Prostituudi tavaline, tavaline töö

Naisprostituudi kuju on oksendamiseni ekspluateeritud. Himur Hoor, Süütu Kannataja, Olude Ohver, Tegelikult Tavaline Inimene – kõike on kunstis, kinos, kirjanduses küll ja veel nähtud. Aga mis siis, kui prostituut on hoopis mees?

Sellise vaatenurga pakub soomlaste film “Mehe töö.” 

Neljakümnene pereisa Juha, kel koduperenaisest deprekas kaasa ja kolm väikest last, saab töölt kinga, kuid ei julge seda tunnistada, vaid jõlgub igal hommikul ikka koduuksest välja, et päev bensujaamas maha molutada. Pooljuhuslikult avastab ta, et võiks leiba teenida prostituudina, pakkudes seltsi “küpsetele naistele”. No miks mitte? Või siiski mitte?

Tegelikult annab see film paraja nätaka väidetele, et prostituudi amet on tõepoolest töö nagu iga teinegi, vabatahtlik ja tasuv ja puha. Muhvigi ta pole.  

Üks hea ja aus töö eeldab, et selle tegija võib oma tööst rääkides julgesti teistele silma vaadata. Oma kaasale ja lastele näiteks. Kui selle asemel peab valetama ja vusserdama ja varjama, teel kliendi juurde playboyks ja koju tulles tolmuseks remondimeheks maskeeruma, mitte iial siiras olema, olulise elutüki jagamisest loobuma, siis see ei ole igati OK töö. 

Ja ei ole igati OK olla lihtsalt ärakasutatav lihakeha, keda võib panna tegema mida iganes ja solvunult maksmast keelduda kui teine näiteks korraliku verise peahaavaga vaimustunult keppida ei tahagi.  

Naiste puhul oleme me sellise lihakehastumisega kuidagi enam harjunud. Mehekeha, kui see on vaid seksimasinaks saanud, mõjub lihtsalt ootamatult, võõrastavamalt ja seega rõvedamalt. Tegelikkus on see kõik ilmselt soost hoolimata täpselt ühevõrra ilge. 

Prostitutsiooni kõrval teine ja päris valuskriipiv teema on töö roll mehe elus üldse. Mida töö mehele tähendab, millist käitumist see õigustab?  Me oleme ju üldiselt harjunud, et mehe kohus on tööd teha raha teenida.

Töö on omamoodi püha. Selle üle ei ole ilus viriseda. Kui mees teataks õhtul suvalisel hilisel kellaajal, et ta läheb sõbraga välja, teeks ilmselt enam kui pooled naised kurja või kahtlustavat häält. Kui aga mees ütleb, et läheb sõbra tädi juurde remonti tegema, on kõik justkui korras. Töö vabandab suurepäraselt lähedastega mitte suhtlemist, eemal ja ära olemist. ‘

Tegelikult, kas siis ikka oleks kõik korras, kui mindakski remontima, mitte hooratööle, kuid mehe lähedased kannataksid ikka samamoodi üksinduse, suhtlematuse ja mõistmatuse all? 

Muide, Juha, olles juba oma uue ametiga naisele vahele jäänud, ütleb, et tema kliendid on enamikus õnnetud moorid, kes oma meestega rahul pole. Üks neid naisi nuiabki nuttes, kas on liiga palju tahetud, et mees talt küsiks, kuidas ta end tunneb.

Ometi on Juha ise täpselt samasugune juhmakas, kes oma naisega ei räägi, ei enda ei naise elust ja hakkamasaamisest, kuni suhted on peaaegu otsas.  

Kuigi, filmi lõpuks ta siiski õpib midagi. Nimelt taipab enesetapukatsest toibuv Juha oma naiselt pärida, et kuidas tollel läheb ka. Nii et sedapidi on lool justkui omamoodi happy end, mis siis et nukkerkibeka muigetooniga. 

Muide, sedasorti koledate asjade üle naermise võime, mis on vist soomlastel ja eestlastel ühtmoodi külgesündinud omadus, ei lase filmil ka mingiks pisarakiskujaks muutuda.  

Kogu lugu on täis situatsioonikoomikat, mida algatuseks ikka naerad küll, mis sest, et samas mõistad, tegu on tegelikult masendavate asjadega.  

Võetagu või Juha jaburad vigastused. Käsi, mis lõhutakse kliendi nõudmisel abielusõrmust ära kakkudes, peahaav, mis saadakse ebaõnnestunud strippamisel kukkudes.  

Või siis minetitamise õppetunnid hõbedase kunstpeenisega. Te võtke see nüüd suhu. Ei, mitte nii sügavale. Ja olge hammastega ettevaatlik.  

Või nelja-aastane poisu, kes leiab isa töökohvri täis seksvarustust ning istub siis punane kuradimask peas ja taob vägeva piitsaga põrandat.  

Või see, kuidas hooratöölt tulnud mees saab pea patja hommikul kell 4:28, et kell viis äratuskella nõudliku pirina saatel taas “õigel ajal tööle minna.” 

Või …nojah, paljuks läheb.

Sedasorti stseene on film otsast otsani täis. Nii et oma vanamehele, kes keeldus sisututvustuse põhjal filmi kui liiga koledat vaatamast, ütlesin pärast, et ta oleks ikka võinud tulla, nii kole polnudki. See oluhuumor lihtsalt leevendas. 

Mnjah, igatahes prostituudiks ma ei hakka, litsi enesele ei telli ja lähedastelt katsun vahel küsida, kuidas neil läheb. Banaalsed järeldused küll, aga polegi nii paha, kui miski aegajalt ka nendeni juhatab.  

Film “Mehe töö” on Sõpruses jätkuvalt saadaval.

Meestetööd ja naistetööd – kas need on olemas?

Lühidalt, see et sul on tissid ja emakas, ei tähenda üldse midagi muud kui lihtsalt seda, et need sul on. Sellest ei sõltu sinu võimekus, huvid, karjäär ega muu ühiskondlik toimetamine.

Kirjutasin mina siin. Ja Poleoluline küsis siis:

Ma olen siiani arvanud, et kui naise teadlikust ja aktiivsest elueast mingid aastad kuluvad laste imetamise, potitamise ja muu emmetamise peale siis naisel ei ole päris võimalik mehega võrdsetel alustel karjääri teha või muidu ühiskonnas toimetada.

Ma olen arvanud, et see on loomulik, et naine on nõrgem ja teda tuleb aidata.Kas nüüd tuleb välja, et ma olen eksituse sees olnud?

Uitmõttena lisaksin siia ka selle, et olen alati arvanud, et töötaja on tööandjast nõrgemas positsioonis samasugustel loomulikel põhjustel nii nagu naine on võrreldes mehega nõrgemas positsioonis.

Kui nüüd ilmneb, et loomulikud põhjused tänapäeval naiste puhul ei loe ja nad on meestega võrdselt konkurentsivõimelised äkki on siis töötaja ja tööandja samuti võrdselt konkurentsivõimelised. Või kuidas selle asjaga ikka tänapäeval siis on?

Ma olen sellele küsimusele seni kiire tööelu tõttu vastuse võlgu jäänud. Nüüd püüan asja parandada, kuis üks valvefeminist ikka muidu saaks, eks ole. (:

Alustagem sellest põhimõtteliselt nõrgem olemisest. Ilmselt ei ole mõtet kahelda selles, et on võimalik moodustada gruppe naistest ja meestest, mõõta nende võimekust (nii füüsilist kui vaimset) ja sada sõltuvalt soost erinevad keskmised tulemused.

Keskmiselt on mehed ilmselt füüsiliselt tugevamad ja mis vaimsesse võimekusse puutub, siis on meestel keskmiselt näiteks parem ruumitaju, naistel verbaalne võimekus. Kusjuures, pole kindel, kas see keskmine erinevus tuleb geenidest, nagu tükk aega arvati (et mehed on pidanud jahtides metsas seiklema ja naised meestelt söögi sõna otseses mõttes välja rääkima) või on need erinevused õpitavad.

Viimase kasuks räägib hiljutine avastus, et kui naised panna mängima mingeid virtuaalseid sõjamänge, kus tuleb edukas olemiseks hästi ruumisuhteid jagada, paraneb naiste ruumitaju sedavõrd, et grupi keskmisel pole enam meeste keskmisega vahet.

Aga, olgu kuidas on, see on ikkagi ainult keskmine. See ei ütle mitte midagi konkreetsete inimeste võimekuse kohta. Mõni kenasti treenitud naine võib olla tugevam kui pooled õllekõhuga mehed, mõni mees verbaalselt võimekam kui kümme naist ta kõrval.

Nõnda saame me selle leitud keskmisega heal juhul põhjendada, miks on mõni elukutse ühe või teise soo esindajate hulgas populaarsem. Meesarhitekte on rohkem, sest see amet nõuab ruumitaju, eks ole. Samas geniaalsete meeskirjanike olemasolu me enam selle leitud keskmisega põhjendada ei saa, sest sõnaseadmine peaks justkui naiste pärisosa olema. 

Järelikult me ei saa väita, et üks või teine töö on loomulikel põhjustel naiste või meeste oma. Kui me räägime naiste-ja meestetöödest, räägime me ikkagi oma kultuurinormidest, õpitud arusaamast, kes mida peab tegema.

Need arusaamad aga on ajas vägagi muutuvad. Laias laastus oli ju veel mõni aeg tagasi mõeldamatu, et naised teeksid enamikke töid. Arst, õpetaja, ametnik – need on ju olnud aegu klassikalised meestetööd. Aga nüüd? Pigem naisteametid vist. Või kes arvas siis, kui Tallinnas esimene tramm sõitma hakkaks, et kord on meil enamik trammijuhte naised?

Pealegi, ega see tööjaotus pole ka vanasti nii ühemõtteliselt selge olnud. Näiteks võis keskajal mõnel pool lesestunud meistriemand, kes abiellus mõne selliga, abikaasa äri pärida ja ka abiellumise järel selle omanikuks jääda. Igat masti valitsejannadelt on aga kogu elu ikka riigimehelikku (jah, meil ikka on kohati šovinistlik keel) suhtumist oodatud. 

Mis nüüd aga emmetamisse puutub, siis esiteks ei tee naine seda ju kogu elu ja sel ajal, kui ta seda teeb, saab tööd korraldada nii, et seda emmetamisega võimalikult lihtsalt ühendada saaks. Teiseks, mis siis, kui naine ei tahagi sünnitada ega emmetada, ehk ei taha isegi mitte mingi mehega koos elada? Kolmandaks, ka isad tahavad lastega tegeleda ja tegelevadki.

Mingid uurimused väidavad muide, et töö- ja koduelu ühildamise stressi all ei kannata kõige enam mitte väikeste laste emmed, vaid natuke suuremate laste issid, need, kes just tahaks oma lapsega jubedalt aega veetma hakata. Neil aga on üsna raske, sest kui emmede laste pärast koju tormamist töökohal veel talutakse, siis mehed ju nii ei tee.

Jah, ja kui me nüüd juba isside ehk meesteni jõudsime, siis ega mingi jäik arusaam meeste-ja naistetöödest ei tee nende elu ka lihtsaks. Kuidas peab end selliste kivistunud seisukohtade juures tundma mees, kes tahaks olla lasteaiakasvataja või õmbleja või minugipoolest kodus pottide ja pannidega askeldada? Ta ei saa ju, sest ühiskond vaatab viltu. Aga mis õigusega, tegelikult?

Sestap ma ütlengi, et naiste-ja meestetöid mingis absoluutses mõttes ei ole olemas ning on viga selliseid mudeleid lastele sisse kasvatada ja seltskondliku suhtumisega kultiveerida. Las igaüks areneb, elab ja töötab nii nagu see talle enesele sobib.

Ma ei taha nüüd öelda, et kõik naised peavad hakkama traktoristideks või ministriteks ja kõik mehed tikkijateks näiteks. Lihtsalt see, kes milleks hakkab, ei peaks sõltuma sellest, mis tal kus keha küljes ripub või ei ripu.

Vastasel korral võib juhtuda, et me teeme potentsiaalsest geniaalsest füüsikust viletsa lasteaaedniku ja imelisest koduhoidjast niru ärimehe vms. Jääb ühiskond nende võimaliku pärispanuse võrra vaesemaks ja saavad inimesed ise õnnetuks. Pole ju vaja.

Tööandja-töövõtja näide aga ei ole mu meelest väga hästi valitud. Tööandja on majanduslik ja sotsiaalne positsioon, mitte bioloogiline antus. Sood on bioloogilised, kuid neist ei saa tuletada sotsiaalset ja majanduslikku seisundit. Mees ei ole ju automaatselt naise tööandja?

Igal juhul, aitäh, Poleoluline, põnevate küsimuste eest.

Nobeli vastuvoolu ujumise preemia

„Pask eit,“ oli ühe mu lolli, ent enesekindla ja agara tuttava kommentaar, kui kunagi ilmus eesti keeles Doris Lessingi „Kuldne märkmeraamat.“ Ta polnud Lessingit ridagi lugenud. Karmiks hinnanguks piisas faktist, et kriitikud auväärt kirjanikku kommunistiks ja feministiks nimetavad.

Eks lollus, ülbus ja sallimatus jääb selle inimese enese hingele, aga jaburnaljakas on, et Lessing tegelikult ei mahu ega tahagi mahtuda nende kahe eelnimetatud sildi alla.

Feministlik klassik, kisendavad kriitikud. Ent armuline emand ise ütleb, et tema meelest ootavad feministid talt midagi religioosse tunnistamise laadset. Kinnitust, et teeme aga õekestega parema maailma ilma tõpralike meesteta ja et femmarite käsitlus meestest-naistest on ülilihtsustatud. Kahjuks. Järelikult tema ei ole feminist. Ja ta ei pelga naerda välja feminismi jaburamat sorti avaldusi (stiilis „miks nad ütlevad, et haigust levitab emane sääsk, see on šovinistlik vandenõu“).

Kommunistlik periood, vasakpoolsed teemad, ütlevad kriitikud. Jah, on küll. Ja on tugevasti autobiograafilised need Lessingi vasaklood, nagu ta looming üldse. Ometi, see pole kuskil ega kunagi ideoloogiline silmaklapistatus. Lessing vaatab sedagi teemat siiralt, avarapilguliselt, kriitiliselt. Ideaalide põrge grupimõtlemisega, arutu Nõukogude Liidu fännamine, vasakintellektuaalide moraalne kaos selle moodustise lagunemisel, see kõik on Lessingil olemas. Valusalt. Ausalt.

Krista Kaer, Lessingi eestindaja, ütleb, et Lessing ei tee midagi, et lugejaile meeldida. Ma kardan, et enamgi veel, see inimene ei tee üldse midagi selleks, et kellele iganes meeldida. Tal on erakordne anne haista labast, vääritut grupimõtlemist ja mitte iial kaasa teha. Anne vastuvoolu ujuda.

Ja sellisena paneb ta lugeja tasakesi peegli ette hiilima ja küsima, kuidas ma elan ja mida ma teen. Olen ma aus või silmakirjalik? Teen ma vajalikke asju või poosetan niisama? Olen ma inimene, piisavalt?

Mina ei ole saanud Lessingit lugeda nõnda, et poleks endalt seda ja veel nii mõndagi küsinud.

Sealjuures ei mõju Lessing kui näpuga häbiringe joonistav moralist. Ta kirjutab soojalt, kergelt, haaravalt. Ava lihtsalt raamat ja seda ei saa enne viimast lehekülge käest ära.

Aga jah, kuivõrd Nobeli kirjanduspreemiast on nii ehk naa saanud üksiti ka teatav vastuvoolu ujumise auhind, siis Lessing on selle küll igas mõttes ära teeninud.

Ja üldse, vastuvoolu ujumise oskus on väga ilus inimlik omadus. Vahest üks ilusamaid omadusi üldse. Seda peabki auhindama.

Palju õnne, Doris! Ma imetlen Sind.

PS Vaadake, muide, kui ilus inimene ta on. Minu meelest ilmekas näide sest kaunilt vananevast targast inimesest, kelletaolistest siingi blogis äsja juttu oli. Foto: Miriam Berkley

PPS Lessingist olen varem kõnelnud ka siin.

Feministi mees ei ole jobu

Ometi üks pöörane naisterahvas, kes julgeb ennast avalikult feministiks nimetada. Ma juba arvasin, et olen netis ainuke valvefeminist ja muidu imelik, kes ei oska iga oma klassikaliselt vähemnaiseliku avalduse otsa öelda: „Ega ma feminist ei ole muidu…“

Aga, olles vaadanud ka kukupai sissekande kommentaare, tahaks kangesti lisada, et mind ajab natukene palju turri seisukoht, et feministi mees on igal juhul jobu. Noh, et ega naine siis muidu millekski nii jubedaks ei lähe, kui peab ikka mageda mehe otsa sattunud olema, kes midagi ei oska ega tee.

Ma pigem arvan vastupidi. Nimelt, et üks korralik feministimees (selline, kellega aastaid koos elada, mitte paar ööd magada) on nimelt tark ja hakkaja. Selline, kellele saab selgelt silma vaadata ja tunda, et me oleme tõesti võrdsed. Sotsiaalselt, vaimuannetelt, vabaduse poolest.

Jumala eest, ma ei kujuta ette, et ma peaks meest nunnutama ja ninnutama ja emmetama. Riided selga ostma, töö ära tegema ja õlleraha päälekauba andma.

Aga ma ei kujuta ka ette, et mind peaks ninnutama ja nunnutama, elu läbi kätel kandma või kuldpuuris hoidma.

Võib ju olla, et mul on miski, mida saaks vennakompleksiks nimetada. Ses mõttes, et ma otsin elu läbi venda, keda mul pole olnud. Venda, kellega koos puude otsa ronida.

Aga ma tõesti tahan, et ma ei elaks mingi mehega koos, sest tema ei saa muidu hakkama, või siis mina ei saa muidu hakkama. Vaid et me tahaks teineteisega koos olla, sest nii on lihtsalt põnev ja mõnus ja armas.

Tahan sihukest vanameest, kellega õlg õla kõrval elust läbi kõmpida. Sõpra ja seltsimeest, kellega iga kell luurele minna, noh.

Ups! Mul nagu on ka sihuke majapidamises. (:

Naiste vandenõu ja edetabelivaev

Tundub, et mingi naiste vandenõu on alanud. Vähemalt blogimaailmas, sest on märke naisblogijate koondumisest, salajasest silmategemisest. Täpsemalt siiski üksteisele tunnustuse jagamisest.  

Mina sain rokitüdruku sildi Leelt ja, mis salata, tunnustuse üle on ikka hea meel. Seega, `täh, Lee. 

Aga nüüd on mul au ja kohustus seda kuue blogiva emandaga jagada, nõnda, et viis saaksid kiita sisu ja üks piltide eest.  

Vaat see on hullupööra raske. Mitte seepärast, et ma kedagi kiita ei tahaks, vaid seepärast, et ma ei oska kunagi mingeid edetabeleid või lemmikute nimekirju koostada. Kui mult küsitakse lemmikraamatut või lemmikkunstnikku või lemmiklaulu, siis ma teen nutuselt: “Möh?”, sest neid, mis mulle meeldivad, mis mind puudutanud, ärritanud, liigutanud, mõtlema pannud, lihtsalt esteetilist elamust pakkunud, on nii palju, et nad kuidagi kuhugi toppi või listi ei mahu.  

Eks sama nüüd blogide ja blogijategagi. 

Teisest küljest, avastasin, et blogijaid naisi, keda ma nii pidevalt jälgin, et üldse kuidagi liigitada-arvustada usaldan, on tegelikult vähe. Igatahes vähem kui mehi. Huvitav, miks? Kas ma olen salajane kapišovinist või mis? 

Ja siis veel, et paljud neist on kuidagi mu sõbrad-tuttavad, aga neid on nagu imelik siinkohal avalikult kiita, eksole. Hakkab kuidagi nii maitsma, et mina sulle, sina mulle ja elagu kogu maailma onupojad.  

Igatahes sain ma nüüd, peale pikka piinlemist, sellise nimekirja: 

Karikate emand – ilusate lüüriliste ja soojade mõtiskluste eest.

Hundioru Nirti – julgete mõttekäikude ja mahlakalt kaasakiskuva keelepruugi eest. 

Wildik – mõnusa väljapeetud valveküüniku rolli eest, mille tagant küll vahepeal ka natuke vähem küüsi paistab, aga anname andeks. (: 

Ingrid – kiirabiblogi eest, mis on kahtlemata üks kasulik koht, mida meil kõigil võib kunagi vaja minna.  

Sirje – selle eest, et poliitikuna inimlikku ja lobedalt loetavat blogi peab. Selliseid ehedalt kirjutavaid poliitikuid on meil üldse vähe ja naispoliitikuid ma nende hulgas ei teagi peale Sirje olevat. Nii et ta peaks peaaegu haruldusena looduskaitse alla võtma. Seepärast otsustasin siinkohal ka erandlikult ära unustada, et Sirje ikkagi käib kategooriasse sõbrad-tuttavad.  

Ja fotode eest – Karen Jagodini elevandiluutorn. Kusjuures, Karenist ma ei mäleta, kas me peaksime üksteist EKA ajast mäletama. Seega, oletame, et pole tuttav.

Igatahes, olge kiidetud ja andke kuuele auväärsele naisblogijale edasi ja ikka nii, et viis teksti ja üks fotode eest.  

PS Tegelikult ikkagi ei tohi selliseid toppe teha, sest kõik on hea, mis on hea. Ja mul on juba süümekad, et miks ma ei valinud ka teda, teda, teda ja teda. Kas saaks, et ma lihtsalt ei oskaks kuueni lugeda?

Mina olengi kole feminist. Palka tahan. Väljategemist jälestan.

Niisiis, mina olengi üks neid koledaid kolle, kes ennast feministiks kutsub. Aga, et mõiste „feminism“ on veniv kui kummipael ja kirju kui külakoer, siis tehkem kohe alguses selgeks, mis sealt on minu jaoks oluline.

Esiteks, et tuleb teha vahet bioloogilisel sool ja soorollil kui sotsiaalsel konstruktsioonil. Ehk siis „mehelikkus“ ja „naiselikkus“ on lihtsalt ühiskondlikud kokkulepped või müüdid või eelarvamused, millel ei ole tegelikult mingit pistmist sellega, milline on kellegi bioloogiline sugu. Lühidalt, see et sul on tissid ja emakas, ei tähenda üldse midagi muud kui lihtsalt seda, et need sul on. Sellest ei sõltu sinu võimekus, huvid, karjäär ega muu ühiskondlik toimetamine.

Teiseks, inimesi peab, sõltumata soost, kohtlema võrdselt nii kodanike kui töötajatena.

Ja nüüd arvake kolm korda, kas ma vaidlen praegu Nirtiga? Õige vastus on: „Mõistagi.“

Nirti: „Kui sa eeldad, et mees sulle igal õhtul baaris kokteile välja teeb ja asju kingib ja sinu eest maksab teatripiletid ja kinopiletid, siis ei maksa kräunuda, et mees sust 2000 eeku rohkem palka saab samal ametikohal – ta on mees, tal on rohkem rahalisi kohustusi ja ta vajab seda raha rohkem, kui sina. Ja kui sa nõuad, et palgad oleksid võrdsed, siis hakka ka ise enda eest maksma, sa ahne tõuk.“

Kõigepealt, palka makstakse ikka töötajale selle töö eest, mida ta teeb, mitte selle eest, kas kellegi arvates on tal rohkem või vähem raha vaja.

Teiseks, ma ei eelda, et mulle välja tehakse. Ma jälestan mehi, kel on väljategemiskompleks. Neid nõmedaid isatsevaid jobukakke, kes isegi ei küsi, kas teeme arve pooleks, vaid võtavad oma täistopitud rahakoti välja ja kukuvad su eest maksma nagu oleksid sa lits või alaealine. Vabandage, kumbagi ma ei ole. Ja kui ma kord tulen kõrtsi, kinno, kontserdile, siis mul eeldatavalt on selleks ka raha.

See ei tähenda, et mu sõbrad, sõltumata soost, ei võiks mulle vahel õlleringi välja teha. See on teine lugu ja selle ma teen neile järgmise ringiga tagasi.

See ei tähenda, et mulle ei meeldiks, kui mu eest hoolitsetakse. Meeldib küll. Aga hoolistus on midagi hoopis muud, kui rahakotiga vastu silmi lajatamine. See on pigem tass teed väsimusega, soe kampsun külmaga, pikk pai iga ilmaga jms.

Nirti: „Ja muide, kui sa oled nii taff mutt, et ei nõua endale väljategemist ja saad kõigega ise hakkama, siis on suur tõenäosus, et sa oled piisavalt taff mutt, et endale ka võrdne palk välja nõuda ja tõenäoliselt sa leiad, et see ebavõrdsete palkade teema on mingi nannipunnide ja tibide pläma.„

Mulle tundub, et mina konkreetselt ei saa tõesti tillukese palganumbri üle nutta. Aga mind ajab urisema ja maad kraapima see tüüpiline eestlase suhtumine, et oluline on ainult, mida mina ja mu sõbrad tahame ja saame, ülejäänud kerigu kuradile.

Muide, kord teatas üks tädi: „Aga mina ei tahagi ju kostüüm seljas riigikogus kõnesid pidada. No miks siis see feministide kisa.“ Siis ma küll mõtlesin, et ups!, mina ka ei taha igasugu töid teha, näiteks müüjaks või trammijuhiks või lasteaiakasvatajaks ei taha kohe üldse saada. * Kas keelaks siis ehk naistele (või inimestele üldse?) need ametid ära, sest kui minu järgi vaadata, pole neid ju vaja?

Ma siiski arvan, et inimestel, peale minu on ka eluõigus, isegi kui nad tahavad minust erinevaid asju. Ja veel tikun ma uskuma, et mõni asi, seal hulgas ka võrdne kohtlemine, on põhimõtteküsimus, mille eest tuleb seista sõltumata sellest, kuidas parasjagu mind ennast koheldakse. Jajah, ma saan aru küll, et on väga kole, kui sul on veel kolmekümneneljandal eluaastal mõned põhimõtted, aga andestage, palun, siinkohal mu infantiilsus. (:

Sellest, et naised võiks vabalt sõjaväkke saata, olen ma kord juba kirjutanud.

 

Et riiki võiks meil natuke rohkem olla, olen mitut puhku öelnud. Makse, muide, maksan korralikult ja trammis ostan pileti, miska arvan, et väga halb kodanik ma just pole. Vähemalt mitte halvem kui nii mõnedki meeskodanikud.

Ja üldse, naine (siinkohal nii üldiselt, mitte Nirti isiklikult, eks ole), kui sa ütled, et feminism on päh! ja nõme ja võrdseid õigusi pole vaja, siis ära mine valima, ära mine tööle, ära unistagi oma varast, abiellu süütult, kõige parem, mehega, kelle vanemad sulle valivad, ära mõtlegi rasestumisvastastest vahenditest. Ahjaa, ja ära unista isegi mitte autojuhtimisest või süütukesest sporditegemisest, rääkimata sellest, et sa võiksid olla kas või arst või õpetaja. Teadlasest ja poliitikust me ei räägi nii kui nii.

 

Ah, mis ikka, eks üks jõulujutlus sai ju ka kord peetud sel teemal.

Nüüd olen ma igatahes virisenud küll. Mis muud kui tõstan siis jala üle põlve ja ei liiguta lillegi, sest, ausaltöelda, on mul praegu ju puhkus. (:
_____

* Tõele au andes, ega minagi sinna riigikokku taha.

Vabandage, ma ei ole mees

Alustagem sellest, et mingi osa oma elust ma olin mees. Täitsa kogemata. Virtuaalselt.

Nimelt oli mul kunagi, väga Delfi algusaegadel, kui seal veel suhteliselt inimesejuttu aeti, vaja käbelt mingit viisakat aliast ja selleks sai spontaanse välgatuse ajel Josef Becker (Josef tuli, küll väikese mugandusega, Joseph Beuysi auks, ja Becker mingist raamatust, mida ma parasjagu lugenud olin, „Väikesest trummitüdrukust” vist. )

Eks too Josef-poiss siis ütles ja toimetas. Muide, täitsa minu mõtteid ütles, arvamuste ja ilmavaate osas ta rollimäng ei olnud.

Kõik oli kena kuni hetkeni, kui kellegagi pikemalt lobisema jäin ja kohvile pidin minema. Et parasjagu oli just hästi palju juttu olnud sellest, kuidas virtuaalne elu ongi mänguline ja puha, ei tulnud ma kuidagi selle peale, et öelda enne kohvitamist, et tead, ma olen naine. Seda enam, et ma ei olnud ka väitnud, et ma päriselt mees oleksin. Ja Josef Becker ei saa ju kõlada nagu eestlase pärisnimi.

Igatahes, see õnnetu kohvile tulnud meesterahvas sai peaaegu šoki ja muutus tagantjärele mingiks ajaks üsna solvavaks ja ründavaks. No umbes nii, et tema nendega ei räägi, kes oma identideedis kindlad pole jne.

Eks ma olin siis edaspidi targem, Josef-poiss muutus lihtsalt jb–ks ja toimetas edasi. Juba uutes foorumites ja uute inimestegagi, kes ei teadnud jb algnimest midagi.

Paraku ei saanud ma sellepärast naisemaks. Miksipärast tundus enamikele teistele, kes vaid mu teksti nägid, et jb on mees mis mees.

Ja kui tulid uued reaalsed kohtumised, mingid peod ja nii, oli suur seltskond jahmunud. Kuidas? Sa oled naine? Ja veel sihuke boheem? Teksti põhjal poleks küll arvanud …

See oleks ju iseenesest lihtsalt naljakas, kui ei oleks nii, et mõned inimesed ikka pärast oma avastust justkui pettusid või nii kuidagi. Ja mingit juttu, kui see teadaolevalt naise suust tuli, ka enam päris tõsiselt ei võtnud. See, olgem ausad, tegi tuska küll.

Aga jah, ma oleksin seda juba unustama hakanud, kuid poleks nüüd juhtunud järgmist. Nimelt tuli üks üsna vähetuttav inimene minuga skype`s lobisema ja me siis muudkui klõbistasime kirjutada, kuni ta õhtu lõpetuseks küsis, et kas ta räägib ikka Arniga.

Ja kui ma ütlesin, et ei, ikka minuga, oli temagi kuidagi nagu pettunud ja solvunud. Ainult et, erinevalt tollest õnnetust ammusest Josefi-loost, virvendas tema nina all algusest peale mu kodanikunimi ja tal ei olnud justkui ühtki põhjust arvata, et minu nime aga end hoopis mu vanamees peidab.

Ma võtaksin sedagi juhust kui midagi, mis jääb nalja ja pisukese piinlikkuse vahele, kui ma ei oleks, lähtuvalt räägitud eelloost, nüüd ise natuke segaduses.

Nimelt, kas minu kirjutamisstiilis on siis midagi nii spetsiifiliselt mehelikku, et ma isegi oma enese väga naisterahva nimega kellelegi mees tundun? Kui, siis mis see on?

Teiseks, miks paneb avastus, et ma siiski tüdruklaps olen, mõne pettuma? Mis seal vahet on, kes mida ütleb? Kas mõtted on soospetsiifilised? Minu arust mitte.

Ja üleüldse, kas on siis tõesti väga kole, kui sul on korraga tissid ja ajud?*

Aga jah, olgu siis nüüd öeldud, valjusti ja selgelt, vabandage, ma ei ole mees. Võtke või jätke.

====================

* Mõttekäik laenatud Mare Kandrelt

 

Õpitud abitus ei kaunista meest

Hiljuti kelkis üks mehepoeg, et tema elab mõnusat elu tänu õpitud abitusele. Täpsemalt küll teeseldud abitusele. Ikka nõnda, et kui silmapiiril on naisi, unustab ta hoobilt söögitegemise, nööbiõmblemise jms olmelised tegevused ja tibid siis muudkui teevad seda tema eest, sest kuidas see mees, vaeseke, ikka endaga muidu hakkama saab.  

Meenus mulle siis üks teinegi täisjõus teo- ja vastutusvõimeline meeskodanik, kes ei suutnud makarone keema panna. Soigus, kuni üks tšikk selle ära tegi ja peaaegu toidugi suhu pistis.  

Ma ei tea, võibolla on naisi, kellele hullult meeldib, kui mees on selline nummi igavene tita. Minu jaoks on see koguaeg olnud selge sõnum: “Jookse, jookse, jookse, nii kaugele kui saad!” 

Nii et õpitud abitus ikkagi ei kaunista meest, mu meelest. Kui aus olla, siis naist muidugi ka mitte. Täna lihtsalt on päev, kus mehepojad oma koslepi saavad. (:

Millest naised tegelikult omavahel räägivad?

Tahad teada, millest naised tegelikult isekeskis räägivad. Meestest? Küünelakist? Hilpudes? Kolleege ja sõbrannasid taga? Vale puha. Teate, isegi seksist mitte. 

Kõigepealt räägivad nad pikalt autodest, sest üks tšikk on just sellise asjanduse ostnud. Ja siis räägivad nad teist niisama pikalt kaatritest, sest teisel tuli just taas meelde, et ta tahab säherduse asja ükskord soetada.  

Vähemalt juhtub nõnda siis, kui mina oma kalli kujundajaga spontaanselt linnapeale litutama kohvitama lähen.  

Ahjaa, pehmetest  väärtustest siiski niipalju, et Kehrwiederi Vene tänava šokolaadiurus saab imelist šokolaadijooki, millesse on segatud grappat ja Gorgonzola juustu. Mmmmmmmm. Proovitagu! 

Naisteajakirja ooperiarvustus – lollus kuubis ja õõvastavad soorollid

Värske ajakiri Naised on otsustanud kallile lugejale ooperit tutvustada. Täpsemalt on ohvriks Estonia “Wallenberg”. Mina igatahes ei tea, kas tunda vahkviha või naerust põrandal püherdada. Tsiteerin säravamaid mõtteid ja ei suuda hoiduda omalt poolt kommenteerimast.

“…ooper räägib aga pigem ühiskonnast, üksikinimese suutmatusest suuri süsteeme muuta ja muust sellisest, millest mehed omavahel õlle kõrvale kõnelda armastavad.”

Ahah, et siis selline õlleooper õllefilosoofile jah. Oookei.

“..me ei saagi aru, kas ta kaotab või võidab. Aga ju see polegi oluline, sest sageli ongi meestel eesmärgi poole pürgimine olulisem protsessi nautimisest.”

Halastust. MIDA, ta küll seal niiviisi nautis? Vene vangilaagrit äkki? Või oli tal passitembeldamismaania?

“Seega, saada mees sõbraga ooperisse, või mine ise kaasa, kui tahad saada kinnitust faktile, et tegelikult pole selline ainult sinu mees, tegu on globaalse tendentsiga.”

Ahsoo, iga mees on Wallenberg, igamehewallenberg. Vahva.

Üldiselt saan ma selle mula alltekstina muidugi teada, et naine ei mõtle teatavatest asjades isegi mitte õlle kõrvale, et mees on mingi naljakas siplev tulnukas kuskilt õllefilosoofide planeedilt ja et kui ooperis pole romantilist liini, ei sünni naistel seda vaadata.

Hea ikka, et kõrvalleheküljel öeldakse, Nukuteatri “Romeo ja Juulia” olla ilus kurva lõpuga lugu ja seega paras naistele ja noortele vaadata.

Ma saan, mõistagi, aru, et see ajakiri on meelelahutuseks, mitte kultuurileht, aga ikkagi, kui lolli juttu saab/võib ometi ajada? Ja miks ajakiri, mis väidab, et tema sihtgrupp on targad naised, kelle maailma soovitakse veel omalt poolt avardada, kultiveerib täie mõnuga maailma kõige nõmedamaid ja äraleierdatumaid soorolle.

Möh?