Ma ei salli tegelikult kirjutamist

Ramloff on mind vahepeal blogiunest äratamiseks meemiga pildunud. Aitäh meeles pidamast.Ometi pean meemi enda siiski tegemata jätma.

Nimelt juhtus, et pea iga märksõnaga tuli kuidagi liig arvukalt sissekandeid ja ma tundsin, et lihtsalt ei jaksa oma vanu tekste nii põhjalikult lugeda, et neist mingit sotti saada.Kui aus olla tekitab väljavaade neis pikemalt sobrada isegi teatavat õõva.

Muide, see on alati nii olnud. Ma ei armasta eriti asju, mida ma ise olen kirjutanud.

Ei, ma ei häbene neid, ega pea halvaks. Sel juhul poleks neid eriti jagama tikkunudki. Aga ma tunnen nende vastu midagi rongaemast. Kuidagi nii, et tehtud ja lõpetatud ja pole enam minu asi. Elagu oma elu.

Üsna sage on seegi tunne, et, jumal, see tekst ei ole ju minu kirjutatud. Kas tõesti on või? Jällegi, mitte seepärast, et see mulle ei meeldiks, vaid tagantjärele tundub kõik kuidagi kaugel ja võõras olevat. Justkui klaasist seina taga.

Sel põhjusel olen ma näiteks jaganud ära oma kõikvõimalikud autorieksemplarid raamatuist, mida olen toimetanud või millele pooliti autor olnud. Ja minus tekitab külmvärinaid mõte, et mul võiks olla kuskil oma kirjutatud tekstide korralik süstematiseeritud arhiiv.

Ma ei tea, vahest on siin taga see teine asi. Nimelt, et ma ei salli tegelikult kirjutamist. Jah, ma oskan seda. Vist. Enam-vähem hästi, arvan ma koguni.

Jah, kirjutamise abil saab leiba teenida ja inimestega suhelda ja vahest isegi natukene maailma muuta, aga see on siiski kurnav, mitte vabastav tegevus.

Täielik müstika on minu jaoks vist paljudele omane võime end kirjutades välja elada. Minu meelest on kirjutamine läbini ratsionaalne tegevus, süsteemide ja struktuuride loomine. Muidugi, tekstis võivad olla emotsioonid, aga need on justkui mingist filtrist läbi käinud, valitud, korrastatud.

Igatahes pole tegemist puhta, takistamatu tunnete vooluga ja kui asi puudutab midagi, mis on kuskil väga sügaval ja väga irratsionaalne, võib kirjutamine (tegelikult üldse verbaliseerimine) selle pigem ära peita, kui esile pursata lasta. Siis aitab vabaneda pigem joonistamine, mille puhul ma lasen endal palju kontrollimatumalt tegutseda.

Muide, ühe oam kõige valusama ja kõige põhjalikumalt ära peidetud tunde või kiiksu (kuidas soovite) suutsingi endale selgeks teha ja lahendada just joonistades. Enne seda olin aga korduvalt loonud sõnadega mingeid teooriaid, mis tundusid küll tõepärased, kuid ehitasid tegelikult minu ja selle peidetu vahele aina rohkem ja aina kindlamaid seinu.

Nojah, olgu kuis on, igatahes näikse mu tekstid minust kuhugi kaugele triivivat ja see sobib mulle. Ma olen nõus nendega küll vahel ja vähehaavl taaskohtuma, olgu või imestamaks, et, näe, säherdusegi asja olen teinud, aga ma ei suuda neid oma kirjutatud asju pikalt ja põhjalikult lugeda. Paraku.


jaanuar 24, 2009 at 5:03 p.l. 5 kommentaari

Delfikommentaatorist võib hale hakata

Ta arvab, et maailmas on a) liiga vähe korda ja distsipliini, b)liiga vähe võimalusi oma peaga mõelda. Et need asjad ehk väga kokku ei sobi, ei tule talle pähe.Ta näeb igal pool jaburaid uhuusümboleid, 666 jne, eksole. Kui ta mingi sita kokku keerab, on igal juhul keegi teine süüdi. Kui mõni naine tema juures minis ja meigitult viibib, tahab ta ilmtingimata just teda võrgutada, ei ole, no ei ole võimalik, et üks eit muidu sihuke on. Ja oma tunnetega ei ole tal mingit kontakti, need vaikib ta nohised ja punastades maha.

Scott ehk tüüpiline delfikomentaator on alati kuri ja õnnetu.

Scott ehk "tüüpiline delfikomentaator" on alati kuri ja õnnetu.

Tüüpiline delfikommenataator, eksole?

Noh, mitte ainult. Sõiduõpetaja Scott „Happy-Go-Luckist“ on ka täpselt see tüüp.

Jah, ma sain siis ka lõppeks selle filmi vaadatus. Armas. Ja äratundmisrõõmu pilvini.

Esiti muidugi peategelanna Poppy ise. Eh, kes meist ei tunneks mõnd Poppyt, patoloogiliselt rõõmsameelset boheemullikest, kes mingitel kriitilistel hetkedel siiski ütlemata adekvaatseks osutub?

Või kellele ei tuleks tuttav ette sugulane, kes uurib, miks sa juba lapsi ei tee ja kinnisvara ei muretse, kuid kuuldes, et oled niigi õnnelik, hakkab sind nuttes süüdistama, et sina kritiseerivat ju tema elu?

Aga minu lemmik või „lemmik“ oli tõepoolest šovinistlik sõiduõpetajajuurikas.

See koll on nii ehe mühkam. Täpselt selline, nagu nad päriselus ongi. Täpselt see vanamees, kes elab oma viha välja kõigi kallal vingudes ja, nagu öeldud, meie kodustes tingimustes ka delfis vingudes.

Pettunud, krampis, kogu maailma peale turris ja paranoiline näss. Ja sealjuures ülla-ülla (või tegelikult üldse mitte nii ülla-ülla) jumalast õnnetu.

Ma ei tea, kas see on nii mõeldud, aga minu peas tekkis küll paralleel Scotti ja selle kodutu vahel, kelle otsa Poppy korraks komistab, ja kes end kuidagi väljendada ei suuda, jäädes kogu oma jutuga pidevalt asemele: „See…see…see…tead…“ Noh, Scott suhtleb pealtnäha natuke paremini, tegelikult aga siiski mitte.

Paralleel Scotti ja väikese kasuisa terroriseeritava ja seetõitu vägivaldseks kiskuva poisi vahel on vist küll ametlikult märkamiseks mõeldud.

See poisi tühmiks muutuv pilk ja krampis kehahoiak räägivad üsna selgelt, et sedasi need õnnetud machomühakad kasvavadki.

Kõige kurvem on, et kui selline inimene on kord valmis kasvanud (kasvatatud), ei paranda teda enam miski. Kahju võib tast olla, aga aidata ei saa, sest ega ta tegelikult laseks. Sellist jäämäge ei saa sulatada, ilma, et see lõpeks täieliku hävinguga.

Aga delfikommenataatorite tõu peale ei suuda vist nüüd mõnda aega vihastada. Pigem on neist hale. Ega nemad ka süüdi ei ole, et lapsepõlv oli õnnetu ja elu sitt.

Filmi näeb veel viimaseid aegu Sõpruses. Kes seni vaadanud pole, mingu julgesti.

jaanuar 24, 2009 at 3:41 p.l. 7 kommentaari

Jõulud, mida polnud

Kui ma väike olin, jõule polnud. Tähendab, ametlikult ei olnud.

Ametlikult ei tohtinud vist jõuluehteidki müüa enne, kui 25. detsembril. Aga Paide oli väike koht, kus vist väga hullusti ei kontrollitud ja jõuluehted ilmusid nii poodidesse kui akendele juba jõululaupäeva õhtul.

Oli umbes nagu muinasjutus hõbesõrast, nagu oleks keegi kogu linna nõiaväel hiilgavate kalliskividega katnud. Mäletan ennast astumas mööda hämarsäravat linna, peos mõni hambras äsjaostetud jõuluehe, koju, kuuske ehitma.

Kuuske, mida ka ei olnud. Ametlikult. Tegelikult oli küll. Isa autojuht oli jahimees ja tõi metsast kuuse nii endale kui meile.

Muide, meie vastas ridamajas elas kohalik parteiboss, Velikije Luki alla käest ilma jäänud taat, kelle aknale tekkis jõululaupäeva õhtul samuti kuusk. Nii meie kuused siis üksteist pühad läbi piilusid ja koputama ei läinud keegi.


Kuuseehete hulgas oli mul muide kaks lemmikut. Üks selline torujas, mis meenutas mikrofoni, ja teine, metallist jõulukroon, mida ma miskipärast kraanaks kutsusin.

Kingitustest olid kompromissitult lemmikuimad pehmed mänguloomad, hetkeni kui raamatud hakkasid konkurentsi pakkuma.

Muide, loom, seekord pärisloom, on meile ka tõelise jõuluime korraldanud. Nimelt kadus kord meie kiisu Miki juba novembri lõpus. Küll käis vanaema teda õues kiisutamas ja miisutamas, ei tulnud ta aga kuskilt. Kui korraga just jõululaupäeval, kui parajasti sedasamustki kuuske esikusse kanti, kuulsin mina akna tagant krabinat. Oligi Miki. Tuli tuppa, nuuskis pahuralt kuuske ja oli jälle täieõiguslik pereliige. Ütle elajat, oskas tema ka õigel ajal tulla, eksole.

Muidu tähendasid jõulud, et vanaema käis kirikus laulmas ja tuli siis tädi Mahtaga meile. Muidugi tahtis ta mindki kangesti jõulukirikusse kaasa, aga ega väga ei antud. Ametlikuks ettekäändeks oli, et laps saab külma. Aga eks tegelikult kardeti vist ikka, et siis küll mõned keeled kobisevad, kus vaja, kui juba lapski kirikusse lastakse.

Kord Anna kirikusse siiski vanaemale vastu läksime. Olin kuulnud teda ikka rääkimas, kui ilus seal on ja kuidas pikk punane vaip altari ette viib. Tegelikult oli vaip juba üsna luitunud,pigem vanaroosa kui purpurpunane, auklikki, ja üldse mitte nii muinasjutuliselt ilus, kui olin arvanud. Olin tibake pettunud küll.

Ja piparkoogid olid, täitsa ise tehtud. Koos vanaemaga ikka lõikasin neid vormiga välja ja mätsisin hiljem suhkrumögra peale. Kui hästi läks olid mandariinid ka.

Nunnud olid need jõulud, mida ametlikult polnud.

Kuidas teie oma lapsepõlve jõule mäletate?

detsember 23, 2008 at 12:44 p.l. 11 kommentaari

Virisemine on lahe!

Raha on vähe.

Naaber on loll.

Ilm on sitt.

Õlu on kallis.

Vanalinn on ära solgitud.

Mehed on laisad.

Naised on litsid.

Töökoht imeb.

Ülemus sakib.

Elu on pask ja arvuti liiga aeglane.

Ja keeeeeeeegi ei mõõõõista sind.

Arvad, et oled ainuke viripill? Häbened ehk? Pole põhjust. Kogu maailmas virisevad inimesed üsna samamoodi. Mõned kohe mõnuga. Isegi kunstipäraselt. Veendu ise.

Nii virisetakse Helsingis.

Nii Hamburgis.

Aga selline on virin Peterburis.

Läks tuju heaks?

Kui mitte, siis kuula veel virinat ja veendu, et pole midagi üldinimlikumat siin päikese all.

Virise terviseks, sõber!

🙂 või, ei ikka nii 😦

detsember 22, 2008 at 1:29 p.l. 24 kommentaari

Aita last! Võta ta ema käest ära?

Kata oli kõigest seitsmene, kui ametnikud ta koos kahe vanema õega emalt ära võtsid ja lastekodusse saatsid. Miks see nii läks, seda ei oska ta tänini täpselt öelda.

Kolmetoaline korter, kus Kata koos Ukrainast pärit ema Ljudmilla ning nelja õe ja vennaga Märjamaal elas, oli tema mäletamist mööda küll kasina mööbliga, kuid alati puhas. Neilt lasteaiapiltideltki, mis säilinud, vaatab ta vastu ilusates kleidikestes, juuksed alati kenasti seatud.

Kasin oli ka pere söögilaud. Üks tass teed, pool pätsi saia ja väike potitäis kartuleid oli tavaline toidupoolis, mis omavahel tuli ära jagada. Vähemalt tegi ema jagamistööd nii, et kõik said võrdselt.

«Ei tea, kas tundsin nälga,» meenutab Kata, «aga me kodu söögilaualt ei olnud midagi oodata.»

Isa Lembit, noorpõlves tubli ujuja, oli kuldsete kätega töökas mees, ja Kata sõnul hästi ilus. Kuid tal oli üks viga: palgapäeval jõi kõik teenitu maha. Kuna ema oli kodune ja teenistus puudus, pidi ta hakkama saama napi toetusega, mida võimaldas riik. Aga sellest üheksale lapsesuule ei jätkunud. Nõnda algaski Kata koolitee lastekodust.

«Mulle oli see katastroof,» nendib ta napilt.

Arvake, kes on Kata? Jah, just, Katarina Padar. Kui kogu lugu loete, saate ka teada, mis teda lastekodus ootas. Neile, kes lugeda ei viitsi, teadmiseks, et midagi, mida ilmselt keegi endale või oma lastele ei sooviks. Midagi, mis võib katusealuse päris korralikult segi kammida.

Katarina näikse endaga siiski üsna kenasti hakkama saavat. Aga tal on ka vennas. Romeo Kalda. Politseinikutapja. Eluaegne vang.

Ja minul omakorda on tuttav poiss, kes oli koos Romeo Kaldaga lastekodus ning räägib, et Rommi oli kleenuke ja pisike poisiklutt, keda suuremad tihti jõkralt kiusasid.

Ma ei saa üle mõttest, et vahest just need ametnikutädid või  -onud, kes omal ajal last viletsusest päästma tõttasid ja kodust lastekottu kupatasid, peaksid endalt küsima: “Kas meie kasvatasimegi mõrtsuka?” Seal kodus, ehkki vaid tee ja kartulitega, oleks temast ehk kasvanud palju tervem inimene, kes poleks kedagi tapma hakanud.

Igatahes, kui loen täna üsna sarnast lugu sellest, kuidas üks laps on ema käest  “ära päästetud” ja turvakottu tassitud, mõtlen tahes-tahtmata, et kas sedasi kasvatatakse ehk järgmine (politseiniku)tapja. Loodan väga, et mitte. Loodan, et see ema saab oma lapse tagasi ja saab ta kenasti suureks kasvatada.

Ja nüüd, pidage hoogu, enne, kui ütlete, et see siin on naiivne tibivingumine inimeselt, kes ei tea, kuidas lastekaitsjad oma tööd teevad jne, jne.

Mul on tuttav, põhjaliku kogemusega lastekaitsja, kasuperede liidu käima vedaja, kes on oi! korduvalt rääkinud, et tegelikult on lapsele oma kodus, oma vanemate juures ikka kõige parem, siiski, kui need vanemad ideaalist väga kaugele jäävad, ja et peresid ei tohiks kergekäeliselt lõhkuda, kui vanemate juures elamine lapsele otse eluohtlik pole.

Paraku on ametnikel reeglina lihtsam laps ära korjata, kui miski tundub kodus jamasti olevat. Muidu tuleb ju koguaeg karta, mis siis kui ikkagi midagi tõsist juhtub. Mõistetav ka. Eks nemad siis tõesti vastutavad. Ja muidugi kisatakse siis, et kus nende silmad olid ja lastekaitsjad lasid lapse ära tappa, jne, jne.

Ometi peaks, kui vastutamishirm kõrvale jätta, lapse ära võtmisele olema alternatiive, alates sellest, et lapsel söödetakse lihtsalt kõht täis, kuni sinnani, et ehk on võimalik ema kuidagi toime tulema õpetada ja järje peale aidata. Vähemalt selle tänase loo puhul usun ma, et too väike tüdruk kasvab palju õnnelikumalt koos oma ema ja kas või korteris  kargleva kitsega, kui steriilselt aga emotsionaalselt täiesti tapetult kuskil viksis turvakodus.

Pealegi, ma kardan, et süvenev majanduskriis toob peresid, kel pole väga korralikku elukohta ega märkimisväärselt palju süüa, aina juurde. Võtame neilt kõigilt lapsed ära? Või leidub mingi muu võimalus, kuidas nad söönuks saaksid?

Ja veel, ma ei saa aru, miks rõhutatakse kõikjal, et näe, tädil oli kodus suisa loomaaed. Kas loomad on nüüd põhimõtteliselt miski, mis ei tohi lapse lähedal olla? Eh, ausõna, mul hakkab tekkima tunne, et varsti peavad loomaomanikud hakkama end kord nädalas politseis registreerima, sest loomapidamine on ühiskonnaohtlik tegevus.

Leonardo Benois madonna

Leonardo "Benois madonna"

 

 

 

_____

* Tegin ta omatahtsi Kataks, et keegi enne tema loo läbi lugemist ei karjuks, kuidas mõttetut tibi ei saa tõsiselt võtta vms.

detsember 19, 2008 at 3:52 p.l. 27 kommentaari

Kuidas ma uue lauamängu välja mõtlesin*

Kui kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et kunagi möödunud aprillis  oli meil tööl mingi hull ideetamise koosolek, et mida uut ja lahedat teha. Mingil hetkel, kui kõigil hakkasid ajud juba peaaegu kärssama, vilksas minu peast läbi idee, et miksiks õige kõigile tuttavat doominot ja mälumängu.

Noh, nii, et laod klotse kokku nagu doominos, aga klotsidel pole mitte täpikesed nagu doominos, vaid mälumänguteemad. Ja neil teemadel tuleb siis mängu jätkamiseks küsimustele vastata.

Ülejäänud kolleegid olid õnneks piisavalt hullud, et mõttega kaasa tulla ja nüüd ongi meil kamba peale sünnitatud uus lauamäng “Mälumängudoomino”
Mälumängu teemasid on kokku 10: ajalugu, inimesed, loodus, geograafia, teadus, meelelahutus, sport, Eesti, kultuur, varia. Küsimused on välja mõelnud kõva mälumängur ja ajaloolane Tiit Naarits.

Selline näeb välja mängu kaas
Selline näeb välja mängu kaas

 

Muuhulgas saab mängides teada (noh, kui varem ei tea) kumb oli vahva sõduri Švejki eesnimi – Josef või Lukaš, kas kägu on rändlind, kas Aspirin on roosisort ja mille järgi hot dog nime sai.

Mäng peaks sobima mängimiseks pereringis, sõpradega, töökaaslastega, pidudel jm ja meeldima ilmsesti kõigile, kes on seni näiteks “Eesti mälumängu” või “Aliast” nautinud.

Minu meelest näeb mäng ka lõbus välja. Nimelt on Piia Maiste, kes on absoluutselt armsa käekirjaga kunstnik, iga teema jaoks isemoodi laheda mehikese välja mõelnud.

Sellised on mängus klotsid

Sellised on mängus klotsid

Kui aus olla, on mängu kallal jahmerdanud koguni kolm kujundajat ja igaüks on selle väljanägemist omajagu lahedamaks teinud.

Mängukarbis on 100 küsimuskaarti 1000 mälumänguküsimusega, 55 doominoklotsi ja reeglid.

Ja nüüd järgneb see osa, et osta, osta ehk siis toimetusest (Maakri 23A Postimehe majast) saab seda mängu osta soodushinnaga 199 krooni (poes hakkab maksma alates 299 kroonist).

Kui keegi peaks tahtma seda osta asutusele, olgu jõulukingiks või niisama ärikingiks, siis on hind 199 pluss käibekas.

Kellel jõulvanaga veel diil tegemata, võib talle ju “Mälumängudoominot” kingikotti soovitada.

 

Selline on küsimuste kaardi üks pool...

Selline on küsimuste kaardi üks pool...

 

 

...ja selline teine pool

...ja selline teine pool

Vaata ka siit

 PS ahaa, sinu soovi ma märkasin.

_______

* Siin postituses räägitakse tööst ja pakutakse nänni müüa.

 

detsember 8, 2008 at 12:49 p.l. 14 kommentaari

Mees on inimene mitte käpik

Ninataga on kapipõhjast tolmukorra alt välja koukinud arvamuse, et naine on kael, mis pead elik meest käänab.

Ootuspäraselt pahandavad kõik, et see lause naisi alavääristab. Mulle aga on koguaeg tundunud, et selline arvamus (või peaks ütlema müüt?) solvab ka mehi. Õigemini, solvab eeskätt mehi.

Nagu oleks siis mees tegelikult mingi arutu ja tahtetu asi, mida võib omatahtsi käänata ja väänata, kuhu hing igatseb. Et nagu uhkuse poolest pea küll, aga loll pea.

Mina ei tea. Ma olen justkui 15 aastat mehenaine olnud, aga pole siiani aru saanud, kuidas ma seda vanameest käänama peaks.

Esiteks, mis see käänamine siis õieti on? Et ta teeb seda mida mina tahan? Khmm, kui see on juhtumisi see, mida ta isegi õigeks peab, siis on ju muidugi tore, et me ühtmoodi arvame, kui ta aga peaks ristivatsupidi arvama, siis tehku, jumala eest, nii nagu tal vaja. Ei lähe mina täiskasvanud inimest sundima.

Teiseks, kuidas see käänamine siis käima peaks.

Hei, kullake, saa ei sa enne seksi/süüa/minuga rääkida/sõpru külla kutsuda vms, kui sa ei tee, mida eit tahab.

Ööööö, brhhhhhh!

Või siis kuidagi salakavalat ja mesimagusalt vajalikku infot ettte söötes või?

Ikkagi brhhhhhh!

Üldse meenutab selline mehe käänamine mulle vanemaid, kes tahavad oma laste kaudu enda täitumata unistusi ellu viia.

Minust ei saanud klaverimängijat, aga sinust peab küll saama. Mina ei saanud teadlaseks, sina küll saad.

Teate küll. Mõni eit mõtleb vist samalaadselt, et kuna tema kui eit ei viitsi, oska, saa midagi elus ära teha, siis on selle kõige saavutamiseks, mida eit ihaleb, vaene vanamees.

Tulemus? No ikka see, et näe, naabri-Antsul on maja ja auto ja käivad iga kuu Aafrikas ja või Pariisis seda nümfikaart* või mis ta oli vaatamas. Või siis, et näe, su kolleeg sai nüüd osakonnajuhatajaks, no miks sina ei võinud saada, no olen mina ikka äpuga abielus, ei julge sugulastele silmagi vaadata.

Mõned tehnilised abinõud teevad mehe pea käänamise hõlpsamaks. Küida poodidest, kus müüakse mehetoitu ja muid mehepidamiseks vajalikku.

Mõned tehnilised abinõud teevad mehe pea käänamise hõlpsamaks. Küsida poodidest, kus müüakse mehetoitu ja muud mehepidamiseks vajalikku.

Vaesed mehed. Ühest küljest nõutakse neilt mingit jubedat macho-müüdile vastamist. Olgu aga tugevaimad ja parimad. Teisalt aga vaadatakse neid, kui ajudeta tuhvlialuseid. Pea, kullake, ma sind nüüd käänan, eksole.

Tagumine aeg oleks lasta neil olla sedasi normaalselt. Vaba tahtega. Kuhugi käänamata ja väänamata.

Mees on inimene, mitte käpiknukk, ma ütlen.

______

* “Vaatasime seda nümfikaart,” ütles Pariisist naastes üks Paide tädi. Silmas pidas ta  mõistagi Tähe triumfikaart.

detsember 3, 2008 at 1:12 p.l. 34 kommentaari

Laiskus on voorus mitte pahe

Sõber Ramloff on selles loos nimetanud pahena laiskust. Kavatsemata üldsegi oponeerida Ramloffi arvamusega teatava valelikkuse või pigem ebaadekvaatsuse paratamatusest, tahaksin siiski seista laiskuse eest ja mitte lubada seda omadust otsesõnu paheks nimetada.

Mulle isiklikult öeldi juba keskkoolis, et ma olen andekas aga laisk. Laiskus väljendus selles, et ma ilmaski ei viitsinud vihikuid joonida, raamatuid paberdada, kirjutasin kirjandeid nii pool vihikutäit sinna, kuhu juhtus (ka ruudulisse vihikusse juhtus) kusjuures tegin seda enamasti vahetuniis, sest kodus (loe üldse tormilises pubekaelus) oli muud ka vaja teha.

Jumala õige. Ma olengi loomult laisk. Ja mõnuga.

Minu meelest on laiskus pigemini voorus, mitte pahe.

Esiteks, laisk inimene mõtleb, kuidas midagi lihtsamalt ja mugavamalt teha, selmet siblida, kui orav rattas nagu virgad. Seega on suur tõenäosus, et just laiskadelt tulevad head ideed millegi tõhusamaks tegemiseks.

Teiseks, laisk teeb ainult seda mida hädasti vaja. Ta ei viitsi niisama võimelda. Kui laisale kukub banaan suhu, ei leia ta mingit põhjust ilgemat banaaniäri püsti panna. Sestap on  laisk keskkonnale suht ohutu. Tõenäoliselt ei ürita ta ka ligimese seljast sadat nahka koorida, kui eluvajaliku niisamagi kätte saab. Seega on laisk ka üsna inimsõbralik.

Kolmandaks, laisal on aega mõelda, sest ta ju ei torma koguaeg kuhugi. Asetab ennast hoopis tugitooli ja mõtleb sedasi  ra-hu-li-kult. Seega on laisk asendamatu seal, kus on vaja suurt infokogust analüüsida.

Neljandaks, laisa ümber on reeglina teatav segadus. Töölaulal kohvitassid koos eelarvega ja tugitoolis pitsakarp sokkidega. Moodsad loovusteooriad ütlevad aga, et loovus pole muud, kui võime väga erinevaid asju mingil seninägematul moel kokku panna. Teatav segadus inimest ümbritsevas ruumis olevat sealjuures abiks, sest inimese aju harjub tajuma koos asju, mis tavaliselt ei peaks koos olema. Nõnda siis on laisal eeldused olla keskmiselt loovam inimene.

Ja viiendaks, laisklemine on lihtsalt mõnus ja teeb inimese rõõmsaks.

Nero Wolfe võiks olla laiskuse kaitsepühak.

Nero Wolfe võiks olla laiskuse kaitsepühak.

 

 

Ise teate, kas võtate seda nüüd naljana või tõe pähe. (:

Aga seda ma ütlen, et kui oleksin täna hommikul natukenegi laisem olnud, poleks ma hunnikuit tühja tööd teinud.

detsember 2, 2008 at 11:57 e.l. 16 kommentaari

Kuidas Kati Murutar asjale pihta ei saanud ehk sandikeste maagilisest päritolust

Murutari-mutt kirjutas eile Delfis, kuidas tema sante tuppa ei lase. Kadri- ja mardisante nimelt. Et ei tea need lapsed midagi viljaõnnest ega karjaõnnest, oskavad ainult üht laulu ja pommivad siidriraha ja üldse esindavad nõmedat linnarahva tarbimiskultuuri.

Sandikskäimise salavõti on ju ikkagi positiivne loits. Ürgne mana. Marditamise-kadritamise inimlik tagamaa on soov üksteisele keset pimedat tõeliselt otsa vaadata, koos laulda-tantsida ja inimlikku soojust jagada,” teatab emand Murutar veendunult.

Nojah. Seda ka. Aga mind ajab nii pooliti muigama ja pooliti ärritab ka, et aulik emand ise esindab siinkohal minu meelest üsnagi sellist tarbijalikku ja ürgsest maagilisest mõttest võõrandunud suhtumist. Et olgu santijad lahked, muudkui aga lõbustagu majalisi ja soovigu õnne.

Emand unustab aga, et sandid esindavad tegelikult Teist Ilma ja Väge. Sandid on pühad, on jumalikud olendid. Neil ei ole mingit kohustust inimestele meeldida ega midagi head soovida. Kui neil himu tuleb, võivad nad, muide, inimese hoopiski ära needa.

Kusjuures, kes muinasjutte on lugenud, teab, et sandikesed võivad teinekord kuramuse riuklikud ja ahned olla. Vanamoor, kes võtab sõdurpoisi viimsed kolm krossi või kerjus, kes sööb mõnuga vaeslapse viimse leivasuutäie.  Noh, eksole.

Tõsi, hiljem saab heategu tavaliselt tasutud. Aga esialgu võivad sandid teise südameheadust päris jõhkral kombel proovile panna.

Selle pilguga vaadates ei ole inimesel tegelikult midagi kobiseda, kui jumal siidrit või suitsuraha küsib.

Muidugi meeldiks mulle ka, kui santijooksvad lapsed teaksid, mida ja miks nad teevad. Aga neile etteheidete tegemine kindlasti ei näita mingit sügavat ürgset maarahva maagilist mõtlemist. Selle baasilt oleks minu meelest küll õigem küsida, kas hoovis üldse sandib niisama laps või on see seekord päriselt mõni noist pühadest olenditest.

Andrei Rublov. Püha kolmainsus

Andrei Rublov. "Püha kolmainsus"

 

Muide, Murutar nüüd Murutariks. Ega sest midagi juhtu, kui ta santijaid majja ei lase. Aga mulle menus nüüdsama üks päris jõhker lugu sellest, kuidas inimesed rahvakombeid täidavad ilma, et neile üldse pärale jõuaks, mis nende mõte on.

Nimelt jätnud üks pere kord uusaastaööks toidu lauale. Pere suur koer pannud selle öösel nahka. Rammusast toidust läinud tal kõht lahti. Pererahvas leidnud hommikul toidulaua puhtaks sööduna ja toa natukene koerasitasena. Seepeale vihastanud nad nii hirmsasti, et pannud kuradi lolli koera, kes laualt sõi, magama.

Ei hakka rääkima sellest, et loomaga sedasi teha on nii ehk naa ilge. Räägin seekord hoopis asja religioossest või maagilisest küljest. Sellest, et inimene jätab olendeiele ande ja siis solvub olendite peale, kui need annid vastu võtavad. Mida ülbuse otsa ja äärt? Kes neile ütles, et nende koer ei olnud sel õhtul see, kes pidigi annid saama?

Aga üldiselt, kui sa ei ole valmis võõraid vastu võtma ja olendeid vagalt teenima, siis ära parem püüagi. Vaata parem niisama telekast seepi. Tuleb vähem jama.

Ja siin ka üks judeokristlik  Mamre tammiku “mardisandijutt” , millest on inspireeritud ka seda lugu illustreeriv ikoon.

Muide, head kadripäeva! (:

november 25, 2008 at 10:54 e.l. 23 kommentaari

Häda teeb inimesest karjalooma

Paldiski raudteejaam nägi hommikul välja nagu näitaks kalender aastanumbriks 1908. mitte 2008. Perroonil tatsusid säärikute ja vatijopega tööline, suurrättidesse mähkunud ja pampudega varustatud memmed, pitsiservalise seeliku, kasuka ja pottkübaraga mina ja mu vanamees mustas mantlis ja ruudulise soniga.

Seisime, tammusime lumes, arutasime, millal rong võiks tulla, käisime jaamakohvikus tassitäit soojust hinge alla kallamas ja jagasime innukalt üksteisega infot, mida keegi kuskilt hankida suutis. Kes helistas, kes küsis dispetšerilt, kes hõikas edasi, kas rong juba paistab. Keegi ei nohistanud kurja näoga oma mobla otsas, nagu vahel, kui rong juhtub niisama hilinema. 

Ja uskuge või mitte, me plaksutasime ja huilgasime, kui rong lõpuks tuli.

Ausalt öelda, vahva oli.

Mõtlesin sealjuures kahte asja.

Esiteks, et tsivilisatsioon ja heaolu on ikka kuramuse haprad. Piisab vaid ühest lumetuisust, et meie elektrile, kiirele transpordile, täpseks ajaks kohale tormamisele, ühe nupuliigutusega saavutatud kiirmugavusele rajatud elu nii sada aastat tagasi keerata. Ainult üks tuisk, ja juba me ootame, mida loodus meiega ette võtab, juba on meil aega küll, sest ajaga ei ole kuhugi joosta, ja, mis peamine, me läheme üksteise vastu kuidagi laheks ja tähelepanelikuks. Suhtleme jumalast rõõmsalt inimestega, kellest muidu külma näoga, vahest ehk vastumeelsusegagi mööda käiksime. Lõppeks, me oleme ju ühes jamas. Vennad ja õed, kuid seekord mitte turul, vaid ellujäämiskursustel.

Siit algaski mu teine mõtte. Nimelt, et kriis teeb inimesed solidaarseks. Järsku tuleb kõigile meelde, et me oleme siiski karjaloomad ja meil on mõttekas koos tegutseda ja üksteist aidata, sest see tähendab üksiti ka enese aitamist. Mõtlemine stiilis ma lükkan su välja, sa võta mind peale, tuleb üldiselt kuidagi ruttu.

Heaolu, mille peale võib väga kindel olla, muudab inimesi omajagu tuimaks. Selles hulpides on nii kerge mõelda, et mis see kerjus seal kuskil minu asi on, oma mure, kui endaga hakkama ei saa ja üldse, ostku saia, kui leivaraha pole.

Heaolu, mis kipub käest libisema, võib jällegi tõeliselt õelaks ajada, sest igaüks tunneb, et peab oma viimast mõnutükki naabri eest kaitsma, maksku, mis maksab.

Kui me aga kõik  koos kuses hulbime, veame end sealt ehk ka koos välja. 

Ses mõttes ehk ei tasugi nii väga igasugu kriise karta, sest kui suur ja üldine häda käes, hakatakse üksteist ka rohkem märkama ja toetama. Tuleb ainult kuidagi üle elada need ajad, kui häda on kuidagi poolik, puudutab ikka veel väiksemat osa rahvast.Igatahes kogesin ma täna hommikul lummemattunud jaamas kannatlikult rongi oodates mingit väga ilusat ja hoolivat inimlikku lähedust, mis üldiselt aina tumedama tunduvat tulevikku kröömike heledamaks värvib. 

 

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?

Meie ebakindel heaolumaailm ehk Richard Hamiltoni kollaaž "Mis teeb tänapäeva kodud nii eriliseks, nii meeldivaks?"

Muide, ärge hakake mind nüüd mingiks põhimõtteliseks heaolukriitikuks pidama. Seda ma ei ole. Mulle meeldib, kui on mõnus ja mugav. Muidugi ma hoian sellest kinni nii kõvasti ja kaua kui saan. Mind lihtsalt rõõmustab, et heaolu lõpp ei pruugi olla inimliku õnne lõpp ja et me häda korral tõesti oskame solidaarsed olla.

november 24, 2008 at 2:54 p.l. 23 kommentaari

Vanemad postitused Newer Posts


Kalender

juuni 2021
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930