Posts filed under ‘feministi nurgake’

Soorollidest ja sadomasost ehk Kuri Feminist selgitab

Kuri feminist astub poodiumile. Kohendab kostüümi, musta rangelõikelist. Seab paksuraamilised prillid ninale. Kohendab, silub niigi sirget soengut, võtab mustast mapist lehe ja alustab.

Khhhmm..mnjah, tundub, et olen suutnud vist pisikese tormi lahti päästa.

Säherdune tunne on, et tuleks vist paar sõna selgituseks öelda.

Nimelt, mida mina olen  alati ja peamiselt silmas pidanud, on, et bioloogilisest soost ei saa ega tohi teha mingit sotsiaalse identiteedi nurgakivi. Pigem tuleks sugu kui bioloogiline antus ja sugu kui sotsiaalne konstruktsioon  ühiskonnaelu korraldades lahus hoida.

Ei ole, või noh, kahjuks sageli nii mõnegi arvates on, aga minu meelest ei peaks olema nii, et naise koht on köögis ja mehed ei nuta vms. Tahab moor lennukit juhtida, andku minna. Tahab mees patja nutta, lasteaiakasvatajaks hakata või hoopis küüned roosaks lakkida, kontsaga kingad jalga panna ja šoppama minna, jumala eest andku ka minna. Kelle asi!

Mis puutub erootikasse või pornosse (mida keegi kuidas nimetab), siis, jah, on teatava osa  (muide, vastavasisulisest kogutoodangust vist ikka üsna väike osa), mida ma pean alandavaks. Ja et ta on reeglina toodetud, pidades silmas, et vaataja-nautija positsioonis on heteromees, siis peamiselt naisi alandavaks.

Igatahes, kui mingi test mult küsib, kas ma arvan, et see on alandav, siis ma suht mõtlemata vastan, et on küll. See teisest küljest ei tähenda, et ma peaksin mõttekaks sedasorti pornoga aktiivselt võidelda. See võib küll olla minu meelest nõme, aga samas siiski piisavalt teisejärguline ja ohutu, et mitte oma aja-ja jõuvarusid sellele raisata. Nii et las olla, kuni selle pealt ei tuletata mingeid kaljukindlaid üldisi stereotüüpe selle kohta, mida kõik naised on või tahavad.

Kuri feminist teeb hetkeks pausi ja püüab põrandapraost välja sikutada hiiglakõrget tikk-kontsa. Köhatab.

Sadomaso on aga mu meelest veel sootuks keeruline kultuuriline konstruktsioon. See võib ilmselt üsna hästi olla domina jumaldamine (naise ülevääristamine, nagu pakkus eelmise loo kommentaarides Notsu). Võib aga ka olla, nimelt domina täielikuks objektiks, pelgalt valu ja alandust valmistavaks anonüümseks masinaks taandamine ja seega vist ikkagi alavääristav. Võib ilmselt olla ka teadlik vastastikkune mäng, kus teinekord võivad vahetuda ka rollid. Ja võib ehk olla ka lihtsalt sügava ängi väljendus.

Muide, Robert Mapplethorpe, kelle fotod seda sissekannet illustreerivad, on minu jaoks alati väga oluline kunstnik olnud, kuid tema looming pole mulle mitte kunagi seksuaalset erutust tekitanud. Pigem mõjub see seksuaalsust pärssivalt.

Ometi on ta koguaeg, pea iga pildiga, suutnud puudutada minus midagi…midagi väga sügavat, väga valusat, väga olemuslikku.

Banaalne kujund, aga ausõna, tema pildistatud maailm justkui lõikaks väga terava esemega (skalpell? žilett?) lihasse ja hinge. Lõikaks läbi kõige, viimse põhjani, isikliku kõige ärapeidetuma valuni välja.  

Aga jah, nagu öeldud, seksiga pole sel jälle eriti pistmist. Kusjuures mees ise on jällegi öelnud umbes nii, et ta polevat pildistanud midagi, mida ta poleks ise teinud. Niisiis on ta looming kõike muud, kui puhas kunst, eksole.

Ilmsesti ongi sellised asjad nagu seksuaalsus, valu, õnn, alandus jms, nii tugevasti seotud mingite kogemuste, mälukildude, hoiakute, peidetud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud emotsioonide ja veel miljoni asja segapudruga, et siin on võimatu tõmmata selgeid eraldusjooni, mis on mis, või kuidas see mõjuma peab, mõjuda võib. Kogu lugu läheks absurdiks või halvemal juhul mõttepolitseiks kätte ära.

Sestap, inimeste isiklikud fantaasiad las olla, aga ühiskond mu arvates küll ei tohiks kultiveerida jäiku soorolle ja alandamist (kama, kelle või mille) kui mingi täitsa OK normi.

Kuri feminist heidab pilgu saalile. Kohendab taas prille. Võtab paberi, paneb kausta. Sulgeb kausta. Lahkub. Tahvlile võib jääda kiri: kui Mapplethorpe huvitab, vaata siit.

PS vabandan, et teine piltidest on tsenseeritud, aga muud variandid ei anna ennast netist kätte.  

oktoober 8, 2008 at 1:38 p.l. 54 kommentaari

Feminist küll, aga kuhu sotsialism jäi?

Sirje ja Kukupaikese eeskujul tehtud feminismusetest ütleb, et

“You scored 83% Gender-Abolitionist, 40% Sexually Liberal, and 0 % Socialist”

Null prossa sotsialist? Khmmm? Nojah, samas loogiline, ma arvasin järjekindlalt, et pmst sobib sooliseks diskrimineerimiseks mistahes ühiskonnakord ja järelikult ei saa diskrimineerimisest üle pelgalt ühiskonnakorda muutes.

Aga täpsemad tulemused siis siin. Ega nad mu kohta väga valed olegi, pigem üsna õied. *

Your result for The Feminism Test…

Gender Abolitionist

You are the Gender Abolitionist type of feminist. This means that you feel the best way to destroy patriarchal oppression is to rid ourselves of misguided gender roles, and instead live in a society that does not make such marked assumptions about gender differences. The Gender Abolitionist is culturally radical, but rather conservative when it comes to sexual liberation and politics. You have a strong sense of human rights for all. In fact, you are actually a very moral person. You don’t see people in terms of gender and are thus very philosophical in order to perceive the world in such a manner. You think people shouldn’t identify others in terms of gender. When most people see a person, the first thing they think is “That person is a woman” or “That person is a man”, but they do NOT think “That person is a short-fingernail”. Most make someone’s gender their IDENTITY, but fingernail length would never be considered part of their identity. A gender abolitionist would claim gender should be like fingernail length–it shouldn’t be part of someone’s identity. By making gender a part of identity, difference is emphasized and oppression is often justified. Thus, gender shouldn’t be regarded to such a large extent by society. You are mostly concerned with seeing women become fully equalized with men by eliminating gender roles, as these roles oppress women.

The other feminist types:

The Housewife

The Marxist

The Liberal

The Liberal Extremist

The Gender Abolitionist

The Radical

The Gender-Liberal

The Revisionist

Take The Feminism Test at HelloQuizzy

__________

* tahtsin küll kirjutada “õiged”, kuid üle lugedes nägin, et sõrmed olid sellest teinud omatahtsi “õied”. mis siis ikka, õied kah ilusad asjad. elu on lill retoorika jms eks 🙂

oktoober 4, 2008 at 7:58 e.l. 7 kommentaari

Õpetage oma pojad nutma, palun!

Mehed ei nuta! Poiss peabki kaklema! Mis sa hädaldad nagu eit! Ole mees, võta ennast kokku! Ega mehed ei räägigi oma muredest, ennemini uputavad selle viinasse.

Kuidas tundub? Olete nende lausetega nõus?

Briti teadlane Edward Dutton arvab eilse koolitulistamise tausta analüüsides, et Soomes olla vägivaldne meeskultuur.

Ta väidab, et:

* Soome mehed ei suuda oma tundeid väljendada.

Kui mees räägib palju, siis peetakse teda naiselikuks. Soomlane olla tähendab olla väga mehelik, sa ei tohi oma probleemidest rääkida.

* Emotsioonitu ja karm olemine oli staatuse saavutamiseks oluline.

* Üksindust peetakse normaalseks seisundiks.

* Perevägivald lokkab umbes pooltes kodudes. Täpsemalt on seda kogenud 40% naistest.

* Ja seda ka veel, et kutseharidus on ühiskondlise arvamuse kohaselt sügavalt alaväärtuslik ja kutsekoolis õppija on jobu. Laias laastus, arvan ma, tähenda see siis ka, et sihuke lihtne töömees on üldse jobu.

Paraku ei näe ma selles jutus midagi, mida ei saaks üks ühele Eesti meestele üle kanda. Üks Euroopa ääremaade depressiivne macho-kultuur kõik.

Aga üldiselt tahaks küll paluda, emmed, õpetage oma lastele, et elu ei ole võitlus ja mehed nutavad küll, kui vaja. Nutavad, mitte ei tulista. 

september 24, 2008 at 1:03 p.l. 21 kommentaari

Minu (eba)erootiline keha

Üks mu sõbratar tunnistas hiljuti, et ta ei suuda mehekeha kuidagi vaadata kui midagi neutraalset, kui lihtsalt keha, et see on tema jaoks ikka ja alati erootiliselt laetud. Veidi hiljem jõudis ta tõdemuseni, et tegelikult tajub ta ka oma keha enamvähem pidevalt seksuaalsena.

Pidin tunnistama, et minuga on vaat et ristivastupidi. Tajun oma keha enamasti lihtsalt kehana, vähimagi seksuaalse varjundita.

Sealjuures on hulk tegevusi või olukordi, nagu vannis vedelemine, ujumine, kiire kõndimine, ronimine, jooksmine ja muud füüsilised pingutused, sooja vihma all lonkimine, päikeselaigus külitamine, pehmesse kampsunisse või isegi kaissu pugemine, mida ma tajun ülimalt kehalistena. Neil juhtudel tunnen ma end täiuslikult oma kehas kohal olevat ja see meeldib mulle. Ainult et sel kõigel pole mingit pistmist seksuaalsusega.

Kui päris aus olla, siis mulle hullupööra meeldiks, kui enamik aega olekski mul lihtsalt keha, selline täiesti sootu, sest enamike tegevuste juures pole ülepea oluline, kelle keha neid toimetab. Näiteks praegu kirjutades olen ma ju vaid mõtlev aju, kummargil selg, klõbistavad näpud, silmad ekraanil, ei muud. 

Samavõrd ei ole vahet, kes täpselt sõidab rongis ja loeb raamatut või küpsetab pannkooke. Keha on keha. Lihtsalt keha. Nojah, ja siis vahepeal võiks ideaaljuhul saada valida, et mis soost keha parasjagu vaja läheb, mehe või naise oma. Nagu vajutaks nuppu ja plõks! Oleks mees, ning siis jällegi plõks! ja naine.

Mul nimelt esineb aegajalt kiiks, et on tegevusi või olukordi, mille juures ma eelistaksin pigem olla mees. Näiteks meeldiks mulle hullupööra olla ükskord vanamehetoi, kes susside lohinal ringi siiberdab ja teed keedab. Või siis vahel, mingites täiesti argistes tegevustes, nagu suitsu süütamine, mantli selga panemine, toolikorjule nõjatumine, tajun ma mingit klõpsakat, mis ütleb, et praegu oleks kuidagi õigem poiss olla. Mu vanamees, muide väidab, et ma teengi neil puhkudel väga poisilikke liigutusi.

Aga see selleks, enamik aega olen ma, kui Mare Kandrelt laenata, oma tisside ja emakaga rahul.

Igatahes, tulles tagasi peateema ehk keha kui erootilise või erootikavaba objekti juurde, pean tunnistama, et tavaliselt võtan ma ka teiste inimeste kehi kui lihtsalt inimeste lihtsalt kehi. Ka puudutades. Näiteks sõbralikult kallistades või nii.

Mul peaaegu ei esine sellist puhtfüüsilist laksu, et ooooh! mihuke keha, ma tahan, tahan, tahan seda. Õigemini, kui järgi mõelda, siis on esinenud vist vaid ühel korral. Tookord paiknes ihaldatava isik, üks tõmmu daam, “Tallinna” hotelli aknal, ja mina sõitsin mööda. Hea, et bussis olin, mitte näiteks ise autoroolis, sest hetkeks kaotasin küll igasuguse muu taju peale selle akna ja inimese jõllimise ja vabalt oleks kraavi keeranud.

Või, oot, siiski, üks saksa preester, kes oli tõesti pikk, väga hää rühiga, sutaan nagu valatult seljas istumas, tekitas mus ka kord tunde, et hetk veel ja ma lähen teda konkreetselt murdma. Või, ei, see tunne siiski ei tekkinud vaid peale vaadates, see hakkas kujunema, kui preestrihärra alustas lõõpi teemal munkade ja nunnade abiellumise võimalikkus.

Nii et see, mis rohkem või tegelikult erutas, oli ikkagi tekst ja mäng, mitte tema hea väljanägemine. Enamgi veel, on minu meelest küllalt olukordi, kus inimene, keda ma puhtfüüsiliselt üldse ihaldusväärseks ei peaks, muutub selleks vägagi, kui mingi kontekst klapib.

Jah, erootiliseks saab inimest eeskätt rääkida ja mängida ja puhtfüüsilistel näitajatel ehk kehal on sealjuures teisene roll.

Ehk nagu mulle kunagi meeldis öelda, seks on vestluse jätkamine füüsiliste vahenditega.

Mitte et ma arvaksin, et inimene seksides peaks lakkamatult mulisema nagu spordireporter. Küll aga, et kui pole olnud teatavat intellektuaalset ja märgilist klappi, ei tule seksist midagi mõistlikku välja. Jääb ainult nüri nühkimine, olgu või piltilusate inimeste vahel.

Ja et ma enamike inimeste puhul sellise kontakti ja klapini ei jõua, ei muutu nende kehadki minu jaoks ka ilmaski erootilisteks, kakerdagu nad mu ümber või ihualasti ringi. 

See pikk ja haraline jutt sai siis nüüd kirja ühe veel pikema ja haralisema vestluse jätkuna. Kes julgeb, võib omalt poolt arvamust avaldada. (:

Vannipilt: järjekordne Bonnard

veebruar 19, 2008 at 10:18 e.l. 39 kommentaari

Väikesed lapsed ja suured seksikiisud

Käis kõva vaidlus teemal, kas panna lasteajakirja kaanele poppstaarike, kes lastele, eriti tüdrukutirtsudele küll väga peale läheb, kuid kelle immits on sealjuures üsna pornograafilise piiril. Kolmveerandalasti pildid, ühemõttelised ja väga labased poosid ja ilmed. Kõik röögib, et pane mind, olen kõigega nõus. 

Tšikk kaanele” arvamuse pooldajad ütlevad, et lastele ta meeldib, ja et teised staarid on ka sekspommid ja et lapsed teavad nii ehk naa, kuidas need asjad käivad. Vaata lapsukeste Rate´i pilte, eksole. 

Tšiki kaanele toppimise vastaste argument on, et lastele ei pea varakult mingeid labaseid sekspomme otse eeskujuks tooma, või ei pea nende kuulsust vähemalt teadlikult suurendama. Selliste staaridega lehvitamine viibki sinnamaale, et viiesaastased võtavad vääneldes väljakutsuvaid poose ja et laps, vähemalt tüdruklaps, õpib end peamiselt seksobjektina määratlema ja hindama. 

Ma ei teagi nüüd. Ei tahaks idealiseerida ega isegi mitte normaalseks pidada puritaanlikku olukorda, kus laps seksist midagi ei tea. Pole vanemaid suudlemas ega kallistamaski näinud ja häbeneb oma keha, mis hirmus.

Kui kuulsin inimesest, kes arvas, et netipedofiili kätte jäänud pisipiiga probleem on, et ta ei häbene oma keha, sest tema vanuses juba võiks, siis ma sain üsna kurjaks. Miks peaks inimene hakkama mingit vanuses oma keha häbenema? On keha siis midagi kõlvatut või?  

Teisalt pean tõesti õõvastavaks ka seda, kui juba eelpubekad end sekspommidena kujutlevad ja kui tüdrukud õpivadki peamiselt pandavad asjad olema. See hävitab nende inimväärikust ja lisaks, vähemalt minu meelest, rikub tegelikult ka elutervet inimlikku seksuaalsust, mis kindlasti ei piirdu kõige labasemate pornopiltide maailmaga. 

Et siis, kust, millal ja kuidas peaks laps saama oma teadmises seksuaalsusest?

Vanematelt. Aga veel?

Kas ja mis roll on ühiskonnal, reklaamil, ajakirjandusel? On selge, et täiskasvanutele suunatud meedia on ikka rohkem ja vähem seksvihjeid täis. On sama selge, et lapsed tarbivad sedasama täiskasvanute meediat suurte kõrvalt nii ehk naa. Kes suurte hulgas popp on, on seda ka laste jaoks.

Aga kas on siiski OK, kui otse lastele suunatud meedia eksponeerib kedagi, kelle immits kõigub popp-ja pornotähe piiril, isegi, kui lasteajakirja on leitud suhteliselt riides pilt?

Pildistaar on Rihanna, kes küll polnud kõnealuse vaidluse põhjustaja, kuid kelle kohta ma olen kuulnud mitmeid lapsevanemaid ohkamas, et nende pistütred sooritavad selle tibi vihmavarjulaulu saatel siivutuid liigutusi. Seega natukene lugu illustreerima ehk sobib.

jaanuar 10, 2008 at 2:36 p.l. 56 kommentaari

Soome naised on loomu poolest koledad…

 

Meil Eestis on vedanud, meil on ikka ilusad tüdrukud. Soomes näiteks ei ole ühtegi ilusat naist.“

Misasja?“

Ühtegi ilusat naist ei ole Soomes, noh.“

Kuule, ära tee järeldusi nende kolme purupurjus vanamoori järgi, kes Tallinnas lällavad.“

Ma ei teegi. Seal koha peal on ka kõik koledad.“

No ei tea, ma oleks küll vähemalt Helsingi vahel päris palju jumala ilusaid tšikke näinud…“

Häh, need on kindlasti kõik Eesti tüdrukud.“

A sa mine teinekord sadamast kaks sammu kaugemale, näed Soome tüdrukuid ka, on ikkagi päris ilusaid.“

Aga ühtegi normaalset tüdrukutebändi neil ikkagi ei ole.“

Misasja?“

No nagu normaalset tüdrukutebändi pole Soomes.“

Otsin sulle YouTube´ist mõned või?“

/…/

Hea küll. Ega nad välimuselt ei olegi koledad, nad on sisemiselt. Soomes on see võrdõiguslus nad ära rikkunud. Meestel ei ole enam võimu ega midagi. Eestis on naised ikka naised.“

Umbes selline dialoog oli mul ja ühel meesinimesel, olgu ta nimi näiteks XX või Härra Kesiganes. Sest sellist juttu ajavad ikka päris paljud.

Minu meelest on küll kuidagi halekoomiline rääkida sellest, kuidas ainult meil Eestis on ilusad tüdrukud ja mujal, näiteks juba Soomes, on nii kolekoledad. Nagu need tüdrukud siis üldse nii palju erineksid, eksole.

Pealegi jõuavad kõik need jutud varem või hiljem sinna, et meie tüdrukud on ilusad just loomu poolest, sest nad on hirmsast feminismusest rikkumata.

Meenub üks doku, kus näidati Ida-Euroopas naisejahil käivaid britte.

Üks seal oli kätte saanud mingi Eesti tibu ja rääkis, et talle nii meeldib vaadata, kuidas naine on kodune ja teeb päevad läbi majapidamistöid, pühib põrandat ja peseb nõusid ja on sealjuures nii alandlik ja tänulik. Koll kurtis, et briti naised küll nii nunnud alandlikud pole enam ja mees ei saa end nende juures üldse suure ja targa ja võimsana tunda. Et see on ikkagi nii mõnus, kui sa tunned, et naine on sinust sõltuv ja teenib sind.

Kaamera siis näitaski naist, kes napis heledas kleidis käpuli põrandat küüris. Mees lösutas laua taga ning jälgis teda, pilgus segu ihast, patronaažist ja despotismist.

Brrrrrrrr!

Noh, ma saan aru, et mingi nukra briti luuseri jaoks on alandlik orjatar kuidagi ideaalne. Sihuke normaalse enesehinnaguga naist nii ehk naa ei saa.

Aga miks ometi täitsa normaalse sotsiaalse positsiooniga Eesti mehepojad ka nii arvavad?

Brrrr! Veelkord.

 

PS. Kuidas muidu Soomes tüdrukutebändidega on, saab vaadata mo vanamehe juurest. Siit ja siit ja siit, näiteks.

Tibi pildil pole ei Soomest ega Eestist, lihtsalt reklaami puhastusvahendeid.

 

 

jaanuar 6, 2008 at 2:48 p.l. 22 kommentaari

Rohkem mehi lapsepuhkusele? Aga miks mitte?

Naistest ja nende palgast me juba rääkisime. Räägiks nüüd ka meestest. Täpsemalt sellest, miks mehed ei taha lapsepuhkusele jääda?

Päevaleht tutvustab värsket uuringut, mille järgi kasutab vanemahüvitise võimalust vaid kaks protsenti meestest. Kaks protsenti, see on ikka üliväga vähe. Aga miks? Miks ei sünni issil lapsega koju jääda? 

Majanduslik põhjendus ehk kes siis perele raha teenib, jääb sellesama vanemahüvitise tõttu justkui kõrvale.  

Ei usu ka, et isad lihtsalt ei taha lastega tegelda. Mu ümber töötab praegugi hulk noori issisid, kes räägivad särasilmil, mida head ja põnevat ja arendavat nad oma mudilasega teevad. Aga nad räägivad ka, hoopis vähem säravail silmil, et mitte öelda, kustunud pilgul, kuidas töölt koju jõudes on ikka nii põrguväsimus, et kui pisike tähelepanu tahab, siis ei jõua-aaaaaaaa, enam. Ehki ta-ha-aaaaks, eksole. Ometi, titega koju nad ei jää.  

Kas see on sellepärast, et kõik, ka isad ise, usuvad, et lapsega tegelemine on nii naistetöö, et mehed ei saagi sellega hakkama? 

Ma ei oska ju putru keeta, ma ei tea, kuidas last riidesse panna, issand, ma ei oska seda käru lükata, jne, jne, jne. Sellist kaeblemist olen ma ka meeshingedelt kuulnud. Tegelikult ju loll jutt, sest täiskasvanud arukas inimene mu meelest ikkagi suudab putru keeta, riidesse panna (ennast ja küllap siis ka teist)  ja käru lükata.  

Või ei taha mehed lapsega koju jääda, sest tööl seda ei aktsepteeritaks?

Vaadataks viltu, et oled ikka nohik ja tuhvlialune. Ja enam võrdseks ei peetaks, kampa ei võetaks. Vaikselt otsitaks ehk vallandmisvõimalustki.   

Või ei tunne eestlane lihtsalt seadust? Äkki suur osa mehi ei teagi, et nad võiks ka koju jääda ja vanemapalka saada? 

Teiseks, kas meil oleks tegelikult üldse vaja, et isad senisest rohkem lastega koju jääks?

 Ma isiklikult arvan, et sellest oleks küll kasu. Esiteks isale, kes saaks võimalikult vara lapse kasvamisprotsessis osaleda ja teiseks lapsele, kelle jaoks issi poleks  enam onu, kes hilja õhtul töölt tuleb. Lapse (emotsionaalse) arengu jaoks võiks see ju oluline olla.

Teiseks emale, kes ei oleks väga pikka aega kodus lastekarjas, mis ilmselt kogu rõõmu juures on siiski ka kurnav, sotsiaalselt isoleeriv ja halvemal juhul ka tööoskusi vähendav.  

Kolmandaks, see kindlasti korrastaks tööturgu. Jääks ära või vähemalt väheneks suhtumine, et noort naist tööle ei võta, see võib rasedaks jääda ja lapsepuhkusele minna. Samahästi võiks ju mees lapsega koju jääda.  

Ja kui me nüüd otsustame, et isad ikka võiks rohkem lastega koju jääda, siis kuidas seda saavutada? Kas nii, et mingi aja jooksul olekski ainult isadel võimalik lapsepuhkusele jääda? Või kuidagi meelitades, et mingist ajast alates saaksid näiteks isad koju jäädes soodustusi? Paremate tingimustega vanemapalka? Veel midagi? 

Igatahes nüüd tuleb see klassikaline küsimus, et mida teised arvavad?

Pildil on tegelased…noh, arvake ära, mis filmist. (:

detsember 4, 2007 at 3:30 p.l. 15 kommentaari

Naisele naise palk?

Naiste keskmised sissetulekud jäid eelmisel aastal meestele enam kui 3000 krooni ehk 28 protsendiga alla, kirjutab Postimees. Konkreetsemalt rääkides oli naiste brutotulu kuus keskmiselt 7655 ja meestel 10 683 krooni.

Lisatud on ka statistikaameti kommentaar , et sellest faktist ei saa järeldada, et mehi ja naisi koheldakse ebavõrdselt, sest pole tõestatud, et samal ametikohal töötava mehe ja naise tasu oleks erinev.

Õige, ei ole tõestatud ja ei saa järeldada. Aga kas midagi saab? Mida?

Kas siit on OK järeldada (oletada?), et naised töötavad massiliselt madalamapalgalistel ametikohtadel? Kui jah, siis miks?

Arvatavasti seepärast, et naised on nõus minema tööle palga eest, mida mehed elamisväärseks ei pea. Hea näide on Tallinna trammijuhid, kelle hulgas ma pole aegu ühtki meest näinud. Väidetavalt just seepärast, et pingelist tööd tuleb teha sandikopikate eest. Ja naised teevad ega kobise. Miks?

Sest naised ei pea peret ülal pidama, neil ei olegi vaja muud kui taskuraha, mida hilpudele ja ilumöginatele kulutada. Naise koht õieti polegi tööl (solgivad meeste tööturgu) ja üldse on nad ju nii kanaajuga, et polegi vaja neile rohkem maksta. Nii ütleks šovinist.

Sest naistele on õpetatud, et nende töö, nn naistetöö on vähemväärtuslik. On õpetatud, et hea ja viisakas tüdruk ei ole trügija ega nõudja ega aja oma õigust taga (ka mitte palgaläbirääkimistel). Ja on õpetatud, et naine võib vabalt olla majanduslikult sõltuv, et on isegi parem kui ta on, natukenegi, sest mehe uhkus saab riivatud, kui naine temast vähem ei teeni. Lühidalt, naised on õpetatud alandlikeks ja vähenõudlikeks. see väljendub ka palgaküsimises ja saamises. Nõnda ütleks feminist.

Mida sina ütled? Millest tuleb naise madal(am) palk? Ja kas see tegelikult tähendab või ei tähenda ebavõrdset kohtlemist sügaval suhtumiste tasandil?

Teise Ilmasõja ajal tehtud pildil on lennukivabrikus töötavad naised

november 30, 2007 at 10:38 e.l. 34 kommentaari

Kuidas teha komplimente, mida saab vastu võtta

Tiia kirjutab enda pool, kuidas komplimente vastu võtta.

Kummalisel kombel mõlkusid minulgi täna komplimendid meeles. Ju siis on taas kuidagi õhus.

Aga mina tahaksin hoopis kirjutada, kuidas neid nii teha, et nad vastuvõetavad oleksid. 

Olen küllalt kuulnud, kuidas kiunutakse, et tänapäeval ei saa enam vabalt komplimente teha, sest seda peetakse kohe ahistamises ja solvutakse jne. Kõiges selles on veel ütlejate arvates sagedasti süüdi koledad väärastunud feministid. 

Tegelikult, aga … aga, on vist küll nii, et on komplimente, mida on rõõm kuulda ja neid, mille peale tahaks ütlejat jalaga lüüa.

Näiteks on mulle ja mu vanamehele mõnikord täiesti suvalised inimesed öelnud, et me näeme õnnelikud välja ning meid on sedasi koos hea vaadata. See on nii hullult ilus kuulda, et mul tuleb peaaegu alati rõõmupisar silmanurka.  

Mõni teinekord on mulle öeldud, et ma suisa säran. Ja jällegi ma olen rõõmus ja säran veel rohkem, sest hea, kui mu head tuju märgatakse. 

Vahel on Balti jaama parmud mulle hõiganud, et tere, ilus tüdruk. Nende peale ma just südamest ei rõõmusta, aga ei pahanda ka. Muigan lõbustatult.  

Ükskord ütles üks väga vana inimene, kes toimetusse helistas, et teie oletegi see tubli laps, kes mulle iga kuu ajakirjast vastu vaatab. Jällegi, mul südamesopp liigahtas sest “tublist lapsest”. Üks teine kord aga kuulsin väga pahaselt ja raginal alanud kõne lõpuks, ma olla hea psühholoog. Noh, ka kena kuulda.  

Aga teinekord on teisiti. On komplimente, mis ei ole siirad ja soojad, vaid kuidagi kleepuvad ja ilased ja üleolevad. Sõnad võivad olla ju samad, aga miski ütleja toonis, hoiakus, alatähendustes on nii kuradima vale.  

On komplimente, mille ainus mõte on viieminutilise tutvuse järel anda mõista, et kebime ruttu voodisse.  

Noooh, mis ilus tüdruk õhtul teeb? Raamatut loeb, raisk. 

On neid, mille mõte on tegelikult kiidetavat alavääristada.  

Sa oled muidu ju tore tüdruk. Muidu? Mis muidu, siis kui ma ei tee ega ütle midagi, mis sulle ei sobi? 

Ja neidki on, mis peegeldavad puhast kadedust.

Kui minul oleks selline mees, töökoht, sõber jne. Jajah, sina ju mõistaksid siis midagi märkimisväärselt paremat peale hakata kui mina? Ainult et, hangi siis endale mõni selline pealehakatav suhe vms.  

Vaat sedasorti “komplimente” mina ep talu ja lähen neist tigedaks kut näljane herilane. Eriti ametlikuks ja mürgiseks kohe lähen.     

Ja veel, see jutt, et komplimente öelda ei tohi, sest peetakse ahistamiseks ja et femmarid on veel selles süüdi ka, reedab mu meelest, et ütleja tunneb ainult seksuaalse alatooniga komplimente.

Aga kuidas oleks, kui vahelduseks komplimenteeriks hoopis teisiti?

Ütleks vanatädile, et tal on lahedad täpilised kindad ja politseinikule, et ta on tubli kui sita ilmaga tänaval tööd teeb ja postiljonile, et nii tore on temalt lehte saada ja jalgratas on tal ka ilus. Või lillemüüjale, et tal on imeilusad roosid või turvamehele töömaja valvelauas, et ta on pärast valvatud öödki nii rõõmus jne, jne, jne.

Mis te arvate, kas selliseid sõnu peetaks ahistamiseks? Mina ei usu.   

november 27, 2007 at 3:16 p.l. 30 kommentaari

Mina kui beeta-emane, vist

Kui juhtun lugema mingeid järjekordseid tõsimeelseid väiteid teemal “mida naised tahavad” , haarab mind täielik hämmeldus ja ma küsin endalt korduvalt, mis värk on, et kas ma nagu olen ikka naine või mitte?  

Nii ka eile, kui juhtusin kogemata lugema lugu sellest, miks naistele paiposid ei meeldi (ja tasuta lisana, mis kõik neile meeldib ja mida kõike nad teevad).  

Oeh, ma ütlen. Mõtlesin, et vormistaks oma kõhklused kommentaariks, aga saab vist jälle kord liiga lohe. Olgu siis siin.   

Võtan märksõnati, arusaamiseks on ilmselt mõistlik inspiratsiooni pakkunud sissekannet lugeda. 

Draamast

Ma jälestan draamat. Kuuldavasti olevat küll inimesi, kes näiteks pärast korralikku tüli ja pisaraid end värskenenult tunnevad, aga mul on täietsi vastupidi. Mingid konfliktid ja draamatsemised kurnavad mu hullusti ära. Pärast on tunne nagu tühjal jahukotil, mis enam kuidagi püsti ei püsi. Nõndaks ma siis väldin igasugust draamatsemist ja draamaalteid inimesi nii palju kui võimalik.  

Emotsioonidest ja faktidest

No ma ei tea, neid ei saa niimoodi vastandada ju. Ma võin olla vastikult järjekindel tähenärija ja faktimasin. Ometi ei tähenda see, et mul nüüd emotsioonid kuidagi puuduksid või nii. Ainult et täiesti eluterve emotsioonide olemasolu ei tähenda jällegi draamat ja stseene. Nende väljendamiseks on absoluutselt paremaid viise. 

Suhtest kui vallutusest

Vaat´ minu meelest suhted (vähemalt mitte terved, soojad ja inimlikud) ei ole mingi jaht ja kollektsioneerimine. Inimesega ollakse koos, sest see on hea ja huvitav ja mõnus, mitte, et kuhugi kuradinahale rist tõmmata ja sosistada “kätte sain!” Järelikult ei pea ka eriliselt pingutama ei selleks, et kellegi meel järgi olla, ega selleks, et iga hinna eest kättesaamatuna näida. Armsa inimesega lihtsalt jagatakse oma elu, siiralt, ma arvan. Ja loomulikult käivad selle alla ka telefonikõned, head ööd kallid, möödaminnes paid ja pikad õhtujutud.  

Lilledest ja kinkimisest

Lõikelillede kinkimine mulle väga ei meeldi. Las kasvavad pigem peenral, jätkub ilu kauemaks. Potililli võib küll. Ja muidu armsaid asju võib ka. Õudsamalt nunnu, kui tuuakse kas raamat või plaat või film või šokolaadist süda või muumilusikad vms. Maju, autosid jms säärast, mis teeksid mind justkui moraalselt kinkija sõltalseks siiski ei soovi.  

Kinno ja mujale viimisest

Üldiselt, mind ei viida kuhugi, rihma otsas jalutama või nii. Aga me võime minna nii kinno, kohvikusse, loomaaeda kui rabamatkale, kui me tahame ja viitsime.  

Hilinemisest

Üldiselt ma ei hiline. Mul on see õpetajalapse viga küljes, et jõuan pigem kõikjale tiba liiga vara. Aga kui maailmaajaloolised põhjused ikka sunnivad mind hilinema, siis ma oskan sellest teatada. Mobiiliajastu ikkagi.   

Väljategemisest

On juba kunagi juttu siin.  

Käsutamisest

Ma ei käsuta inimesi. Ma annan neile tööülesandeid ka tavaliselt sõnadega “Kas sa palun saaksid teha…”. Saati ma ei käsuta siis oma lähedasi. Aga väikseid teeneid palun küll, kui see teisele raske pole. Teine võib mulle ju teetassi ulatada, kui ta sellele lähemal on. Milles probla? Ma ulatan teinekord talle. 

Mõnitamisest

Kui keegi mind mõnitab, olgu või naljaga pooleks, siis see inimene astub kohemaid mu uksest ja lähisuhtest välja. Minu ebameeldivatele omadustele tähelepanu juhtimiseks on tsiviliseeritumad meetodid.  

Sea kombel käitumisest ja trikitamisest

Kui keegi käitub minuga nagu siga ja üritab panna mind veel enda pärast mingeid trikke tegema, siis juhtub sama, mis eelmises punktis. Välja, ja kohe. Manipulatsioone kannatan ma veel vähem kui draamat. Ja ma ei ole pisikene puudel, keda peremees paneb läbi rõnga hüppama.  

Alfa-isastest

Kui need on tegelinskid, kes üritavad minu üle pidevalt domineerida, minuga manipuleerida, käituvad halvasti ja on emotsionaalse peetusega, pole mul sihukestega midagi teha. 

Aga jah, ma ei teagi nüüd. Suurem osa nn tüüpilisi naisterahva tunnuseid mulle ei sobi ja alfa-isased ka ei ahvatle. Ju ma olen siis ise täielik beeta-emane.   

Ainult et, kurask, endaga täiesti rahul sealjuures. (:

PS Pildiallkiri võiks olla: SUHE EI OLE SIGADE VÕIDUJOOKS 

oktoober 29, 2007 at 1:00 p.l. 20 kommentaari

Vanemad postitused


Kalender

juuni 2021
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930