Posts filed under ‘sotsiaalne närv’

Soorollidest ja sadomasost ehk Kuri Feminist selgitab

Kuri feminist astub poodiumile. Kohendab kostüümi, musta rangelõikelist. Seab paksuraamilised prillid ninale. Kohendab, silub niigi sirget soengut, võtab mustast mapist lehe ja alustab.

Khhhmm..mnjah, tundub, et olen suutnud vist pisikese tormi lahti päästa.

Säherdune tunne on, et tuleks vist paar sõna selgituseks öelda.

Nimelt, mida mina olen  alati ja peamiselt silmas pidanud, on, et bioloogilisest soost ei saa ega tohi teha mingit sotsiaalse identiteedi nurgakivi. Pigem tuleks sugu kui bioloogiline antus ja sugu kui sotsiaalne konstruktsioon  ühiskonnaelu korraldades lahus hoida.

Ei ole, või noh, kahjuks sageli nii mõnegi arvates on, aga minu meelest ei peaks olema nii, et naise koht on köögis ja mehed ei nuta vms. Tahab moor lennukit juhtida, andku minna. Tahab mees patja nutta, lasteaiakasvatajaks hakata või hoopis küüned roosaks lakkida, kontsaga kingad jalga panna ja šoppama minna, jumala eest andku ka minna. Kelle asi!

Mis puutub erootikasse või pornosse (mida keegi kuidas nimetab), siis, jah, on teatava osa  (muide, vastavasisulisest kogutoodangust vist ikka üsna väike osa), mida ma pean alandavaks. Ja et ta on reeglina toodetud, pidades silmas, et vaataja-nautija positsioonis on heteromees, siis peamiselt naisi alandavaks.

Igatahes, kui mingi test mult küsib, kas ma arvan, et see on alandav, siis ma suht mõtlemata vastan, et on küll. See teisest küljest ei tähenda, et ma peaksin mõttekaks sedasorti pornoga aktiivselt võidelda. See võib küll olla minu meelest nõme, aga samas siiski piisavalt teisejärguline ja ohutu, et mitte oma aja-ja jõuvarusid sellele raisata. Nii et las olla, kuni selle pealt ei tuletata mingeid kaljukindlaid üldisi stereotüüpe selle kohta, mida kõik naised on või tahavad.

Kuri feminist teeb hetkeks pausi ja püüab põrandapraost välja sikutada hiiglakõrget tikk-kontsa. Köhatab.

Sadomaso on aga mu meelest veel sootuks keeruline kultuuriline konstruktsioon. See võib ilmselt üsna hästi olla domina jumaldamine (naise ülevääristamine, nagu pakkus eelmise loo kommentaarides Notsu). Võib aga ka olla, nimelt domina täielikuks objektiks, pelgalt valu ja alandust valmistavaks anonüümseks masinaks taandamine ja seega vist ikkagi alavääristav. Võib ilmselt olla ka teadlik vastastikkune mäng, kus teinekord võivad vahetuda ka rollid. Ja võib ehk olla ka lihtsalt sügava ängi väljendus.

Muide, Robert Mapplethorpe, kelle fotod seda sissekannet illustreerivad, on minu jaoks alati väga oluline kunstnik olnud, kuid tema looming pole mulle mitte kunagi seksuaalset erutust tekitanud. Pigem mõjub see seksuaalsust pärssivalt.

Ometi on ta koguaeg, pea iga pildiga, suutnud puudutada minus midagi…midagi väga sügavat, väga valusat, väga olemuslikku.

Banaalne kujund, aga ausõna, tema pildistatud maailm justkui lõikaks väga terava esemega (skalpell? žilett?) lihasse ja hinge. Lõikaks läbi kõige, viimse põhjani, isikliku kõige ärapeidetuma valuni välja.  

Aga jah, nagu öeldud, seksiga pole sel jälle eriti pistmist. Kusjuures mees ise on jällegi öelnud umbes nii, et ta polevat pildistanud midagi, mida ta poleks ise teinud. Niisiis on ta looming kõike muud, kui puhas kunst, eksole.

Ilmsesti ongi sellised asjad nagu seksuaalsus, valu, õnn, alandus jms, nii tugevasti seotud mingite kogemuste, mälukildude, hoiakute, peidetud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud emotsioonide ja veel miljoni asja segapudruga, et siin on võimatu tõmmata selgeid eraldusjooni, mis on mis, või kuidas see mõjuma peab, mõjuda võib. Kogu lugu läheks absurdiks või halvemal juhul mõttepolitseiks kätte ära.

Sestap, inimeste isiklikud fantaasiad las olla, aga ühiskond mu arvates küll ei tohiks kultiveerida jäiku soorolle ja alandamist (kama, kelle või mille) kui mingi täitsa OK normi.

Kuri feminist heidab pilgu saalile. Kohendab taas prille. Võtab paberi, paneb kausta. Sulgeb kausta. Lahkub. Tahvlile võib jääda kiri: kui Mapplethorpe huvitab, vaata siit.

PS vabandan, et teine piltidest on tsenseeritud, aga muud variandid ei anna ennast netist kätte.  

oktoober 8, 2008 at 1:38 p.l. 54 kommentaari

Õpetage oma pojad nutma, palun!

Mehed ei nuta! Poiss peabki kaklema! Mis sa hädaldad nagu eit! Ole mees, võta ennast kokku! Ega mehed ei räägigi oma muredest, ennemini uputavad selle viinasse.

Kuidas tundub? Olete nende lausetega nõus?

Briti teadlane Edward Dutton arvab eilse koolitulistamise tausta analüüsides, et Soomes olla vägivaldne meeskultuur.

Ta väidab, et:

* Soome mehed ei suuda oma tundeid väljendada.

Kui mees räägib palju, siis peetakse teda naiselikuks. Soomlane olla tähendab olla väga mehelik, sa ei tohi oma probleemidest rääkida.

* Emotsioonitu ja karm olemine oli staatuse saavutamiseks oluline.

* Üksindust peetakse normaalseks seisundiks.

* Perevägivald lokkab umbes pooltes kodudes. Täpsemalt on seda kogenud 40% naistest.

* Ja seda ka veel, et kutseharidus on ühiskondlise arvamuse kohaselt sügavalt alaväärtuslik ja kutsekoolis õppija on jobu. Laias laastus, arvan ma, tähenda see siis ka, et sihuke lihtne töömees on üldse jobu.

Paraku ei näe ma selles jutus midagi, mida ei saaks üks ühele Eesti meestele üle kanda. Üks Euroopa ääremaade depressiivne macho-kultuur kõik.

Aga üldiselt tahaks küll paluda, emmed, õpetage oma lastele, et elu ei ole võitlus ja mehed nutavad küll, kui vaja. Nutavad, mitte ei tulista. 

september 24, 2008 at 1:03 p.l. 21 kommentaari

Koolitulistaja, luba, ma vaatan su pähe?

Naabritel hakkab kujunema uus traditsioon – aastas üks koolitulistamine. Seekord siis vähemalt üheksa laipa, lisaks haavatuid, nagu nad praegu räägivad.

Miskitpidi õudsalt kummaline, et just nädalapäevad tagasi juhtusin täiesti kogemata Anneliga rääkima koolitulistajatest ja sellest, mis nende peas toimub. Väitsin siis ja väidan nüüdki, et tegelikult ei jõua mulle kohale, miks hakkab keegi suvalisel hetkel suvalisi inimesi tapma.

Jah, ma tean, et reeglina on tulistaja kas ise reaalselt eelneva (kooli)vägivalla ohver või siis vähemalt tunneb end hüljatult või ahistatult.

Tean küll, kuidas see on. Koolivägivald on mul ju omal nahal kogetud. Ja ma saan täiesti aru tahtmisest tappa ära see konkreetne koll, kes on sind koguaeg kiusanud ja mõnitanud. Ma ei arva, et see on hea lahendus, või üldse miski lahendus,aga see on miski, mida ma sügavalt emotsionaalsel tasandil mõistan ja võib-olla end täiesti seina äärde aetuna tundes suudaksin isegi teha.

Aga millest ma aru ei saa, on kui keegi hakkab lambist tapma “neid kõiki”? Milliseid neid? Mida on need kõik siis halba teinud? Ei saa ju olla, et üht inimest kiusab terve klass, terve kool, terve ühiskond? Ei suuda küll kuidagi uskuda, et näiteks mulluse Jokela loo puhul see 25aastane kaasõpilane kuidagi Auvise poissi kiusamas käis.

Miks, kurat, miks, peab siis tapma karistuseks suvalisi ja ilmsesti täiesti süütuid inimesi?

Ja veel – saab seda siis kuidagi ära hoida? Või ei saagi? On meil, ma mõtlen meil, inimestel üldse, olgu siin või sealpool merd või kuskil kaugemal, mingit mõistlikku käitumisviisi sellise segikeeramise vastu?

Ega ole vist. Muidu ei hakkaks sellest ju peaaegu traditsioon saama. 

Varem, tundub mulle, oli selline heleroosa silmaklapistatud suhtumine, et tulistama ja muul viisil tapma hakkavad ainult täielikud hälvikud. Need on kõiges ise süüdi. Mingeid laiemaid sotsiaalseid põhjusi pole nagu vaja otsidagi. Mõistame aga hukka ja asi mutt.

Viimasel ajal on hakatud rääkima ka vägivalla põhjusest, meeleheitest, mis võib tapma panna. Võta või “Klasski”,  eks ole. Iseenesest hea ja õige aga …

Mulle tundub, et me kohati hakkame teise seina keerama. Noh, et tapmine ongi õigustatud, sest tapja oli ju ise ohver ja mis tal üle jäi ja võibki üle visata jne, jne. Teeme sedasi vaikselt mõrtsukast peaaegu kangelase ja mõistamegi hoopis kõik need, kes ta kuuli ette jäid, hukka. Ikkagi paha ja kiusava ühiskonna esindajad. 

Kah õudne, mu meelest. Ja ülekohtune. Ja ohtlik, sest levitab ja kinnistab arusaama tapmisest kui täitsa OK lahendusest. Kuni ühel hetkel teeb keegi, kes arvab, et nii käibki, seda meie enda või meie lähedastega.

Ma ei tea, kas saaks kuidagi nii, et me räägiksime ausalt sellest, mis vägivallani viia võib, kuid ei idealiseeriks sealjuures vägivalda?

Üldse, mulle tundub, et me idealiseerime viimasel ajal kuidagi massiliselt nii agressiivsust kui meeleheidet. Eriti netimaastikul, kus inimeste muredest, kiiksudest, valust saab otsekui miski seebikas, põnev aga justkui mitte eriti reaalne.

Võta või meie oma eestikeelne blogosfäär, kus kõige mudadepressiivsemad ja kurjemad sissekanded saavad alati kõige enam tähelepanu ja sageli ka kõige enam kiitust (vohh, nüüd olid siiras, nüüd olid ikka ehe, nii lahedal vihane oled jne, jne). Muide Auvinengi elas end enne tulistamist kenakest aega netis välja, ikka kaasakiitjate silma all,  ja ka tänane tulistaja (ei, ei lingi, ei ole vaja seda vahtima minna).

Õudne. Tegelikult. Päriselt.

Ja kui aus olla, siis on issanda ime, et meil veel keegi kuskil tulistama pole hakanud. Olgu siis koolis või näiteks mõni koondatu kontoris. Ei julge öelda, et ehk seda ei juhtugi, sest kardan, juhtub ikka küll, varem või hiljem.

september 23, 2008 at 11:42 e.l. 22 kommentaari

Müüa Eesti!

“Tead, mul tuli suurepärane mõte, kuidas Eesti riigile raha teenida, “ ütles ühtäkki emand A, kui marsas kodupoole loksusime. Ja jätkas:” Riigikogu saadikukohti peaks hakkama oksjonil müüma. Kes rohkem pakub, see saab.”

Oojaa, täiendasin siis mina õhinal. Alghind võiks olla nii miljon. See raha peaks ju inimesel ikka olema, kui ta enesele saadikukohta osta ihkab. Ja mõelda, kui keegi isegi ei tahaks rohkem pakkuda, oleks riik juba niigi sada ja üks milli teeninud. Aga vaevalt muidugi, et enampakkujatest puudu tuleb. Mõttekas investeering ikkagi. Kui jaksad, ostad kohe terve riigikogu ja siis teed järgmised hea mitu aastat nii, et poliitiline ja ettevõtluskliima riigis just sulle sobiks.

A arvas, et tegelikult võib ju saadikukohad järgmistele ihalejatele maha ka müüa, kui endal enam vaja pole. Mina seepeale ütlesin, et peaks Riigikogust kohe börsiettevõtte tegema, oleks see kauplemine ilus läbipaistev. Ja tooks ikka muudkui sisse.

Ja siis ma mõtlesin veel, et mis siin ikka koerasabast tükke raiuda, teatreid, muuseume, ringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, päästjaid, politseid ja muud säärast kallist ja kurnavat kräppi natukehaaval köndistada. Müüks parem kohe terve Eesti riigi korraga maha.

“Ei tea, kesse ostab,” kahtles A. “Kruudal pole ka niipalju raha.”

Avaldasin usku ja lootust, et Putini sõprade ja sugulaste ringist ehk keegi ikka tahaks. Ostaks riigi üles, paneks kinni. Kasulikud asjad, nagu raudtee, jätaks enda huvides tööle. Lihtne ja selge ning ei mingit muret selle va´ riigi ülal pidamisega.

Ma loodan, te mõistate, see oli nüüd selline öömust sapine lõõp. Veel oli lõõp.

september 18, 2008 at 12:57 p.l. 7 kommentaari

Rämpsul ei ole rahvust

Alustame edgaripäevast. Läksin mina siis nimelt Väikeloomaga parki jalutama. Kuskil pooles pargis tuli vastu tätoveerit jõmm, õllipudel näpus, kaks last ka. Tõmbasin murule ja kutsusin Väikelooma kõrvale istuma, et mine tea, muidu lapsed veel ehmatavad. Jõmm aga, ikka lapsed näppus, võttis, selle asemel, et mööda minna, suuna õkvast minu poole ja kukkus sõimama, et miks mina oma koeralitat pargis jalutan, kui tema siin ka oma lastega käib. Ja tra-ta-taa ja bla-bla-blaa. Mina siis vastu, et pole nagu tema asi mul koerajalutamist keelata, kuni mul koer kinni ja kellelegi kurja ei tee. Nõnda me siis nats jagelesime, kuni jõmm teatas. “Mida sa ülbad siin, arvad, et teil on täna mingi püha, siis võid, jah.”

Uuuups. Mul kukkus karp lahti. Paldiskis pole seni keegi üritanud mingit rahvuskonflikti kütta, ja nüüd siis korraga nii. Ma sain ju aru küll, et asi pole tegelikult mu koeras, vaid selles, et jõmm on hommiku otsa joonud, kogu maailma vihanud ja otsinud võimalust häiriva tähtpäeva puhul kellelegi ära äsada.

Aga ega´s kino sellega lõppenud. Eile oli teine seeria. Asutasin end taas koeraga õue minema, olin just uksel, kui pimedasse trepikotta sisse astuti. Koer aga, oh õnnetust, seepeale korraks haugatas. Kutsusin ta siis tuppa tagasi, et inimene rahus trepist üles saaks. Ukse taga aga hakkas hirmus sõim, millest ma jällegi, mitme mahlase “bljääääädi” vahel eristasin sõnumit minu koeralita halptusest. Kui ma siis vaatama läksin, et mis lahti, avastasin, et ülakorruse trepirinnatisel jaurab koll pargist. See osutus mu naabrinaise uueks poldiks.

Nojah, ega ma pole teda varem näost näkku näinudki. Suht hiljuti sigines ja peamiselt veedab oma aega purjuspäi treppi sõites ja autosse ära kukkudes.

Igatahes jauras ta jälle natuke mu koerte kallal ja siis, mõistes muide suurepäraselt mu eestikeelset kõnet, jõmises: “Räägi minuga vene keelt!”

Kuulge, tere hommikust! Ma räägin küll vene keelt, kui tahan. Kõigi lahkete koeri jalutavate ja kasse toitvate vene mammidega räägin, nii palju, kui oskan, sest nii on lihtsam. Ja lastega, kui vaja. Ja turumüüjat võin ka aidata, kui tal eesti sõna leidmisega raskusi on. Aga üks harimata jõmm, üks mudalabane bljääditaja, ei tule mulle minu kodus kamandaval toonil ütlema, mis keelt mina temaga räägin, eksole.

Jajah. Ma mõistan. Tal on raske elu. Päriselt.

Tätoveeringute järgi on ju näha, paljuke ta juba kinni on istunud. Tööd, vähemalt korralikku, tal vist ka pole. Arveid maksvat see korter igatahes Venemaalt sugulastelt tulevast rahast. Eks ta siis istub nii päevad läbi õlliga teleka ees, imeb endasse kõigi vene kanalite propaganda ja usub siiralt, et all elavad fašistid, kes kasvatavad koeri talle ja tema lastele kallale ässitamiseks. Mis sest, et mina, see kuradi fašist, olin vist esimene, kes kevadel arvas, et ühistu võib aidata tema tšikil kütteperioodi lõpuni soojaarveid maksta küll, et noor ema ja, kuis ta saab jne.

Muidugi, sügavasti sisse hingates ja endale suhkruvett tehes, pean ma kahjuks küll tunnistama, et pronksmehe kammaijaast alates on ka Eesti poliitilises ruumis üsna nüri järjekindlusega taotud mingit puhtatõulise eestlase kuvandit ja kohati (ehk kogemata, loodan) mittetõupuhastele vastandumist, mis muidugi on ka kenake vesi selliste jõmmide veskile.

Aga ikkagi olen ma selle jõmmi šovinistliku jurina peale kuri. Ja natuke hirmul ka, sest järgmisel korral, kui ta täis on, tuleb ja lööb ehk silma siniseks meil kuradi fritsudel.

Samas, ei tahaks kuidagi ise šovinistlikuks jõmmiks muutuda ja hakata uskuma, et sellised need venelased ongi. Ma ju tean, et ei ole. Juba mu teine naaber Vadim, samuti noor kutt, noore naise ja väikese lapsega, on kena ja viisakas ja tore.

Nii ma siis kordan endale, et rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust, rämpsul ei ole rahvust. Rämps on kahjuks üliväga internatsionaalne nähtus.

Igatahes, kui see konkreetne jõmm veel peaks tulema mulle ütlema, mis keelt ma tohin rääkida või mis tähtpäevad siin riigis tohivad olla, siis ma hangin hunniku NATO ja Euroopa Liidu kleepse ja katan nendega aknad ja ukse. Ausõna.

Ühtki arukat venelast, head naabrit, tublit kodanikku, kaaseurooplast, ei peaks see solvama, aga šovinistlik lolljõmm ehk saab sõnumi, et tema sõna ei ole siin see, mida kuulatakse.

august 25, 2008 at 10:20 e.l. 60 kommentaari

Mida kuradit see maksumaksja siis ETV-lt tahab?

Selle telepoisi vanem sugulane lehvitas mulle varases lapsepõlves. Tema seisab siin, sest ma ei viitsinud kelleltki küsida, kas üht blogisissekannet ETV või ERRi logoga illustreerida võib.

Nii paar korda aastas peab kogu enesest lugupidav erameedia ikka avalik-õigusliku pidulikult põhja laskma. Eile siis oli Delfi kord rääkida, kuidas rahvusringhääling vaevleb hirmsas ideedekriisis ja AK on ikka nõme väikese reitinguga saade.

Ma olen, muide, täiesti nõus esiteks sellega, et maksumaksjal on täieline õigus rahvusringhäälingus toimuva vastu kõrgendet huvi tunda ja teiseks sellega, et kõike, ka AK-d saab põhimõtteliselt alati paremini teha.

Aga mul on ausaltöelda kõriauguni lihtsalt lahmimisest teemal, küll see ETV on nõme ja AK igav ja vaat kus Kanal 2 ikka ja …

Halloo! Kas te tõesti arvate, et sellesinatse maksumaksja raha eest peaks näitama, kuidas reporter meega tilli määrib, miksima uudiseid suvaliste muusikavideotega, tegema saate avaloo sellest, et mops on tore koeratõug või lubama suure suuga, et nüüd räägib meie kõva uurimistööd teinud reporter sajandi suurimast juveeliröövist Tallinnas, siis laskma selle mehe stuudiosse, et ta ütleks, et tegelikult pole üldse midagi teada (Uudis on, et uudist polegi? Kah hea lähenemine).

Mina, vabandage, ei taha oma raha küll selle eest ära anda. Ja tõenäoliselt vastab nüüd ka enamik kriitikuid, et eee…ei, ega see kommertskanalite formaat nüüd ikka rahvusringhäälingule ka ei sobi…eee.

Nojah, aga äkki oleks ometi kord aeg konstruktiivseks kriitikaks? Äkki keegi ütleks siis, mida ta ETV-lt ootab, kuidas oleks siis hea ja vaadatav?

Muidu meenutab see kõik mulle olukorda, kui ma pidin kunagi ühe ettevõtte kliendilehte mingi teksti kirjutama. Siis üks asjaomane kodanik, kes pidi teksti enne ilmumist lugema, leidis, et talle see ikka kohe üldse ei meeldi. Mina seepeale siiralt ja sõbralikult vastu, et aga kuidas siis meeldiks, teeme nii nagu parem oleks.

“Ma ei tea, kuidas mulle meeldiks. Ma ei peagi seda teadma. Aga see ei meeldi,” vingatas tema.

Eks ta ole. Mine sinna, ei tea kuhu, too seda, ei tea mida. Vene muinasjutus võib selline ülesandepüstitus ju millegi heaga lõppeda, aga päriselus vaevalt.

Muide, kodanikud blogijad, millist televisiooni teie tegelikult tahaksite?  

juuli 30, 2008 at 9:48 e.l. 16 kommentaari

Lahkuge, palun!Te haisete!

Postimees pühendab pika loo sellele, kui kole on, et asotsiaalid bussis haisevad ja haigusi levitavad.

Nojah, on, on kole. Ma olen ise selline hüpesuper lõhnatundlik jobu, kes hakkab öökima enamvähem iga teise haisu peale. Ja ausalt, üks mu elu raskemaid oksega võitlemise hetki oli, kui kodanik asotsiaal hakkas kord mu bussis otse mu nina all vaikselt karastusjooki (loe: odekat) timmima. See lõhnakombinatsioon mõjus ikka ületamatult räigena.

Lahtist tuberkuloosi ma ka mõistagi ei tahaks.

Ometi, see, kas need kodanikud bussis-trammis haisevad, on totaalne pseudoprobleem. Tegelikult on ju häda ikka selles, et meil need kodutud ja haiged üldse on, mitte selles, kus nad on. Võiks ehk pigem tegelda nende inimeseks tagasi aitamise, mitte bussist välja tõstmisega, või mis?

Aga kui keegi siiski usub, et ainus probleem on kellegi bussis haisemine, siis, vabandage, kus peaksid need kodutud prügikastimehed end kaasinimeset rõõmuks hoolega pesema?

Mina isiklikult soovitaksin Ülemiste järve.  

juuli 25, 2008 at 9:01 e.l. 35 kommentaari

Halb inimene on hea inimene?

Kaja Karuema juures on arutluskäik hea inimene olemisest. Lugesin ja mõtlesin, et kummaline, kui meile öeldakse “hea inimene” lööb esimese asjana silme ette mingi libe silmakirjalik võltsmoosisest jutust tilkuv limukas. Seevastu, kui keegi ütleb, et  ta on paha, õel, küüniline jms, tundub ta olevat hoopiski üks aus ja tore tegelane.

Ühtpidi, (enese)kriitikameel kulub ju ikka ära ja inimene, eks aina vastu rinda taob, kui hea ta on, tundub kahtlane küll. Teistpidi, natuke kurb on, kui mõisted keerduvad sedasi pea peale, et hea on halb ja halb on hea ja täitsa mõnus ja kiiduväärne on olla õel ja turris ja torkav. Lõppeks ongi nii, et mida verisem, tigedam, sõnades jõhkram ja hinnangutes lahmivam keegi on, seda ausama ja lugupeetavama mulje ta jätab. Mõelda vaid, ta on ju nii otsekohene, nii võluvalt tujukas, nii nunnu paharetikene.

Ei, ma ei ime neid mõtteid siin klaviatuurist ja oma pisikesest peast välja. Olen sedasorti kurjusekiitust elus kohanud küll ja veel.

Igatahes, ma ei ole väga kindel, et see nii peaks olema. Kuid ma ei ole ka kindel, et peaks olema “hea inimene” nagu seda vist tavaliselt mõistetakse. See on siis niisugune, kes iial ühtki halba sõna ei poeta, ühtki räigemat emotsiooni ei tunne, kellelegi vastu ei hakka ja üldse naeratab koguaeg nagu anekdoodi-Mann, kes telliskiviga mööda kiivris pead sai. Sellist inimest ilmselt ei ole olemas ja kui keegi püüab sellisena näida, siis ta on tõesti silmakirjalik.

Mu meelest võiks head inimest määratleda hoopis kui kedagi, kes püüab üldjuhul midagi luua ja üles ehitada, mitte hävitada. Või kui kedagi, kes teisi teadlikult ei kahjusta. Siinjuures lähevad minu meelest arvesse ainult teod, mitte salamõtted öökapi servalt. Oluline ei ole, kas keegi tahab vahel naabril silma siniseks lüüa, vaid et ta ei löö ning leiab mingi mõistlikuma lahenduse. Hea inimene ei pea ka olema mingi lammas, kellele kõik pähe saavad istuda. Ta võib vabalt enda eest seista, piire kehtestada, ebameeldiva otsekoheselt välja öelda jne. Oluline on kuidas ta seda teeb või täpsemalt, mis on see suhtumine seal taga. Veel täpsemalt, et see oleks hea- mitte pahatahtlik. Et eesmärk oleks sada asjad korda, mitte lihtsalt ära panna. Ja et konfliktiski teise poolde suhtutaks lugupidamisega.

Selline on minu meelest hea inimene. Nii üldjoontes. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, siis tean ma päris paljusid selliseid.

Aga sina? Milline on sinu meelest hea inimene? Kas sa tunned mõnd sellist? Kas sa ise oled hea inimene või kas sa üldse tahad olla?

Igatahes, aitäh Kaja, panemast mind neid ammu peas keerelnud mõtteid kuidagi koondama ja sõnastama ja see, mis nüüd kirjutasin, ei ole mitte mõeldud sinuga vaidlemisena, vaid hajali uitamisega mingitel paralleelsetel mõtteradadel.   

 

mai 5, 2008 at 11:35 e.l. 25 kommentaari

Sõjast, armastusest ja kohusetundest Soome moodi. “Piir 1918”

Mis tunne on inimene, keda sa armastad riigireetmise eest surma mõista? Mis tunne on vastasele välja anda inimene, kellega oled peaaegu sõbrunenud, ja vaadata, kuidas see inimene pikemata maha lastakse? Mis tunne on selgitada, et üks kuradi oja on nüüd piir kohas, kus pole 600 aastat piiri olnud, on vaid sugulased ja tuttavad ja kapsamaad siin ja sealpool oja. Ja mis tunne on algul üle selle piiri tagasi saata ja hiljem maha lasta inimesi, kes üht sõna valesti hääldavad?

Kuidas on olla eraelus teadlane ja sõjas idealist, kes arvab täitvat oma kohust, riigi ja inimkonna hüvanguks?

Soomlaste film “Piir 1918” tegeleb täpselt nende asjadega. Filmi algiidee pärineb Jörn Donnerilt ning põhineb tema isa Kai Donneri päevikutel kõnealusest ajast.

Lugu algab sellega, et nooruke soomerootslasest ja mõistagi maruvalge ohvitser Carl von Munck saadetakse kuhugi pärapõrgu vastiseseisvunud Soome ja Nõukogude Venemaa piirile. Seda piiri kaitsma. Või, olgem ausad, pigem mingilgi viisil piiri rajama. Mitte sõdima, vaid rahu valvama, nagu ta ise algatuseks usub (hämmastavalt aktuaalne paralleel nii mõnegi asjaga tänapäeval, eksole).

Sealsamas kolkas on ilus ja tark õpetajanna Maaria Lintu, kes soostub tulema suveks piiripunkti kirjutajaks. Paraku vaid seepärast, et hankida salaja ravimeid ja läbipääsuluba oma kodusõjas haavata saanud marupunasele peigmehele.

Selle kõige juures armub von Munck Maariasse ja neiu Lintu pole sugugi ükskõikne von Muncki vastu, nagu ka mitte oma punase peiu. On ju üsna selge, et sedasorti suhted ja lood ei saa kerida mujale, kui vaid katastroofi suunas.

Ma nillisin seda filmi juba detsembris Helsingis ja olin kurb, et seal vaadata ei jõua ja meie kinodesse ta ehk ei tule. Tuli, ning ma, jobu, oleks ta äärepealt maha maganud. Hea, et siiski ei maganud, sest film on vaatamist väärt.

Esiteks on see kohutavalt mitmekihiline. Jõhkrad ja verised (mahalaskmis)stseenid varieeruvad huumoriga nagu koelõngad vaibas.

Viimane on kohati mõnusajalooliselt eneseirooniline (von Munck uue Soome lipu kohta: “Mis kaltsu te siia toote?”, või sakslasele, kes ülbelt küsib, miks Soome ohvitseril saksa nimi on: “ Von mu nime ees näitab degeneratsiooni).

Võib ka olla lüürilisnukker naer läbi pisarate, stseenid von Muncki ja venelasete piiripunkti ülema, endise mõisniku, juhuse tahtel punaohvitseri vahel.

Ja võib olla jämekoomika, mis pöörab kohe veriseks. See on naljakas, kuidas nooruke naine püüdlikult “kyllä” asemel “kjuuullla” ütleb. Naljast on aga kaugel, kui ta hetk hiljem kaasast lahku ja teispoole piiri tiritakse. Ja miskit naljakat pole enam selles, kui noid valestihääldajaid hiljem improviseeritud põgenikelaagris maha lastakse. Nagu konveierilindil.

Võib olla ka valusirooniline irve, nagu filmi lõpus, kus kaks meest, keda ühendab sõjaminevik vastaspooltel ja ühesama armastatud naise loll surm, kohtuvad ja end teineteisele kui lugupeetud kodanike tutvustada lasevad, üksteisele peaaegu kätt andes. Peaagu, sest natuke jääb puudu. Ent Soome hümni nad kuulavad (on sunnitud kuulama) siiski kõrvu.

Samuti on film mitmekesine lugude poolest. Ei ole ainult peategelaste elu ja maailm. On päris mitmeid kõrvalosi, meisterlikke väikesi rolle, mis lasevad aimata kirjut ja keerulist inimelude ja suhete võrku. Olgu või juba mainitud vene ohvitser või piirikülast pärit sõdurpoiss, kes ei saa absoluutselt aru, mis kuradi piir ja kuidas ei minda teispoole jõge sugulastele puid tegema. Või siis Venemaalt Soome põgeneda üritav arst, kes hoiatab punase katku eest, kuid ravib ometi salaja Maaria punast kallimat ja maksab selle eest eluga, põhjendades püssitoru ees puterdades, et Hippokrates käskis (jällegi see koomika kiire üleminek veriseks õuduseks).

Ka pole filmis häid ega halbu. Ei punaste ega valgete poolel. Kuskil keskpaika filmi heidab Maaria, ise väidetavalt värvitu humanist, oma punapeiule ette, et see on kodusõjas ka süütuid inimesi, naisi ja lapsigi tapnud. Viimast on ta von Munckilt kuulnud. Filmi lõpuks on von Munck omakorda tapnud samapalju või ehk rohkemgi ja ka peamiselt suvalisi tsiviliste. Sest sõda ongi selline, paraku.

Ajaloolise aususe ja tõejänu poolest on Päevalehes seda filmi võrrelnud muide Wajda „Katõniga“ ja Postimees refereerib muuhulgas Indrek Tarandi võrdlust David Leani „Doktor Živagoga»“.

Selle kõige juures ei olevat filmil erilist publikuedu mitte ainult meil Eestis, kus teda ehk lihtsalt ei märgata, vaid polevat seda väga olnud ka Soomes. Vahest ehk just seepärast, et „Piir 1918“ ei paku ilusat ühemõttelist selgete inimtüüpidega heroilist sõjamuinaslugu.

Või siis on asi selles, et muuhulgas puudutatakse ses filmis asju, mida tänane Soome ühiskond vahest väga hea meelega ei mäleta. Sest, kas teie näiteks teadsite, et 1918. aastal oli üle piiri keelatud lasta mitte ainult venelasi ja punaseid, vaid ka juute?

Mnjah, võiksin ehk kirjutada veel lehekülgi, olgu või sellest, miks Maaria Lintu mulle ses filmis eriti sümpaatse mulje jättis või sellest, kas on olukordi, kus humanist jääb alati elu ja ajaloo hammasrataste vahele. Või kui pühjendatud on vahel üldse idealism võüi kohusetunne.

Aga ma pigemini säästan teid. Lihtsalt, minge ja vaadake seda filmi kuni teda veel kinos on.

Ülemisel pildil Maaria Lintu (Minna Haapkyla) ja tema punane peig (Tommi Korpela) alumisel Carl von Munck (Martin Bahne)

Blogossfäärselt ja muukeelselt on filmist lugemist ka siin ja siin.

aprill 6, 2008 at 11:26 e.l. Lisa kommentaar

Kas majanduskriisid kasvavad puu otsas?

Sel kevadel on koos sõnniku ja kulupõletamise lõhnaga õhus veel midagi. Tasakesi tugevnev majanduskriisi hais.  

Härrased räägivad, et kui perse on majas,tuleb seda tunnistada. Et on aeg. Et riigieelarves laiutab mitmemiljardiline auk.  Riik tõmbab ilmselt otsustavalt koomale. Mõni pank tõmbab juba ka. Ja mõni leht.

Ei ole vist Eestimaal ettevõtete, kus juba püksirihma pingutamisest ei mõeldaks-kõneldaks.  

Liiga optimistlikud prognoosid olid, öeldakse kui ühest suust. Kõik puha kasvule orienteeritud ja nüüd …  

Nojah. Aga mina, lollike, mõtlen, et miks need prognoosid siis olid nii optimistlikud? Miks kinnitasid kõik, sh härra peaminister, veel paar kuud tagasi, et kõik on kõige paremas korras? Miks virvendas veel eelmisel nädalal pangautomaadis mingi supermadala intressiga megalaenupakkumine? Miks, jällegi veel jaanuaris, üritati pangast kallile püsikliendile müüa järjekordset uhket krediitkaarti?  

Kas see kriis (või langus vähemalt) kasvas siis kuskil puu otsas ja kukkus pläraki alla? Või saanuks seda kuidagi varem ette näha? 

Mõned ju tegelikult nagu rääkisid juba ammu, et jamaks läheb. Pealegi, me teame ju oma nappi tervet mõistust kokku võttes, et pole normaalne, kui inimesed elavad peamiselt laenudest (ehk homse arvelt), kui palk tõuseb igal aastal kümme protsenti ja kui seesama mõneprotsendine tõus võib inimese ühest sotsiaalsest klassist teise tõsta. Jne, jne, jne.  

Igatahes, kui saanuks (või saigi) kriisi ette näha, siis kas oleks võinud varem koomale tõmmata? Ja kui oleks varem koomale tõmbama hakatud, kas oleks praegu pehmem kukkuda? Kui vatsus on jah, siis kas ei tehtud seda rumalusest või künismist või mingist paratamatusest? 

Soome poolt on teinekord kostnud kurtmist, et vahetult enne lama olla nii valitsus, pangad kui ettevõtted inimestele julmalt valetanud, et kõik on hästi, hästi, hästi, ning kui poleks sedasi valetatud, oleks ehk mats väiksem olnud. Mina pole kindlasti pädev teadma, kas see neil seal nii oli. Aga kui oli, siis kas on meil nüüd olnud veidi samuti? 

Muide, hommikul tervitas mind Kaubamaja trepi juures osturalli plakat, natuke kulunud räpaneroosa aga püüdlikult naeratav. Nukker.  

Üldse peaks ehk igasugu osturallide asemel välja kuulutama tarbimise bussipeatuse. Järgmine buss tuleb aasta pärast. Võib-olla.

Rahapakk siit

aprill 3, 2008 at 9:50 e.l. 44 kommentaari

Vanemad postitused


Kalender

juuli 2021
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031