Posts filed under ‘nõiamoor soovitab’

Orgasmist ja maailma päästmisest

Ausõna, need kaks asja on seotud. Ainult ma ei tea, kummast alustada. Orgasmi on vist keeruline ehedalt kirjeldada, alustagem seega maailma päästmisest.

Siis, kui mina sõna otseses mõttes esimesi samme tegin, võttis kaugel Venezuelas üks mees nimega José Antonio Abreu kokku üksteist väga vaestest oludest pärit last ja hakkas nendega koos garaažis muusikat tegema. Ainult et see polnud just eriti ootuspärane garaažibänd. Need lapsed nimelt õppisid mängima klassikalist muusikat, sest Abreu uskus siiralt, pea religioosselt, just see päästabki maailma. Uskus, et muusika on relv vaesuse ja allakäigu vastu, sest see õpetab probleeme lahendama, annab eduelamuse ja õpetab ühiskonnas toime tulema, sest orkester on meeskond, väike ühiskond.

Niisiis, Mozartiga viletsuse, narkomaania, joomarluse ja kuritegevuse vastu? Naiivne tobu? Ei sugugi mitte. Tänaseks on Abreu algatusest saanud riiklik muusikalise kasvatuse programm El Sistema, mis annab muusikalist õpetust 300 000 lapsele ning rahastab 200 noorteorkestri tööd.

Lugu käib nõnda, et üles nopitakse kõik pätakad, kel karu pole kõrvu päris sodiks astunud. Kaheaastased hakkavad õppima muusika põhitõdesid, nagu näiteks, mis on rütm. Kolme-neljastele antakse juba mõni pill pihku ning kuue-seitsmesed põngerjad on vanad kalad, kes pääsevad mängima orkestritesse. Ja et need lapsed on jätkuvalt enamasti pärit väga vaestest oludest, tuuakse nad, kui vaja bussiga muusikatundi ja söödetakse pillimängu kõrval kõhtki täis.

Kes suudaks kokku lugeda lapsi, keda muusika on päästnud tänavalt, vanglasse sattumast või niisama virelemast. Ja räägitakse, et laste vanematelgi on kohati nagu uus elu. Mõni isa näiteks olla joomise maha jätnud, sest korraga on tal pilli mängiv laps, kelle üle rõõmus ja uhke olla.

Ent El Sistemal pole ette näidata ainult edukat sotsiaaltööd vaid ka imelisi muusikalisi saavutusi. Kuulake ainult, kuidas mängib  Simon Bolivari nimeline noorteorkester, mis moodustub El Sistema parimatest parimaist kasvandikest, on, kui Tiia Tederilt laenata muusikute rahvusmeeskond.

Mul oli rõõm ja võimalus kuulata neid täpselt nädal tagasi oma sünnipäeva õhtul Helsingis. Orkestrit juhatas Gustavo Dudamel, noorukene, ent ere täht tänases tippdirigentide taevas ja mõistagi El Sistema kasvandik.

Ja nüüd on koht rääkida orgasmist, sest see tõepoolest oli muusikaline orgasm. Iseäranis see, mida nad tegid Stravinski “Kevadpühitsusega”. Kohati oli mul tunne, et nad ei mängigi pille, vaid lihtsalt hingavad muusikat endast välja. Nii kergelt, rõõmsalt, puhtalt ja loomulikult tuli see kõik neist. See …mmmm ….eh, ma ju ütlesin, et ei saa kirjeldada.

Ületamatult särav hetk oli ka teise lisaloona mängitud Bersnteini “Mambo” , mille kohta mõni kriitik on vahel arvanud, et noored müravad sealjuures pillidega nõnda, et nõrganärvilisem ehk põgeneks selle helipillerkaari eest saalist. Müravad küll, aga keegi ei põgenenud. Hoopis peaaegu näppu viskama hakkas isegi me jahe sugrimugripublik.

Me vanamehega saime isegi oma sugrisest tagasihoidlikkusest sedavõrd üle, et suutsime paarile orkestripoisule, kes meiega koos trammipeatuse poole tulid, juurde astuda ja öelda, kui väga nende mäng meile korda läks.

Ja ma mõtlesin ja mõtlesin, et mis see siis on, mis paneb nad nii imeliselt mängima? Hirm, midagi kaotada, viletsusse tagasi langeda? Ei, kindlasti mitte. Hirmust ei saa nii mängida, nii saab mängida vaid puhtast armastusest. Mulle igatahes tuleb neid kuulates meelde abt Suger, samuti väga vaesest kodust laps, kelle klooster üles kasvatas ja talle hariduse andis. Sellest mehest sai uue arhitektuuristiili – gootika – isa ja ta on oma vajadust kirikut kaunistada põhjendanud umbes nii, et kirik on meie ema ja emale antakse ju parim.

Ma arvan, et Venezuela noorte muusikutega on  sama lugu. Pillimäng on andnud neile elu ilusaima osa ja nemad annavad vastutasuks muusikale (ja muusika kaudu meile kõigile)  parima, mis neil on, oma noorte hingede põhjast tuleva sära ja elurõõmu.  

Igatahes, oli vist parim sünnipäevakink, mille olen elus saanud ja, palun, tooge veel neid sädemeid täis sügavpruunide silmadega päikeselapsi siia halli ja jahedasse ilmanurka.

PS. Kui millalgi vaieldi, kas emapalk või lastetoetus, kohmasin mina, et mu poolest võiks mõlemad ära kaotada ja anda selle raha hoopiski omavalitsustele huvitegevuse toetamiseks. Et lapsed saaksid ka kuskil pärakolkas balletitundi, maalima ja klaverit õppima minna. Vaimustunud vastukaja mu jutt tookord ei leidnud, aga nüüd, El Sistema fenomeni valgel, mõtlen, et ehk see nii halb mõte polnudki.   

Kuula lisaks Tiia Tederi saadet El Sistemast  Palun, kuula tõesti, sest see on hea saade. 

Vaata, mida arvab muusika tegemisest Gustavo Dudamel


Ja siin üks venezuelakate “Mambo” BBC Promsilt. Tehniline kvaliteet teisel küll jube, aga las ta siis olla.

august 26, 2008 at 3:50 p.l. 12 kommentaari

Kirjaoskuse mõõdik, sobib ka blogijatele

Kodanikud Ekspressist on koostanud nimekirja õigekirjavigadest, mida veebis kõige rohkem kohtab. Vaatasin, ma päris kirjaoskamatu ei olegi. Ainult õigesti asemel õieti võin vist küll vahel kogemata öelda-kirjutada.

 Vaata, mis vigu sina teed, ja täienda Ekspressi nimekirja, kui oskad ja vajalikuks pead.

 

aprill 7, 2008 at 10:21 e.l. 19 kommentaari

Sõjast, armastusest ja kohusetundest Soome moodi. “Piir 1918”

Mis tunne on inimene, keda sa armastad riigireetmise eest surma mõista? Mis tunne on vastasele välja anda inimene, kellega oled peaaegu sõbrunenud, ja vaadata, kuidas see inimene pikemata maha lastakse? Mis tunne on selgitada, et üks kuradi oja on nüüd piir kohas, kus pole 600 aastat piiri olnud, on vaid sugulased ja tuttavad ja kapsamaad siin ja sealpool oja. Ja mis tunne on algul üle selle piiri tagasi saata ja hiljem maha lasta inimesi, kes üht sõna valesti hääldavad?

Kuidas on olla eraelus teadlane ja sõjas idealist, kes arvab täitvat oma kohust, riigi ja inimkonna hüvanguks?

Soomlaste film “Piir 1918” tegeleb täpselt nende asjadega. Filmi algiidee pärineb Jörn Donnerilt ning põhineb tema isa Kai Donneri päevikutel kõnealusest ajast.

Lugu algab sellega, et nooruke soomerootslasest ja mõistagi maruvalge ohvitser Carl von Munck saadetakse kuhugi pärapõrgu vastiseseisvunud Soome ja Nõukogude Venemaa piirile. Seda piiri kaitsma. Või, olgem ausad, pigem mingilgi viisil piiri rajama. Mitte sõdima, vaid rahu valvama, nagu ta ise algatuseks usub (hämmastavalt aktuaalne paralleel nii mõnegi asjaga tänapäeval, eksole).

Sealsamas kolkas on ilus ja tark õpetajanna Maaria Lintu, kes soostub tulema suveks piiripunkti kirjutajaks. Paraku vaid seepärast, et hankida salaja ravimeid ja läbipääsuluba oma kodusõjas haavata saanud marupunasele peigmehele.

Selle kõige juures armub von Munck Maariasse ja neiu Lintu pole sugugi ükskõikne von Muncki vastu, nagu ka mitte oma punase peiu. On ju üsna selge, et sedasorti suhted ja lood ei saa kerida mujale, kui vaid katastroofi suunas.

Ma nillisin seda filmi juba detsembris Helsingis ja olin kurb, et seal vaadata ei jõua ja meie kinodesse ta ehk ei tule. Tuli, ning ma, jobu, oleks ta äärepealt maha maganud. Hea, et siiski ei maganud, sest film on vaatamist väärt.

Esiteks on see kohutavalt mitmekihiline. Jõhkrad ja verised (mahalaskmis)stseenid varieeruvad huumoriga nagu koelõngad vaibas.

Viimane on kohati mõnusajalooliselt eneseirooniline (von Munck uue Soome lipu kohta: “Mis kaltsu te siia toote?”, või sakslasele, kes ülbelt küsib, miks Soome ohvitseril saksa nimi on: “ Von mu nime ees näitab degeneratsiooni).

Võib ka olla lüürilisnukker naer läbi pisarate, stseenid von Muncki ja venelasete piiripunkti ülema, endise mõisniku, juhuse tahtel punaohvitseri vahel.

Ja võib olla jämekoomika, mis pöörab kohe veriseks. See on naljakas, kuidas nooruke naine püüdlikult “kyllä” asemel “kjuuullla” ütleb. Naljast on aga kaugel, kui ta hetk hiljem kaasast lahku ja teispoole piiri tiritakse. Ja miskit naljakat pole enam selles, kui noid valestihääldajaid hiljem improviseeritud põgenikelaagris maha lastakse. Nagu konveierilindil.

Võib olla ka valusirooniline irve, nagu filmi lõpus, kus kaks meest, keda ühendab sõjaminevik vastaspooltel ja ühesama armastatud naise loll surm, kohtuvad ja end teineteisele kui lugupeetud kodanike tutvustada lasevad, üksteisele peaaegu kätt andes. Peaagu, sest natuke jääb puudu. Ent Soome hümni nad kuulavad (on sunnitud kuulama) siiski kõrvu.

Samuti on film mitmekesine lugude poolest. Ei ole ainult peategelaste elu ja maailm. On päris mitmeid kõrvalosi, meisterlikke väikesi rolle, mis lasevad aimata kirjut ja keerulist inimelude ja suhete võrku. Olgu või juba mainitud vene ohvitser või piirikülast pärit sõdurpoiss, kes ei saa absoluutselt aru, mis kuradi piir ja kuidas ei minda teispoole jõge sugulastele puid tegema. Või siis Venemaalt Soome põgeneda üritav arst, kes hoiatab punase katku eest, kuid ravib ometi salaja Maaria punast kallimat ja maksab selle eest eluga, põhjendades püssitoru ees puterdades, et Hippokrates käskis (jällegi see koomika kiire üleminek veriseks õuduseks).

Ka pole filmis häid ega halbu. Ei punaste ega valgete poolel. Kuskil keskpaika filmi heidab Maaria, ise väidetavalt värvitu humanist, oma punapeiule ette, et see on kodusõjas ka süütuid inimesi, naisi ja lapsigi tapnud. Viimast on ta von Munckilt kuulnud. Filmi lõpuks on von Munck omakorda tapnud samapalju või ehk rohkemgi ja ka peamiselt suvalisi tsiviliste. Sest sõda ongi selline, paraku.

Ajaloolise aususe ja tõejänu poolest on Päevalehes seda filmi võrrelnud muide Wajda „Katõniga“ ja Postimees refereerib muuhulgas Indrek Tarandi võrdlust David Leani „Doktor Živagoga»“.

Selle kõige juures ei olevat filmil erilist publikuedu mitte ainult meil Eestis, kus teda ehk lihtsalt ei märgata, vaid polevat seda väga olnud ka Soomes. Vahest ehk just seepärast, et „Piir 1918“ ei paku ilusat ühemõttelist selgete inimtüüpidega heroilist sõjamuinaslugu.

Või siis on asi selles, et muuhulgas puudutatakse ses filmis asju, mida tänane Soome ühiskond vahest väga hea meelega ei mäleta. Sest, kas teie näiteks teadsite, et 1918. aastal oli üle piiri keelatud lasta mitte ainult venelasi ja punaseid, vaid ka juute?

Mnjah, võiksin ehk kirjutada veel lehekülgi, olgu või sellest, miks Maaria Lintu mulle ses filmis eriti sümpaatse mulje jättis või sellest, kas on olukordi, kus humanist jääb alati elu ja ajaloo hammasrataste vahele. Või kui pühjendatud on vahel üldse idealism võüi kohusetunne.

Aga ma pigemini säästan teid. Lihtsalt, minge ja vaadake seda filmi kuni teda veel kinos on.

Ülemisel pildil Maaria Lintu (Minna Haapkyla) ja tema punane peig (Tommi Korpela) alumisel Carl von Munck (Martin Bahne)

Blogossfäärselt ja muukeelselt on filmist lugemist ka siin ja siin.

aprill 6, 2008 at 11:26 e.l. Lisa kommentaar

Kui krokodill Gena elaks jaapanis …

… siis laulaks ta sinisest vagunist nii. 


 

Päris jaburnummi, onju? Originaal on meeldetuletuseks siin.

märts 28, 2008 at 12:32 p.l. 6 kommentaari

Ja nüüd on küll aeg suu puhtaks röök…oeh, rääkida!

Demokraatiateemaline vaidlus, nagu näha, on parajad tuuris üles võtnud.

Tore! Järelikult ongi paras aeg suu kohe päris puhtaks rääkida.

Selleks on võimalus homme, virtuaalses söömaklubis, algusega kell 15.00.

Suhtlusvahendiks on skype ja operatiivinfo ilmub siia.

Kõik lobapidamatusega demokraatia pooldajad ja vastased on oodatud. (:

veebruar 22, 2008 at 3:48 p.l. 1 kommentaar

Aga ükskord ma abiellun printsiga…

Kuskil elab ehk prints või koguni kuningas, kes hakkab otsima naist. Ja ehkki teda piiravad paljud piigad, rikkad ja uhked, valib tema hoopis lihtsakese ja hea. Ühel päeval, jah ühel päeval, jõuab õnn Tuhkatriinuni ja elu on ilus ja maailm õiglane ning viimased saavad esimesteks. Ühel päeval ehk…

Et eile oli siis „Tuhkatriinu“ Estos.

Ilus. Pea kolm tundi Rossini valgustatud popmuusikat, ma ütleks isegi veiklevaid vikerviise. Ja Lokuta Angelina ehk Tuhkatriinuna oli kena, ehkki Pillak, kes on lüürilisem, on minu meelest nunnum. Aga see pole isegi niivõrd maitse kuivõrd maitsevarjundi küsimus.

Mis mulle aga algusest pääle on meeldinud ja eilegi meeldis, on hollandlasest lavastaja Michiel Dijkema vaatenurk.

See, kuidas lusti ja nalja saab, aga asi labaseks ei lähe. Iseenesest haruldane, sest koomilise ooperi puhul on suht lihtne labasesse janti libastuda või siis jällegi liig viisakalt liig tuim olla.

Eriline kompu on muidugi finaal. Kui lõpp on parasjagu nii õnnelik, et sure maha, kerkivad järsku Angelina koduseinad, kodune mööbel tassitakse tagasi, kasuisa lartsatab õllekesega teleka ette tugitooli ja Angelina-Triinu on jällegi käpakil maas ning küürib põrandat.

Miski ei muutu, muinasjutt ei saa tõeluseks. On vaid unistus Tuhkatriinu peas.

Ei saa parata, mul kangastuvad siinkohal miljonid maailma Tuhkatriinud. Kandekottidest välja veninud kätega pereemad seebiseriaali vaatama räntsatamas, suhtlusnäljas noorikud armastusromaane lugemas, keskealised kepinäljas kontoristid inetrnetiavarustes seksijumalannadeks kehastumas. Nad kõik unistamas, igatsemas, kujutlemas hetke, kui kord tuleb prints, kui maailm on teistmoodi särav, kui nemad on tähtsad ja ilusad ja armastatud ja elu keerleb nende ümber.

Hetkeks, vaid hetkeks on nad imeliusad printsessid, et siis jällegi kummarduda kandekottide, vigisevate laste, pahurate abikaasade, närviliste ülemuste kohale ja ette.

Mõttetu eskapism? Võib-olla.

Aga võib-olla hoopis ainuke ellujäämisviis. Vahest me vajame muinasjuttu kui ideaali, kui kosutust, kui lootust, isegi kui see iialgi tõeks ei saa. Võib-olla teevad unistused isegi sel juhul maailma natuke ilusamaks. Ja, võib-olla, näpuotsake neist ikka täitub ka.

Tuhkatriinut“ võib igatahes rahuga vaatama minna, üks ilus ja lustlik ja unistusterohke muusikaelamus on kindel.

Ärge enestele ainult pärasteks lendavaid aknaid plaanige (:

Ja siin on natukene asjakohast kuulamist, tõsi küll, mitte Esto oma vaid hoopiski Bartoliga.

veebruar 3, 2008 at 3:34 p.l. Lisa kommentaar

Kas tõesti kotib Eurovisioon tänavu mindki?

Tõenäoliselt juhtub sel aastal absoluutne jumalaime – mina hakkan eurolaulu valimiseks telefoni väntama.

Osalt seepärast, et Iris Vesik on ju tõesti täitsa nunnu laps ja sellest loostki võiks põhimõtteliselt täitsa asja saada.  

Aga peamiselt seepärast, et see jõle Kreisiraadio “Leto Svet”, mis näikse olevat praegu Vesiku loo peamine konkurent, ei võidaks. Sest kui selle looga euroviisule minnakse, tahan mina häbist punastades põrandaprakku peitu pugeda. 

See on lihtsalt nii mage ja labane nali, et naerma küll ei aja ja teised ehk ei saa sellest üldse muud aru, kui et eestlased on päris ogaraks keeranud. Tähendab, annaks jumal, et ei saaks muud aru. Sest kui kogu lõunaslaavi kambale pärale jõuab, et loo peamine mõte on neid mõnitada, siis, ma kardan, nemad oma temperamendiga säärast auhaavamist ei andesta. Ja ongi meil mõnus rahvusvaheline skandaalike.

Belgradi pole eesti turistil enam igatahes mõnd aega asja. Ega vist ka mujale sinnakanti.

Oleks see mõnituslaul siis vähemalt vaimukas, aga ta on, nagu juba öeldud, ilmlabane. Või oleks ta siis, nagu ühe totaka taani lehe nõmedad prohvetikarikatuurid, vähemalt kuidagi sõna- ja arvamusvabadust edendav. Aga pole  ta sedagi. 

Seega, mina ei taha, et see iba meile kuskil euroviisulgi häbi teeb. Ja kavatsen hääletada hoopiski väikse armsa piiga poolt.

PS linkidele klõpsates saab lugude videoid vaadata ja sõnu näeb ka, kui kellegi veel teadmatus on. 

jaanuar 30, 2008 at 12:30 p.l. 39 kommentaari

Tere, Eesti esimene roheline blogi!

Kes veel märganud ei ole, siis Eesti esimene tõsine keskkonnablogi on sündinud. Nimelt esimene tõsine. Sest niisama rohelist juttu on ju siin ja seal aetud, aga see on ikka muu jutu vahel ja enamasti ka väga emo värk. 

Erik Puura pakub läbinisti keskkonnateemat, sealjuures huvitavalt, asjalikult ja ilma igasuguste üliemotsionaalsete hirmulugudeta. Ta ei püüagi meid veenda, et homme läheme kõik hukka ja taevas kukub alla, ega ka, et me päästame riidekotiga poes käies terve maailma.

Saab hoopis ausa ülevaate säästupirnide plussidest- ja miinustest, amalgaamplommide ohutusest või ohtlikkusest. Võib lugeda, kas saab elada Päikeseta või kuidas evakueerida koera 

Olen sellist arukat ja tervemõistuslikku keskkonnajuttu Eesti mõtteruumis kaua oodanud. Rõõm, et see nüüd blogosfääris olemas on. 

Eks tutvuge ise.

jaanuar 2, 2008 at 8:54 e.l. 15 kommentaari

Moodne pedemuinasjutt ehk Silla Ivar tantsitab linna

Autentne materjal geikogukonna elust. Nii reklaami raamatupood Silla Ivari „Tantsivat linna.“

Njah, kui sulle öeldakse, eriti Eesti suguses külariigis, et autentne ja isiklik jne, siis on kuradima raske mitte mängida mängu oi-kas-tema-on tema ja oi-kas-ma-äkki-tunne-seda-ja-toda.

Teisalt kui hakata „Tantsivast linnast“ konkreetseid tüüpe otsima, leiaks ilmselt igaüks kiiresti oma. Vähemasti minu tutvuskonnas on päris mitu rohkem ja vähem lillekest koos tüüpiliste lillekesetraumadega, aga on ka nii mõnigi nohikpede, kellele lilletamine tõesti mitte mingil kujul kunagi eriti klappinud pole.

Kõrvaltegelastega on suht sama lugu. Nii mõnigi tuleb justkui tuttav ette, aga kui põhjalikumalt järele mõelda, sobiks kirjeldus vähemasti nelja või viie inimesega.

Seega autentne vahest küll, aga väga isiklike paralleelide otsimine „Tantsivast linnast“ ei ole vist eriti mõttekas. Pealegi peab Ivar ise vajalikuks öelda, et ta pole lähtunud faktidest, vaid fantaseerinud.

Võtkemgi siis teksti tekstina, fantaasiana, eksole.

Sel juhul võib teda kenasti nimetada lihsalt armasturomaaniks või uuestisünniromaaniks või emotsionaalse kapist välja kobimise romaaniks või ka lihtsalt eneseleidmise romaaniks.

Mina miskipärast tahaks aga „Tantsivat linna“ nimetada hoopiski muinasjutuks. Seda hoolimata kogu tema autentsusest või realismist.

Nii õnnelikud lõpud on ju tavaliselt muinasjuttudes? Ja need tagurpidi paralleelid “Dorian Gray portreega” on ka üsna muinasjutulikud või mis? Üldse, lootus, et maailm on õiglane ja näiteks inetus kompenseeritakse võimega saada heaks, kasvada ümber ja sündida uuesti, on ju ka üsnagi muinasjutuomane?

Sel tekstil ongi läbivalt justkui kaks kontrastset tasandit. Mina-vormis kirja pandu on mõlemi peategelase puhul peamiselt hästi avameelset realistlik, kui soovite, siis naturalistlikki. Juuakse ja pannakse ja palju ja kuhu iganes, eksole.

Samas, raamiv tantsutekst, mis noored armunud kokku juhatab, mõjub jällegi just kuidagi väga muinasjutulikult. Kui aus olla, siis see kursiivis osa „Tanstivast linnast“ meenutab mulle just väga konkreetselt üht suhteliselt lilletseva eluviisiga tegelinskit, kes oma hoolega varjatud üksildastel suure armastuse ootamise tundidel kirjutabki umbes selliseid muinasjutte noormeeste kohtumisest.

Kusjuures, ma olen nõus kihla vedama, et Ivar ei tea sellest tüübist ja tema muinasjuttudest suurt midagi. Seega teadlikult vihjata ta neile ei saa. Ilmselt on ta lihsalt sattunud dokumenteerima midagi, mis on täiesti üldiselt õhus.

Nimelt seda, et kõige ringiaelevam pede ja küünilisem prostituut nagu ka kultuurinohiklikeim üliõpilane ei taha lõppeks muud kui suurt ja siirast armastust ja sooja ja nunnut püsisuhet.

Ja ma olen suhteliselt kindel, et see klubides aelev ja ilutsev kamp, kelle Ivar üsna värvikalt kirja paneb, kamp kes oma esteetiliselt alamõõduliseks muutunud sõbra pikemata hülgab, et kogu see kamp näeb märgi unenägusid just nimelt sellisest õnnenatukesest.

Samas tunnistada, et ma tahan ainult natukene õnne, täiesti tavalist, ilma suure raha või plakatliku iluta õnne, on vist hullem enese alasti kiskumine, kui mistahes uppis tagumike ja rippuvate riistade kirjeldamine. Banaalne, salapäratu ja ebapeen, eksole. Aga, kurat, oluline ju tegelikult.

Igatahes on mul hää meel, et üks luuletaja Eestis ei olegi veel päris küüniliseks pekstud. et ta veel niisuguseid õnneliku lõpuga armastuslugusid kirjutada julgeb, avalikult ja ametlikult, kirjanduse pähe, mitte vaid öökapile isiklikuks salamuinasjutuks.

PS. See ei ole nüüd miski pretensioonikas kirjanduskriitika, vaid lihtsalt üks muljendus. Niisiis, Ivar, ära väga valusasti löö, kui tunned, kuidas lugeja permanentselt autori kavatsusi mõrvab vms

detsember 27, 2007 at 12:17 p.l. 3 kommentaari

Aita kutsule kodu leida, palun!

tarzan

Ta on suur karvane koer ja peaks olema hirmuäratav valvur. Tegelikult on tal selline inimesenälg, et ta vist oleks nõus igale vargale vaimustunult kaela hüppama. Kui see vaid temaga sõnakese  lahket juttu räägiks, korraks karva silitaks. Jah, tal on pärisnälg ka. Ta sööb sellise aplusega nagu Kuriloom kümme aastat tagasi, kui ta tänavalt tuppa tõime. Aga inimesenälg, sõbranälg on toidunäljast suurem. 

Nii ongi, et kui olen teda söötnud ja silinud, klammerdub karvane ja mudane Mõmmik mu käsivarre külge ja pruunid silmad anuvad: “Ära mine, palun!” Ma ikkagi lähen, kõrvus Mõmmiku kähedahäälne huilgamine. Niik-niik-niik, ära mine-eeeeeeeeee, palu-uuuun, niik!  Aga mis mul üle jääb. Mõned meetrid eemal on samas olukorras Tähnsilm ja Ükskõrv. Samuti näljas, mudased, vaid meetrise keti otsas, veeta, korraliku peavarjuta. Neid on ka vaja sööta ja silitada. 

Tegelikult on nende elukate nimed Tarzan, Dotša ja Bars. Nad on needsamad Paldiski koerad, kellest Rents enda pool kirjutab. 

dots

Et mis minul nendega pistmist? Noh, Eesti on ju küla. Nii heas kui halvas. Nimelt sain eelmisel reedel  üsna hilisel tunnil sõnumi sõber Marilt, kes küsis, kas ma Paldiskis mõnd politseinikku isiklikult ei tunne. Vastasin, et kahjuks mitte, aga mis lahti. Vastuseks sain lühiülevaate koerasaagast, mille Rents lahti räägib. Sest saati olin ka “päästke koerad!” aktsioonis kõrvuni sees.  

Eelmise nädala kestel on olnud hästi kurbi hetki (koerte nutune olukord), südantsoojendavaid hetki (kui sõbralikud ja nunnud need loomad tegelikult olid), hirmuhetki (kas nad on ikka täna ka alles, või on jällegi “parema kodu” saanud, nagu kaks neist) ja jaburaid hetki (kui me vanamehega jooksime nagu vene luurefilmis, sest teispool väravat paistis auto, et äkki on kuri omanik, või see, kui me teiste kutsuaitajatega üksteist vastakuti luurasime, et kes need teised on, omajoped või vaenlased). 

bars.jpg

Praeguseks on mul rõõm teatada, et kõige hullem on möödas. Elukad on kätte saadud ja hoiukodus. Aga lugu ei ole ka päriselt läbi, sest nüüd oleks neile loomadele päriskodu vaja. 

Nad on nii pööraselt armsad ja inimsõbarlikud, et ma võtaks kõik kolm endale. Paraku ei saa, sest Kuriloom oma õrna närvikavaga teisi kutse tuppa ei lubaks. Võiks ju õue kuudi teha, aga siis peaks kogu ühistu sellega nõus olema, sest aed on ühine ja kuna meil ühistus aegajalt ka virisetakse ja keeratakse, siis ma ei julge. Ma ei saa riskida, et neil niigi halvasti koheldud loomadel tuleks veelkord kodust ilma jääda. 

Aga võib-olla sina, hea lugeja, tahad just üht vahvat karvast sõpra? Või tead sa kedagi, kes just otsib kutsi ja saaks ning tahaks mõnele neist päriskodu pakkuda? 

Sa ei pea muidugi võtma kõiki kolme, kuigi võid ju. Aga hea, kui saad ühtki aidata. Sa ei pea ka kutsile kodu pakkumiseks ilmtingimata Tallinnas elama. Tegelikult ei pea sa ilmtingimata Eestiski elama. Kui näiteks kuskil Soome pool peaks olema keegi, kelle kodu just üht karvast sõpra ootab, siis sinna ei ole koera sugugi võimatu orgunnida. 

Kui sa tahad ja saad mõnd neist koertest oma karja võtta, siis luban ma, et sul on edaspidi üks ilus, arukas ja ülitruu sõber. Et keegi ei armasta sind rohkem ega siiramalt, kui väärkoheldud kuts, kelle maailma sina oled ilusaks teinud, võin ma juba Kurilooma näitel lubada.  

Kui asi sind huvitab ja tahad rohkem infot, siis kirjuta katrinkurik@yahoo.com. Võid ka vaadata loomade hoiukodu lehele. 

Piltidel on ülevalt alla Mõmmik ehk Tarzan (6aastane poiss), Tähnsilm ehk Dotša (6aastane tüdruk) ja Ükskõrv ehk Bars (11aastane härrasmees). Muide, tema vanust ei tasu peljata, ta on sealjuures väga kõbus ja asjalik. Vahest sobiks ta kaaslaseks just mõnele vanemapoolsele inimesele, kes päris nooruspöörast kutsikat võtta ei julge.  

Mõtle ja kui saad, siis aita, palun!

november 19, 2007 at 10:49 e.l. 4 kommentaari

Vanemad postitused


Kalender

juuli 2021
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031