Populism ja klassiviha – ainult vaeste lõbu?

Populism ja klassivaen olid sõnad mida kasutati päris palju seoses siingi blogis viimati jutuks olnud vanemahüvitiste teemaga. Neid sõnu loobiti nii blogosfääris kui eksperthinnaguis.

Neid on, kui aus olla, kasutatud ka muudel puhkudel, kus jutuks tuleb miski, mida võiks ehk nimetada sotsiaalseks õigluseks. Nii näiteks olevat ametühingute ja sotside nõudmised uuele töölepinguseadusele mõnede sõnul samuti kantud klassivihast ja populismist. Ja mõnede eriti jõhkralt sotsiaalkaitset vähendavate plaanide puhul öeldakse õigustuseks kohe, et raske aeg, tuleb teha ebapopulaarseid otsuseid nii, et kohati jääb mulje nagu oleks otsuse ebapopulaarsus (loe: täpsemalt selle jõhkrus nõrgemate jaoks) iseenesest otsuse headuse ja õigsuse tagatis.

Kangesti tahaks küsida, kas populism ja klassiviha on asjad, mis saavad tulla nii öelda ainult altpoolt, vähemkindlustatutelt, või toimivad need samahästi ka vastupidises suunas, nii öelda ülevalt alla, jõukamatelt vaesematele suunatult?

Lühidalt: kas on olemas ainult populism nn vaestele või on ka populism nn rikastele?

Kui noogutatakse, et jajah, meil ei tohi olla pühasid lehmi, ja arutatakse siis rahumeeli lastetoetuse kärpimist, pensionite kärpimist, haigustoetuste kärpimist ja töötuhüvitiste jõhkrat kärpimist,õpetajate ja päästajte palkade kärpimist, kuid hakatakse mässama kohe, kui juttu tuleb näiteks vanemahüvitise ülempiiri kärpimisest võis astmelisest tulumaksust või kas või ainult sellest, et uus töölepinguseadus ei hakkaks kehtima ilma lubatud hüvitisteta. Siis aetakse lõug käbedasti õieli ja teatatakse, et see on populism ja klassiviha õhutamine.

Ma ei tea, kas selline suhtumine ei ole siis samuti populistlik, ainult et suunatud neile, kes peavad end jõukamateks? Kas sedasi ei kummardata samuti poliitilisi pühasid lehmi, ainult et teistsuguseid, rohkem neid rikkamate omi?

Ja olgu öeldud, et ei, ma ei taha nüüd ise õhutada mingit klassiviha ja mu eesmärk ei ole öelda, et hävitage rikkad vms. Mu enda tutvusringkonnas teenib mõni inimene ilmselt oi kui palju rohkem, kui mina ja ma ei tunne mingit kadedust ega kirge seda ära võtta. Aga mulle tundub lihtsalt, et Eesti (sotsiaal)poliitiline kultuur on olnud väga kaua väga kaldu, ma ütleks et ikka kohe väga populistlikult kaldu, ainult et kuna see on olnud kaldu tugevamate mitte nõrgemate, jõukamate, mitte vaesemate poole, ei märka suurt keegi, et see kallutatus olemas on.

Aga selleks, et tõesti ilma pühade lehmadeta edasi minna või siis vähemalt aru anda, millised neist meil üldse olemas on, oleks ehk mõistlik nad algatuseks kõik ausalt kokku lugeda ja nimepidi välja hõigata. Või mis?

Ehh, tegelikult tahtsin ma ammuks kirjutada hoopis kohvikutest, lapsepõlvekohvikutes koguni, aga ei saanud, see populismiküsimus vaevas mind juba emapalga jutust saati nii koledal kombel, et pidin ta ära küsima.

 

See vägapüha lehm on siit.

Advertisements

juuni 16, 2009 at 1:07 p.l. 45 kommentaari

Ebaõiglast vanemahüvitist tulebki kärpida

Avastasin netiellu sisse elades blogosfäärist lausa väikese lahingu teemal vanemahüvitise ülempiiri langetamine.

Pean ütlema, et mulle pole see praegune vanemahüvitiste maksmise süsteem ülepea kunagi meeldinud.

Ei, mitte, et mul oleks midagi laste ja nende vanemate toetamise vastu. Ma mõistan täiesti, et lapse kasvatamine on suur töö ja lapse pidamine oi, kui kulukas. Mul ei oleks näiteks midagi selle vastu kui (veel heade aegade võtmes fantaseerides) lapse kavatamise eest makstaks kõigile keskmist palka või suunataks raha massiliselt huviharidusse, et laps saaks ka kuskil mudamaal balletikoolis või füüsikaringis käia, mis teeks vanemate elu kindlasti nii lihtsamaks kui taskukohasemaks.

Aga mulle ei meeldi mitte üks põrm, et riik ostab lihtsalt nnitust, sealjuures rikkamatelt vanematelt kallima hinnaga. See kõlab kuidagi nagu eugeenika, kui aus olla.

Mu meelest laps on laps ja väärt kasvama ning arenema vanemate rahakotist sõltumata.

Teiseks, vanenmahüvitis on kohutvalt lühiajaline. Laps aga ei nõua, nii palju kui mina aru olen saanud, kõige enam raha mitte esimese eluaasta jooksul, vaid ikka kasvades. Nii et tegelikult ei anna see aastane vanemapalk mingit kindlustunnet, et jaksatakse last ka suureks kasvatada. Eriti ei anna praegu, kus vanemapalga otsast tööle minnes võib vabalt poole päeva pärast koondamisteate saada.

Kolmandaks, pole siiski mingit vettpidavat statistikat, mis näitaks kuidas emapalk reaalselt sündivust tõstab. Demograafid hakkavad selle jutu peale ju tavaliselt naerma ja väidavad, et juba tekkinud iibeauku ei saa mingil moel lappida, maksa palju tahad, sünnitusvõimeliste emaste oskaal ei tõuse.

Muide, kunagi kõnelesin iibeteemadel Marje Josinguga. Tema arvas, et kui miski üldse naisi rohkem sünnitama paneb, on see ühiskonna üldine turvalisus. Teadmine, et mu laps saab kasvada tervelt, söönult, hirmuta kuritegevuse ees, haritult ja et tal täiskasvanuna on samuti ees turvaline elu. Inimene pole loll, ta saab aru, et laps kasvab suureks ja ta ei taha lapsi ühiskonda, kus nad hakkavad tõenäoliselt väga halvasti elama.

On üsna selge, et meie aina ebakindlamaks muutuva ühiskonna taustal, on tänane vanemahüvitise maksmise süsteem üks kahtlane, populistlik ja väga ebasolidaarne värk.

Kui nüüd kärpima peab, ja midagi nii ehk naa peab, on üsna loogiline, et muuhulgas väheneb vanemahüvitise ülikõrge ülempiir.

Jah, muidugi, inimesed on arvestanud. Aga inimesed on arvetanud ka muude asjadega, lapsetoetusega, koolilõunatega, suuremate palkadega, pensionitega, haigushüvitisega ja töötuhüvitisega jne. Praegu pole ühtki seltskonda, kes ei jääks ilma millestki millega ta on kindlalt ja ehk ka hädasti arvestanud. Miks peaks siis ülikõrge vanemahüvitis olema see püha lehm, mida kohe üldse ei tohi torkida?

Lõppeks, kas ei ole kindlam saada hakkama aasta aega 15 000 krooniga, mis on ikkagi jumalast suur raha, ja teada, et su laps saab kunagi vähemalt koolis kõhu täis, kui sinul ehk sel ajal enam tööd ei ole. Väga realistlik stsenaarium ju. Kahjuks.

Ehk siis rikastelt sünnituse ostmise asemel oleks igatpidi mõttekam ehitada ühiskond üldse solidaarsemaks ja turvalisemaks. Kriisi ajal raske teha, ma tean. Aga algus võiks olla seegi, et solidaarsus ei tähenda alati vaestelt saja naha koorimist vaid vahel sedagi, et rikkad annavadki suurema tüki, sest nemad ei jää selle pärast nälga. Praegusel juhul võivad nad vabalt anda loomult ebasolidaarsest toetusest solidaarselt suurema tüki.

juuni 9, 2009 at 10:03 e.l. 121 kommentaari

Ramloff saab oma tahtmise, blogija ärkab ellu

Ramloff ei jäta jonni ja tahab mind, vist juba lootusetut vaikijat, taas blogima saada. Noh, kui aus olla, ma tahan ise ka. Hetkel on jällegi natuke aega ja jaksu ja mis oles parem alguse sule … ptüi! klahvisoojendus, kui üks väike meem.

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

Läti pirnil. Sellisel pisikesel ja üsna kõval, mis hammustades krõmpsub, mitte pehmet vett ei tilgu. Lapsepõlvesuvedest poole veetsin Kabli kandis, üsna Läti piiri lähedal. Pirnid valmisid Lätis natuke varem, kui meil. Lõunamaa asi ikkagi.Nii sai noid pisikesi ja krõmpsjaid vilju Riia turult vahel juba hilisjuulis.

Miskil põhjusel on mulle eriti meelde jäänud üks õhtu, kui väljas kallas jugadena halli vihma, mina olin pääsnud saunast, mida ma jälestasin siis ja jälestan praegugi, olin voodis, ninani teki all, vaatasin vihmajugasid vagunelamu aknal ja nosisin noid läti pirne, tolle suve esimesi. Pirnikrõmps segamini märghalli ja männilatvade tuules kõikuva rohelisega, piisakrõbinaga plekil, ongi üks mu ehedamaid lapsepõlvemaitseid. Või sai nüüd maitse jaoks liiga palju asju kirja?

2. Milline juurikas mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks? Ei kvalifitseeru küll juurikaks, marjaks, ega puuviljaks, aga Eurooplasena tahaksin kangesti öelda, et oad, herned ja läätsed. Kuidas need valgurikkad kaunviljad keskajal meie tsivilsatsiooni päästsid, on nauditavalt kirja pannud Umberto Eco. Kel viitsimist, lugege.

Muide, nii paralleelse mõtteuiuna, läätselleeme pärast on varemgi maailmaajaloos asju sündinud.

3. Vali kolm blogijat ja ütle millise puu otsast nemad on kukkunud? Puhh, ma olen nüüd natike hädas, sest pole nii kaua eriti blogimaastikul toimetanud. Olen vaid silmanurgast sõpru ja tuttvaid jälginud, sestap valin ka seekord nende hulgast.

Esiteks Oudekki – sidrun, mis sidrun. Mitte, et oleks nii hapu, et suu krimpsu veab, vaid seepärast, et sidrun on vahedalt värske. Samas, sidrunist saab magusat ja tulitavat limoncellot, mis jääb mul vist ka eluaeg Oudekkiga seostuma. (:.

No ja tüdruk on ka nii blogijana kui inimesena korraga selline värske ja ratsionaalselt vahe ja samas tuliselt emotsisonaalne.

Siis Kukupai – pirn, aga nüüd mitte see väike lapsepõlve krõmpsakas, vaid just suur ja mahlane. Sest, et, sest et …ta on lihtsalt kuidagi väga küps ja mahlakas.

Ja siis …ja siis …ahh, võtame Larko ka, ja kui ta peab just kuskilt puu otsast kukkunud olema, siis sibulõun. Võime eest viljelda stiili, mis on ühtaegu väljapeetult jaheirooniline ja samas inimlikult soehumoorikas. Nagu detsembripäike või nagu sibulõun, mis on seesama.

Ohvrid võivad, kui soovivad, tunda end ohvritena ja edasi meemitada, kui nad seda juba teinud pole. Mina katsun nüüd tõsisemalt blogimisse sisse elada. Aga teie võite meelelahutuseks lustilisi viljaloomi vaadata.

juuni 9, 2009 at 9:05 e.l. 5 kommentaari

Miniatuur ausa naisterahvaga

Aeg:peaaegu lõuna

Koht: Balti jaama taga, ühe imeliku pisibaari ees

Tegevus: suitsetamine

Osalised: ma ja ta.

Läheneb üks umbkaudu kolmekümnene naisterahvas, juuksed mustaks värvitud, hobusesabas, jalas need rahvariideks kujunenud mustad trikotaažpüksid, millel aastate vältel varieerub vaid säärelaius. Teeb meieni jõudes ülakehaga kerge kaare tahapoole, kahmab hetkeks kätega õhku ja teatab: “Ter-rr-räää”

Mina: “Tere jah. Mis mureks?”’

Naisterahvas: “Oi, muret on palju. Viina raha ajan praegu kokku ja…”

Nii haruldase aususe eest oleks võinud ju raha andagi, kui naisterahvas poleks mitte juba kiiresti edasi kõikunud.

(:

tibi

aprill 3, 2009 at 7:55 e.l. 7 kommentaari

Turvalisusest keskealise naise pilguga

Loen, mida sõber Ramloff turvalisusest arvab ja mõtlen, et keeruline värk.

Ühest küljest, mida vanemaks ma saan, seda olulisemaks turvalisus mulle muutub. Kohe mitte ei tahaks õppida täiesti uut ametit või olla sunnitud kolima ühest viimseni ebakindlast üürikorterist teise. Ja oi kui rõve on mõelda, et vahest tuleb seda ikkagi veel teha.

“Hei, kuulge, ma olen pea neljakümnene naine, mul on ju ometi õigus mingile stabiilsusele,” tahaksin ma vahel kõva häälega karjuda. Siis, kui mind matab hirm sellest ilma jääda.

Mõned tüüpilised väikekodanlikult turvalised asjad meeldivad mulle ka hullupööra. Laupäevahommikud pannkookidega on toredad ja head-aega-musid ja need õhtused hetked, kus saab end toasusside lohinal kamina ette vedada ja rahus lugeda.

Isegi mõned asjad on, täietsi väikekodanlikul moel, tegelikult osa turvalisusest. Ma tõesti armastan oma Aino Aalto klaase ja Helina Tilga loomanõusid ja mõnd totakat kuid südamlikku jumal teab kust pärit kruusi.

Küllap ma muidugi selle kõigeta ellu jääksin, aga see oleks väga ebaturvaline ja väga vastik.

Teisalt, mu kodu võib rahus olla segamini, kohe üsna põhjalikult enne kui ma seda koristada viitsin. Ma võin vabalt alustada päeva konjakijoomisega ja lõpetada inglise hommikusöögiga, kui pähe tuleb. Ma pean saama kanda riideid, mida mõnes kohas ilmselt jaburaks peetakse. Ma olen šokeerinud mõnd inimest öeldes, et mul pole õrna õhka aimu, millal mu vanamees koju tuleb, kuna ma ei tea, kas hilisõhtune saade on.

Mul on vaateid, mis ei pruugi olla keskmiselt kõige aktsepteeritavamad või vähemalt mitte kõige tavalisemad, ja ma ei jäta neid tavaliselt välja ütlemata.

Ma võin vabalt suhelda poetaguse alkohoolikuga või põhjaliku vangalminevikuga kolliga. Kunagi, kui oli asja Männiku sotsiaalmajja, olen joonud sõberlikult teed mingite meestega, kes hiljem üksteist natuke tükeldasid. Aga mina sain nendega kenasti hakkama.

See kõik ei mahu ilmselt enam Ramloffi väikekodanluse määratluse alla.

Ometi ma tahan mõlemat, ma tahan just sellisel viisil elada ja ma tahan sealjuures turvalisust. Ma tahan olla bi, vana femmar, segamini toaga boheemlane ja saada ikkagi oma pannkoogid moosiga ja Aino Aalto klaasid ja kamina ja kuuma tee.

Carl Larsson, väikekodanlise turvalisuse õuekunstnik

Ehk ongi see, mis paneb vahel inimesi turvalisusetaotluste peale põtkima, hirm, et kui sa ei vasta mingile normile, tõugatakse sind nii ehk naa turvalisusest ära.

Ei ole üldsegi põhjendamatu hirm. Mida suletum ja konservatiivsem kogukond, seda tõenäolismalt ta nii teebki. Pakub turvalisust totaalse kohandumise ja alistumise hinnaga. Või ei paku siiski, sest kui sa oled kord erinev, ei pruugi sa ka kõige hullemini pingutades sobivaks muutuda.

Siis ongi mu meelest kaks võimalust. Saata kuradile kõik turvalisustaotlused ja astuda maailmast väljapoole, koguni selle maailma vastu või siis katsuda kohandada maailma kuidagi nii, et ka veidrikud saaksid end turvaliselt tunda.

Mulle isiklikult sobib teine variant rohkem. Ja mu ideaal vist võikski kõlada nii, et hea on siis, kui kõik, kel soovi, saavad endale lubada (väikekodanlikku) turvalisust, kuid turvatunde eeldus ei tohiks olla inimeste ühetaoliseks surumine.

Kui te küsite, kas see on võimalik, siis ma isegi usun, et on.

Naiivik-optimist, eksole.

märts 31, 2009 at 12:40 p.l. 15 kommentaari

Plass lugu ja kole kellakeeramine

Piinlik küll, aga eile õnnestus mul magada, magada ja veelkord magada, nõnda, et magasin süüdimatult söömaklubi maha. Mõtlesin kella viie paiku, et tukun õige natukene ja magasin nagu laps või joodik* tunde.

Kangesti tahaks öelda, et süüdi on see kuramuse  kellakruttimine, mis suudab alati, no alati, kuidagi mu elurütmi sassi lüüa. Eriti see kevadine.

Talvel tuleb ju nii ehk naa koguaeg ebaloomulikul ajal ehk püstipimedas tõusta ja kui siis kevadel ärkamisaeg kuidagi organismile normaalseks hakkab muutuma, tullakse ja keeratakse kõik jällegi sassi. Järgnevad paar nädalat olen ma ilmselt rämedalt palju ebaproduktiivsem kui oleksin siis, kui kella ei näpitaks.

Aga eilse juurde tagasi tulles, ma ei teagi, oli see nüüd madalrõhkkond ja nädala väsimus, mis mind kotina magama pani, või mingi organismi instinktiivne enesekaitse, mis nõudis, et ma selleks kellakeeramise tõttu ebanormaalseks töönädalaks ette magaks.

Tuleb nimelt meelde, et mul oli kunagi kursaõde, kes hakkas paar nädalat enne sessi krooniliselt loengute algust sisse magama. Ei aidanud ussi- ega püssirohi ega ükski äratuskell. Ta ise oli üsna veendunud, et organism kogub nõnda jõudu eelseisvaks suht unetuks õppimismaratoniks.

Nojah, mis iganes. Minu suured, siirad ja vasikasilmsed vabandused klubilistele. Ja kellakeeramine on igal juhul saatanast.

___

* ei olnud tilkagi võtnud

märts 30, 2009 at 9:05 e.l. 9 kommentaari

Kui riik paneb mulle näkku, kas mina võin siis riigile panna?

Mäletate, kuidas meil verd higistades uues töölepingu seaduses kokku lepiti? Mäletate, kuidas meile räägiti, et uus töölepingu seadus on ikka töötajale ka hea ja kasulik?

“Seadus suurendab inimeste turvalisust töötuse perioodil, suurendades töötuskindlustushüvitise määra ja hüvitise saajate ringi,” on sotsiaalministeerium pressiteates hõisanud.

Nüüd siis öeldakse, et tutkit, ära jäävad need hüvitised. Meil, teate, ei ole selleks raha, me lihtsalt jagasime katteta lubadusi. Mis hõlpsamasse ja odavamasse koondamisse puutub, siis selles osas hakkab seadus ju muidugi kehtima, mis sest, et nendega nõustuti ju peamiselt neid katteta lubadusi uskudes.

Lühidalt siis: tõstame inimesed mugavalt tänavale ja jätame sotsiaalsetest garantiidest peaaegu ilma.

Vabandage, aga minul on selle peale küll tunne, et minu riik paneb mulle näkku. Jõhkralt ja häbitult.

Jah, ma mõistan, rasked ajad. Kust midagi võtta pole, ei võta surmgi, Ansipist rääkimata. Kodanikud peavad rihma pingutama. Solidaarselt ja puha.

Ja me pingutamegi. Kodanikud ei virise ju palgakärbete üle. Kodanikud on nõus isegi rohkem makse maksma, kui vaja.

Aga, kurat võtaks, ka kodaniku alistumis- ja loobumisvõimel on piir.

Minu meelest ei saa võtta seadust, milleni on nii suurte vaidlustega jõutud ja mis on nii fundamentaalselt kogu ühiskonda puudutav, ja teha seda lambist ümber nõnda, et see on enamikele kodanikest ühemõtteliselt kahjulik. Ei saa lihtsalt õlgu kehitada ja öelda, sorry, katteta lubadused olid.

Või saab või?

Minul igatahes tekkib seepeale väga põhimõtteline küsimus, milleks üldse on riik? Kas riigil on mingeid kohutusi kodaniku ees? Kas on mingi piir, kust alates on nii, et kui riik paneb kodanikule näkku, võib ka kodanik riigile näkku panna ja oma kohustustele vilistada? Kas mul oleks moraalselt õigus jätta näiteks maksud maksmata ja muud seadused täitmata, kui minu riik mind ainult petab ja lüpsab, selmet kuidagigi kaitsta ja toetada? Kas ma pean nuumama viletsat ja valelikku öövahti? Või võin ma ta persse saata?

OK, väga ja väga emotsionaalseks kiskus, aga mind päriselt huvitab, kas ainult kodanikul on riigi ees kohustused või on siiski riigil ka mingid kohustused kodaniku ees?

märts 27, 2009 at 2:11 p.l. 20 kommentaari

Older Posts Newer Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2017
E T K N R L P
« nov.    
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031