Posts filed under ‘mõte kiusab’

Õpetage oma pojad nutma, palun!

Mehed ei nuta! Poiss peabki kaklema! Mis sa hädaldad nagu eit! Ole mees, võta ennast kokku! Ega mehed ei räägigi oma muredest, ennemini uputavad selle viinasse.

Kuidas tundub? Olete nende lausetega nõus?

Briti teadlane Edward Dutton arvab eilse koolitulistamise tausta analüüsides, et Soomes olla vägivaldne meeskultuur.

Ta väidab, et:

* Soome mehed ei suuda oma tundeid väljendada.

Kui mees räägib palju, siis peetakse teda naiselikuks. Soomlane olla tähendab olla väga mehelik, sa ei tohi oma probleemidest rääkida.

* Emotsioonitu ja karm olemine oli staatuse saavutamiseks oluline.

* Üksindust peetakse normaalseks seisundiks.

* Perevägivald lokkab umbes pooltes kodudes. Täpsemalt on seda kogenud 40% naistest.

* Ja seda ka veel, et kutseharidus on ühiskondlise arvamuse kohaselt sügavalt alaväärtuslik ja kutsekoolis õppija on jobu. Laias laastus, arvan ma, tähenda see siis ka, et sihuke lihtne töömees on üldse jobu.

Paraku ei näe ma selles jutus midagi, mida ei saaks üks ühele Eesti meestele üle kanda. Üks Euroopa ääremaade depressiivne macho-kultuur kõik.

Aga üldiselt tahaks küll paluda, emmed, õpetage oma lastele, et elu ei ole võitlus ja mehed nutavad küll, kui vaja. Nutavad, mitte ei tulista. 

september 24, 2008 at 1:03 p.l. 21 kommentaari

Koolitulistaja, luba, ma vaatan su pähe?

Naabritel hakkab kujunema uus traditsioon – aastas üks koolitulistamine. Seekord siis vähemalt üheksa laipa, lisaks haavatuid, nagu nad praegu räägivad.

Miskitpidi õudsalt kummaline, et just nädalapäevad tagasi juhtusin täiesti kogemata Anneliga rääkima koolitulistajatest ja sellest, mis nende peas toimub. Väitsin siis ja väidan nüüdki, et tegelikult ei jõua mulle kohale, miks hakkab keegi suvalisel hetkel suvalisi inimesi tapma.

Jah, ma tean, et reeglina on tulistaja kas ise reaalselt eelneva (kooli)vägivalla ohver või siis vähemalt tunneb end hüljatult või ahistatult.

Tean küll, kuidas see on. Koolivägivald on mul ju omal nahal kogetud. Ja ma saan täiesti aru tahtmisest tappa ära see konkreetne koll, kes on sind koguaeg kiusanud ja mõnitanud. Ma ei arva, et see on hea lahendus, või üldse miski lahendus,aga see on miski, mida ma sügavalt emotsionaalsel tasandil mõistan ja võib-olla end täiesti seina äärde aetuna tundes suudaksin isegi teha.

Aga millest ma aru ei saa, on kui keegi hakkab lambist tapma “neid kõiki”? Milliseid neid? Mida on need kõik siis halba teinud? Ei saa ju olla, et üht inimest kiusab terve klass, terve kool, terve ühiskond? Ei suuda küll kuidagi uskuda, et näiteks mulluse Jokela loo puhul see 25aastane kaasõpilane kuidagi Auvise poissi kiusamas käis.

Miks, kurat, miks, peab siis tapma karistuseks suvalisi ja ilmsesti täiesti süütuid inimesi?

Ja veel – saab seda siis kuidagi ära hoida? Või ei saagi? On meil, ma mõtlen meil, inimestel üldse, olgu siin või sealpool merd või kuskil kaugemal, mingit mõistlikku käitumisviisi sellise segikeeramise vastu?

Ega ole vist. Muidu ei hakkaks sellest ju peaaegu traditsioon saama. 

Varem, tundub mulle, oli selline heleroosa silmaklapistatud suhtumine, et tulistama ja muul viisil tapma hakkavad ainult täielikud hälvikud. Need on kõiges ise süüdi. Mingeid laiemaid sotsiaalseid põhjusi pole nagu vaja otsidagi. Mõistame aga hukka ja asi mutt.

Viimasel ajal on hakatud rääkima ka vägivalla põhjusest, meeleheitest, mis võib tapma panna. Võta või “Klasski”,  eks ole. Iseenesest hea ja õige aga …

Mulle tundub, et me kohati hakkame teise seina keerama. Noh, et tapmine ongi õigustatud, sest tapja oli ju ise ohver ja mis tal üle jäi ja võibki üle visata jne, jne. Teeme sedasi vaikselt mõrtsukast peaaegu kangelase ja mõistamegi hoopis kõik need, kes ta kuuli ette jäid, hukka. Ikkagi paha ja kiusava ühiskonna esindajad. 

Kah õudne, mu meelest. Ja ülekohtune. Ja ohtlik, sest levitab ja kinnistab arusaama tapmisest kui täitsa OK lahendusest. Kuni ühel hetkel teeb keegi, kes arvab, et nii käibki, seda meie enda või meie lähedastega.

Ma ei tea, kas saaks kuidagi nii, et me räägiksime ausalt sellest, mis vägivallani viia võib, kuid ei idealiseeriks sealjuures vägivalda?

Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet. Eriti netimaastikul, kus inimeste muredest, kiiksudest, valust saab otsekui miski seebikas, põnev aga justkui mitte eriti reaalne.

Võta või meie oma eestikeelne blogosfäär, kus kõige mudadepressiivsemad ja kurjemad sissekanded saavad alati kõige enam tähelepanu ja sageli ka kõige enam kiitust (vohh, nüüd olid siiras, nüüd olid ikka ehe, nii lahedal vihane oled jne, jne). Muide Auvinengi elas end enne tulistamist kenakest aega netis välja, ikka kaasakiitjate silma all,  ja ka tänane tulistaja (ei, ei lingi, ei ole vaja seda vahtima minna).

Õudne. Tegelikult. Päriselt.

Ja kui aus olla, siis on issanda ime, et meil veel keegi kuskil tulistama pole hakanud. Olgu siis koolis või näiteks mõni koondatu kontoris. Ei julge öelda, et ehk seda ei juhtugi, sest kardan, juhtub ikka küll, varem või hiljem.

september 23, 2008 at 11:42 e.l. 22 kommentaari

Müüa Eesti!

“Tead, mul tuli suurepärane mõte, kuidas Eesti riigile raha teenida, “ ütles ühtäkki emand A, kui marsas kodupoole loksusime. Ja jätkas:” Riigikogu saadikukohti peaks hakkama oksjonil müüma. Kes rohkem pakub, see saab.”

Oojaa, täiendasin siis mina õhinal. Alghind võiks olla nii miljon. See raha peaks ju inimesel ikka olema, kui ta enesele saadikukohta osta ihkab. Ja mõelda, kui keegi isegi ei tahaks rohkem pakkuda, oleks riik juba niigi sada ja üks milli teeninud. Aga vaevalt muidugi, et enampakkujatest puudu tuleb. Mõttekas investeering ikkagi. Kui jaksad, ostad kohe terve riigikogu ja siis teed järgmised hea mitu aastat nii, et poliitiline ja ettevõtluskliima riigis just sulle sobiks.

A arvas, et tegelikult võib ju saadikukohad järgmistele ihalejatele maha ka müüa, kui endal enam vaja pole. Mina seepeale ütlesin, et peaks Riigikogust kohe börsiettevõtte tegema, oleks see kauplemine ilus läbipaistev. Ja tooks ikka muudkui sisse.

Ja siis ma mõtlesin veel, et mis siin ikka koerasabast tükke raiuda, teatreid, muuseume, ringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, päästjaid, politseid ja muud säärast kallist ja kurnavat kräppi natukehaaval köndistada. Müüks parem kohe terve Eesti riigi korraga maha.

“Ei tea, kesse ostab,” kahtles A. “Kruudal pole ka niipalju raha.”

Avaldasin usku ja lootust, et Putini sõprade ja sugulaste ringist ehk keegi ikka tahaks. Ostaks riigi üles, paneks kinni. Kasulikud asjad, nagu raudtee, jätaks enda huvides tööle. Lihtne ja selge ning ei mingit muret selle va´ riigi ülal pidamisega.

Ma loodan, te mõistate, see oli nüüd selline öömust sapine lõõp. Veel oli lõõp.

september 18, 2008 at 12:57 p.l. 7 kommentaari

Mida kuradit see maksumaksja siis ETV-lt tahab?

Selle telepoisi vanem sugulane lehvitas mulle varases lapsepõlves. Tema seisab siin, sest ma ei viitsinud kelleltki küsida, kas üht blogisissekannet ETV või ERRi logoga illustreerida võib.

Nii paar korda aastas peab kogu enesest lugupidav erameedia ikka avalik-õigusliku pidulikult põhja laskma. Eile siis oli Delfi kord rääkida, kuidas rahvusringhääling vaevleb hirmsas ideedekriisis ja AK on ikka nõme väikese reitinguga saade.

Ma olen, muide, täiesti nõus esiteks sellega, et maksumaksjal on täieline õigus rahvusringhäälingus toimuva vastu kõrgendet huvi tunda ja teiseks sellega, et kõike, ka AK-d saab põhimõtteliselt alati paremini teha.

Aga mul on ausaltöelda kõriauguni lihtsalt lahmimisest teemal, küll see ETV on nõme ja AK igav ja vaat kus Kanal 2 ikka ja …

Halloo! Kas te tõesti arvate, et sellesinatse maksumaksja raha eest peaks näitama, kuidas reporter meega tilli määrib, miksima uudiseid suvaliste muusikavideotega, tegema saate avaloo sellest, et mops on tore koeratõug või lubama suure suuga, et nüüd räägib meie kõva uurimistööd teinud reporter sajandi suurimast juveeliröövist Tallinnas, siis laskma selle mehe stuudiosse, et ta ütleks, et tegelikult pole üldse midagi teada (Uudis on, et uudist polegi? Kah hea lähenemine).

Mina, vabandage, ei taha oma raha küll selle eest ära anda. Ja tõenäoliselt vastab nüüd ka enamik kriitikuid, et eee…ei, ega see kommertskanalite formaat nüüd ikka rahvusringhäälingule ka ei sobi…eee.

Nojah, aga äkki oleks ometi kord aeg konstruktiivseks kriitikaks? Äkki keegi ütleks siis, mida ta ETV-lt ootab, kuidas oleks siis hea ja vaadatav?

Muidu meenutab see kõik mulle olukorda, kui ma pidin kunagi ühe ettevõtte kliendilehte mingi teksti kirjutama. Siis üks asjaomane kodanik, kes pidi teksti enne ilmumist lugema, leidis, et talle see ikka kohe üldse ei meeldi. Mina seepeale siiralt ja sõbralikult vastu, et aga kuidas siis meeldiks, teeme nii nagu parem oleks.

“Ma ei tea, kuidas mulle meeldiks. Ma ei peagi seda teadma. Aga see ei meeldi,” vingatas tema.

Eks ta ole. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Vene muinasjutus võib selline ülesandepüstitus ju millegi heaga lõppeda, aga päriselus vaevalt.

Muide, kodanikud blogijad, millist televisiooni teie tegelikult tahaksite?  

juuli 30, 2008 at 9:48 e.l. 16 kommentaari

“Vasakäärmuslik” rämps ei hävi!

“Kas sa veel kunagi blogida ka kavatsed,” küsis mult eile üks tuttav. Tõttöelda, ta pole esimene, kes selle kõlvatu küsimusega esineb.

No mis ma oskan öelda. On jah väga pikaks blogipuhkuseks kiskunud. Osa sellest ajast oli muidugi pärispuhkus, mida ma üritasin arvutisse vahtmisega üldse mitte risustada. Üldiselt õnnestus.

Teine blogistamist takistav asjaolu on olnud paratamatu mats-ja-maaühendus-stiilis taaskohanemine tööinimese eluga. See kohutav äpu tunne, et puhkusega oled kõik tööoskused lihtsalt ära unustanud. Kui samaaegselt on veel töömajas uued ülemused ja uued tuuled, mis nii ehk naa tavalisest rohkem tähelepanu nõuavad, siis ei jää ka nagu liiga palju aega internetis tolkneda.

Pealegi, kaks peni võtavad ka aega ja mitte vähe. 

Nii et ma ausõna ei ole jaksanud blogimise tegelda.

See on tõsi. Ja see on samas vale. Täpsemalt pooltõde. Päris õige on öelda, et ma vahepeal ei tahtnud blogisse ridagi kirjutada. Sest et…et…et…noh, ütleme välja, ma suudan ikka nõme õrnhing ka olla.

Mu blogimisisu muutus suhteliselt nullilähedaseks, kui sattusin ühes foorumis, kus am miskipärast vahel harva käin, lugema, et minu blogi olevat vasakäärmuslikuks muutunud. Minu blogi? Vasakäärmuslikuks? Selles mõttes, et äärmuslikuks. Ma, vabandage, jälestan igatmasti äärmuslust.

Sestap ajas see väide mind esmalt naerma. Seejärel aga ajas tulivihaseks. Et, kurat, kui sa ei ole tubli konservatiiv või majanduslikus mõttes liberaal, siis oledki kohe äärmusvasakpoolne? Et nii lihtne ongi äärmuslase silti külge saada.

Teisalt, ega mina ka ei tea. Ehk on mul lihtsalt ebaadekvaatne enesehinnang. Äkki ma olen siis kuidagi äärmuslane. Või mõjun sellisena. Mis tähendab, et mul on lihtsalt puudulik eneseväljendusoskus. Kui nii, siis oleks ehk parem vakka olla. Milleks risustada maailma (olgu või virtuaalset) mingi äärmuslikuna mõjuva mölaga?

Need mõtted tulid viimasena, jäid kõige kauemaks ning mõjusid miskipärast nii, et isegi linnukestest ja lillekestest ei tahtnud nagu väga kirjutada. Kangastus miskipärast pilt, kuidas keegi loeb ja mõtleb, et näe, vahest on need vasakäärmuslased ka päris inimesemoodi, vähemalt linnulaulu kuulavad. Noh, et ma olen nagu mingi ohtlik loom puuris või nii. 

OK, ma saan aru, et see on paranoiline reaktsioon, aga kõigis meis olevat mingi mikroannus paranoiku, räägivad mõned targad.

Igatahes leidsin siis igasugu vabandusi (enamlevinud on ülal kirjeldatud), miks mitte blogida. Uudishimulikele aga vastasin, et küll ma jälle kirjutan, kui aega saan. Kuni tabasin, just täna ja praegu, et kui ma nüüd kohe ei kirjuta, ei kirjuta ma sellesse blogisse enam ridagi. Ei iialgi.

Mis siis ikka, mõtlesin. Äkki polegi vaja. Las see teemaja uks vajub tasakesi kinni ja tolm katab tassipõhju. Las tulevad hallitus ja ämblikuvõrgud ja…nüüüh, eksole.

Ja siis, keset just hoogu koguvat magusat jonni ja enesehaletsust, taipasin, et ma olen ikkagi loll nõiamoor küll. Kohe väga loll. Aga seekord mitte niivõrd Väike Nõid, kuivõrd Kunksmoor, kes, mäletate küll, korstna otsas istus ja haledalt mediteeris, kuidas ta nüüd kohe alla hüppab ja end ära tapab.

Igatahes aitab. Ma tahan selle virtuaalse vaikuse vastu seina visata ja klirisevateks kildudeks lõhkuda. “Vasakäärmuslik” rämps ei hävi ja nõiamoor ronib korstna otsst alla ning seab teemaja taas korda. (:

Teretulemast!

Aga et ma ei ole vahepeal ka eriti blogisid lugenud, pean end vist esmalt blogosfääris toimuvaga taastutvustama. Sestap harjutan algatuseks ilmselt kätt mõne meemiga ja panen kirjaprooviks välja selle nutu ja hala siin. Autoterapiaaks ka, või nii.

Et siis, veelkord, tere jälle.

(kohmetult)

Pildi pääl on Kunksmoor, hetkel küll mitte just korstna otsas õnnetu, vaid oma armsa Trummi käevangus. Pilt tuli siit.

juuli 22, 2008 at 2:02 p.l. 11 kommentaari

Kui oleksid maailma viimane inimene …

“Kui ma teaksin, et millelgi, mida ma teen, ütlen, kirjutan, enam mingit mõtet ei ole, oleks kultuur minu jaoks suurepärane eskapismivõimalus. Ma veedaksin kogu ülejäänud elu raamatuid lugedes ja muusikat kuulates, lihtsalt naudiskledes,” teatasin ma ühel õhtul kesk päris tõsist kriisi, mis hõlmas kogu mu vaimuelu ilmavaatest blogis kirjutamiseni või nii kuidagi.

Et ma ütlesin seda Vanamehe ja Väikeloomaga jalutades, heledas juuniöös, kesk ööbikute kisa, siis, nagu te ehk mõistate, soodustas kogu keskkond edasist intellektuaalset vestlust.  

Kuidagi jõudsime me sinnamaale, et Vanamees teatas, kui tema oleks maailma viimane inimene (millalgi pärast üleilmset  majanduslangust, sõdu ja katastroofe näiteks), siis ei kotiks teda kogu see kultuur mitte üks raas. Et kultuur on osa inimkonnast ja ilma inimkonnata mõttetu.

Kui olla päris üksi või noh, ütleme nii, et maailmas on ehk veel ka mõnekümne kilomeetri kaugusel üks naabrimees ja kuskil teisel mandril veel paar peret, oleksid raamatud, filmid, muusika jms täiesti mõttetud tarbida. Need mõjuksid isegi ärritavalt, masendavalt, sest need on jutud millestki, mida enam reaalselt olemas pole ega ka enam kunagi ei tule, väitis mu vanamees. Parem oleks siis oma päevad lihtsalt ellujäämiseks vajalike elementaarsete toimingutega sisustada ja asi mutt, arvas ta.

Mina väitsin vastu, et mina just siis klammerduksin kultuuri külge, sest see oleks ainus võimalus kuidagi inimesena püsida, mitte mingiks lihtsalt vegeteerivaks organismiks taanduda. Mis siis, et seda maailma, millest ma loen, mida vaatan ja kuulan, enam olemas pole. Kas siis “Sõja ja rahu” maailm veel on? Me tarbimegi suurel määral lugusid kadunud kultuuridest. Ka praegu, kus inimkonda on pehmeltöeldes liiga palju.

Üldse, kultuur sünnib peamiselt meie enda peas ja jääb sinna, olgu me siis maailmas viimased inimesed või mitte. Me ei saa seda oma peades sündinud ja mälus edasi kanduvat kultuuri nii ehk naa unustada, isegi, kui oleme viimased, kelle peas see elada saab.

Kui Vanamees ikka ei tahtnud minuga nõustuda, ütlesin lõppeks, et ilmselt sa seal metsatalus omaette ei tea ega saagi teada, kas sa oled maailmas viimane inimene. Ja kui sa ei tea, siis sa käitud pigem nii, nagu oleks ülejäänud inimkond ikkagi olemas, nagu taastuks varem või hiljem maailm nagu sina seda tead. Järelikult tarbid ka rahumeeles inimkultuuri edasi.

Sinnamaale siis jõudsime juuniöös, lõugavate ööbikute seltsis.

Aga sina? Mida teeksid sina, kui oleksid maailma viimane inimene?

Maailmalõpust ja sellega seonduvast saab rääkida ka söömaklubis, sel pühapäeva, algusega kell 20.00.  Õnnetuseprohvet ise on lubanud põhjaliku ettekande teha.

Illustratsiooniks “The Last Man´s Last smile” siit.        

juuni 13, 2008 at 11:46 e.l. 9 kommentaari

Naine, kes oli väärt viitkümmet lehma

 

Kord sattunud kaks rännumeest ühele saarele ja jäänud sinna mõneks ajaks pidama. Saarerahva päälikul olnud kas tütart. Noorem üle saare kaunitar, rõõsa kut roosinupuke. Vanem selline, mitte just kole, aga hall hiireke küll. Noorema tütre eest küsinud päälik pruudilunaks viiekümne lehma hinda.

Ühel päeval öelnud üks rännumees teisele, et kavatseb saarele jääda ja pääliku tütrega abielluda. Sõber otsustanud seepeale edasi reisida, mees aga läinud pääliku juurde ja teatanud, et tal on viiekümne lehma raha olemas ja ta soovib pääliku tütre kätt.

“Tore, tore,” kostnud päälik. “Võta siis mu noorem, mu kaunitar.”

“Ei, ei, ma tahaks hoopis su vanemat tütart,” kostnud kosilane.

Pealik olnu imestunud, arvanud, et selle müürilillekese eest küll nii kallist hinda võtta ei või. Võõras aga kostnud, et tahab just vanemat tütart ja just selle hinna eest.

Nii lõppeks kaup tehtudki.

Möödunud mitu aastat. Rännumeestest see teine, kes kunagi edasi reisis, juhtunud jälle saarele. Vaadanud rannal ringi ja näinud seal üht õnnelikku, imeilusat, vaat et ilust suisa säravat naist.

Astunud kaunitarile ligi ja pärinud, kas too teab midagi tema aastate eest saarele jäänud sõbrast.

“Miks siis ei tea. Ta on mu mees,” kostnud kaunitar malbelt.

“Aaa, sina oled siis pääliku noorem tütar …”

“Ei, ei võõras. Mina olen vanem tütar.”

“Aga kuidas siis…, “ pomisenud rännumees mokk töllakil, mõeldes, et ilus oli ju ikka noorem õdedes.

Naine lugenud ta mõtteid, puhkenud naerma ja kostnud:

“Tead, võõras, ma sain lihtsalt aru, et olen viitkümmet lehma väärt.”

Selle loo kuulsin ma ükskord ühes loengus. Kas originaal on rahvajutt või kust ta pärit on ja kas midagi on edasi rääkides ära võetud või juurde pandud, ma ei tea. Aga meenus mulle lugu, kui täna Anneliga ilus olemisest rääkima juhtusime.

Minu meelest on lool igatahes päris vahva mõte sees. On ju vist uuritud näiteks seda, millised tüdrukud peol tantsima võetakse. Selgub, et üldse mitte alati kõige ilusamad, vaid need, kes on avatud ja rõõmsad ja enesekindlad, sellised säravad.  Mõni suisa kaunitar, kes olekult arglik ja jahe, jääb aga aegade lõpuni seina äärde ootama.

Sa oled ilus, kui usud, et oled ilus. Nii lihtne ongi. Võta ja ole nii ilus kui kulub.

Või ikkagi ei ole? On äkki esmalt vaja kedagi, kes nõustuks su eest maksa viiekümne lehma hinda, et saaksid end siis ilusana tunda? 

Ehk siis, tahtsin rääkida ilus olemisest ja jõudsin kogemata sinnamaale, et milline on õigupoolest enesehinnangu ja väljastpoolt tuleva tunnustuse suhe? On selge, et kui sa arvad endast hästi ja oled roosa ja rahulolev, siis tõmbad sa oma õnne ning säraga kõiki ligi. Aga kui sa oled õnnetuke ja ebakindel? Kas siis on vaja kedagi väljastpoolt, kes annab sulle esimese kõrge hinnangu? Või saad sa enesehinnangut ise muuta? Näiteks sisendades endale, et oled ilus, tark ja hea. Ja mis juhtub, kui sa ei kuule selle kohta iial teistelt kinnitust? Kas usud ikka oma väärtusse?

 Mis oleks saanud sellest inetumast õest, kui üks mees ei oleks tema eest viiekümne lehma hinda pakkuma?

Ja veel on ehk võimalik ka, et ümbrus kallab sulle mett ja moosi kaela, aga sina usud end ikka ühe pasamere sigidiku olevat.

Võib-olla võinuks ka nii minna, et naine oleks elu aeg tundud süüd, et tema inetukese eest on makstud kõrget hinda? Või arvanud koguni, et mees, kes valib tema, vähematraktiivse, peab üldse sitt mees olema?

Kuidas sulle tundub, hää lugeja (kui viitsid minuga seda mõttemängu mängida)?

Lehmad siit.

mai 30, 2008 at 2:05 p.l. 14 kommentaari

Halb inimene on hea inimene?

Kaja Karuema juures on arutluskäik hea inimene olemisest. Lugesin ja mõtlesin, et kummaline, kui meile öeldakse “hea inimene” lööb esimese asjana silme ette mingi libe silmakirjalik võltsmoosisest jutust tilkuv limukas. Seevastu, kui keegi ütleb, et  ta on paha, õel, küüniline jms, tundub ta olevat hoopiski üks aus ja tore tegelane.

Ühtpidi, (enese)kriitikameel kulub ju ikka ära ja inimene, eks aina vastu rinda taob, kui hea ta on, tundub kahtlane küll. Teistpidi, natuke kurb on, kui mõisted keerduvad sedasi pea peale, et hea on halb ja halb on hea ja täitsa mõnus ja kiiduväärne on olla õel ja turris ja torkav. Lõppeks ongi nii, et mida verisem, tigedam, sõnades jõhkram ja hinnangutes lahmivam keegi on, seda ausama ja lugupeetavama mulje ta jätab. Mõelda vaid, ta on ju nii otsekohene, nii võluvalt tujukas, nii nunnu paharetikene.

Ei, ma ei ime neid mõtteid siin klaviatuurist ja oma pisikesest peast välja. Olen sedasorti kurjusekiitust elus kohanud küll ja veel.

Igatahes, ma ei ole väga kindel, et see nii peaks olema. Kuid ma ei ole ka kindel, et peaks olema “hea inimene” nagu seda vist tavaliselt mõistetakse. See on siis niisugune, kes iial ühtki halba sõna ei poeta, ühtki räigemat emotsiooni ei tunne, kellelegi vastu ei hakka ja üldse naeratab koguaeg nagu anekdoodi-Mann, kes telliskiviga mööda kiivris pead sai. Sellist inimest ilmselt ei ole olemas ja kui keegi püüab sellisena näida, siis ta on tõesti silmakirjalik.

Mu meelest võiks head inimest määratleda hoopis kui kedagi, kes püüab üldjuhul midagi luua ja üles ehitada, mitte hävitada. Või kui kedagi, kes teisi teadlikult ei kahjusta. Siinjuures lähevad minu meelest arvesse ainult teod, mitte salamõtted öökapi servalt. Oluline ei ole, kas keegi tahab vahel naabril silma siniseks lüüa, vaid et ta ei löö ning leiab mingi mõistlikuma lahenduse. Hea inimene ei pea ka olema mingi lammas, kellele kõik pähe saavad istuda. Ta võib vabalt enda eest seista, piire kehtestada, ebameeldiva otsekoheselt välja öelda jne. Oluline on kuidas ta seda teeb või täpsemalt, mis on see suhtumine seal taga. Veel täpsemalt, et see oleks hea- mitte pahatahtlik. Et eesmärk oleks sada asjad korda, mitte lihtsalt ära panna. Ja et konfliktiski teise poolde suhtutaks lugupidamisega.

Selline on minu meelest hea inimene. Nii üldjoontes. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tean ma päris paljusid selliseid.

Aga sina? Milline on sinu meelest hea inimene? Kas sa tunned mõnd sellist? Kas sa ise oled hea inimene või kas sa üldse tahad olla?

Igatahes, aitäh Kaja, panemast mind neid ammu peas keerelnud mõtteid kuidagi koondama ja sõnastama ja see, mis nüüd kirjutasin, ei ole mitte mõeldud sinuga vaidlemisena, vaid hajali uitamisega mingitel paralleelsetel mõtteradadel.   

 

mai 5, 2008 at 11:35 e.l. 25 kommentaari

Milleks mulle need kuradi välisuudised?

Miks ma pean kuulama raadiost ja telekast mingit möla mingist Iisraelist? Mis mul selle juudiriigiga asja? Või milleks mulle teadmine, et kuskil Aafrikas sõitis buss kraavi või põleb Brasiilias mets?  

Eks ole, seda juttu oleme me ikka kuulnud ja päris põhjendamatu see ju pole ka. Üsna loogiline, et inimesi huvitab eeskätt, mis nende enda elus ja ümbruses toimub. Mida head või halba kodune valitsus teeb, kuidas siin see elektrihind tõuseb jne, jne. Kui aus olla, on mingis mõttes Aafrika veeuputusest või järjekordsest löömast kusagil Gazas olulisem seegi, et Sihi Miili kass tõi pojad. Või kas ikka on? 

Sest, teisipidi, me ei ela ju kuskil kinnises kotis. Sõda kuskil, esmapilgul kurat teab, kus, mõjutab vabalt bensiinihindu meil ja üleujutus mingis teises pärakolkas võib-olla viljahindu. Haigused ei küsi ammuks riigipiiridest. Ja, positiivsemast küljest, maailmas luuakse, leiutatakse, avastatakse koguaeg midagi ning meiegi saame sellest osa.  Järelikult ei ole vist välisuudisedki mitte päris mõttetud.   

Iseasi on, et kes ja kui palju meid huvitavad.  Naabrid. Seda muidugi. Aga millised naabrid? Venemaa kindlasti. Seal toimuvats me räägime hästi palju. Noh, siis Soome, sellest räägime ka. Aga Läti, noh, sellest räägime juba üsna vähe? Aga mine tea, äkki see ongi parasjagu? Siis veel, et mis me teeme Euroopa Liiduga, kuhu me ju ka ise kuulume? Kas miski eurouudis on tänapäeval ohkem välisuudis või siseuudis? 

Muide, üks kindel argument kui mitte eestikeelsete välisuudiste vastu, siis kindlasti nende kahjuks on, et, tänapäeval, kui kõik saavad arvutile ligi ja internetiavarustesse, tulevad vähegi olulisemad uudised välismaistest allikatest miljon korda varem ja põhjalikumalt kätte, kui kodused toimetajad neid meile edastada suudavad. Et igaüks on ju juba hommikuse BBC läbi lugenud. Milleks talle sama jutt õhtul raadios näiteks? 

Minu meelest selles jutus on üks maru nõrk koht. Nimelt see usk, et KÕIK  saavad internetti ja loevad sealt vabalt kõike. Ega ikka saa ega loe küll. Seesama Sihi Miili oma kassi ja tolle poegadega võib elada pärakolkas, kuhu internet enam ei ulatugi või pole tal selle “looma” pidamiseks rahagi või ei näe ta sealt ekraanilt enam kirbusitakirja lugeda. Ongi veel ainult raadio ja telekas, kust midagi teada saab. See aga ei tähenda, et huvi maailma vastu puudub ning kui on huvi, peaks olema ka õigus seda rahuldada. 

Aga sina, hea lugeja, kui palju ja mida sina jälgid välisuudistest? Miks? 

Silla Ivari ettepanekul kõneldakse sellest teemast homses söömaklubis, algusega kell 14. 00.

Eelarutelu võib muidugi ka kohe ja siinsamas alustada. 

PS Sellest, et miks kurat, meile mingid uudised Iisraelist, on kunagi väga kenasti kirjutanud isand Hvostov, aga ei suuda seda arvamuste enam mingi nipiga leida. Kui keegi teab, kust ja kuidas seda leida, olen viite eest tänulik. 

PPS Kokkuvõtted kodanikuõpetuse kontrolltööst (nagu mõni seda kutsub) saab loodetavasti uuel nädalal.

märts 28, 2008 at 11:37 e.l. 13 kommentaari

Anorektikud on moodsad pühakud?

Nirtil on tuline õigus poriseda, et lubadusi võiks ka täita. Eeldan, et peab silmas mu kinnitust, et kirjutan kord sellest anoreksiateemalisest dokust.  

Noh jah, ei ole seni kirjutanud, sest … eh, päriselt nagu ei julge. Ei julge, sest söömishäired (nagu üldse igasugune agressioon oma keha vastu) pole kunagi olnud minu mure ja ma kardan täieliku võhikuna trampida kellegi jubevalusate kogemuste ja tunnete otsas.

Ent võtan enesele nüüd siiski, lubaduste täitmise õilsa sildi all, õiguse mõned uiud, mis selle filmi peale ajust läbi volksasid, kirja panna. Igasugune tagaside ja kriitika on loomulikult oodatud.  

Esimene reaktsioon oli küll puhas jahmatus ja õudus. Et kuidas saab inimestes olla nii palju alaväärsustunne ja ebakindlust ja kuidas saab keegi väita, et aeglane enesetapp, mida anoreksia ja muud söömishäired ju on, pole haigus, vaid elustiil? “Õudne, kuhu meie aeg on jõudnud,” oleks üks tädike minus äärepealt röögatanud. 

Ainult et kas on siis just meie aeg?

Kui järele mõelda, on enese põlgamine, alandamine ja füüsiline vaevamine ju meie kultuuris ammuks moes ja enamus ajast kiiduväärnegi olnud. Pühakuteks oleme me ju tavatsenud oma paastujaid ja enesepiitsutajaid pidada.  

Võtkem või Siena Katariina kes lõppeks sõi vaid kaks korda päevas Kristuse ihu, ehk proosaliselt väljendudes suht olematut oblaadiliistakut. Kas siin ei võiks näha teatavat sarnasust meie moodsate söömishäiretega, iseäranis ortoreksiaga?  Kas auväärse pühaku ja tänapäevaste enesenäljutajate motivatsioon nii väga erinebki?

Kui jätta kõrvale väga konkreetne kristlik varjund, siis oleks nii ühel kui teisel juhul olemas ühelt poolt sügav vastikus enese ja oma keha vastu ja samas tugev soov puhastuda ja olla õige ning hea.  

Nojah, Nirti viidatud filmis kõnelevad anorektikud ka kontrollivajadusest, et kui ei söö, siis kontrollin elu. Aga, kas ei esine seegi tahtmine juba auväärt pühakuil? Soov suuremat armu ära teenida või kasvõi kurje vaime eemale peletada – mis muud see on kui vajadus maailma paremini kontrollida? 

Seega, kogujalikult väljendudes, ei midagi uut siin päikese all. Ainult et nüüd me enam reeglina ei arva, et vaikne enesehävitus on väärikas ja õige, vaid nimetame seda üldjuhul ausalt probleemiks ja haiguseks.  

Karta muidugi on, et kui me seda päriselt ravida või ohjata tahame, tuleks alustada mingist kultuuriloolisest revolutsioonist. Vahest on see, mida me vajame teatav egorevolutsioon (nii seksrevolutsiooni eeskujul), miski, mis paneks meid loobuma oi kui sügavale juurdunud mis-nüüd-mina-vilets-ussikene mentaliteedist ja laseks meil end oma (ilmselt igavesti ebatäiusliku) keha ja vaimuga tükis rahumeeli hinnata ja armastada. 

Seda siis ühest küljest. 

Aga teine mõtteuid mu peas küsib hoopiski kiuslikult ja eelmisele ristivastupidiselt, kas pole teatav hulk kannatust inimestele olemuslikult vajalik? Kas poel see koguni inimeseks saamise eeltingimus?

Ega´s asjata ole enamike kultuuride täiskasvanuks saamise riitustes olulisel kohal nimelt puhtfüüsiline kannatus? Ja ega´s tule muinasjuttudes printsil ikka enne eluveeni jõudmist hunnik haavu saada, mida siis ravida? 

Iseenesest loogiline, sest valu, haigus, nälg, külm ja kõige selle taga luurav surm on maailmas paratamatult olemas ja võivad oma karvase käpa iga hetk meie ilusasse ellu pista. Võib-olla me lihtsalt vajame kogemust, et suudame nendega toime tulla? Vajame seda kui, jah, jällegi, kontrolli maailma üle. 

Ainult et tänapäeval me suurt ei vaata sellistele asjadele näkku, pigem põgeneme nende eest. Surm on kusagil läikivpuhtas haiglas, nälg on Aafrikas või prügikollidel (igatahes mujal), valu võtab käbedalt ära tablett ja kui me räägime kellegi kangelastegudest, siis keskendume ikka võitudele, mitte haavadele seal taga.

Elu on ilus, mõnus ja turvaline, mida hirmsat ei juhtu. Vähemalt meiega mitte. 

Ometi, kas ei või see, et kultuur ei suuda pakkuda suunatud, kontrollitud ja seega ohutut kannatust, olla põhjuseks, miks igasugune kontrollimatu enesehävitus (sealhulgas kõik enesenäljutamisviisid) nurga taga aina vohab ja vohab?

Kui nii, siis lahendust vaevalt et ongi. Ei saa ju hakata tänapäev massilisi veidike veriseid initsiatsiooniriitusi korraldama. See oleks meie praeguste arusaamadega inimväärikusest rämedas vastuolus. 

Aga see huvitaks mind küll, kas kõikmõeldava enesehävitusliku käitumise teraapias saaks rakendada (või ehk ongi rakendatud) näiteks tegelemist mingite ekstreemsete spordialadega või sõjaväeteenistust või midagi muud, mis pakuks kontrollimatu salajase enesepiinamise asemel võimaluse täiesti avalikult, mõõdukalt ja kontrollitult kogeda teatavat enesesalgamist ja füüsiliste ebamugavustega toimetulekut?

Ülemise pildi anorektik on pärit siit, alumisel Siena Katariina.

märts 12, 2008 at 2:26 p.l. 9 kommentaari

Vanemad postitused


Inimestele meeldib

Kalender

mai 2021
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31