal kohal olen, röögib enamasti iga ihurakk “vale koht, vale koht, valeeee kooooht!” 

Tõenäoliselt on (peamine) põhjus selles, et sain varases lapsepõlves lihtsalt Tartu-trauma. Käisin nimelt Tartus silmaarstil. 

Tõusta ja Tartu poole sõitma hakata tuli hommikul hirmvara, kohale jõudes olin unine ja näljane. Sellisena tuli aga tunde arstijärjekorda oodata ja enne, kui päris arstile sai, taluda veel närvilisi tigetsevaid õdesid. Seejärel käidi miskipärast söömas mingis jubedas kohas, kus alumiiniumkahvlid isegi mu lapsekäes krussi läksid ja söök jube maitses. Huvitav, võis see “Võit” olla või oli tal mingi muu nimi?  

Igatahes, kui öeldakse “Tartu”, kerkivad minu silme ette  esmalt silmakliiniku jubedad koridorid ja need alatasa lömmis kahvlid. 

Teine asi on, et Tartus tundub mulle, lendleb ringi mingi naljakas konservatiiv-boheemlik vaim. Noh, et ühest küljest joome end kuskil laua alla, magame kus ja kellega juhtub ja kanname ilmtingimata triibulisi sokke, aga teisalt oleme igaks juhuks hästi konservatiiv-matšo-isamaaliste vaadetega. Lühidalt, miski taoline maailmanägemine, mille leebeimas otsas on In Boil ja rämedaimas võib-olla juba neonatsid, keda seal linnas ka näikse väljapaistval hulgal olevat. Kuna sedasorti mentaliteet on minu jaoks üks kõige vähem talutavaid, tunnen end iga kord Tartu minnes nagu vaindlase pesas. *

Kolmandaks suudan mina, kes ma muidu olen üsna kobeda ruumitajuga ja orienteerun vaistlikult üsna hästi ka päris võõrastes kohtades, Tartus alati kuidagi ära eksida. Viimati trampisin omast arust kesklinna minnes täpselt vastassuunas, tilkusin lõppeks lörtsist, olin läbinäljane ja veendunud, et see linn lihtsalt kiusab mind. Teeb ilmselt mingeid nõiaringe, et mind ära eksitada.**

Nii ongi, et alati kui mul tuleb Tartu minna, püüan end paaniliselt veenda, et tegelikult seal pole hullu midagi. Et isegi ilus on vahest olnud.

Et Miliuse õu on kord lumega ilus olnud ja tema maja on mind sõbralikult vastu võtnud. Et bakatööd kirjutades oli kunagi Liivi tänava arhiivis üsna vahva istuda ja üht prillidega noormeest koleda gooti kirja lugemisel abiks moosida. Et ükskord, veel piiparite ajal, sai nalja, kui vahetusüliõpilasena Tartus viibiv kursaõde mind ja mu kaaslast, kes me kuskil napsitasime, enda erakasse magama ootas ja nimetet kaaslase piiparile sõnumit saata üritas. Tema tekst oli: “ Saada vähemalt Kati Zavodi, tahan magada.” Neiu, kes teate vastu võttis, sai sellest aga omamoodi aru ja edastas: “Saada vähemalt Katiga voodi, …”   Et nagu lõbus ju, eksole. 

Ometi, üheksal juhul kümnest ei aita lahedad mälestused ka. Ebameeldiv tunne jääb peale ja kui just surmahäda pole, siis ma Tartu ei lähe.  

Iseenesest kurb, sest nii ma näen üliväga harva kõiki neid häid inimesi, kes seal elunevad. Nii et kui keegi oskab, võib mu Tartu-allergia välja ravida, aga lihtne ei saa see vist olema.

________________________

*Usun küll, et mu Tartu-taju võib siinkohal olla väga vildak ja see pole üldse mingi domineeriv Tartu menatliteet, aga, mis parata, minu pisike aju (ja ehk ka meediakuvand Tartust) näitab seda linna mulle just kuidagi nii. 

.** Küllap tuleb see eksimine tegelikult sellest, et olen juba Tartu jõudes kuidagi pinges, turris ja paanikas, et mul tuleb seal olla, ning selle nahka läheb suunatajugi.  

märts 5, 2008 at 3:03 p.l. 43 kommentaari

Igaüks PEAB raamatu kirjutama?

“Ma koguaeg ootan, millal sina siis kirjutama hakkad,” küsis kodulinnas kohatud ammune tuttav.

“Eee…ma…ee…no koguaeg ju midagi ikka kirjutan,” kohmasin natuke arusaamatuses. “Ei, ma mõtlen ikka päris raamatut. Nii paljud ju kirjutavad ja sina olid ikka kirjutaja laps…,” 

Khm. Mis ma peaksin siis nüüd ütlema? Või tegema? Sest, kui aus olla, pole mul mitte mingit tahtmist raamatut (st tubli ilukirjandust) kirjutada.  

Ei ole kohe mingit kirge, sisemist sundi ega veendumust, et ma seda hästi teeksin või maailmale midagi üliolulist ütleksin. Pigem usun, et on miljon ja üks inimest, kes seda minust kordi paremini teevad.  

Üldse, mis tähendab, “olid kirjutaja laps”?

Inimeselt, kes kooli ajal kenasti laulis, ei nõuta, et ooperi kirjutaks. Temast võib vabalt saada niisama muusik või isegi lihtsalt muusikanautija. Healt joonistajalt ei nõuta ka ilmtingimata maalikunstnikuks hakkamist, et kui ei hakka, on anne untsus või nii kuidagi. Ammugi ei pea kooliaegsest tublist sportlasest ilmtingimata olümpiavõitja saama. Miks siis “kirjutaja laps” ei tohi piirduda kröömikese ajakirjanduse ja isikliku verbaalse lõbuga näiteks blogis? 

Kas on kirjutamine see ainus tõsine või mõistetav looming, mis, erinevalt muudest, peaks nagu kuhugi, trükipressi alla, paberile ja hästilõhnavasse köitesse jõudma? Või siis, just vastupidi, kirjutamine arvatakse ehk olevat nii lihtne töö, et kel juba miski kirjaoskus on, võib selle abil vabalt mitu raamatut sõnu täis raiuda?  

Igatahes olen ma viimastel aegadel ka mitmetes suvalistes naisteajakirjades kohanud vahelduva eduga soovitust elus kindlasti üks raamat kirjutada. Ikka koos nõuannetega juukseid värvida, soojale maale sõita ja uusi koogiretsepte katsetada. 

Ja ikkagi ei ole ma kindel, et igaüks peab maailma mõne uue raamatu sigitama. Peab siis või? 

Pildil üks Iiri munk meenutamaks aegu, kui oli hoopis nii, et iga mees ei kirjutanud mitte ise, vaid koopeeris usinasti kirjutatut. Pilt siit.

märts 3, 2008 at 11:16 e.l. 19 kommentaari

Vanemad postitused


Kalender

september 2021
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930