Posts filed under ‘koera elu’

Koeratitt kontoris. Fotosüüdistused nunnumeetri testimiseks

Väikeloom tundub olevat väga võimekas kontorikoer. Käitub, vastupidiselt mu kartustele, tööl üsna viisakalt ja teab, et peamiselt on sünnis aega veeta mu laua all. Igatahes on kõik, kes teda seni näinud, otsekohe nunnutama ja ninnutama tulnud, mitte pahandanud või ehmatanud, mida ka alguses kartsin. Aga vaadake ise fotosüüdistusi.

puslacrop21.jpg Ainult väike mängukoer olen, eksole ju? Võtke lihtsalt kaissu, palun.

pusatool1.jpg Aga siin olen juba päris asjalik kontorikoer. Varsti hakkan telefoni vastu võtma.

pusaiste.jpg See tool meeldib mulle. Huvitav, kas on ka soe koht? Või hoopis peatoimetaja oma?

pusalohub.jpg Toda kasti tohtis närida küll.

pusalaud.jpg Aga üldiselt olen pesas korralik. Jah-auh!

Ja andke andeks, et praegu mu blogikangelased peamiselt koerad on. Eks varsti kuulete jälle muust ka. Aga titt on titt (olgu pealegi koera oma) ja titeemad, paraku, on ikka natukene peast soojad. Vähemalt siis, kui oma last tarvis nunnutada. (:

märts 26, 2008 at 1:28 p.l. 14 kommentaari

Titt majas, maja … eee … ehk mitte põhjas?

Kuriloom: Õudne, õudne, õudne! Nad on siia tassinud mingi musta kuselõhnase pambu, kes vigiseb ja ronib ringi. Miks ta on siin? Ma ei taha teda!

Rrrrrr…..rrrrauh! Vvvvvällllja! Kohemaid!

Ähvardan teda vahelduva eduga, karvad turris ja hambad paljad. Aga ei ole au ega häbi neil tänapäeva noortel. Ta ei karda mind sugugi nagu kord ja kohus. Päris suure lärina peale poeb peitu, aga muidu tahab vist pigem läheneda.

Rrrrrr…..rrrrauh! Vvvvvällllja!

Vahelduseks teen näo, et seda jõledat looma pole üldsegi olemas. Mitte minu koopas. Kui ta vingub, vaatan hoopis aknast välja ja lõrisen õue poole, nagu oleks see asi juba seal, väljas, kus peakski nihukeste koht olema.

Rrrrrr…..rrrrauh!

Aga mammat-papat on täiega juhmakad. Ütlevad, et siia see loom jääb ja mina olgu kena, leppigu temaga. Püüavad mind äragi osta. Pakuvad näiteks maiustusi, kui ma selle sindrinaha peale parasjagu ei lõrise. No, oodake…

Mmmrurh!

Väikeloom: Oi! Hirmus paik. Haiseb võõralt. Ja need kaks kahejalgset koera pluss see minumoodi must, kes on kuri. Mmmma pppparem llllähen oma puuri peitu.

Viiks!

Eee…päris põnev koht. Need kaks kahejalgset vist ei hammusta. Vahest võib nende selja taha peitugi minna, kui suur ja must möriseb ja läriseb.

Vau! Täitsa põnev. Ma tahan nüüd natuke nuhkida ja ringi traavida ja siis ma tahan tugitoolist riiuli peale ronida. Nämm, minu konservikarp.

Vau! Mis see on? Raamat, sinise kaanega. Võtame alla, keerame hammastega kaane lahti. Just sedasi, Miks nad, muide naeravad nüüd? Ok, kuulaks plaati ka. Kuulatakse ikka ninaga ju? No miks nad jälle naeravad!

Kurat! Miks te mu puuri tagasi panite. No mille eest? Ei ma ei taha siin kinni olla. Ma keeran kohe veekausi ümber ja lõhun muidu natuke. Aga te saate mõjukat stseeni vingumise ja lõgistamisega. Poleks ma poiss, oleks ma ehe draamakuninganna. Ja üldse, draamakuningas ei või olla või?

Viiks! Viiks! Viiks!

Nojah, mis ma oskan öelda. Ma ei ole kindel, et see mõte teine laps saada, st kutsikas majja võtta, nüüd väga mõistlik oli. Kurilooma arvates igatahes mitte. Aga mulle meeldib loom, kes valib raamaturiiulist esimesena Inimõiguste ülddeklaratsiooni ja plaadiriiulist otsib välja Händeli loomingu. Maitset tal igatahes on. (:

Loodetavasti nad kohanevad. Igatahes on Kurilooma kurjus praegu suur küll, aga samas väiksem, kui ma kartsin. Ja üldse, koer on karjaloom. Ta peaks suutma leppida sellega, et karja liikmeid juurde tuleb, kui meie seda tahame.

PS Läpakas meeldib Väikeloomale ka. Ja juhtmed.

märts 22, 2008 at 3:54 p.l. 5 kommentaari

Inimene, kes kasvatas mõrtsuka

“Hullunud rotveiler tappis oma peremehe,” kuulutab Postimees laia lõuga. Loom väidetavalt läinud peremehele jalutuskäigu ajal lambist kallale ja murdnud teise maha.  

Ausaltöelda ma ei kujuta ette, kuidas selline asi saab juhtuda. Meite Kuriloom, kes on ka päriselt kuri loom, ei ole kunagi üritanud meile agressiivselt vastu hakata. Üks ainus kord, kui elukal oli voodisse teki alla peidetud kont, kostis minu kondile lähemise peale korraks madal põrin, aga seegi lõppes, kui ma kondi lihtsalt välja urgitsesin. Ja kui ta näiteks võõrastele ärasöömise häält teeb, võin mina ometi ta lärisevad lõuad lihtsalt kokku vajutada, ilma et mul oleks ohtugi ise näksatud saada. Täiesti mõeldamatu oleks, et ta meid heast peast ründaks.

Koer, kes peremehele kallale läheb, peab ikka täiesti metsas psüühikaga olema. Ainult et kuidas ta selliseks muutub? Iseenesest? Ei, ikka inimese “suurepärase” kasvatustöö tagajärjel. Ja ma ei taha mõelda, kuidas seda looma kasvatatud oli. 

Seega, ma arvan, võiks taolisi uudiseid edaspidi pealkirjastada mitte nii, et koer ründas inimest, vaid näiteks “Inimene, kes kasvatas mõrtsuka.”  Oleks täpsem ja õiglasem info.

jaanuar 29, 2008 at 1:15 p.l. 14 kommentaari

Aita kutsule kodu leida, palun!

tarzan

Ta on suur karvane koer ja peaks olema hirmuäratav valvur. Tegelikult on tal selline inimesenälg, et ta vist oleks nõus igale vargale vaimustunult kaela hüppama. Kui see vaid temaga sõnakese  lahket juttu räägiks, korraks karva silitaks. Jah, tal on pärisnälg ka. Ta sööb sellise aplusega nagu Kuriloom kümme aastat tagasi, kui ta tänavalt tuppa tõime. Aga inimesenälg, sõbranälg on toidunäljast suurem. 

Nii ongi, et kui olen teda söötnud ja silinud, klammerdub karvane ja mudane Mõmmik mu käsivarre külge ja pruunid silmad anuvad: “Ära mine, palun!” Ma ikkagi lähen, kõrvus Mõmmiku kähedahäälne huilgamine. Niik-niik-niik, ära mine-eeeeeeeeee, palu-uuuun, niik!  Aga mis mul üle jääb. Mõned meetrid eemal on samas olukorras Tähnsilm ja Ükskõrv. Samuti näljas, mudased, vaid meetrise keti otsas, veeta, korraliku peavarjuta. Neid on ka vaja sööta ja silitada. 

Tegelikult on nende elukate nimed Tarzan, Dotša ja Bars. Nad on needsamad Paldiski koerad, kellest Rents enda pool kirjutab. 

dots

Et mis minul nendega pistmist? Noh, Eesti on ju küla. Nii heas kui halvas. Nimelt sain eelmisel reedel  üsna hilisel tunnil sõnumi sõber Marilt, kes küsis, kas ma Paldiskis mõnd politseinikku isiklikult ei tunne. Vastasin, et kahjuks mitte, aga mis lahti. Vastuseks sain lühiülevaate koerasaagast, mille Rents lahti räägib. Sest saati olin ka “päästke koerad!” aktsioonis kõrvuni sees.  

Eelmise nädala kestel on olnud hästi kurbi hetki (koerte nutune olukord), südantsoojendavaid hetki (kui sõbralikud ja nunnud need loomad tegelikult olid), hirmuhetki (kas nad on ikka täna ka alles, või on jällegi “parema kodu” saanud, nagu kaks neist) ja jaburaid hetki (kui me vanamehega jooksime nagu vene luurefilmis, sest teispool väravat paistis auto, et äkki on kuri omanik, või see, kui me teiste kutsuaitajatega üksteist vastakuti luurasime, et kes need teised on, omajoped või vaenlased). 

bars.jpg

Praeguseks on mul rõõm teatada, et kõige hullem on möödas. Elukad on kätte saadud ja hoiukodus. Aga lugu ei ole ka päriselt läbi, sest nüüd oleks neile loomadele päriskodu vaja. 

Nad on nii pööraselt armsad ja inimsõbarlikud, et ma võtaks kõik kolm endale. Paraku ei saa, sest Kuriloom oma õrna närvikavaga teisi kutse tuppa ei lubaks. Võiks ju õue kuudi teha, aga siis peaks kogu ühistu sellega nõus olema, sest aed on ühine ja kuna meil ühistus aegajalt ka virisetakse ja keeratakse, siis ma ei julge. Ma ei saa riskida, et neil niigi halvasti koheldud loomadel tuleks veelkord kodust ilma jääda. 

Aga võib-olla sina, hea lugeja, tahad just üht vahvat karvast sõpra? Või tead sa kedagi, kes just otsib kutsi ja saaks ning tahaks mõnele neist päriskodu pakkuda? 

Sa ei pea muidugi võtma kõiki kolme, kuigi võid ju. Aga hea, kui saad ühtki aidata. Sa ei pea ka kutsile kodu pakkumiseks ilmtingimata Tallinnas elama. Tegelikult ei pea sa ilmtingimata Eestiski elama. Kui näiteks kuskil Soome pool peaks olema keegi, kelle kodu just üht karvast sõpra ootab, siis sinna ei ole koera sugugi võimatu orgunnida. 

Kui sa tahad ja saad mõnd neist koertest oma karja võtta, siis luban ma, et sul on edaspidi üks ilus, arukas ja ülitruu sõber. Et keegi ei armasta sind rohkem ega siiramalt, kui väärkoheldud kuts, kelle maailma sina oled ilusaks teinud, võin ma juba Kurilooma näitel lubada.  

Kui asi sind huvitab ja tahad rohkem infot, siis kirjuta katrinkurik@yahoo.com. Võid ka vaadata loomade hoiukodu lehele. 

Piltidel on ülevalt alla Mõmmik ehk Tarzan (6aastane poiss), Tähnsilm ehk Dotša (6aastane tüdruk) ja Ükskõrv ehk Bars (11aastane härrasmees). Muide, tema vanust ei tasu peljata, ta on sealjuures väga kõbus ja asjalik. Vahest sobiks ta kaaslaseks just mõnele vanemapoolsele inimesele, kes päris nooruspöörast kutsikat võtta ei julge.  

Mõtle ja kui saad, siis aita, palun!

november 19, 2007 at 10:49 e.l. 4 kommentaari

Kuriloom poetab pisara

Võibolla oled sa seda lugenud. Kui mitte, siis palun loe. See lugu tundub sulle ehk igavene pisarakiskuja. Las tundub, peabki olema. Sest vaata:

Mindki jääti kunagi tänavale.

Mul ei olnud kuuti, sest see lükati ehituse käigus kokku.

Mul ei olnud süüa, ainult Aino natuke tõi ja postitädi ja mõned, kes veel juhuslikult palakese poetasid.

Mul ei olnud juua ka. Kui ma esimest korda papa ja mamma juurde sain, jõin, nagu oleks see mu elus esimene kord.  

Ometi valvasin ma seda maja, mis oli olnud mu kodu.

Ja läksin kurjaks ning umbuslikuks ja inetuks.

Mu karv oli tokerjas, tuustiti välja langenud ning rohelise värviga koos. 

Nad ütlesid minu kohta: “Kole koer” ja tahtsid minugi viia varjupaika, kus samuti oleks öeldud “kole koer” ning midki oleks oodanud …

Kui sa lugesid, siis sa taipad, mis.  

Õnneks tulid papa ja mamma, hoolitsesid mu eest, ravisid mind. Nüüd mu karv läigib, saba kähardub uljalt ja mu targad silmad säravad.  

Tänaval öeldakse: “ilus ja armas” ja küsitakse, mis tõugu ma olen.

Mõistagi kõige õilsamat, krantsitõugu. Keegi ei mäleta enam koledat koera. 

Ma tahaksin, et kõigil mahajäätud koertel läheks nii. Ja veel rohkem tahaksin, et ükski koer kunagi tänavale ega varjupaika minema ei peaks.

Seepärast ma palungi, et mine ja loe ja mõtle. Küsi edalt, kas sa tahad kunagi olla mõne koera kari. Ja kui sa tõesti tahad, siis arvesta, et see on kogu eluks. Koera eluks. 

Austusega,

Kuriloom 

PS Mina, kurilooma mamma, ei kujuta seda elukat suuremat sentimentaalsena ette, aga tuleb välja, et on asju, mis meie ülbikul silma vesiseks teevad. Eks tule teda siinkohal mõista.

märts 1, 2007 at 10:07 e.l. 3 kommentaari

Kuriloom kõneleb: koera sõnastik

Inimesed. Loodud minu teenimiseks, aga väga ebausaldusväärsed olendid. Ma tean, olen proovinud nendega koos elada. Minu esimene inimkari jõi ja laaberdas, neil ei jätkunud lastelegi toitu, mis meist, koertest, rääkida. Mu õed-vennad ja suur karvane koeraemme suridki nälga. Ainult mina olin piisavalt tugev, et ellu jääda. Teine kari leidis mu eest, ostes maja, mille esimesed inimesed maha jõid. Nemad tõid küll natuke süüa, aga ma polnud nende jaoks piisavalt peen ja tõupuhas. Plaan oli, et kui ehitus valmis, ja õuevalvurit enam vaja ei lähe, on varjupaika sõit. Alles kolmandast karjast (minu papast ja mammast) sai asja. Nendega ma elan juba seitse aastat.

Diivan. Minu troon. Siin peal ma magan ja siit saadan ma maailmale pilke, uudishimulikke ja ähvardavaid. Vahel ronin siiski papa ja mamma tugitoolidesse ka. Sest, susi neid söögu, nemad ronivad ju minu diivanile telekat vaatama ka.

Hambad. On teravad, tead. Ole parem ettevaatlik ja püsi viisakas kauguses,

Jalanõud. Sobivad hambus kandmiseks. Tassin need tavaliselt kohale papa ja mamma tervitamiseks. Vanasti viitsisin neid närida ka. Aga nüüd mul savi, närigu ise, eksole,

Kassid. Ma jumaldan neid. Mõistagi praena. Ükskord kasvatan ma enesele küüned, millega neile puu otsa järele ronida. Ainult papa ja mamma on täitsa pidurid, ei taha mulle kuidagi väikest kassieinet lubada, isegi siis mitte, kui mõni enesetapjalikum isend käib mul näugudes sabas ja norib pintslisse pistmist.

Karvad. Nendega ma võiksin kogu maailma täita. Eriti muidugi mööbli ja papa-mamma tumedad riided. Ega ma kade ei ole, nad võivad neid noppida, ainult mitte kammiga, mis jääb pusadesse kinni ja teeb haiget.

Kari. Minu kõige olulisem asi maa peal. Nad söödavad mind ja silitavad ja jalutavad ja teenivad üldse igal viisil. Aga mina jälle valvan neid. Ilma minuta oleks nad raudselt ära varastatud, nii palju ohtlikke võõraid liigub ju aga nemad ei oska urisedagi mitte, mis siin veel haukumisest või hammustamisest rääkida. Kodus võiksid nad muidugi rohkem olla, sest kas pole alatu, et nemad ei pea iialgi üksi olema, neil olen ju mina, aga mina pean küll pikki päevi ihuüksi toas vedelema.

Koerad. Minu sõbrad, kui nad ei tungi just minu territooriumile, trepi ette või külmkapi lähedale, näiteks. Õilsaimad, mõistagi, on krantsid.

Kont. Mul on üks väga suur. Mamma jõuluks tõi. Söön seda eriti salaja, kui kohe mitte keegi ei näe ja siiski kildhaaval. Peamiselt kannan seda endaga kaasas elutoast magamistuppa ja vastupidi ning matan sobivatesse paikadesse. Näiteks voodisse teki alla.

Mudaingel. Peaaegu seesama, mis inimeste lumeingel, paned kukla maha, siis kogu keha ja aeled mõnuga, poris mõistagi. Proovi, see on jumalik.

Tuvid. Vt kassid.

Voodi. Kui olen piisavalt söönud,valvanud, mudaingleid teinud ja ennast lõhnastanud, poen ma voodisse ja kerin end papa-mamma vahele. Kui nad mind nügivad, mörisen. Viisakam on asendivahetuseks minult luba küsida ja mulle liigutamisvaeva eest maiustusi pakkuda.

jaanuar 13, 2007 at 8:21 p.l. 3 kommentaari

Kuriloom kõneleb: koera pühad

Noh, mis nüüd siis? Taevas on tuld täis. Plahvatused, aina plahvatused. Nagu oleks sõda lahti või põleks mets.

Põgenen oma elutoa esindusdiivanilt kui keravälk, ehkki mul on käpad haiged ja tavaliselt kulub mul tõusmiseks minut või paar. Aga nüüd on mul kiire. Magamistoa suurde riidekappi.

Surun end vastu seina, pööran pea ära ja püüan seda mürisevat ja välkuvat õudust mitte märgata. Ainult mu kari on hulluks läinud, nad istuvad rahumeeli laua ääres ja söövad. Ma muretsen ennast nende pärast hulluks.

Ah, nüüd nad siiski tulevad. Aga mul on liiga õudne, et süüa maiusi, mis nad mulle pakuvad. Tavaliselt oleksdid need hetkega mu kurgus, aga praegu surun pead veel enam vastu kapiseina ja värisen

Imelikud on ikka need inimesed. Põhjendavad kogu seda tulevärki sellega, et uus aasta ja arvavad, et peletavad nõnda kurje vaime eemale. Kas nad pole siis kuulnud, et vaimude vastu kaitsevad neid hoopis koerad. Pekingi paleekoerad ja tšau-tšaud näiteks on vanu uskumusi kuulates kõvad tondipeletajad.

Mina igatahes enam kapist välja ei tule.

Kell kuus hommikul ajan oma kangeks jäänud kondid siiski kapist välja ja lähen papa-mamma juurde voodisse. Sirutan mõnuga käppi, sirutan end välja nagu nahk ja magan, magan, magan. Mamma peab end voodis põigiti keerama ja varbad üle serva kilekoti peale sättima. Aga mis see minu asi on.

 

jaanuar 1, 2007 at 4:07 p.l. 6 kommentaari


Kalender

juuni 2021
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930