Ebaõiglast vanemahüvitist tulebki kärpida

juuni 9, 2009 at 10:03 e.l. 121 kommentaari

Avastasin netiellu sisse elades blogosfäärist lausa väikese lahingu teemal vanemahüvitise ülempiiri langetamine.

Pean ütlema, et mulle pole see praegune vanemahüvitiste maksmise süsteem ülepea kunagi meeldinud.

Ei, mitte, et mul oleks midagi laste ja nende vanemate toetamise vastu. Ma mõistan täiesti, et lapse kasvatamine on suur töö ja lapse pidamine oi, kui kulukas. Mul ei oleks näiteks midagi selle vastu kui (veel heade aegade võtmes fantaseerides) lapse kavatamise eest makstaks kõigile keskmist palka või suunataks raha massiliselt huviharidusse, et laps saaks ka kuskil mudamaal balletikoolis või füüsikaringis käia, mis teeks vanemate elu kindlasti nii lihtsamaks kui taskukohasemaks.

Aga mulle ei meeldi mitte üks põrm, et riik ostab lihtsalt nnitust, sealjuures rikkamatelt vanematelt kallima hinnaga. See kõlab kuidagi nagu eugeenika, kui aus olla.

Mu meelest laps on laps ja väärt kasvama ning arenema vanemate rahakotist sõltumata.

Teiseks, vanenmahüvitis on kohutvalt lühiajaline. Laps aga ei nõua, nii palju kui mina aru olen saanud, kõige enam raha mitte esimese eluaasta jooksul, vaid ikka kasvades. Nii et tegelikult ei anna see aastane vanemapalk mingit kindlustunnet, et jaksatakse last ka suureks kasvatada. Eriti ei anna praegu, kus vanemapalga otsast tööle minnes võib vabalt poole päeva pärast koondamisteate saada.

Kolmandaks, pole siiski mingit vettpidavat statistikat, mis näitaks kuidas emapalk reaalselt sündivust tõstab. Demograafid hakkavad selle jutu peale ju tavaliselt naerma ja väidavad, et juba tekkinud iibeauku ei saa mingil moel lappida, maksa palju tahad, sünnitusvõimeliste emaste oskaal ei tõuse.

Muide, kunagi kõnelesin iibeteemadel Marje Josinguga. Tema arvas, et kui miski üldse naisi rohkem sünnitama paneb, on see ühiskonna üldine turvalisus. Teadmine, et mu laps saab kasvada tervelt, söönult, hirmuta kuritegevuse ees, haritult ja et tal täiskasvanuna on samuti ees turvaline elu. Inimene pole loll, ta saab aru, et laps kasvab suureks ja ta ei taha lapsi ühiskonda, kus nad hakkavad tõenäoliselt väga halvasti elama.

On üsna selge, et meie aina ebakindlamaks muutuva ühiskonna taustal, on tänane vanemahüvitise maksmise süsteem üks kahtlane, populistlik ja väga ebasolidaarne värk.

Kui nüüd kärpima peab, ja midagi nii ehk naa peab, on üsna loogiline, et muuhulgas väheneb vanemahüvitise ülikõrge ülempiir.

Jah, muidugi, inimesed on arvestanud. Aga inimesed on arvetanud ka muude asjadega, lapsetoetusega, koolilõunatega, suuremate palkadega, pensionitega, haigushüvitisega ja töötuhüvitisega jne. Praegu pole ühtki seltskonda, kes ei jääks ilma millestki millega ta on kindlalt ja ehk ka hädasti arvestanud. Miks peaks siis ülikõrge vanemahüvitis olema see püha lehm, mida kohe üldse ei tohi torkida?

Lõppeks, kas ei ole kindlam saada hakkama aasta aega 15 000 krooniga, mis on ikkagi jumalast suur raha, ja teada, et su laps saab kunagi vähemalt koolis kõhu täis, kui sinul ehk sel ajal enam tööd ei ole. Väga realistlik stsenaarium ju. Kahjuks.

Ehk siis rikastelt sünnituse ostmise asemel oleks igatpidi mõttekam ehitada ühiskond üldse solidaarsemaks ja turvalisemaks. Kriisi ajal raske teha, ma tean. Aga algus võiks olla seegi, et solidaarsus ei tähenda alati vaestelt saja naha koorimist vaid vahel sedagi, et rikkad annavadki suurema tüki, sest nemad ei jää selle pärast nälga. Praegusel juhul võivad nad vabalt anda loomult ebasolidaarsest toetusest solidaarselt suurema tüki.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Ramloff saab oma tahtmise, blogija ärkab ellu Populism ja klassiviha – ainult vaeste lõbu?

121 kommentaari Add your own

  • 1. Indrek  |  juuni 9, 2009, 11:04 e.l.

    Väga valesti saad aru. Tegemist on emadele stabiilsusgarantiiga, et lapsega kodusolemise ajal ei satu kodu(laen) jms ohtu. Kui peaks nii minema, et tõesti maksimum on 12 tuhat kätte, siis tähendaks see meie puhul seda, et kui isa peaks mingil põhjusel töötuks jääma (kasvõi lühiajaliselt), läheks nii kodu, auto kui kõik kaasnev haamri alla.

    Kolm varianti – kas oled eluvõõras, pole veel isiklikku elu hakanud elama või maksab keegi sinu ülalpidamise otseselt või kaudselt kinni. Kas Sul on üldse aimu, kui suured on ühe nullist alustanud noore pere kulud iga kuu?

    Kõnealla saaks tulla ainult see, kui vanemahüvitist vähendataks võrdsetel alustel kõigile (mitte 50% mõnel ja teisel üldse mitte) või antakse võimalus emal töölkäimist kasvõi osalise ajaga jätkata. Riik ei suuda isegi lasteaiakohti pakkuda ja astub järelkasvu arvelt kokku hoidma.

    Vasta
  • 2. ninataga  |  juuni 9, 2009, 11:04 e.l.

    Miks on ühe vanema lapsed paremad, kui teise vanema omad…
    Selline suurte summade vahe loob erinevad ühiskonnaklassid…

    See 30 000 ja 15 000 vahe on suur ning ma olen enam kui 100% veendunud, et pooltele on see 30 000 palk taevast kokku kirjutatud.

    Vasta
  • 3. Kaur  |  juuni 9, 2009, 11:16 e.l.

    Indrek – su jutt ei kõla nagu sarkasm, kas sa mõtled tõsiselt ka nii? Nullist alustanud noore pere kulud ei ole eriti suured. EI PEA olema kahte autot, maja põlluserval, paketipuhkust teisel pool maamuna. Aga kui on vaja – ja kui selle elustiili säilitamiseks loobutakse lastest – pole need lapsed sellesse perre niikuinii oodatud.

    Ja kui ühe lapsevanema sissetulekud väheneksid, oo õudust, 12000 neto peale – miks peaks siis _kõik_ haamri alla minema? Muidugi on praegune maj. olukord ses mõttes halb, et oma kulusid vähendada on keerukas – autost loobuda, korterit väiksema vastu vahetada jne on kõik raske, kuna normaalne auto / korteriturg ei toimi hästi. Aga “kõik läheb haamri alla”… No anna andeks!

    Vasta
  • 4. hmm  |  juuni 9, 2009, 11:22 e.l.

    Sa arvad nii, sest näed seda vaid enda mätta otsast. Toon näite: haritud perekond, 2 last, edukad ja teevad tasemel head tööd, mõlemad teenivad kätte ca 20 000. Nimetagem neid ses mõttes kvaliteetinimesteks, et nad on omas valdkonnas tõesti tipud ning annavad eestile ning selle majandusele suhteliselt suure panuse. Neil on muidugi kinnisvaralaen, ca 12 000 kuus on makse. Muud püsikulud maha ja jääb alles umbes ühe vanema palk ehk 20 000. Nüüd tahetakse selle pere eelarvet vähendada ca 8000 tuh võrra. Perel jääb elamiseks ca 12 tuh kr ehk ca 3000 kr nädalas. Selle eest peab saama söönuks, riided selga, teatris käidud jms. Aga vot ei saa, sest pere ei ole ammu enam “elame-peost-suhu” elustiiliga, vaid elavad kvaliteetset elu. Mitte sugugi priiskavat. Sellesse peresse võib jääda nüüd laps sündimata. Aga Lasnamäe Nastjad ja Mashad paljunevad endise tempoga. Mõtle kuidas see paarikümne aasta pärast tunda hakkab andma kui trend on valdav…

    Vasta
  • 5. Kati  |  juuni 9, 2009, 11:24 e.l.

    indrek

    kas aasta ei ole siiski mitte väga lühiajaline stabiilsusgarantii? arvetades, et keegi ei saa olla kindel, et aasta pärast pole lahti kurat teab, mis.

    ma ei usu, et eestis on täna palju peresid, kelle tulevik oleks väga kindel. paraku jäävad lapsed ka edaspidiseks, seega oleks mu meelest küll olulisem toetada suurte ja väikeste inimeste ellujäämist pikemas perspektiivis, mitte panna hunnik raha magama üheks aastaks.

    laenud kaelas on karm, muidugi. eks ole endalgi. ses mõttes oleks olnud hea plaan laenuga hätta jääjaid aidata, sisi aga karjuti, et riik ei saa eelistada laenuga kodu ostjaid ntx üürnikele, OK. põhjenusel on pointi. aga miks mõnes teises kohas saab ntx kedagi suurema sissetuleku järgi eelistada?

    samas, kui aasta pärast saab inimene kindlasti jälle 30 000 palka, ei peaks olema väga raske aastaks pangast maksepuhkust saada.

    kõigilt võrdselt, ei ole tegelikult kõigilt võrdselt, inimene, kes kaotab 30 000 kroonist 15 000 kaotab küll hirmsuure summa, aga olgem ausad, 15 000 saab siiski elada. inimene, kes kaotab 4000 kroonist 400 kaotab küll pealtnäha vähe, aga see võib olla viimane piir, kust ta saab ära elda.

    Vasta
  • 6. Kati  |  juuni 9, 2009, 11:27 e.l.

    ja veel, indrek
    see mõte, et osalie ajaga võiks tööl käimist jätkata, on jällegi väga OK. mu meelest peaks mõnede teistegi toetuste puhul andma võimaluse natukene oma olukorda parandada, ilma et toetus kohe kaoks,

    Vasta
  • 7. Celtic  |  juuni 9, 2009, 11:28 e.l.

    Elsapesas on põhiargumendiks suured kodulaenud. Andke andeks aga see on lollus kuubis – 30000 kroonise sissetulekuga inimene maksab kodulaenu siiski sama palju kui 10000 kroonise sissetulekuga inimene. Rikkamatele ei kehtestata pangas suuremaid makse.

    Ütlesin seal kommenteerides ja ütlen ka siin – leivahind on kõigile üks! Ei ole nii, et üks laps oleks rohkem väärt kui teine. Lapse saamine ei tule üllatusena, inimesel on vähemalt 9 kuud aega planeerida oma laene ja makse.

    Vasta
    • 8. Sakinah  |  juuni 19, 2009, 8:47 e.l.

      30 000 kroonise sissetulekuga on endale tõenäoliselt ostnud kallima kodu, kui 10 000 kroonise sissetulekuga ja seetõttu on 30 000 kroonise sissetulekuga inimese kuumakse laenu tagasimaksmiseks suurem. Seega ei maksa 30 000 kroonise sissetulekuga kodulaenu sama palju, kui 10 000 kroonise sissetulekuga. Rikkamatel on suuremad laenud ja suuremad tagasimaksesummad.

      Vasta
  • 9. Kati  |  juuni 9, 2009, 11:33 e.l.

    hmm,
    mis vahet seal on, kas lapse saab see pere või Lasnamäe Nastja? keegi ei garanteeri, et kvaliteetperest tuleb kuidagi rohkem kvaliteetlaps.

    3000 nelja inimese peale ära jagades ei ole muidugi tõesti enam teab mis suur summa. samas, kui 2 lapsega peres jääb üks vanem töötuks ja teine teenib, ütleme 8000 kuni 10 000 krooni, siis kuidas nemad hakkama saavad?

    neil on vähem kulutusi, ei ole õige vastus. kas või seepärast,. et nad peavd neid väheseidki kokku tõmbama ja ilmselt palju.

    Vasta
  • 10. Kaur  |  juuni 9, 2009, 11:35 e.l.

    Hmm – sinu näide – kaks vanemat, kel jääb (uue määraga) pärast kodulaenu maksmist kätte 22000 kuus – ja sa ütled, et selle rahaga ei saa elatud? Sa oled kusagilt kuu pealt.

    Vasta
  • 11. Herezia  |  juuni 9, 2009, 11:40 e.l.

    Lasnamäe Nastjade argument viitab jälle eugeenikale.
    Ja üldse, kui me räägime sellest, et kõrge emapalk motiveerib noori, haritud, edukaid naisi sünnitama, siis äkki peaks hoopis suurendama haritud ja edukate naiste hulka. Tudengid reeglina ei teeni 30000 kuus, küllap jääb mõnel sellepärast ka ülikooli minemata.

    Vasta
  • 12. toivo  |  juuni 9, 2009, 11:42 e.l.

    Humm, probleem on ka vist selles et valides üle elustandardi ei ole sellest võimalik loobuda. Väljumiskulud on suured. s.t. soovitus, “müü 2.auto, ela mustamäel” ei tööta. Majanduslanguses on turud kokku tõmbunud ja ostu – müügitehingute arv langenud.

    (Mulle ei meeldi sõna elustandard, pigem elupuzzle, tükid, kus valime nii töö, elukoha kui ka hobid. S.t. teatud valikud on tükilised ja me peame leppima et pere ei saa oma sisendeid ca 10 aastase perioodi jooksul muuta).

    Vasta
  • 13. Elsa  |  juuni 9, 2009, 11:48 e.l.

    Minu “kodus” ei käi mingit lahingut, täiesti eluterve diskussioon 🙂
    Miks mind teema ärritas (isikliku ajendita-kaotuseta):

    * otsus on ootamatu ja järsk (lapsi planeeritakse-oodatakse kauem kui üks kuu);
    * otsus on selgelt toores ja poliitilise populismi ja ärategemise lõhnaga;
    * otsus õhutab ainult klassivaenu ja saadav rahaline võit just sellise VH kärpe realiseerimisega ei ole põhjendatud (ei mingeid numbreid või erinevate variantide kaalumist);

    Tegemist on riigieelarve kärpimisega ja siin pole mõtet arutleda teemal, kas kogu see süsteem põhimõtteliselt on parem sellisel kujul 🙂 Isiklikult olen ka nõus, et see ülemine piir on tõusnud liiga kõrgele ja liiga kiiresti ning muud perepoliitilised meetmed on sellest lahusseisvana nurka jäetud… Aga lihtsalt lambist ühel grupil näpud sahtli vahele lüüa ei ole inimlik :S Siin on ju kavandatud kärbet, mis hakkaks kohe suvel toimima, mitte 9 kuu või aasta pärast või pisitasa paindlikult…

    PS. Ärge unustage, et juttu on brutosummadest. 15 tuh VHst saab netona kätte ca 12 tuh ja arvutuslikult on see samaväärne laenumaksega juhul kui on võetud 1,9 milj 30 aastaks. Viimaste aastate tingimustes noorele perele üldse mitte midagi erakordset… Võiks anda ju peredele aega planeerida, kas nad on hoobilt selleks väljakutseks valmis? (Maksepuhkusest pole abi – maksest suurem osa on algul niikuinii puhtalt intressid ja neist ei pääse)

    Vasta
  • 14. oll  |  juuni 9, 2009, 11:53 e.l.

    Kui võetakse ette otsus ülempiiri alandada, no olgu, mis teha. Seadusi ikka muudetakse. Kuigi enne tahaks näha mingit põhjalikumat uuringut, kuidas selline kärbe sündivust mõjutaks.

    Aga kui nende uute määrade alla langevad ka inimesed, kes oma elu vastavalt praegusele vanemapalgale PLANEERINUD s.t juba lapsega või lapseootel pered, on see selge sigadus. Halvemal juhul kaotab pereliige 50%!!! oma palgast. Sellist kärbet (pool maha) ei tehta üheski sektoris. See ON ebaõiglane, ükskõik kuidaspidi vaadata.

    Vasta
  • 15. E:r  |  juuni 9, 2009, 11:56 e.l.

    Ei tasu unustada, et nö “rikkurid” maksavad iga kuu sots-maksu. Ja kuna sots-maks on protsent brutopalgast, siis suurema sissetulekuga inimesed maksavad seda rahaliselt rohkem. Mis tähedab, et jutt “rikkad saavad selle raha vaeste arvelt” päriselt ei päde.

    Vanemapalk on minu arvates garantii inimestele, et nende elatustase sel ajal, kui ema/isa lapsega kodus peab olema, läbi põranda ei vaju.

    Ilmselt nende perede jaoks, kus mees toodab enamiku rahast ja naise palk on “nice to have”, pole vanemapalk väga kriitiline – naine jääb koju, mees rühmab tööd ja elatustase püsib.

    Mul pole hetkel ei lapsi ega laenu, seega isiklikult mind vanemapalga ülempiiri muutmine ei mõjutaks. Küll aga paneks vanemapalga lubamine ja siis äkki vaiba jalge alt tõmbamine tõsiselt kahtlema riigi usaldusväärsuses lepingu osapoolena.

    Kui panna vanemapalga ülempiir, siis võiks panna ka sots-maksu ülempiiri väikelastega “rikkuritele”.

    Vasta
  • 16. Kati  |  juuni 9, 2009, 12:01 p.l.

    elsa,
    ma ei mõelnudki lahingut kuidagi halvasti. mõtlesingi väga elava ja kirgliku diskussiooni sünonüümina. 🙂

    aga, mis kärbetesse puutub, siis ei hakka neist ju ükski vinnaga toimima, ikka kõik kohe. ja kui sa võtad pere, kus mõlema vanema palk on ütleme 30 protsenti vähenenud (kui mõlemad töötavad ntx riigiametis ning nende palka on juba kärbitud 10 prossa ja kärbitakse veel 20, nagu see plaan siin oli). samas tõuseb raudkindlalt varsti mingi maks, olgu tulumaks või käibekas. samas võib pank palga vähendamise pärast kergitada laenuintresse. ja kui lisaks vähenevad või kaovad veel mõned otsesed või kaudsed toetused, on neil kokku sissetulekute langus ilmselt suuremgi, kui neil, kes kaotavad korraks emapalgas.

    Vasta
  • 17. Kaur  |  juuni 9, 2009, 12:04 p.l.

    Probleem tundub siis olevat pered, kes
    1) ostsid põllu peale maja, et “lastel seal hea elada”
    2) avastavad, et põllupealne maja on nii kallis, et lapsi ei saagi teha!
    Nojah.

    Vasta
  • 18. Kati  |  juuni 9, 2009, 12:11 p.l.

    Kaur,
    eks tõe huvides tuleb öelda, et suvakad lasnämäe kahetoalised korterid hakksid ka juba paari milli ligi maksma, ja kuskil peavad inimesed ju elama. pole ka nende süü, et nad varem ostmiseks liiga noored olid.

    samas, kui rahahäda kestab ainult aasta, siis peaks ju kuidagi hakkama saama. kui häda kestab kauem, nõuab see nii ehk naa muid lahendusi, kui emapalk.

    Vasta
  • 19. Agne  |  juuni 9, 2009, 12:12 p.l.

    Maksud tõusevad täpselt samuti ka VH saajatel, otsesed ja kaudsed toetused samuti. Kohe ja pragu VH kärpida näiteks 10% kõigil ja ülempiiri 25 000 peale, olekski täiesti teostatav ja mõsitlik lahendus. Aga ühelt osalt võtta maha pool nende sissetulekust on osadele väga ränk.

    Kogu VH süsteemi ümbertegemisele peaks eelnema põhjalik analüüs ja piisav etteplaneerimise aeg, et pered teaksid arvestada laste planeerimisel.

    Vasta
  • 20. Celtic  |  juuni 9, 2009, 12:18 p.l.

    Milles see ränkus siis seisneb? 30000 krooni sama töö eest, mille eest teine saab 4000 krooni?
    Kas mees ei käigi tööl?

    Eeldades, et naine sai enne 30000 palka, siis ei usu ma et mees kodune oli, oma 20000 peaks ikka arvestama. 50000 krooni kuus kokku on ikka ülimalt suur summa. Kui inimesed saavad 10000 ilusasti hakkama siis võiks eeldada, et 50 omadel on lihtsalt liiga kõrge lend iolnud ning raha kulub pigem mõttetute asjade kui et elamise peale. Kordan veelkord – leivahind on kõigile sama!

    Vasta
  • 21. E:r  |  juuni 9, 2009, 12:19 p.l.

    Põllu peale maja ostnutest on viimasel ajal saanud nagu mingid lindpriid, kellele iga poliitiline jõud võib kirve selga lüüa (astmeline tulumaks, luksusmaks, vanemahüvitis).

    Veelkord mainin, et mul pole ei laenu ega lapsi.

    Vasta
  • 22. Kati  |  juuni 9, 2009, 12:20 p.l.

    Agne,
    muidugi tõusevad maksud kõigil. ma pidasin peamiselt silmas seda, et neid, kes kaotavad sissetulekust poole, on teisigi. näiteks kui ema ja isa on teeninud umbes ühepalju ja üks jääb töötuks, on pool naksti läinud. või kui keegi teeb tööd, kus sissetulekud ongi juba väga julmalt langenud, juhtub maakleritest jalgpallitreeneriteni.
    nad kõik on ju oma elu pikalt plaaninud, hoopis teistes tingimustes ja teiste ootustega. miks on emapalga langetamine selle taustal kuidagi hullem?

    Vasta
  • 23. Elsa  |  juuni 9, 2009, 12:22 p.l.

    Celtic – sa sead liiga palju eeldusi, et need kõigi puhul kehtida saaks 😀 Tegelik elu on palju keerulisem…

    Sinu mõttearenduse peale võiks juba ka maksude puhul võrdsust nõuda – no kõik me saama samalt päästetöötajalt abi ning tänavasillutist kulutame ühtmoodi – miks peaks üks rohkema ja teine vähem (ja mõni üldse mitte) selle tarvis makse maksma? 😀

    Vasta
  • 24. Agne  |  juuni 9, 2009, 12:28 p.l.

    Leiva hind on sama. Aga leivapätside ja piimaliitrite arv on sõltuvalt pereliikmete arvust ja vanusest erinev. Eluasemelaenu olemasolu ja suurus on ka erinev. Neid kohustusi endale võttes on inimene arvestanud oma olemasoleva sissetulekuga.

    Vasta
  • 25. Agne  |  juuni 9, 2009, 12:33 p.l.

    Kati, Sul on õigus. Aga arvesta ka seda, et kõik need samad riskid on ka VH saaval perel. Pereisa võib samamoodi jääda töötuks või kärbitakse tema palka. Samal ajal tahavd olemasolevad teismelised lapsed ikka süüa (ja mitte vähe) ja riideid. Eluaseme võiks ju maha müüa ja odavama osta, aga kuidas? Ei saa ometi eeldada, et just VH saajate pere ainus kärbe on VH langemine 50%. Samal ajal ei võeta nt 14 000 VH saajatelt midagi maha.

    Vasta
  • 26. Nirti  |  juuni 9, 2009, 12:33 p.l.

    Ma ei saa aru, miks vanemahüvitis kuidagi laste “väärtusega” seotakse. Keegi ei hinda ega kaalu ju lapsi selles osas…

    Inimene, kes teenib, ütleme, 32000 krooni iga kuu palka, maksab selle pealt oi kui palju rohkem tulu- ja sotsmaksu. Samuti kulutab ta seda raha ilmselt märksa vabamalt, makstes riigile rohkem käibemaksu.

    Nii et selle koha pealt ma vist sekundeerin “11:56” kirjutanud erile…

    ***

    Aga olukorda, mida siin osa kommenteerijaist vägisi tõeks ja tõepäraseks kuulutada tahab, ma ei usu – nimelt olukorda, kus inimesed ei suuda oma hiigelpalkade otsas istudes (30,000 on minu jaoks hiigelpalk) isegi last saada…

    Need pole ju mingid rikkad ega jõukad! Need on puruvaesed rotid! Isegi last ei suuda saada oma võlgade kõrvalt. Õpetajad oma palgaga saavad mitu last, nemad ei saa ainsatki!

    Naer tuleb peale, kui mõelda.

    Sa, Kati, pigem propageeri neile vaesekestele, kes ilma riigipoolsete kümnete tuhandetega oma maimukestele isegi mähkmeid ei jaksa osta see esimene aasta ja kellel rinnas piim kinni jääb suurest näljast, lisaabirahade maksmist.

    Tundub, et nad vajavad seda kaugelt enam kui mõni “Lasnamäe-Nastja”.

    Jutt on küll selline, et kohe-kohe ootab näljasurm.

    Vasta
  • […] ja kvaliteetelust Avaldatud juuni 9, 2009 Mõtisklused 0 Kommentaarid Kati Nõiateemajas on juttu vanemahüvitusest ja selle piirmäärast, aga nii seal kui ka mõnes teises blogis on see […]

    Vasta
  • 28. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 1:14 p.l.

    Kõigepealt tahaksin siinkohal õnnitleda kõiki kärpeohvreid, kes on viimase 10 aasta jooksul andnud mõne hääle Reformierakonna poolt – teil on nüüd võimalus oma valikute vilju maitsta.

    Aga teemasse – olulisim küsimus siinjuures on see, et kas vanemahüvitis on üldse teeninud oma ülesannet ? Kehtestati ta ju ajal, kui majandus niigi täistuuridel edenes, raskemal ajal tast pole kuuldavasti senini üheski riigis abi olnud… Kas vanemahüvitise kaitsjate hulgas on keegi, kes astuks ette ja avalikult tunnistaks: mu laps poleks sündinud, kui riik seda kinni ei maksnuks ?

    Rääkimata asjaolust, et kui ka kärpimata vanemahüvitise periood ükskord otsa saab, tuleb ikkagi jääda koju, sest kärbete tõttu pole enam alles piisavalt lasteaiakasvatajaid, õpetajate asemel peab hakkama ise kodus lapsi õpetama hakkama ja kõikvõimalikud last arendavad harrastused maksavad hingehinda… Kui õnnestubki kuidagi kool läbida, siis lapse ülikooli saatmise jaoks tuleb keskmistel vanematel panka röövida või siseorganeid müüa…

    Aga selle eest on välisinvestoritel palju odavat harimatut tööjõudu ja riik on nii õhuke, et vastu valgust vaadates paistab Somaalia…

    Vasta
    • 29. koomas Toomas  |  juuni 9, 2009, 3:06 p.l.

      astun ette.

      ülestunnistus Elsapesas.

      Vasta
      • 30. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 3:11 p.l.

        Lugesin, muigasin. Hüvitise ülempiir alla sissetuleku ? Siis on küll jama ju, ilmselgelt ilma riigipoolse kinnimaksmiseta poleks last endale lubada saanud…

        See kommentaar oli hea näide sellest, kuidas vanemahüvitisest on saanud mugavushüvitis – lapsesaamise ebamugavus tuleb ju riigil kinni maksta…

  • 31. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 1:16 p.l.

    Ahjaa, et mind vanemahüvitise hävitajaks ei tituleeritaks – minu soovitus oleks, et VH kärbitaks ühtlaselt kõigil 25-50% kuid mitte vähemaks kui miinimum. Peaks olema piisavalt õiglane ja ühetaoline ?

    Vasta
  • 32. Annu  |  juuni 9, 2009, 1:43 p.l.

    Ray D. Noper: mina võin “ette astuda”. vt Elsapesas kommentaaride alt.

    Vasta
  • 33. udupea  |  juuni 9, 2009, 1:45 p.l.

    vanemahüvitis võiks olla otseselt seotud tulu/sotsiaal.. võimisiganes maksust seda makstaksegi – niipalju (st mingi osa, sest muud riigifunktsioonid ju ka) kui oled ennem lapsepuhkusele jäämist andnud, niipalju ka saad.

    – vähemalt selline mulje mulle jääb nende kõrgepalgaliste sõnavõttudest, et vaat kus ma olen makse maksnud, olgu nüüd olla. kui tõepoolest on aastaid hullult riigile antud, onju õigus saada küll 🙂

    Vasta
  • 34. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 2:26 p.l.

    Annu – tore teada, et on mõju olnud vanemahüvitisel. Kommentaarist nagu järelduks, et sa ise ei olnuks nende hulgas, keda praegune väljapakutud kärbe puudutab ?

    Aga mis teha, nagu pea kõiki siinkandi riiklikke suurprojekte, painab ka vanemahüvitist populistlik lähenemine, läbimõtlematus ja tulevikuvisiooni puudumine… Seega, tsiteerides taaskord: “lapsesaamine ei ole õigus ega kohustus, vaid privileeg”, ning kui teie enda poolt valitud valitsus otsustab teie privileegile veidi vähem peale maksta, ei maksa ‘õigustatud ootusest’ kobisema hakata. Homo Sapiens on paarsada tuhat aastat üldse ilma vanemahüvitiseta hakkama saanud, eksole…

    Vasta
  • 35. tqnis  |  juuni 9, 2009, 2:30 p.l.

    Stat-ameti kodulehel on sündide andmed olemas, rahvastikuandmed ka, vanusekordajate arvutamisega saab ka hakkama.
    Üldiselt näikse asi olevat tõesti pigem sündide edasilükkamises. Viimase viie aasta jooksul on sündimus suurenenud naistel vanusegrupist 30-34 alates. Paljukest seal vanemapalka mängus on…

    Vasta
  • 36. Kati  |  juuni 9, 2009, 2:31 p.l.

    mnjah, kusjuures see on ikka väga libe tee, see jutt, et kes maksab rohkem (sotsiaal)maksu, peaks ka rohkem saama. sest siit edasi peaks siis ju kohe hakkama arutama, kes kui palju ühist raha kulutab. äkki see rikas jääb haigeks, üks tomograafuuring maksab juba kõmneid tuhandeid, mõni pikem ravi palju enamate nullidega raha. äkki samas mõni väiksema palgaga ja vähem maksu maksnu ei jää kunagi haigeks aga haigestunud rikas kulutab suurema osa oma maksudest aastaga? samas, kui väiksemapalgaline on olnud haige ja kulutanud oma makstud maksu ära, siis kas talle enam tuletõrje ei tule?`või mis siis kui rikas kulutab ntx oma autoga ringi rallides rohkem ühiseid teid, kui see, kes rongiga tööl käib? või mis siis, kui rikas jääb töötuks, kaua on tal õigus rohkem makstust rohkem saada?

    ehh, selliste asjade jagamine läheb absurdseks ja annab kokku nii ebaturvalise ühiskonna, kus kellelgi ei ole hea.

    sestap ongi mõistlik korjatud maksude abil teha üks parajalt paks riik, mis suudab pakkuda enam-vähem kõigile sellist normaalset baasturvatunnet.

    Vasta
  • 37. Elsa  |  juuni 9, 2009, 3:11 p.l.

    Kati, see ongi demokraatiliku ühiskonna põhimõte 🙂
    Sotsiaalsetes ühiskondades aidatakse ikka nõrgemaid. Ja ma saan sellest kõigest täpselt samamoodi aru nagu Sina 😉 Esmane abi ja baasvõimalused on ühiskonnas tagatud kõigile (ka vanemahüvitise alampiir). Ja solidaarsuse põhimõttel ei saa enam panustanud iialgi tagasi nii palju kui on panustanud. See on ka igasuguste kindlustuste põhimõte…

    Ja tegelikult on ju üsna vähe neid asju, mis RIIGI poolt on “antud” sõltuvalt kodaniku nö panusest ühiskatlasse – haigushüvitised (aga mitte esmaabi, operatsioonid jms vajalik), pensionid (ca viimased 10a), töötushüvitised (kui ma ei eksi), vanemahüvitis. Ja neid hüvitisi makstakse just esmajoones ajal, kui sissetulekut ajutiselt või edaspidi ei saa.

    Rasketel aegadel loomulikult peavad kõik panustama, solidaarselt. Ja olen täitsa nõus, et väiksemate võimaluste juures ei saa samaväärseid proportsioone rakendada. Aga 50% põhjendamatu kärbe ületab igasuguse õiglustunde… sest nende hulgas on kindlasti ka suuri peresid, üksikvanemaid, peresid kus teine täiskasvanu on jäänud tööta. Sissetulek ei ole tingimata ju “kasum” – taskuraha lõbureisideks, vaid sellega kaasnevad ka kulutused. Olgu siis suurele perele või soetatud kodule, sest vanematelt seda päranduseks pole saadud…

    On täiesti populistlik ehmatada nt. just dekreeti jäänud naisi ühtäkki teadmisega, et kohekohe (võimaluseta plaanida) jäävad nad ilma poolest sissetulekust, samas pole neil õigust lisaks saadavale ka täiendavalt lisatööd teha (peale pisku) ja üldse mõelgu nüüd ise, kuidas hakkama saavad, laps kaenlas :S Ja sellega ei kaasne ühtki kaalutlust ja analüüsi, vaid laest leitud numbrid… brrrr, õudne mõelda mis siin riigis toimub. Lisaks sellele on inimesed ka üksteisel kõri kallal, sest kellelgi on esmapilgul midagi paremini (ääretult subjektiivne hinnang juba eos).

    Vasta
  • 38. Aiku  |  juuni 9, 2009, 3:19 p.l.

    Mind paneb ikka ja jälle imestama solidaarsete jutt – jagame võrdselt aga võtame ebavõrdselt.

    Oletame, et ma teenin 15000 kuus, siis ma eelistaks sotsiaalmaksuks maksta 2000 krooni kuus, mis on umbes sama palju, kui 6000 kroonise sissetulekuga inimesel täna. Paraku, aga tuleb maksta ligi 5000 krooni.

    Paluks solidaarsust ja kehtestada fikseeritud maksud. Nii nagu tuleks kehtestada fikseeritud hüved kõigile!

    Vasta
  • 39. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 3:20 p.l.

    “Lisaks sellele on inimesed ka üksteisel kõri kallal, sest kellelgi on esmapilgul midagi paremini (ääretult subjektiivne hinnang juba eos).”
    Täpselt ! Hiljuti käisid mõned inimesed välja näiteks lastetusmaksu, sest “lastetutel on kergem elu ja rohkem raha jääb üle” – puhas kadedus ja kõri kallale minek…

    Vaadakem asjale reaalselt otsa – tegemist on mugavushüvitisega. Pakuti välja võimalust võtta teie mugavust vähemaks. Ühtlasi vähendati oluliselt teie tulevaste laste õpetajate/lasteaiakasvatajate potentsiaalset mugavust – jäeti ära palgatõusud, vähendati omavalitsustele antavat raha, võeti ära riiklik õppelaenu hüvitamine… Igaüks, kes praegu pakutava kärpe üle vigiseb, võiks ette näidata, kuidas ta sõdis eelpool mainitud kärbete vastu ? Või teid muu ei huvitagi, saaks aga laps ilmale tuua, kasvagu suureks ja targaks kuidas ise saab ?

    Vasta
    • 40. Elsa  |  juuni 9, 2009, 3:29 p.l.

      Kes “meie” ja “teie”? 😉
      Tänases olukorras on privileeg, kui palgad ei lange – õpetajate palgatõusu tagasivõtmine, mille eest seisti isegi poliitilisel tasemel ääretult jõuliselt.
      Õppelaenu hüvitamise osas ei taha mina sõna võtta, sest ise ma seda hüve tarbinud olen. Küll aga pole see saadud hüve kadumine ähvardanud mind poole sissetuleku ulatuses (kardan, et naljalt sellist näidet vist ei leiagi?)
      On sul andmeid, et omavalitsustele antavad rahad vähenesid 50% ilma, et oleks kärbitud ka KOVde kohustusi?
      “Vigisejaid”, olenemata sellest kas see neid isiklikult puudutab, häirib ju esmajoones kärpe ulatus indiviidi tasemel – osadelt 50% sissetulekust. Vaevalt, et torm oleks sama olnud leebema lähenemise juures… või sa ei usu? 🙂

      Vasta
      • 41. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 4:58 p.l.

        No seda minagi räägin, et teeme 50% kõigilt…

        “Teie” kui need, kes räägivad, et vanemahüvitise kärpimine, see on midagi eriti jubedat ja jätab inimesed nälga.
        Ja muide, leiab küll selliseid variante, kus õppelaenu hüvitamine pere eelarvesse olulise augu lööb. Päris mitu leiab.

        Veel, mis ma vahepeal mõtlesin – elustiili muutmine on siin mõne väitel praktiliselt võimatu. Enda kogemuste põhjal võin öelda, et ei ole – raske on ta küll ja ebamugav, aga täiesti võimalik ja tehtav, kui vähegi tahtejõudu on – aga just tahtejõud on viimasel ajal siinmail defitsiitne ressurss…

  • 42. Olev  |  juuni 9, 2009, 5:55 p.l.

    Mitu kuud iga päevaga Eesti üha enam lõheneb. Varsti ei jää muud üle kui kodusõja vältimiseks jagada Eesti kaheks:
    1.) “õhuke” riik Eesti RE+IRL koalitsioon
    2.) parajalt paks Liivimaa KE+sostid+rohelide

    Ja igaüks saab valida kuhu elama asub… Kas nii?

    Vasta
    • 43. Ray D. Noper  |  juuni 9, 2009, 6:17 p.l.

      Väga osav, muide, Olev, et selle RE/IRL koalitsiooniriigi jutumärkides õhukeseks tituleerisid. Vanemahüvitis on hea näide nähtusest, mis ühe tõelise õhukese riigi juurde kuuluda ei tohiks. “Emapalk”, nagu seda ka kutsutakse, mõnes mõttes seda ongi – riik ostab üle tööjõudu, et need uusi töölisi sünnitaks. Ühtlasi on see riik, mis “emapalga” kehtestas täpselt see riik, keda absoluutselt ei huvita, kuidas need “ostetud” lapsed suureks saavad ja haridust koguvad… Kui just hariduse all luterlikku töökultuuri ei mõtle…

      Muide, ma tahaks ära märkida, et just ajalooline Eestimaa on see suurim KE/RL kants… Kui aga selline hüpoteetiline poolitus tõepoolest teoks saaks, tuleks ilmselt pigem emigreeruda…

      Vasta
      • 44. Olev  |  juuni 9, 2009, 9:40 p.l.

        Ma ju ironiseerisin et milleks vastanduda?
        Muide väär on lähtuda terminist “emapalk”, seda püüdsid juurutada sotsid. Kuna tegu on vanemahüvitisega (pole soolist diskrimineerimist nagu sotside terminil), mida makstakse eelnevalt keskmiselt palgalt makstud ja laekunud sotsmaksult. Kui kärpida siis vast nii et maksimummäära 25% ja miinimummäära 5% võrra. Siis on kirik keset küla ja võib selle mokalaada lõpetatuks lugeda? 😉
        Ma vaatan et paksust riigist unelejad on sootuks unustanud Reformi soovi juurutada lapse täiskasvanuks saamiseni ringiraha süsteem 1000-2000kr/kuus! Aga kuna koalitsioonikaaslased tahtsid ka oma valimislubadusi võimalikult palju teostada ja ministeeriumid tõstsid ennaktempos palkasid siis totaalselt lõhkine riigieelarve seda ca 2 miljardilist kulutust kuidagi ei võimalda :((

  • 45. Oudekki  |  juuni 9, 2009, 6:28 p.l.

    Minu arvates on oluline tähele panna, et tegemist ei ole toetusega, eriti mitte lastele vaid majandusliku tehinguga, mehhanismiga, mille eesmärgiks on laste tootmise suurendamine. Vanemahüvitise puhul riik lihtsalt ostab naise teatud ajaks tööturult välja ning suhteliselt loogiline on seda hinda siduda selle sissetulekuga, mida naine saab töötades.

    Teisest küljest, võib arvata ka seda, et kuna kodusviibimine ja lapse kasvatamine võib anda mingit lisaväärtust, siis inimesed on nõus mitte tööturul olema ka väiksema sissetuleku eest, kui mingi konkreetne pakutav palk. Riigi vaatekohast majanduslikult ratsionaalne käitumine olekski otsida, milline on see minimaalne ülemine summa, mille puhul on naine nõus aastaks tööturult väljuma – et ehk tema isiklikud eelistused lubavad seda ka 15 000 puhul teha.

    Mulle see tehing muidugi iseenesest üldse ei meeldi ja just selle alguses osutatud ideoloogia pärast: see vaatleb last kui ühikut, mida naine kuidagi toodab ning mida riigil on vaja (või hilisemal tööandjal), see ei lähtu lapse või naise või mehe kui inimese väärtusest ja vajadustest. Demograafilise meetodina on see kaheldav, kui mitte suisalollus, nagu Katigi siin viitab. Ja tõepoolest, kui midagi sündimist mõjutab, siis see, et inimestel on kindel ja turvaline elada, et neile meeldib see ühiskond.

    Kui noorel perel ei ole muud võimalust koos elada nii, et nad peavad omama nii palju laene, et siis ei saa riskida lapse saamisega, sest võib juhtuda, et siis kaob kodu ja kõik, siis ma arvan, et maksta mingisuguse jupikese ajast hüvitist, on silmakirjalik. Probleem on ikka selles, et kuidas nii, et noored pered on kõik nii laenukoorma all kinni, et elamiseks ei jää aega? Äkki võiks sealt alustada ja majandussüsteemi natukene ümber kujundada?

    Mis puutub solidaarsusesse ja riigieelarvesse, siis vanemahüvitise alandamine ei päästa kedagi kriisist. Solidaarsus tähendab eelkõige seda, et maksma peavad hakkama need, kes headel aegadel ei ole maksnud ning keda see majandussüsteem, mis nüüd kriisis on soosis – need kes seni kannatanud ei ole, sest küsida raha nendelt, kellel ka kasvavates oludes halb oli, on ebaõiglane. Sellest lähtuvalt võiks lõpetada ära selle, et kodanikud finantseerivad seda, et ettevõtetel oleks keskkond kus äri teha ning ettevõtted võiksid hakata maksma keskkonna eest, mida nad kasutavad, et mingitki kasumit teenida.

    Vanemahüvitis on täpe. Kuigi, niisugusel kaubastunud kujul nagu praegu, kaotaks ma selle sootuks.

    Vasta
    • 46. Sakinah  |  juuni 19, 2009, 9:06 e.l.

      Kes need on, kes headel aegadel ei maksnud? Kui meil ei ole ettevõtteid, kust meil siis see raha tuleb, mida riik jaotada üritab?

      Vasta
    • 47. poolh22lne  |  juuni 19, 2009, 11:04 e.l.

      Ettevõtted ja kodanikud ei ole miskid poolused ega antipoodid. Ettevõte on ettevõtlusvorm. Ettevõtja on inimene ja inimene on kodanik ja väikeettevõtja ja FIE on ka ettevõtjad. FIE, muide, on ainuke ettevõtlusvorm Eestis, millele rakendub tulumaks, ja väga suur osa Eesti ettevõtjaist ei ole mitte liigkasuvõtjaist riskikapitalistid, vaid FIE-d. Tundke vahel huvi FIE maksukoormuse vastu, kui teil mõni seesugune tuttav juhtub olema. Muidugi, ega keegi ei sunni, meil on vaba maa. Hakaku töötuks, kui fie olla ei taha.

      Äri ei ole miski aprioorne roppus, see on talupidamine tänapäeva Eestis, või juuksuritöökoda väikelinnas; kui me oma igapäevast süüa ostame või kontserdipiletit v raamatut või turult porgandeid, siis on see ka kellegi äri. Jah, rahvusvaheliste suurkorporatsioonide või ainult protsentides mõtlevate investeerimisfondide anonüümne ja tundetu rahakeerutamine on seda ka, mis tuleb ja läheb ja millel meist ja meie muredest üpris ükskõik on. Ja mida kõvemini siin seda äriraiska pigistatakse, seda tõenäolisem on, et ta pigem läheb kui tuleb. Ta läheb sinna, kus tal parem on. Aga kes kannatab?.

      Tänases situatsioonis, kus enamik elujõulisi ja töövõimelisi inimesi näib olevat ennast lõhki laenanud, saame me ühtäkki tunda, mida tähendab seda, kui ärid end siit ära tõmbama hakkavad, töökohad kaovad, edunäitajad ühtaegu langusesse pöörduvad. “Probleem on ikka selles, et kuidas nii, et noored pered on kõik laenukoorma all kinni?” Ja mis signaali riik neile annab – laske samamoodi edasi! Juhtus kondoom praak olema, siis pole hullu, meie maksame!

      Kui midagi lõpetada, siis võks ehk lahmimise. Ei ole võimalik hukka mõista või vastutama panna mingit üldist äri kui seesugust ja eraldada ausaid inimesi ärist.

      Solidaarsus on see, kui pidevalt ei käida ringi, näpp püsti ja ei jaurata teemal “kes on kellele võlgu ja kes peaks kellele tänulik olema ja kellele maksma” või ei küsita iga asja peale “a mis ma sellest saan?”. Solidaarsus ei ole mitte see, et varem oli matriarhaat, nüüd olgu siis sama kaua patriarhaat.
      Solidaarsus võiks olla see, kui nii üks kui teine pool loobub üksnes iseenda heaolu taga nõudmast, seisnegu see siis osast omateenitust loobumises või oma katetvajavate vajaduste hoolikamas sorteerimises ja rangemas valikus. Selle viimase tegevusega on ühtviisi hädas nii vaesed ja rikkad, aga üksnes see on praegu asi, mis veel päästab. Ega kisa raha juurde ei kasvata.

      Vasta
  • 48. iibis  |  juuni 9, 2009, 6:49 p.l.

    Praegune vanemahüvitis on juba olemuslikult arusaamatu. Justkui oleks tegu perepoliitikaga, mida demonstreerida kui märki riigi pere- ja lapselembusest. Pikemas perspektiivis see aga mingi perepoliitka ju pole! (Riik kaotab justkui huvi lapse vastu niipea, kui see vajaks lasteaiakohta…)

    Vh on ilmselgelt rohkem ema-, mitte lapsekeskne rahaeraldis. Kolme lapse, kellest kaks suuremat on koolilapsed, emana võin kinnitada, et mitte kunagi ei kulu lapsele nii vähe raha kui esimese pooleteise aasta jooksul. (Rinnaga toitmine, marlimähkmed ning riiete ringlus – ja õigupoolest igakuiseltei kulgugi otseselt lapsele suurt midagi.) Ja immarite vajadused on ikka suhteliselt sarnased. Erinevalt siis vanemahüvitisest.

    Samas ei jagu koolilastele enam eriti mingeid vahendeid. Ma ei pea silmas mitte niivõrd otsest rahalist toetust, vaid nt huviringide, laagrite, probleemsete perede ja laste nõustamise jms. Kunagi ütles Lauri Leesi, et laps, kes tuleb viiulitunnist, ei lähe pärast kaubamajja vargile. Just huvihariduse võimaldamine kõigile lastele oleks mitte kvaliteetinimeste, vaid kvaliteetrahva aluseks. Samuti on minu jaoks märgiline ja kurb koolialgustoetuse maksmise lõpetamine (kuigi vähemalt algklassilastel kulus reaalselt ikka kordades rohkem).

    Kuidagi kole varmalt ollakse valmis hukka mõistma seda, kes sünnitab lapse miinimumhüvitise ootuses. Aga kas väited stiilis “ilma vh poleks meil seda last olnudki” või “meilt peteti lapsed välja” (viimast lugesin reaalselt ühe blogi kommentaariumist) ongi sellest miinimumiootajast sisuliselt erinevad?

    Vasta
  • 49. Mina  |  juuni 9, 2009, 8:05 p.l.

    Üks argument, mis ka siit on läbi käinud: “mina maksan rohkem maksu, tahan rohkem tagasi saada”, on sisult väga kahtlane. Solidaarsus ühiskonnas ei tähenda mitte, et kes maksab saab rohkem, vaid kes saab rohkem, annab ka rohkem. Selle raha eest toetatakse neid, kes vajavad Vanemahüvitis on siiski üks sotsiaaltoetustest.

    Vanemahüvitise seaduse § 1 sõnab, et

    Käesoleva seaduse eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses.

    Siin ongi väike vastuolu – vanemahüvitist makstakse ka inimestele, kes seda tegelikult ei vaja. Kui pere ühe liikme sissetulek mingi perioodi jooksul on ületanud 20-30 000 krooni, ei tohiks vanematel olla mitte mingisugust raskust luua natukenegi ette mõeldes arvestatav finantspuhver. Lisaks sellele jääb üks vanem ju ikkagi tööle – koju ei pea jääma mitte see, kes kõige rohkem teenis.

    Iga sissetuleku vähenemine ei tähenda langust elukvaliteedis. Lapse sünd (eriti planeeritud) ei ole kunagi olnud mingi eriline sotsiaalne või rahaline katastroof. Eriti kõrgemapalgalistele – just madalamapalgalised on need, kellel võivad tekkida probleemid.

    Vanemahüvitise juures on kogu värk peapeale keeratud. Toetatakse enim neid, kes tegelikult vajavad kõige vähem. Need, kes just vajaks riigi ja meie kõigi õlga, peavad hakkama saama vaeserahaga. Küsimus jääb ikka õhku – miks on värskelt ülikooli lõpetanud algkooliõpetaja laps väärt vähem kui panga vanemtelleri võsuke. Kusjuures rohkem kui kaks korda vähem väärt. Eriti riigi silmis, kes peaks hindama oma kodanikke võrdsusprintsiibist lähtudes. Kõigil on valimistel üks hääl, kõik on võrdsed ja nii edasi…

    Kuid kui tõepoolest ollakse kolme või nelja eesti mediaanpalka ületava sissetuleku juures, jooksvaid kohustusi ja sissetulekuid vaadates, nullis või lausa miinuses, on valitud väga vale elustiil. Selle juures ei aita ka mingi vanemahüvitis. Lapsi planeeritakse siiski mitte kulu- vaid tuluarvestuses – teisisõnu lapsed pole koorem vaid kingitus. Reeglina… Ja kui tõesti on vaja toetust, peakski riik oma õla alla panema.

    Selle asemel, et kindlustada ühiskondliku solidaarsust, loob vanemahüvitis hoopis kihistumist. Eriti praeguses, äärmuslikus vormis. Ärme alahinda selle sümboolset mõju, kui paljud on maal oma sugulastele püüdnud selgitada, et miks teid toetatakse neli korda suurema summaga, kui neid? Mingi majalaen siin küll argumendina ei päde.

    Vasta
  • 50. heli  |  juuni 9, 2009, 9:05 p.l.

    Kes tahab lapsi, see saab neid sõltumata sissetulekust või sellest, kas ta elab “kvaliteetelu” või mitte.
    Mul õpetajana (kes pole üle 10 tonni palka iialgi näinud) ja nelja lapse emana on imelik mõelda, et inimkvaliteedi näitajaks peetakse materiaalset jõukust.
    Ja omast kogemusest ütlen vaid, et väike laps võtab vähe raha. Hiigelsummasid hakkavad lapsed võtma siis, kui nad jõuavad teismeikka. Kui tahta tõeliselt toetada LAPSI, peaks teismelisetoetuse sisse seadma.
    Emapalk on selles mõttes üldse väga lühinägelik, et toetatakse küll sündivust, aga kuidas need juba sündinud lapsed edaspidi elama hakkavad, mida söövad, mida selga saavad, millist lapsepõlve omavad – see pole enam kellegi asi.

    Vasta
  • 51. Nirti  |  juuni 9, 2009, 9:06 p.l.

    Ma arvan siiski, et see üks aasta vanemahüvitist ei tekita veel olulist kihistumist. Ega inimesed sellega rikkamaks ei saa, et neile aasta otsa palga maksmist jätkatakse. Nad elasid enne paremini ja elavad pärast paremini.

    Kihistumist tekitab jätkuvalt inimeste erinev võimekus ja haridus. Punkt.

    Isegi kui vanemapalk ära võtta, siis teenivad rikka inimese maasugulased temast kordades vähem raha.

    Ja palju neid kolmekümne tonni saajaid ikka on?

    Ei õigusta siin 30k makstavaid hüvitisi, aga lihtsalt torkas silma. Ega neid rahasid ei maksta ilu ega sugupuu ettenäitamisel, vaid inimese konkreetseid saavutusi silmas pidades. Kui inimene on endale 30k palga välja teeninud, siis see pole tema süü, et mõne inimese fiskaalne lagi ongi miinimumpalk elu lõpuni. -,-

    Küll aga nõustun nendega, kes väidavad, et esimene aasta on kõige vähemkulukas. Tuleb osta häll, turvahäll, mähkimislaud, vanker ja pudipadi, nagu lutid jne. Isegi mähkmed ei pea kõik olema ühekordselt kasutatavad, ma näen oma hea sõbranna pealt, et rinnalaps sisuliselt pissib ainult oma mähkmetesse ja isegi see va paksem ei ole mingi kang seal mähkmetes, vaid ikkagi vedel. Saab mitmekordseid mähkmeid pesta pesumasinas, seega.

    Tõelised kulutused tulevad alles siis, kui laps hakkab iga aastaga ~10cm kasvu viskama ja seega tuleb igal aastal osta uued püksid, pluusid, saapad, kingad jne.

    Nii et pigem võiks kaaluda igakuise lastetoetuse suurendamist, see 300.- on naljanumber veidi, sellega ei saa isegi koolilõunat lapsele võimaldada paljudes koolides.

    Vasta
  • 52. Mina  |  juuni 9, 2009, 9:26 p.l.

    Kihistumist tekitab jätkuvalt inimeste erinev võimekus ja haridus. Punkt.

    Erinevalt (vulgaar)darvinistlikust või marksistlik-materialistlikust vaatest, usun ma, et kihistumine kui säärane on suures osas kultuuriline-sümboolne protsess.

    Jõukus ega suur sissetulek pole mingi looduslik või geneetiline pärand. Ajalugu ning ka kaasaeg näitab, et lihtsalt toorel vaimsel võimekusel pole ühiskonna kihistumise tekkimisel märkimisväärset osa. Kihistumine Eestis (ma ei kasutaks siin sõna klassid), on väga tugevalt sissetulekupõhine. Kuid isegi meie liberaalses keskkonnas pole just vaimselt kõige võimekad need, kelle sissetulek oleks kusagil detsiili viimases otsas. Nemad on teinud tihti valiku ja jäänud pr-firmasse või Euroopa Komisjoni minemise asemel näiteks ülikooli. Täiesti elusad eksemplarid elavad meie keskel.

    Vanemapalk on üks element sellisest vulgaardarvinistlikust mentaliteedist. Meil on säärast sümboolset kihistumist loovateks nähtusteks näiteks eliitkoolid, mille „teade“ on, et „targemad väärivad paremat haridust (targem on siin meelega jutumärkides), välised atribuudid ja muuhulgas seesama vanematoetus, mis osutab sellele, et kes on rikkamad peavad ka jääma jõukamateks.

    Tunnetus meie kultuuriruumis ütleb paljudele, et 30 000 teeniva inimese tragöödia 15 000-kroonisele palgale langedes oleks kuidagi suurem (või sama suur) kui juhtum, kus 15 000 krooni palka saav inimene järsku 7000 hakkab teenima.

    Nõnda luuakse kihistumist: (tunnetatud)võimekus ja haridus on tihti sümptoomid, mitte põhjus.

    Vasta
  • 53. heli  |  juuni 9, 2009, 9:27 p.l.

    Ja muide kõige lollim on see situatsioon, mida mina oma elus kogenud olen – kõik mu lapsed tulid siiailma ajal, mil materiaalne kihistumine oli minimaalne ja meie pere majanduslik olukord võimaldas kolme-nelja last toita-katta.
    Siis aga saabusid ajad, mil kapitalismus ajas oma lõuad laiali, pereisa töökoht läks eraomandisse, palka hakkas tilkuma kuidas juhtus, hinnad jooksid palkadel tohutu kiirusega eest ära… ja korraga avastasime, et hea kui palgapäevast teiseni ots otsaga kokku tuleme. Ühel hetkel tuli üks laps vaatamata ta huvile ja edule trennist ära võtta, sest ei aidanud enam seegi moto et “käin lagunenud saabastega ja nutan, aga maksan” – linn võttis lihtsalt spordiklubidelt dotatsioonid ära – ja paaril korral tuli võtta väikelaenu, et elektrit välja ei lülitataks… Ja SIIS korraga näitas mitu näppu meie peale: mis te siis teete nii palju lapsi, kui te neid toita ja koolitada ei suuda! Mis ma siis ühiskonnakorra muutudes oma lastega tegema pean, lastekodusse andma või?
    Kas ei leia need praegu suure vanemahüvitise saajad end ühel heal päeval samast olukorrast, kus seesama ühiskond, kes on neilt lapsi mangunud ja sünnitamise eest heldelt maksnud, näitab neile näpuga ja ütleb: loll olid, et lapsi sünnitasid!?
    Silmakirjalik, kas pole!

    Vasta
  • 54. heli  |  juuni 9, 2009, 9:31 p.l.

    Tahtsin Nirti kommentaarist välja tuua sama lause, mille tõi välja kommentaator Mina, seepärast ei hakka tema juttu oma sõnadega ümber kirjutama, vaid kirjutan sellele lihtsalt kahe käega alla.

    Vasta
  • 55. ahaa  |  juuni 10, 2009, 9:09 e.l.

    ma tahaks kangesti öelda, et täitsa mõistlikke argumente esitavad mõlema suuna esindajad. ja nõnda ongi.

    küsimus on ju algselt selles, mis asja konkreetselt riik kehtestanud on ja mis on selle “asja” eesmärk.

    kas asi ja eesmärk oli maksta “lapsetoetust”. sellisel juhul peaks see olema kõigile ühesugune.

    või oli see ikkagi midagi muud. oli ntx mitte toetus, vaid HÜVITIS, millega kompenseeriti emale tema palk (seesama, mida ta enne sai) selleks ajaks, kui ta ilma rahata kodus peaks lapsega olema. ja minu meelest kehtestas riik just selle viimase.

    seega need argumendid, et “lapse peale kulub esimesel aastal kõige vähem” on küll absoluutselt õiged…. kuid ei ole kuidgai seotud meil praegu kehtiva emapalgaga. sest emapalga eesmärk ei olnud mitte toetada lihtsalt laste kasvatamist, vaid tekitada olukord, kus naine EI KAOTAKS OMA SENIST SISSETULEKUT SEL AJAL, kui ta on lapsega kodus. lihtne. see valik ei peagi kõigile meeldima, see on ka selge.

    ja otse loomulikult saadakse lapsi armastusest. pole keegi kahelnudki. (jätame kurvad erandid välja). samas siiski (eriti põhjamaal) paljast õhust ega armastusest ära ei ela. väga lollis seisus on siiski noored pered, kus lapsi saadakse ja tahetakse. ei ole enam nõukogude aeg, kus riik elamise andis. paljudel pole ka selliseid esivanemaid, kelle elamispinnal elada saaks. järelikult… tuleb see elamine osta. (ei lasku siinkohal diskussiooni, milline see elamine olema peab v olla ei tohi, see on ikkagi inimese valik ja tema tahte väljendus). ja paraku on peredes nii, et kui üks sissetulek ära langeb, siis satutakse väga suurtesse raskustesse oma laenude maksmisega. jajah, võib kiruda, et loll riik ja lollid inimesed ja miks nad laenu võtsid ja elanud vanemate tagatoas või kusagil üüritud kööktoas. samas kui inimesed on teisiti valinud, siis on see nende õigus.

    ja kui riik on otsustanud, et ta kompenseerib emale tema kojujäämise, siis minu meelest on kõige olulisem seesama õigusliku ootuse e kindluse printsiip – et kui inimene on teinud mingi otsuse tuginedes olulisel määral sellele riigi otsusele, siis ei tohiks riik neid otsuseid sedamoodi muuta, et inime lihtsalt “sügavasse vette satuks”. sama lugu oli pensioni 2 sambaga.

    neid emasid, kes on saanud viimasel ajal lapsed tänu sellele, et on võimalik olnud emapalka saada, on päris palju. loomulikult ei ole see ainus kriteerium! nii elementaarset asja ehk isegi ei peaks ütlema. aga ntx teise, kolmanda v neljanda lapse puhul on see tihti väga oluliseks kaalukeeleks.

    ja oma nö klassiviha elada nüüd nende emapalga saajate peale välja on ka ikka pehmelt öeldes naeruväärne. ja väga kurb.

    Vasta
  • 56. ahaa  |  juuni 10, 2009, 9:19 e.l.

    ahjaa
    ja sellest kriteeriumist lähtudes, millest riik lähtus, ei ole praegune emapalk ebaõiglane. igale emale säilitatakse justtäpselt see palk, mida ta enne lapsepuhkusele jäämist oli välja teeninud. kellelegi ei anta ebaõiglaselt kellegi teise palka.

    ja kui see süsteem on ebaõiglane… siis on ju üldse ebavõrdsed palgad ebaõiglane. kehtestaks kõigile riigi poolt ühesuguse palga ja asi ants.

    Vasta
  • 57. heli  |  juuni 10, 2009, 9:21 e.l.

    Ma küsiks seepeale vaid (ilma igasuguse klassivihata): mis eesmärk on otsusel kompenseerida emale palk, mis lapse aastaseks saamiseni kodus olles saamata jääks?
    Ja kas selle otsuse tulemusena see eesmärk saavutati?

    Vasta
  • 58. ahaa  |  juuni 10, 2009, 9:48 e.l.

    et ema sünnitaks selle lapse praegu ega lükkaks seda edasi. ja minu meelest on selle eesmärgi täitnud küll – siukest beebibuumi (vähemalt minu tutvus- ja tööringkonnas) ei ole mina näinud. mu töö juurest on 30!!! % töötajaid lapsepuhkusel või sealt just naasnud. mu tänavas on 6 maja, kus on kokku 6 kuni nelja-aastast last… ja 2 tuleb poole aasta jooksul veel. ja enamik neist ütleb, et teist (rääkimata kolmandast ja neljandast) last poleks nad praegu saanud muretseda, kui poleks emapalka.

    ja ma ikka lisan siia selle elemntaardiskleimeri (mida mul on selle elementaarsuse tõttu isegi veidi piinlik kirjutada), et otse loomulikult ei saa inimesed lapsi raha pärast v raha teenimiseks. aga rahapuudus võib kuuluda nende tegurite HULKA, millele tuginedes mingil ajahetkel otsuseid tehakse. oleks rumal seda eitada.

    Vasta
    • 59. Ray D. Noper  |  juuni 10, 2009, 9:59 e.l.

      Aga kui palju neist lastest on sündinud tänu vanemahüvitisele ja kui palju lihtsalt tänu sellele, et oli hea aeg ? Ajalugu on näidanud, et kui on parajasti soodsad ajad, siis sünnib rohkem järeltulijaid – vaadake kasvõi palju rebaseid viimasel ajal siginenud on 😛

      Vasta
      • 60. ahaa  |  juuni 10, 2009, 10:02 e.l.

        ma ju ütlesin, et nii mõnigi neist on väitnud, et teist-kolmandat-neljandat last poleks nad saanud endale ilma emapalgata lubada. et nad ei saa endale lihtsalt materiaalselt lubada ühe palga ärajäämist pooleteiseks-kaheks aastaks.

  • 61. ahaa  |  juuni 10, 2009, 9:52 e.l.

    sry, on 7 last + 2 varsti lisandub

    Vasta
  • 62. ahaa  |  juuni 10, 2009, 9:55 e.l.

    ja kolleegide hulka pole arvutanud neid meestöötajaid, kelle naised parasjagu lastega kodus on, neidki meenub esimese hooga 3. (kahe puhul neist on tegu kolme väikelapsega, kelle kohta samuti väidetud, et ilma emapalgata poleks see nii olnud).

    Vasta
  • 63. Mina  |  juuni 10, 2009, 10:07 e.l.

    Tõepoolest, õigustatud ootuse printsiibi rikkumine on täiesti põhjendatud teema: Kuid lahutame siin selgelt ära kaks arutelu. Üks on üleüldiselt vanemahüvitise praeguse filosoofia lahkamine ning teine on küsimus, et kuidas ja mis vormis peaks seda reformima.

    Riigieelarve dokumendis on vanemahüvitis sotsiaaltoetuste real:

    70001975. Sotsiaalkindlustusamet
    4 Eraldised
    41 Sotsiaaltoetused
    4130 Peretoetused
    – peretoetused
    – vanemahüvitis

    Sellest peaks lähtuma ka üldises filosoofilises raamistikus. Ma tunnen näiteks, et ülikoolis õppivaid lapsevanemaid peaks toetama palju suurema summaga kui praegune 2500 krooni. Hoolimata sellest, et neil eelmisel kalendriaastal puudus sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Ning nõnda edasi. Siiski ma usun, et vanemahüvitise (maksimumsumma) ei tohiks ületada selle perioodi keskmist- (või mediaanpalka).

    Vasta
  • 64. ahaa  |  juuni 10, 2009, 10:48 e.l.

    kõik sõltub sellest, mis oli hüvitise kehtestaja eesmärk selle konkreetse hüvitise kehtestamisel. sellest edasi saab arutleda, kas selle olemasoleva hüvitise baasprintsiibi muutmisel see hüvitis teenib esialgset eesmärki või ei. kui ei teeni, siis tuleks küsida, kas see uus eesmärk on üldse hüvitise kehtestaja eesmärk või ei ole (kas uus eesmärk on midagi, mida hüvitise kehtestaja tahab). kui ei ole… siis pole ka sellisel toetusel mõtet. kui on, siis on ka mõte.

    Vasta
  • 65. ahaa  |  juuni 10, 2009, 10:49 e.l.

    s.t. iga tegevus on suunatud mingile eesmärgile/vajadusele.
    kui tegevus muutub, siis on vaja seda vaadata kontekstis esialgse eesmärgi/vajadusega. mitte lihtsalt niisama a la kas see mulle meeldib või ei meeldi.

    Vasta
  • 66. heli  |  juuni 10, 2009, 11:02 e.l.

    Just seepärast ma ütlengi, et see vanemahüvitis on lühinägelik projekt. Kuigi idee – säilitada emale ta sissetulek lapse aastaseks saamiseni, on iseenesest kena ja pealtnäha hooliv isegi.
    Ent… tegelikkus on see, et lapse sünniga asi ei lõpe vaid alles algab. Anda noortele naistele roheline tuli laps sigitada, peaks tähendama vastutust ka edaspidi. Just siin need probleemid ongi. Kui lastega pere pärast laste kasvades hädasse jääb, siis – lapsi olematuks ju enam ei tee!

    Vasta
  • 67. ahaa  |  juuni 10, 2009, 11:05 e.l.

    a miks nad peaks hädasse sattuma. s.t. ma saan aru, mida mõtled.. samas aga arvan, et nö normaalolukorras peaks olema mõlemal pereliikmel tööd., seega ka sissetulek. kui muidugi ühe pereliikme sissetulek kaob, tekivad probleemid. aga ega riik (või mistahes institutsioon) ei saa maailmast kõiki probleeme kaotada. tegutsetakse ikkagi olulisimate valupunktidega.. või vähemalt peaks tegutsema. ja madal iive siiski on väga suur probleem.. kui me ei taha ühel hetkel olla olukorras, kus paljud lääneriigid juba täna on 😦

    Vasta
  • 68. heli  |  juuni 10, 2009, 11:34 e.l.

    Normaalolukorras on nii, et kuigi mõlemal pereliikmel on tööd, seega on ka sissetulek, siis väljaminekud kasvavad koos laste kasvamisega. Sealt tekivadki probleemid.
    Ükski riik ega institutsioon ei saa selle vastu, et kasvavad lapsed vajavad järjest rohkem sööki (eriti suure söömaga on nad vanuses, mil kasvatakse 10 cm aastas), koolitarbeid (ja õpetajaid koolis ei huvita, et vanemate rahakotil on põhi peal – kui töövihikute raha makstud ei ole, siis töövihikuid kätte ei anta, kui töövihikust ülesanded on täitmata, siis kaks kukub, kui õigeks ajaks ei ole ketse või guaššvärve suudetud muretseda, siis saab laps koolis riielda ja lõpuks on laps ülekohtust stressis, sest tema ei ole tekkinud olukorras süüdi), peale selle on lapse arengule kasulik käia mõnes huviringis või trennis. Kui pead maksma ühe lapse muusikakooli, teise lapse uisutamise, kolmanda lapse kunstiringi eest, siis jääb kahe vanema sissetulekust väheks (kui mõlemad vanemad just edukad ärimehed või valitsustöötajad pole). Eesti riik pole selle normaalse olukorraga arvestada osanud, kui vanemahüvitise kehtestas. Pigem on see olnud kasulik populism nende jaoks, kes parajasti pukis.
    Ja kui globaalsemalt vaadata, siis maailm on niigi ülerahvastatud, nii et madal iive siin maailmanurgas oleks pikemas perspektiivis suisa positiivne.

    Vasta
  • 69. ahaa  |  juuni 10, 2009, 1:23 p.l.

    iisus
    see kõik on õige, mis sa räägid.
    aga.. kuidas see nüüd sellesse konkreetsesse vanemapalka puutub????
    see vanemapalk ei ole ju selleks v sellega seotud, et vanemad hiljem oma töötasudest lapse ja enda vajadusi täidaks. see on selleks, et sel ajal, kui üks vanematest sissetulekut EI oma, riik kompenseerib selle.

    ehh….

    Vasta
  • 70. ahaa  |  juuni 10, 2009, 1:24 p.l.

    ja seda, et maailm on ülerahvastatud, räägin ma ka kogu aeg
    aga riigi huvi on saada kõrgemaks meie põlisrahva iive… et ei korduks see, millega lääneriigid praegu nii hädas on, et lahendusi leida ei oska.

    Vasta
  • 71. Wild  |  juuni 10, 2009, 1:55 p.l.

    “Hüvitis” või “sots toetus” – sots toetus.
    Kõik maksavad oma makse ühtviisi, kuigi summad erinevad nagu töötasudki, aga lapsevanemaks saab vaid osa inimestest, sh nagu me teame, ka need, kes üldse mingeid makse maksnud ei ole.
    Hüvitiseks peaks olema eraldi maks v midagi kindlustuse tüüpi, nagu on töötuskindlustus. Oma hüvitise summat sellesse tööga hõivatud olemise ajal ei jõuta küll maksta (ikka tuleb nö teiste arvelt), aga see on nagu autoõnnetusega või tulekahjuga- kõigil korraga ei juhtu, aga paljude inimeste “kindlustusrahast” koguneb vastav “hüvitisfond”.

    Kui me võtame aluseks, et 2008 kulus vanemahüvitisteks pisut alla 2 mld ja 2009 üle 2 mld (2,2?), siis keskmine maksumaksja maksab vanemahüvitise olemasolu eest enam kui 3500 eeku aastas. Väiksemapalgalised loomulikult vähem, suurmapalgalised enam.
    See, et arvutatakse vanema möödunud aastal tasutud sots maksu järele…, noh, minu jaoks ei puutu see ju asjasse, minu jaoks (ja hüvitist mitte saava inimese jaoks) loeb kuluv kogusumma.

    Ma ei hakka siia kirjutama pikka spekulatsiooni selle ja järgmise aasta eelarve osas, aga minu arvates, asetades vanemahüvitise tervikkonteksti, tuleks ka sellelt aegu arvestades nii 20% kärpida ja sel 400+ midagi mln-il pole populismiga midagi pistmist, on karjuvamaid kohti, kuhu need sajad miljonid suunata.
    Milliselt kärpida, kas kõigilt mingi % või ülempiiri, pole ju ka minu jaoks tegelikult oluline, aga ma eelistaks, et vähemkindlustatud jäetakse esialgu rahule.

    A muidu, minu mõttemaailma järele, võiks vanemahüvitis üldse kaduda ja vastavad miljardid suunata tasuta lasteaia kohtadesse, laste huvialaringidesse jms, lapsega elu on keerulisem siiski sellest ajast, kui mõlemad vanemad jälle tööl on ning lapsed kasvad.
    Selle sotsialismi hind on muidugi see, et osa inimesi oma kvaliteetsuses veidi kaotab, irw. Ühiskond aga pigem võidaks.

    Vasta
  • 72. ahaa  |  juuni 10, 2009, 2:09 p.l.

    njah, kui me nüüd vanemahüvitise vähendamiselt sujuvalt igaüks enda isiklike eelistusteni läheks, siis ma eelistaks kõigile ühesugust tulumaksu tõusu. esiteks on selle maksu lähtebaas kõige laiem, teiseks oleks see kõige solidaarsem (ei kannataks mitte mingi iningrupp, vaid kõik inimesed) ning kolmandaks oleks igaühelt vaja võtta suhteliselt kõige väiksem osa, et kogusumma kokku tuleks.

    Vasta
    • 73. Wild  |  juuni 10, 2009, 2:30 p.l.

      See oli mulle või?

      Ma ei lähene isiklikult vanemahüvitisele eraldi, vaid see on üks osa tervikust.
      Olukord on kriitiline, ilma naljata, praegu tuleb üks asi üsna otse teise arvelt ja isiklike eelistuste hulka ei kuulu tõesti ei “Läti tee” ega välisvõla suurenemine rohkem kui just äärmusabinõuna vaja, samuti nagu puuetega inimeste, pensionäride, matusetoetuste jms torkimine esmajärjekorras.

      Aga tulumaksu tõstmist pooldan ma ka, vaatamata argumendile, et see võib ümbrikupalkade osakaalu suurendada. Mis siis teha (saabki riigi jälle õhemaks:P)… ega ümbrikupalk kah päris kaduma lähe, inimesed tassivad selle majandusse, saavad ettevõtted, saab riik käibekat ja aktsiisi jne.

      Vasta
  • 74. Celtic  |  juuni 10, 2009, 2:22 p.l.

    Minu sissetuleks netos on iga kuu 12000. Kohe kohe on perre sündimas teine laps, kelle pealt hakkab naisele VH tulema 4000 krooni (miinimum). Hetkel on pool aastat eelmise lapse pealt olnud 900 krooni kuus.

    Korteri laen 2500.-
    Transport 500.-
    Lapse tarbed 1000.-
    Toit 2000.-
    Kommunaal koos veega 1500.-
    Elekter 200.-
    Internet ja TV 900.-
    Õppelaenud 1800.-
    Mobiil 400.-
    KOKKU 10800.-

    Seega jääb isegi veel 1200 krooni vaba raha. Lisaks teen ma ka lisatööd, mis toob ka vähemalt 3000-4000 krooni kuus sisse, seega on võimalik kolmeliikmeline ja varsti neljaliikmeline pere ilusasti 12000-15000 krooni eest ära toita ja elatada.

    Aga kui vanemahüvitis oleks 15000 ja sellele lisaks töötaks ka mees veel täiskohaga, siis elaks selline pere suisa rikkuses. Põllupealse pappkarbi ostjad saavad oma lolluses vaid iseennast süüsdistada. Peres ei pea olema uus auto, ammugi mite kaks autot.

    Minu point on see, et kui on majanduslangus ja kõikjalt tõmmatakse kokku, siis võiksid ka 30000 kroonise toetuse saajad kokku tõmmata.

    Sest:

    1. SEE EI OLE PALK vaid hüvitis.
    2. Hüvitis on täpselt sama tulemi eest, mis on saavutanud madalapalgaline, ehk siis laps ja lapsed ei kaalu erinevalt!

    Kõrgemapalgalised ei olegi süüdi mitte milleski muus, kui et vaeste ja rikaste vahelise lõhe suurendamises. Kõrgemapalgalised maksavad proportsionaalselt sama võrra makse, kui vaesed, ENT OMETI jääb neile rohkem vaba raha kätte!!! See on aga iga inimese enese teha, kuidas ta oma raha kulutab, kas ta elab nii, et jääb ka sääste, või elab ta pillavalt, ostes mitmemiljonilise eluaegse võlaga pappkarbi ja hiljem ägab, kui ei saa 30000 kätte, vaid saab 15000 mille eest tavaline ja kokkuhoidev pere saaks lahedasti ära elatud.

    Küsimus on PÕHIMÕTTELISES SUHTUMISES ELLU JA TOIMETULEKUSSE!!!

    Vasta
  • 75. heli  |  juuni 10, 2009, 4:43 p.l.

    ahaa, konkreetsesse vanemapalka puutub asi sedasi, et see on lühinägelik poliitika, kuna olulisemaks kui lapse kasvuea elukvaliteet on seatud lapse sünd kui selline. Või seletan liiga arusaamatult?

    Vasta
    • 76. ahaa  |  juuni 11, 2009, 9:08 e.l.

      minu jaoks räägib üks praegu aiast, teine aiaaugust.

      kas lühi- v kaugnägelik, oleneb sellest, mille vastu mõõta. igaüks teab ju, et hiljem kulutused suurenevad. ja arvestab, et TAVAolukorras suudab ta nende suurenevate kulutustega toime tulla. AGA ei tule toime teatud lühema ajaperioodi jooksul olema täitsa ilma sissetulekuta. see on point. aga noh… igaüks saab aru nii, nagu tahab, nagu näha kogu siinsestki kommentaariumisabast. kes võtab aluseks mitte ärajääva tulu kompenseerimise, mis siiski on praeguse mudeli aluseks ja hakkab lapsi rahas mõõtma, kes teeb midagi veel asjassepuutumatut…

      Vasta
  • 77. heli  |  juuni 10, 2009, 4:45 p.l.

    Lisaks: ükskõik, millise terminiga me seda ka ei nimetaks – hüvitis, emapalk, toetus – sisu on ju ikka sama: toetada küll lapse ilmumist siia maailma, kuid mitte huvituda tema edaspidisest käekäigust.
    Ehk siis riik toetab jänkuemadust.

    Vasta
    • 78. ahaa  |  juuni 11, 2009, 9:09 e.l.

      oeh
      nojah, nii siis nii

      üritan veelkord (ikka natuke liiga loll olen ilmselt)
      kui inimene teab, et ta tuleb toime lapse kasuvueas kasvavate kulutustega, sest tal on sel ajal sissetulek.
      kuid teab ka, et ta ei tule toime olemaks 2 aastat ILMA sissetulekuta.

      siis kuidas need jänesed nüüd asjaga seotud on???

      Vasta
  • 79. Kati  |  juuni 10, 2009, 5:14 p.l.

    kuna jutt on hargenund igas võimalikus suunas, siis ma katsun veelkord korraks kokkuvõtvalt ritta panna, mis ma ise arvan.

    1. on väga kahtlane, kas emapalk ikkagi täidab sündide suurendamise eesmärki.OK, see on pannud kõrgepalgalisi keskealisi saama teisi ja kolmandid lapsi. aga see on väidetavalt pannud ka nooremaid naisi sünnitust, ka esimest, edasi lükkama, kuni nad saavad head emapalka. see tähendab, et nende võimalused saada teisi ja kolmandaid lapsi kahanevad järsult. rääkimata sellest, et nad võiksid saada rohkem kui kolm last enne, kui kell kukub. seega on väga võimalik, et vanemahüvitis töötab oma eesmärgile ristivastupidi, nimelt pigem vähendab kokkuvõttes sündivate laste arvu.

    2. emapalk on väga lühiajaline, ega anna mingit tuge ega turvatunnet lapse kasvatamisel. see Heli nimetatud küülikumoraal, eksole.

    neil kahel põhjusel nimetan ma vanemahüvitist populistlikuks trikiks.

    3. vanemahüvitis kriisi ja kärpekontekstis. kui on selge, et raha on väga vähe ja kui sel põhjusel kõlbab teha ntx töölepinguseadusega sellist kamarajura, et see kaotab sisuliselt kõigi eesti töötajate turvatunde, põhjustab ilmselt koondamislaine ja jätab inimesed ilma samuti oma makstud ja kogutud ning õigustatult oodatud hüvitistest, või ei peeta paljuks kaaluda pensionite (samuti välja teenitute) või haigushüvitiste (ikka enda maksudest makstud) järsku vähendamist või ntx päästjate niigi naeruväärselt tillukeste palkade vähendamist, siis on väga kummaline, kui kosmilises suurusjärgus vanemahüvitise ülempiir kohe peab jääma. milleks muuks kui totaalseks püha lehma kummardamiseks saab seda pidada?

    isegi, kui selle piiri langetamine ei anna ülisuurt kokkuhoidu, on see märgilise tähendusega,andes sõnumi, et koomale ei pea tõmbama ainult nõrgemad.

    Vasta
    • 80. Agne  |  juuni 11, 2009, 7:17 e.l.

      1. Et teada, milline on VH mõju sündide arvule, on vaja natuke põhjalikumat analüüsi, kui lihtsalt “on väidetavalt pannud ka nooremaid naisi sünnitust, ka esimest, edasi lükkama”. Kiire pilk stat ametis avaldatud statistikale ütleb mulle, et sündide osakaal on vähenenud 16-19 aastaste hulga – nt aastal 98 oli 11% kõigist sünnitajatest selles vanuseklassis, aastal 2008 6%. Teismeliste sünnitajate vähenemist ei peaks me mitte probleemiks pidama.
      Samuti on vähenenud sünnitajate % kõigist sel aastal sünnitanud 20-24 aastaste hulgas – aastal 98 oli see 34%, aastal 2008 22%. Kas selle põhjuseks on lootus kõrgmale VH-le või lihtsalt soov oma elu mingi järje peale saada, vajab eraldi analüüsi. Minul selleks alginfo puudub. Ja ei oska
      25-29 ja 30-34-aastaste hulgas on sündide osakaal juba kasvanud. Kui palju nende hulgast esimese, kui palju teise, kolmanda või enama lapse sünnitajaid, ma kahjuks statistikast ei leidnud.
      Küll aga leidsin selle, et üleüldiselt on suurenenud teise, kolmanda jne lapse sündide osakaal. 1998 aastal oli sündis esimene laps 50% juhudel kõigist selle aasta sündidest, teine laps 31% ja kolmas 11%.
      2008. aastal olid need protsendid vastavlt 47%, 34% ja 13%.
      Niimoodi üksikuid aastaid võrreldes ei saa küll mingeid üldisi järeldusi teha, aga mingit kinnitust Kati väitele ma neis arvudes ka ei näe. See “väidetavalt” vajab natuke paremat tõestust, et ma seda usuksin.

      2. Jah, vanemahüvitis ei anna mingit kindlustunnet lapse edasiseks kasvatamiseks. VH on tehtud ideega, et soodustada sünnitamsit nend hulgas, kes perspektiivis loodaksid oma laste vajadused VH-le järgnevale ~18-20 eluaasta jooksul ise kanda. See on juba üleüldise perepoliitika küsimus, mitte kitsalt VH küsimus.

      3. Just see märgiline tähendus on populistlik kõrgema VH saajate ohvriks toomine. Keegi pole siin ju öelnud, et VH ei tohiks üldse kärpida. Kui kärpida on vaja, on vaja. Millega nt sian põhjendad seda, et 15 000 VH saajalt ei kärbits mitte midagi? Igal pool, kus kärped on, kärbitakse ikka kõigilt. Ja ma ei vaidle ka VH ülempiiri allalaskmise vastu. 20-25% ülempiir alla ja kõigli teiste (va miiniimuhüvitise saajad) 20-25% alla ei lööks neid maksimumi saajaid nii teravalt. Ja 10% kärpega tuleksid time ka madalama hüvitse saajad. Aga 50% maksimumi saajatelt on liiga palju.

      Ja lõpeks tuleks pikemas perspektiivis loomulikult üle vaadata ja kohandada kogu VH süsteem ja kogu perepoliitika. Lihtsalt see on laiem teema, kui lihtsalt MASU-aegne eelarvekärbe.

      Vasta
      • 81. Agne  |  juuni 11, 2009, 7:32 e.l.

        Eh, parandada või kustutada ja uuesti postitada ma ei saa. See “Ja ei oska” seal teises lõigus on lihtsalt jäänud lausete ümbersõnastamise tulemusena kogemata sisse. 🙂

  • 82. heli  |  juuni 11, 2009, 8:53 e.l.

    Minul tekkis nüüd sootuks rumal ja tähenärijalik küsimus selle summalise erinevuse kohapealt.
    Vanemahüvitist on täiesti ametlikes allikates nimetatud ka emapalgaks. Kui nüüd selle sõna sisusse tungida, siis palka väidetavalt makstakse hariduse, oskuste ja töö iseloomu järgi. Emapalk justkui tähendab seda, et aastake makstakse naisele lapse sünnitamise ja emaks olemise eest. Ehk siis tegevus, mille eest palka makstakse, on lapse saamine ja tema aastaseks kasvatamine. Aga mille põhjal otsustatakse, et madalapalgalised naised sünnitavad oskamatumalt või kehvemini ja kasvatavad oma võsukest nigelamalt kui kõrgepalgalised?

    Vasta
    • 83. ahaa  |  juuni 11, 2009, 9:13 e.l.

      see on ju puhas demagoogia ja populism 🙂

      ei ole maksustatavaks “tööks” lapse kasvatamine. eesmärgiks on KOMPENSEERIDA emale tema SAAMATAJÄÄNUD PALK selle aja eest, mil ta oma TÖÖ eest palka ei saa.

      aga ok, aitab küll. nigu seinaga räägi, igaüks väänab seda ikka nii, nagu ise heaks arvab ja siis irvitab asja üle.

      Vasta
    • 84. Agne  |  juuni 11, 2009, 10:30 e.l.

      Milline on see ametlik allikas, kus vanemahüvitist emapalgaks nimetatake? Google otsing “emapalk” andis esilehel vasteid foorumitele ja artiklitele, kumbki neist pole ametlik allikas.

      Vanemahüvitise seadus (http://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13065315) ütleb selgelt: “Käesoleva seaduse eesmärk on säilitada riigi toetuse andmisega varasem sissetulek isikutele, kelle tulu väheneb laste kasvatamise tõttu, ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. ”
      “Säilitada varasem sissetulek” ei ole sama, mis palk emaks olemise ja lapse kasvatamise eest.

      Vasta
  • 85. heli  |  juuni 11, 2009, 9:28 e.l.

    Ma ju ütligi, et tekkis rumal ja tähenärijalik küsimus seoses sõnaga EMAPALK.
    Kui inime muigest aru ei saa, siis ei pea kohe tingimata harja hüppama ja iga väikest sõnamängu demagoogiaks sõimama hakkama.

    Vasta
    • 86. Agne  |  juuni 11, 2009, 10:39 e.l.

      Mina Sind küll demagoogias ei süüdistanud. Aga väitsid, et ametlikes allikates kasutatakse mõistet ’emapalk’. Palun too mõni konkreetne viide. Mina leidsin ametlikest allikatest ainult vanemahüvitise mõiste. Kas ma ei oska otsida või pole Sinu väide päris tõene? 🙂

      Vasta
      • 87. heli  |  juuni 11, 2009, 12:16 p.l.

        Google annab 34 lehekülge vasteid sõnale “emapalk” ja mul pole aega kõike seda kuhja läbi töötama hakata, et üle vaadata, kui mitu neist linkidest viivad ametliku allikani ja kui mitu on meedia, rahvasuu jms.
        Või kui ametlikuks allikaks peetakse ainult kirjapandud seadusi, siis sel juhul eksisin tõesti, pidades ametlikuks allikaks ka näiteks poliitiku sõnakasutust.

      • 88. Agne  |  juuni 11, 2009, 12:56 p.l.

        Mina tõesti ei pea ametlikuks allikaks poliitiku sõnakasutust, mis võib sisaldada nii kõnekeelt kui ka demagoogiat.

    • 89. ahaa  |  juuni 11, 2009, 12:48 p.l.

      kui inimene muigest aru ei saa, siis ei pea tingimata hakkama muiet harjahüppamiseks ja sõimamiseks nimetama..

      Vasta
      • 90. heli  |  juuni 11, 2009, 12:59 p.l.

        “see on ju puhas demagoogia ja populism :)”

        Mitte sõimamiseks vaid demagoogiaks sõimamiseks. Saad vahest aru, ma loodan.

        “aga ok, aitab küll. nigu seinaga räägi, igaüks väänab seda ikka nii, nagu ise heaks arvab ja siis irvitab asja üle.”

        Kui sa seda ütlemist muigeks nimetad, siis jah, meil on muigestki täiesti erinev arusaamine.
        Mina nimetan seda tõesti harjahüppamiseks. Või vähemalt isiklikuks minemiseks kindlasti.
        Ma ei jätka samas liinis.

  • 91. Oudekki  |  juuni 11, 2009, 9:48 e.l.

    Minu arvates on ka Heli osutus oluline: kui tegemist oleks “emapalgaga”, siis see peaks olema kõigile võrdne (või peaks tegema mingeid emakvalifikatsiooni eksameid), siis makstakse laste kasvatamise eest. Kuna aga tegemist on ema palgaga või vanemahüvitisega, siis tegemist on teise asjaga. Minu arvates on idee sellest, et kuna peetakse mõistlikuks, et üks vanematest on beebiga kodus (mitte ei palka lapsehoidjat), kuid see kodusolek vähendab inimese sissetulekut, siis võiks riik selle vähenemise kompenseerida, selmet sõimedesse investeerida. See on väärtusvalik, riik tahab soodustada seda, et inimesed ei otsustaks minna 3 nädalat pärast lapse sündi tööle.

    Teisest küljest, ma arvan, et ülempiiri on mõistlik määrata just selle pärast, et soodustada inimest säästma. Kui 5000 sissetulekuga inimesel tegelikult ei ole reaalset võimalust raha kõrvalepanekuks, et lisaastat lubada, siis 50 000 puhul see on eeldatav. Riik ei pea tingimata pakkuma lisagarantiisid juhul, kui otsustatakse võtta laenu nii palju, et lastesündi ei saa lubada. Küll, nagu ma enne ütlesin, peaks pigem mõtlema, kuidas luua olukorda, et inimeste ainus võimalus inimväärseks eluks oleks kõrvuni kinnilaenamine.

    Vanemahüvitise ülempiir võikski olla kuskil sellise mõistliku säästmisvõimaluse juures. Võib-olla võiks selle hoopis siduda keskmise palgaga, näiteks 1,5 kordne keskmine palk võiks olla küll niisugune, mille puhul saab juba mõelda, et inimesel on võimalik koguda varusid selleks, et lapsega kodus olla. Kohustusliku/soodustatud säästmise programme on teisigi (pensionisambad).

    Vasta
  • 92. Elsa  |  juuni 11, 2009, 10:28 e.l.

    Tunnistan, et ei ole vaheprealset arutelu jälginud, aga siinkohal jagan täielikult Oudekki (viimases) kommentaaris toodud arvamust 🙂
    Ma saan aru vanemahüvitise mõttes ja sellest, miks ta ei ole ega saagi selles aspektis olla võrdne kõigile. Ja seda mitte katlasse antud panuse aspektist (et seepärastr on õigus), vaid et võimaldada eemalolekut tööst. Siinkohal ei tasu ka unustada, et nö kohustused ei pea sellel emal (või isal) olema tingimata finatsilised (ammugi mitte luksus) – laenud, liisingud jne. Kohustuseks võivad olla ka olemasolevad lapsed! Ja kui töö kõrvalt saadakse pere ülalpidamisega kõigis aspektides hakkama, siis sellel ajal, kui tööd ei tee, on see võimalus puudu.

    Jagan arvamust ka selles, et selle hüvitise ülempiiri ei tohiks lakke ajada. Võiks olla vabalt palju madalamal. Lisaks võiks arvestada veel kaht aspekti:
    a) vanemahüvitise maksmise aega võiks pikendada (1,5a lapse sõime panemine on minu hinnangul ikka tihti ebasobiv ja keeruline jne)
    b) vanemal võiks olla teatud ulatuses vähemasti võimalus ka lisa teenida – kohustusi arvestades ehk vajalik neile, kes üle ülempiiri teeninud seni (olla sundseisus saada oluliselt vähem kui seni sissetulekut on üsna keerruline, isegi kui enne koguda ja tahaks samas ka pikemalt kodus olla kui see fix vanemahüvitise määr võimaldab).
    Igatahes on vajalik seda süsteemi ja kogu peremeetmete teemat tervikuna rahulikult analüüsida ja kaaluda. Sotsiaalteemades ei ole ootamatud muutused eriti mõistlikud mu meelest. Just sellesama turvatunde pärast, mis laste muretsemise kaalumisel tihti kaalukeeleks on….

    Vasta
  • 93. ahaa  |  juuni 11, 2009, 2:29 p.l.

    dahh!

    isiklikuks minekuks?
    eino kulge… ega siis nüüd iga mu kirjutis tõesti EI OLE kellegi persooni vastu isiklikult suunatud. seega ei ole eriliselt mõistlik näha iga mu kirjutise adressaadina ennast personaalselt. khmm. ma vist kirjutasin seal ka, et “igaüks”… ja ma sind veel mitmuses ei näe 🙂

    ja kui nüüd mina läksin isiklikuks… siis miks ei järgne sellist märkust siis, kui keegi teine minu suhtes kommentaariums isiklikuks läheb? 😉

    Vasta
  • 94. ahaa  |  juuni 11, 2009, 2:34 p.l.

    ahjaa
    kas kui minu jutu kohta öeldakse, et ma “sõiman mingit asja demagoogiaks”, siis ei öeldagi, et ma sõiman… ???

    minu jaoks on sõimamine VÄGA inetu tegevus ja väljend. ja hetkel sa ütlesid, et mina sõimasin (mingit asja demagoogiaks). ja see ei olnud nii. vabandage väga, aga ma ei sõima.

    Vasta
  • 95. Agne  |  juuni 11, 2009, 3:37 p.l.

    Vikipeedia definitsioon: Demagoogia on kõnedes, diskussioonis, vaidluses, arutluses, propagandas jm toimuv kuulajaskonna sihipärane ja ebaaus mõjutamine.

    Sina võtsid vanemahüvitise kohta rahvasuus käibel oleva väljendi emapalk, väitsid, et seda kasutatakse ka ametlikes allikates (see väide ei ole korrektne) ja tõestasid selle abil, et vanemahüvitis ei ole mitte see, mis seaduses kirjas on, aga midagi muud. Kui see pole mitte ebaaus mõjutamine (ehk demagoogia), siis mis see on? Teemas mitte orieneerumine?

    Ja kui demagoogia kohta öelda demagoogia, siis see pole mitte sõmamine. 🙂

    Vasta
  • 96. mihkel  |  juuni 11, 2009, 7:03 p.l.

    Lepiks kokku et tegu vanemahüvitise, mitte emapalgaga.

    Minu enda arvamus on aga selline: isiklikult see mind küll ei puuduta, aga süsteem tundub loogiline, selles on ka oma solidaarsuselement ja mind küll ei häiri kui keegi saab 20 000 või 25 000, saagu kasvõi 50 000.

    “Õiglustunde riivamine”, “mõistliku säästmisvõimaluse piir” on aga täiesti arbitraarsed mõisted, suvalised ja subjektiivsed, mis viivad jälle sellise mikromanageerimise ja plaanikomitee mõtteviisini.

    Vasta
    • 97. Oudekki  |  juuni 12, 2009, 8:51 e.l.

      Viivad jah, aga seda on viimased mõnedkümned aastad proovitud, mis siis saab, kui majandust üldse ei juhi. Tulemiks sai praegune kriis, seega mingitlaadi manageerimine on vist ikka kasulik.

      Muidugi, pensionid, sambad ja muud asjad võiks ka ära kaotada, igaüks kogub nagu tahab? Või siiski mitte, kah proovitud, inimestel on kalduvus mässama hakata 🙂

      Vasta
      • 98. mihkel  |  juuni 12, 2009, 12:00 p.l.

        Mida?
        Et kuna Föderaalreserv 2001. aastal hindas valesti tollase (mini)kriisi sügavust ja langetas seetõttu intressimäärad liiga madalale ja liiga pikaks ajaks liiga madalale ning kuna vabariiklased ja demokraadid lõdvendasid laenupoliitikat (motiiviks vaesematele ja vähemustele tagada suurem ligipääs laenuturule), ja kui see kõik kulmineerus sub-prime kriisis ja finatsüsteemi kollapsis, et sellest sa tuletad väite, et Eestis on mõistliku säästmisvõimaluse piiriks 1,5 keskmist palka?

        Ma tahan öelda väga lihtsat asja: ma ei ole juhtimise vastu, ma arbitraarsuse vastu, ma olen selle vastu kui subjetiivseid hinnaguid esitatakse objetiivsete tõdede pähe, ma olen selle vastu kui isiklikku kadedust markeeritakse selliste ähmaste väljenditega nagu “rahva õiglustunde riivamine”. Ma tahaks lihtsalt seda, et argumentides oleks rohkem ausust ja järjepidevust.

  • 99. heli  |  juuni 11, 2009, 8:02 p.l.

    Einoh, minu kõige siiramad vabandused, et ma mõne poliitiku sõnavõttu ametlikuks allikaks pean, kuid väljendi “emapalk” tähenduse ja sisu erinevust see siiski olematuks ei tee. Minu arust.

    Vasta
    • 100. Elsa  |  juuni 11, 2009, 8:18 p.l.

      Heli, sa esitad pretensioone valesse kohta 🙂 Paranda neid, kes sõnakasutusega eksivad… kuigi tavavestluses pole tähenärimine ilus toon. Terminites ja definitsioonides seevastu tasub tugineda ametlikele versioonidele. Ametlikuks ei tee käsitlust mitte see, kas seda kasutab ametnik või poliitik, aga midagi muud 😉

      Inimesed võivad jutusees kasutada mistahes kõnekeelseid termineid, ise seda vahel adumatagi. Kuni Sul pole ette näidata ühtki allkirja, kooskõlastust või kinnitust sellekohasele dokumendile, pole kõnekeelsetel terminitel tähtsust. Muide, ka “dekreetpuhkus” pole olemas – on “rasedus- ja sünnituspuhkus”… kindlasti on näiteid veelgi 🙂 Tatud kõnekeelsed või harjumuspärased nimetused lähevad vahel lihtsalt liikvele, kas seepärast et varasema analogina tuttav või siis lihtsalt lihtsam või suupärasem 🙂

      Vasta
    • 101. Agne  |  juuni 11, 2009, 8:38 p.l.

      Väljend emapalk on kõnekeelne väljend. Selle tähenduse üle ei vaidle ma üldse.
      Aga tegelikult on meil vanemahüvitis. Seepärast pole ka termini emapalk tähendusel mingit tähtsust, meil pole emapalka.

      See, kui mõni poliitik kasutab vahel ka terminit emapalk, ei tee seda terminit ametlikuks. Kas sa tõepoolest päriselt arvadki, et poliitikute suust tuleb puhtaid kuldmune? Seda ikka oled märganud, et erinevad poliitikud erinevat juttu räägivad? Kas nende kõigi jutt on puhas ja ametlik tõde? Sel juhul on meil Eestis küll väga vastukäiv ja laialivalguv ametlik tõde 🙂

      Vasta
  • 102. heli  |  juuni 11, 2009, 8:42 p.l.

    Kas ma esitasin pretensioone kellelegi?
    Ma arvasin, et kui ütlen, et mul on üks rumal ja tähenärijalik küsimus, siis saadakse aru, et see on lihtsalt väike nöök, mida pole vaja liiga tõsiselt võtta.
    Seda anekat hobueeslist, sipelgakarust ja politseikoerast ikka teate? Või ütletegi aneka lõpus, et “mida sa demagoogitsed, politseikoera isa ei ole ju politseinik”?
    Igatahes kahju, et eksisin ja teile probleemi tekitasin.

    Vasta
  • 103. heli  |  juuni 11, 2009, 8:46 p.l.

    Okei, Agne, ma saan aru, et mu vabandusest ei piisa.
    Olgu siis nii.

    Vasta
    • 104. Agne  |  juuni 11, 2009, 8:58 p.l.

      Vabandus vastu võetud.
      Aga niikaua kui sa püüad emapalga tähenduse üle arutledes defineerida ümber vanemahüvitise mõistet, ma sulle ka vastu vaidlen 🙂

      Vasta
  • 105. heli  |  juuni 11, 2009, 10:33 p.l.

    Nii kaua kui ma püüan MIDA?
    Ma enda arust pole püüdnudki vanemahüvitise mõistet defineerida, pakkusin välja vaid mõiste “emapalk” tähenduse.

    Vasta
  • 106. Agne  |  juuni 12, 2009, 6:03 e.l.

    .. ja see ongi demagoogia. Kasutades ära inimeste seas käibele läinud mõiste emapalk tähendust jõuda järelduseni, et vanemahüvitis on palk lapse kasvatamise eest ja seega peaks olema kõigile võrdne. See ongi inimeste ebaaus mõjutamine, sest tegelikult on kasutatud valesid eeldusi. Aga selliseid valesid eeldusi-järeldusi piisavalt veenvalt ja näiliselt loogiliselt esitades leidub palju nende uskujaid.
    Vanemahüvitis ei ole tasu lapse kasvatamise eest vaid varasema töötasu säilitamine lapsega kodusolemise ajaks. Emapalk, kui see olemas oleks, võiks jah oma sisult tähendada palka lapse kasvatamise eest. Aga meil ei ole emapalka.

    Vasta
    • 107. heli  |  juuni 12, 2009, 10:09 e.l.

      .. ja see ongi demagoogia. Kasutades ära inimeste seas käibele läinud mõiste politseikoer tähendust jõuda järelduseni, et politseikoer on politseiniku ja koera järeltulija, seega ebaloomulik värdmoodustis. See ongi inimeste ebaaus mõjutamine, sest tegelikult on kasutatud valesid eeldusi. Aga selliseid valesid eeldusi-järeldusi piisavalt veenvalt ja näiliselt loogiliselt esitades leidub palju nende uskujaid.
      Politsei jaoks väljaõpetatud koer ei ole politseiniku ja koera ristsugutis vaid koerlane, kes oin treenitud politseinikku tema töös abistama. Politseikoer, kui see olemas oleks, võiks jah oma sisult tähendada politseiniku ja koera ühist järeltulijat. Aga meil ei ole politseikoeri!

      Kuna sa endiselt ei saanud aru, siis kopin siia oma varasema kommentaari:
      Ma arvasin, et kui ütlen, et mul on üks rumal ja tähenärijalik küsimus, siis SAADAKSE ARU, et see on lihtsalt VÄIKE NÖÖK, mida pole vaja liiga tõsiselt võtta.
      Seda anekat hobueeslist, sipelgakarust ja politseikoerast ikka teate? Või ütletegi aneka lõpus, et “mida sa demagoogitsed, politseikoera isa ei ole ju politseinik”?

      Kui sa endiselt ei taha aru saada, siis on see juba sinu isiklik probleem. Ma tõesti ei näe vajadust lõputult rõhutada seda, millega ma alustasin: mul on üks rumal ja tähenärijalik küsimus.

      Vasta
      • 108. heli  |  juuni 12, 2009, 11:00 e.l.

        Okei, ma näen, et pean ennast tõlkima hakkama.

        Oma väljendiga “rumal ja tähenärijalik küsimus” viitasin sellele, et avalikkuses paljukasutatav sõna “emapalk” annab vanemahüvitisele täiesti teise sisu ja kannab endas seega eksitavat informatsiooni. Ja kirjeldasin, millist informatsiooni see kannab.

        Olen ma nüüd lõpuks arusaadav?

        See, et ma kasutasin sealjuures väljendit “ametlikud allikad” oli ilmselt punane rätik mõnele härjale. Ja ma väga vabandan veelkord, et ma nimetan ametlikuks allikaks ka näiteks oma ülemuselt tulnud infot. Isegi siis, kui see ei ole paberil ega allkirjadega varustatud. Sest minu silmis on ülemus oma positsiooni tõttu üht kindlat valdkonda reguleeriva organisatsiooni ametlik esindaja.
        Ja ma vabandan ka selle eest, et ei tulnud selle peale, et mu arusaam “ametliku allika” olemusest nii oluliseks selles teemas osutub, et seda eraldi lahkama peaks hakkama.

        Tänan minuu isikule osutatud suure tähelepanu eest.

  • 109. udupea  |  juuni 12, 2009, 7:48 e.l.

    ja nii nad arutelu asjast endast tähenärmisega sõnakasutuse üle põhja lasidki

    Vasta
  • 110. Pille  |  juuni 12, 2009, 8:23 e.l.

    Lugesin ära kogu selle kohati lahmimiseni viidud diskussiooni ja märkasin paari asja, millele arutlejad ei ole tähelepanu pööranud. Esiteks – olles 2 nädalat tagasi sünnitanud lapse ja enne seda eelmisel aastal usinasti ületunde teindu, et riigile rohkem sotsmaksu makstes endale ka kõrgemat vanemahüvitist taganda (jah, just selliseid ahnepäitse on olemas), olen ma muuhulgas planeerinud ja arvestanud sellega. Ma oleks võinud need ületunnid tegemata jätta (nt hoida sellesse aastasse, et siis väikese lapse kõrvalt projekte teha ja aruandeid kirjutada), aga ma tegin neid, sest lootsin headele aegadele ja arvestasin, et kuna uuest aastast ootas mind ees ametikoha tõus ja sellega ka kõrgem palk, et mul tasuks siiski koju jääda.. Teade, et nüüd juulist kavatsetakse langetada vanemahüvitist 15 000ni mõjus mulle väga ebameeldiva šokina. Ja ma ei ole mitte 30 000 teeniv inimene, vaid brutopalgaks viimati sõlmitud töölepingus on 19 000 krooni. Aga ka see 4000 krooni lubaduse tagasivõtmine on ebameeldiv üllatus. Aga jah, õigluse ja võrdsuse printsiipidest lähtudes, saan ma aru, et asju tuleb kärpida, hüvitisi langetada jne. Aga, mis mulle ei meeldi on see, et mulle ei ole jäetudki võimalust koguda ja säästa. Sest kogu selle õiguspärase ootuse puhul on jutt sellest, et ma siis koguksin ja säästaksin tõesti, kui ma tean, et mu sissetulekud langevad.

    Teiseks – VANEMAHÜVITIS ei ole EMApalk, vaid selle eest võib kodus olla ka ISA. Ja vanemahüvitist saavaid isasid on kuskil 1-1,4%, kes kasutavad 2-2,5% vanemahüvitisteks eraldatud rahast. Kes ütles, et EMA peab kodus olema ja MEES raha teenima? meie väga selgelt planeerisime, et ema on kodus 8 kuud, siis läheb tööle ja teeb (loodetavasti) riigile olulist tööd edasi – on ülikoolis õppejõud ja isa jääb lapsega koju. Aga kuna hoolimata sellest, et minul on doktorikraad ja mu abikaasal lõpetamata magister, siis teenib tema tarkvarafirmas rohkem. Ja kuigi minu palk on pisut enamat, kui “nice to have” lisand mehe sissetulekutele, siis me ei saa endale lubada abikaasa palgast ligi poole kaotamist. Meil on ainult 1 auto ja maja ei ole ka mitte põllu peal pappkarbis, vaid tibatilluke ridaelamuboks 70ndatest. Mõnes mõttes pole nagu kuskile ka väga down-sizeda. Ja Egiptuse või Türgireiside või suusapuhkuste peale pole me ka kulutanud siiani eriti. Jalgrattamatkad ja mõni üksik Eesti SPA-s käik on olnud võimalik viimastel aastatel. Raamatud võiks ostmata jätta, süüa värske salati ja kalli kodumaise kurgi-tomati ning ökopoe kraami asemel odavamalt. Jah, ilmselt on kõik võimalik. Pankrotti ei lähe, hambaid virna ei riputa, aga kurat küll, planeerida tahaks ette selliseid asju. Nii esimese kui ka teise lapse saamist olen ma ju ette planeerinud!

    Aga tõesti – kärbime – ülempiiri, kärbime 10-15% kättesaadavaid tulusid. Ka riik saab ju maksudena tagasi vanemahüvitisest hea osa nii tulumaksuna (ja tõstkem ka tulumaksu, mina olen igati poolt, sest see aitaks hoida lasteaiakohti ja maksta õpetajatele palka) ja käibemaksuna, kui vanemad seda kodumaal kulutavad. Aga palun mitte üle öö ja ettehoiatamata olukorras, kus mina ei saa midagi teha – ma ei saa minna raha juurde teenima (sünnitushüvitise saajana poel mul õigust midagi teha) ma ei saa tagant järgi säästa. Aga eks ma ise olen selline priiskaja – mõtle, ostab lauamänge ja raamatuid ning Eesti muusikat!

    Vasta
    • 111. Oudekki  |  juuni 12, 2009, 8:58 e.l.

      Minu arvates õigustatud ootuse küsimus on juba täiesti eraldiseisev küsimus. Kui mingit toetust kärpida, siis ikkagi neile, kes jäävad rasedaks pärast kärpimist, sest vastasel korral on tegemist lihtsalt inimestele valetamisega.

      Mina muidugi jätkuvalt ei saa aru sellest poliitikast, et kaotame kokkuhoiu mõttes ära sotsiaalpoliitikad, võtta kõige nõrgematelt, selle asemel, et võtta mõnevõrra sealt, kes suudavad uut juurde toota. Ma räägin, astmeline tulumaks ettevõtetele ja jätke noored pered ja pensionärid heaga rahule.

      Vasta
      • 112. ahaa  |  juuni 12, 2009, 9:17 e.l.

        ettevõtete tulumaksu ideed ma kindlasti ei toeta, sest need on praegu niigi väga raskes seisus. paljud siiski pankroti äärel. ja väikesel ettevõttel on ikka pagana raske teha investeeringuid, kui suure osa teenitud ja kogutud rahast peas lihtsalt ära andma.

        samas üksikisiku tulumaksu võiks küll tõsta miski 1-2%. kõige laiapinnalisem maks + see, et seda võetakse ainult neilt, kel on tulu. samas toetuste ja hüvitiste saajaid ei puudutata – või kui, siis ka miski 1-2% langusega.

      • 113. Oudekki  |  juuni 12, 2009, 10:13 e.l.

        Seda ma räägingi, et astmeliselt, s.t. väikese ettevõtte puhul kaitsevad teda nii tulumaksuvaba miinimum kui ka tulude piisav väiksus, mille puhul ei pea “suurt osa rahast” ära andma. Üldse, ma ei arva, et ükski ettevõte ei peaks suurt osa rahast ära andma, vaid mõnevõrra, sest see on nende huvides. Kui üldist keskkonda ei ole, siis ei ole ka mõtet investeerida.

        Tulumaks ei ole “niisama ära andmine”, see on selleks, et ikka oleksid mõned teed või ühistransport, et töötaja saaks tööle tulla, et nendelsamadel töötajatel oleks mingitsorti kindlustused nii, et nad ei hakka streikima või muidu mässama. See on selleks, et töötajal oleks kindlus, et tema lapsega ei juhtu midagi halba, kuni ta ise tööl on, see on selleks, et ettevõtja saaks ka rahus minna kinno, teatrisse või jalutama, ilma, et ta peaks kartma kelletki vastu pead saada, näiteks neilt, kellel ei ole ei tööd ega hüvitist ja kes ei pane pahaks suvalist “liikuvat panka” ette võta. Ja nii edasi ja nii edasi.

        Mina ei saa aru, miks töötaja peab täielikult kinni maksma hea ettevõtluskeskkonna ning ettevõte ei pea. Võiks ikka mõlemalt. Eriti, kui ettevõtete senine käitumine on meid kriisini viinud, siis on viimane aeg, et nemad mõnevõrra maksaksid ka kriisist väljatulemise eest. Mina igaljuhul küll ei taha näiteks pankadele nende enda loodud kriisi täies ulatuses korvata.

      • 114. Oudekki  |  juuni 12, 2009, 10:17 e.l.

        Ja see asi kah, et inimesed on ka raskes seisus. Miks eraisikute raske seis on kuidagi vähemoluline kui ettevõtete oma?

      • 115. mihkel  |  juuni 12, 2009, 12:10 p.l.

        Ettevõtted ja ettevõtjad annavadki kriisi ajal ära tunduvalt suurema osa kui need nn nõrgemad(ma küll ei tea mida see “nõrgemad” täpselt tähendab).

        Mis on sinu arvates kahjum? Pankrot? Või ebaõnnestunud äriplaan? Need on kõik viisid rikkuse ümberjaotamiseks. Ja praegu käib kõva rikkuse ümberjaotamine.

  • 116. ahaa  |  juuni 12, 2009, 8:32 e.l.

    teema tekitas minus täiesti ereda huvi ja seetõttu olen nüüd võimalusel vestelnud kõigi väikelaste vanemate ja rasedatega, kellega suhtlen, ka sel teemal. olengi küsinud neilt täitsa otse, kas ja kui palju ikka vanemahüvitis nende lastesaamist on mõjutanud.

    ma ei hakka kõiki vastuseid siia kirja panema, kuid 2 siiski

    – noor pere, isa riigiametis, ema erasektoris. mõlemad lõpetanud töö kõrvalt kõrgkooli + ehitanud pisikese majakese metsa. 1 laps, pooleteisene. teine sünnib aasta lõpus.ääretult tublid inimesed. vaatamata sellele, et oma kodu rajamisel on ise tohutu töö teinud, pole pääsenud ka pangalaenust. ja ütlesid, et teist ei oleks saanud planeerida, kui emapalka poleks olnud.

    – üksik 24a naine, lapseootel esimest korda. laps on tahetud, kuigi teadis, et lapse isaga nad koos elama ei hakka ja tema rahadega arvestada ei saa. ütles, et lapse peale poleks saanud ilma vanemahüvitiseta isegi mõelda.

    Vasta
  • 117. thea  |  juuni 12, 2009, 9:57 e.l.

    sõnad, sõnad, sõnad…. kilomeetripikkused kommentaarid siin ja seal, auru kui palju! kasvataks liha ka luudele ehk teeks midagi konkreetset? iidseid pühapaiku kaitstakse allkirjade kogumisega, ühte, teist ja kolmat veel. mingi osa neist ka saavutab nö võidu. kuidagi on ju võimalik sundida seadusandjat tehtut muutma? minugipärast nullitagu vanemahüvitis (järgmise aasta sügisest? piisavalt pikk etteteatamine?), aga enne peavad lapse- ja peretoetused korralikult paika saama. ja ei ole ju normaalne, et mistahes hüvitised ja toetused iseenesest ludinal äraelamist võimaldaksid.
    tean, tean, püha lihtsameelsus…

    Vasta
    • 118. Oudekki  |  juuni 12, 2009, 10:16 e.l.

      Ma ei tea, mina ei taha midagi konkreetset tegema tormata, enne kui ei ole läbi arutatud, mis see konkreetne olla võiks ja kuidas erinevad inimesed sellesse suhtuvad. Siingi on ju palju huvitavaid argumente sündinud, mina pean küll tunnistama, et kõigile neist ei olnud täpselt tulnud. Seega teeks kõigepealt sõnad ja alles siis revolutsiooni 😛

      Vasta
  • 119. thea  |  juuni 12, 2009, 10:11 e.l.

    ps! kui vanemahüvitis tuli, kirjutas sel teemal ka reet hääl kas päevalehes või postimehes (2004), oma lapsesaamiste ja loobumiste valguses, et need emad, kes täna lastega koju jäävad, saavad seda endale lubada tänu töötavatele naistele. mis ei ole ju iseeneset vale. kõlas see artikli kontekstis etteheitena. või on asi minu madalas vastuvõtuläves.

    Vasta
  • 120. tqnis  |  juuni 12, 2009, 1:50 p.l.

    Mina olen seda meelt, et kui ülempiir on vanemahüvitisel, siis peaks ülempiir olema ka haiguspäevarahadel.
    Seda enam, et haiguse korral ülempiiri ületava teenistuse kaotuse vastu saab end kindlustada, lapse saamine pole aga kindlustatav risk.

    Nojah. Aga siit on muidugi ainult üks samm ka sotsiaalmaksu maksimumini…

    Vasta
  • 121. Jutustaks jälle « Sisemised heitlused  |  juuni 25, 2009, 5:14 p.l.

    […] enam ei mäleta, kuidas ma siia sattusin aga nüüd olen kõik need kommentaarid läbi lugenud ja higine sest massist. Ma ei oska selle […]

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

juuni 2009
E T K N R L P
« apr.   okt. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

%d bloggers like this: