Archive for detsember, 2006

Jahve puudujäägid

Aabram oli tark, tubli ja vaga mees ning tegi Jahvele nõndapalju headmeelt, et issand võttis nõuks oma ustavale sulasele kiitust avaldada. Nõnda lasigi ta ühel ööl inglitel Aabrami enese ette kanda.

“Küsi, Aabram nüüd oma vagaduse ja õigluse eest enesele, mida iganes hing ihaldab. Tõotan kõik su soovid täita,” ütles ta.

Aabram mõtles ja kostis: “Jahve, mul on aidad vilja täis, mul on kopsakas raha pangas, mul on kaks tubli poega, tugev tervis ja hea maine. Aga ühte asja ei ole mul – rahu. Aina pean ma kartma, kas ehk vargad vilja ei vii, raha väärtusetuks ei muutu, pojad hukka ei lähe, tervis viletsaks kisu ja kurjad keeled mu mainele kahju ei tee. Palun, Jahve, anna mulle rahu, et ma enam muretsema ei peaks.”

Jahve kuulas, kuulas ja jäi siis õige kurvalt mõttesse, kulm suisa kortsus.

Lõpuks kostis ta: “Vaata, Aabram, mina saan sulle anda ainult neid asju, mis ma ise loonud olen. Aga rahu unustasin ma maailma luues tegemata, sestap ei saa ma seda sulle kuidagi anda.” *

Kui ma teaksin, et Jahve on vahepeal rahu maailma teinud, sooviksin seda kõigile uueks aastaks. Et ma aga vastupidist kardan, soovin vähemalt rõõmsat meelt muredega toime tulemiseks (:

Ilusat aastavahetust!

__________________________
Ei mäleta enam, kust see jutt kuulud või loetud, seega andku autor, kui ta on, mulle andeks, et ma teda ei maini.

detsember 30, 2006 at 11:17 e.l. Lisa kommentaar

Seks, neli korda aastas, laste saamiseks

Ramloffi juures räägivad, et abielu (ja seks siis vist ka) on eeskätt laste saamiseks. Ma ei ole sugugi kindel, et asjad on nii ühesed.

Tõsi, Mamma Loodus on teinud inimese nagu muudki loomad sigima ja seetõttu on ta pannud partnerivalikul eelistama neid, kes mõjuvad seksuaalselt ligitõmbavalt. Enamgi veel, ühtki lähisuhet ei õnnestu sõlmida, kui seda esialgset seksuaalset tõmmet pole.

Sealt edasi hakkavad aga Mamma Looduse vimkad. Nimelt niipea, kui suhe on muutunud tõeliselt lähedaseks, kaob ka seksuaalsuse (sigimisfunktsiooni) ebaproportsionaalselt suur tähtsus suhtes. Hoopis tähtsam, kui partneri kena tagumik on järsku tema muud omadused: huumorimeel, arukus, turvalisus, lojaalsus, mis kellelegi just.

Minu jaoks, minu isiklikus suhtes jagavad vist olulisuselt esimest, teist ja kolmandat kohta intellektuaalne veetlus (hullult hea on inimesega igasugu ilmaasju arutada), turvalisus (sama hullult hea on teada, et keegi pakub sulle tassi teed, kui sa surmväsinult koju tuled või et on keegi, kelle juures sa võid olla puruhaige ja pesemata peaga, ega pea oma maine pärast muretsema) ja ühised kogemused (ainult meie teame, mis ja kuidas oli seal Rahumäe surnuias jalutada aastal 199..mistandoligi). Ja seks on sealjuures üks läheduse jagamise viise. Et see peaks kaasa tooma lapsed, ma ei tea, ma ei tunne küll kuklas mingit kella tagumas, et sigi, no sigi!

Ilmselt tulevad nüüd kohe inimesed, kes kinnitavad, et ma olen vastutustundetu nautleja, ei täida oma kohust jms.

Ma tahaks neilt aga vastu küsida, et kui me juba jääme sellisele ülikonservatiivsele seisukohale, et abielu ja seks on ainult järglaste saamiseks, siis äkki oleks aus minna lõpuni ja öelda koos kõige karmimate moraaliteoloogidega, et seksida oleks üldse hea ainult neli korda aastas suurte pühade aegu ja siiski loomulikult ainult laste saamisele mõeldes, ilma liigse naudiguta.

PS

Teemaga haakuvat juttu räägitakse ka siin

 

 

detsember 29, 2006 at 3:01 p.l. 4 kommentaari

Kuhu me demokraatia kaotasime?

Alguses oli Larko, kes rääkis demokraatiast ja demagoogiast.

Seepeale meenus mulle üks Bushi visiidi aegne köögilauajutt, kus mu vanemapoolne sugulane väitis:“Need meeleavaldused on politsei ja valitsuse tellitud, et Bush arvaks, et Eesti on ka demokraatlik riik.”

Alguses ajas see mind halvastivarjatult muigama, vaat kus paranoiateooria, eksole. Siis pani jahmatama. Kui inimene ütleb sellise lause, siis ta ju usub, et tegelikult Eesti ei ole demokraatlik riik.

Kui ma siis vaikselt vihjasin, et justkui nagu ikka oleks demokraatlik või nii, sain vastuseks miski ebamäärase ent veenvalt põlgliku “phäh.” Ja kuulsin, et valimised, kodanikeühendused, meeleavaldused jne, jne, jne, praktiliselt kogu demokraatia toimemehhanism on tsirkus, sest “lihtinimest ei kuula niikuinii keegi.” Ja valima ta muidugi ei lähe, või kui siis ainult sedelit rikkuma, nagu nõukaajal.

Võiks ju muidugi öelda, et loll madalalaubaline isend, aga see ei oleks iseenesest justkui eriti demokraatlik, pealegi see inimene ei ole tegelikult rumal (kvalifitseruub haritlaseks). Ta pole ka mitte seniilne veel. Sestap tahaks mina hoopis küsida, et mis lahti?

Miks on demokraatia ametlikult nagu alles, aga sisuliselt justkui kuhugi ära kaotatud? Kes kaotas ja kuhu?

Kas on asi selles, et inimestel on kõriauguni poliitikast, mis rõhub eeskätt ja ainult majandusarengule ja jätab kõik pehmemad ja sotsiaalsemad väärtused tagaplaanile? Kas nad tunnevad, et ilusatest valimisplatvormidest hoolimata, ei esinda neid ikkagi ükski erakond?

Või on asi hullem – esindusdemokraatia on liiga keeruline, selle toimimisele ei saada pihta ja oma osa otsustamisprotsessis ei tajuta.

Kui see on nii, siis mis aitaks?

Tunnistan, et isiklikult minu kõrvadele kõlavad üsna hästi igasugused jutud kogukondade otsustamisõiguse suurendamisest ja otsedemokraatiast. See tähendab, kõlavad ühest küljest hästi. On ju loogiline, et inimesed ise teavad, mida ja kuidas ja kus neile vaja on, mitte ei ütle neile seda kostüümis tädid ja ülikonnas onud kuskilt kaugelt.

Aga teisest küljest ma kardan seda, sest mis saab näiteks siis kui

  • kogukonnas on must lammas, keda ei sallita (näiteks on kõik otsustanud, et vallasema M on lits ja ei saa lapsega hakkama, vaja laps lastekottu panna, ja panevadki, küsimata, et tegelikult M ei olnudki nii lits ja sai küll hakkama)

  • kogukonna etteotsa saab hull (ka Madissoni on vallavanemaks valitud ja kui ta saanuks teha, mida tahes, kerkinuks Lihulasse ilmselt iseseisev natsiriik, kust naabermaakondadesse metsavendade röövretki oleks korraldatud)

  • kui inimesed on ikkagi väiklased ja harimatud (rahvahääletusel, ma kardan ei otsustataks praegu mitte, et homod ei tohi abielluda, vaid et nad tuleb ahju ajada ja venkud ja neegrid ja juudid ka, soomlased ja lätlased võiks ehk niisama orjadeks müüa)

Esindusdemokraatial, olgu ta kuitahes keeruline ja pikatoimeline, on siiski üks suur voorus, nimelt lauslolluse ta suudab üldjuhul väljafiltreerida.

Aga siis jälle ei saa rahvas, mida tema tahab ja võõrandub ja ei vali ja või kui valib, siis ainult kõige räigemaid kolle (õiged eesti mehi või õigeid poola mehi näiteks) ja nii need madissonid lõpuks võimule saavad.

Nokk kinni, saba lahti, saba lahti…

Jah, ma tean, seda lindu pole pigiselt katuselt seni keegi kätte saanud, aga ikka huvitaks, et mida siis rahvas arvab. Äkki mõnel on geniaalne lahendus tagataskus?

 

detsember 29, 2006 at 9:55 e.l. 6 kommentaari

Ohtlik lõhn

Tõenäoliselt olen ma pervert. Mitte seepärast, et armastan lugeda (seda sättumust olen täheldanud teistelgi), vaid seepärast, et “loen” enne nina ja siis silmadega.

Mulle meeldib nimelt hullupööra raamatute lõhn.

Kui raamat on vana ja tuleb kellegi teise juurest, siis ta reedab lõhnaga oma eelmise kodu ja omaniku (või peaksin ma ütlema elukaaslase?) harjumused. Suitsulõhn, lõhanõlilõhn, ammu-ammu lehtede vahele kuivama poetatud elupuuoksa lõhn, tolmulõhn,vanainimese lõhn.

Ma haistan raamatut ja mu peas vormuvad pildid sellest, kes seda lehitses, kus haigutas, kus pisara poetas, kus naerma pahvatas.

Sarnane on lugu raamatukoguraamatutega. Nemad reedavad nuusutades, mis masti inimene oli viimane laenutaja. Või siis annavad teada, et neid pole tükk aega kellelgi vaja läinud ning nad on kuskil fondisügavuses puhanud.

Erutavaim on aga uute raamatute lõhn. Mingi segu värskest paberist ja värskest trükivärvist. Toores ja õrritavalt neitsilik, peites endas lubadust avaldada kõik oma saladused, just mulle, just nüüd.

See lõhn on nii hullutav, et vahel mõtlen, raamatupoodides tuleks käia vatimarlimaskiga. Muidu on oht, et pärast ei julge kaua aega rahakotti vaadata.

Ja kui olen teinud taas selle meeletu tüki ja ostnud ära kõik need raamatud, mida mul on kohe, absoluutselt kohe, vaja, immitseb see salakaval lõhn kotist välja ja sunnib mind raamatut haarama ja sellesse piiluma kus iganes, tänaval kõndides, foori taga seistes, pimedas marsas puhuti ilmuvat laternavalgust püüdes. Ja kaaskodanikud vaatavad ullikest hukkamõistvalt või lõbustatult.

Tänaseks on see lõhn igatahes mu kätte toonud tervelt kolm uut raamatut ja emalt jõulukingiks saadud raha ei lähe mitte uute teksade hankimiseks, nagu plaan oli, vaid katab hoopis literatuuriostust tekkinud eelarveauku.

Aga kena on, et vähemalt ühe raamatuga neist kolmest uustulnukast olen ma nuusutamisfaasist jõudnud juba sügavasse lugemisfaasi. (:

detsember 27, 2006 at 1:56 p.l. 16 kommentaari

Paidest. Armastusega?

Kunagi ma ei sallinud Paidet. See linn oli nii väike ja nii provinstlik ning mina oli nii noor, nii radikaalne, nii tark (ilma naljata, nagu ma tookord uskusin), et ma lihtsalt ei mahtunud sellesse lompi.

 

Pealegi, mind tundis peaaegu iga teine (ei ole lihtne, kui su ema on õpetaja ja isa juhib asutust, mis on piirkonna üks peamisi tööandjaid). Alati leidus neid, kes märkasid, tundsid ära, õiendasid ja kaebasid.

 

Vahel oli see tuntus omamoodi naljakaski. Näiteks siis, kui olin neliteist või viisteist ja äsja tutvunud isand Miliusega, kes näeb küll välja metsikuim mehike, kuid on ometi sisimas väga ohutu. Istusime kultuurimaja baaris ja jõime šampanjat, kui tuli keegi moor (mina ei tea siiani, kes ta oli), pröökas, et mis ma aelen seal võõraste meestega ja lubas vanemaile helistada. Seepeale mina (räägivad kõrvalseisjad) olla tõusnud veidi ebakindlalt ent graatsiliselt, nõjatunud vastu suurt ja karvast Miliust ja öelnud:”Matti, lähme palun ära koju.” Tookord pidin vist küll tõelise Lolitana mõjuma (:

 

Või siis teinekord sealsamas kultuurimaja baaris, kui naabritüdruk, loomaarstide laps, oli keemiatunnis vanematelt saadud piiritusest absoluutset alkoholi teinud ja me seda mingi limonaadiga joogiks timmisime. Siis istus paar lauda eemal naabritüdruku nooruke keemiaõpetaja, minu ema kolleeg, ning muigas. Eks ta teadnud ju kuradima hästi, mis jooki lapsukesed pruukisid.

 

See, et ma kõigi naabrimooride meelest oli rase igast tuttavast poisist, liiati veel pikalt nagu elevant, oli juba pigem nörutav ja tüütu.

 

Igatahes valdavalt tahtsin ma Paidest ära, ära, ära ja naasta ei kavatsenud ma iial.

 

Nüüd aga, juba pikemat aega, vaatan seda linna leebuse ja, kummaline küll, armastusega.

 

Mulle meeldib, kuis vallimäe nõlvad rullivad mu ette väikehollandlaste maalidelt pärit maastiku pruuniraaguliste puude ja õhukese kuiva lumega.

 

Meeldib jalutada, varane kevadlõhn ninas, Mündi poole, ehkki kurepesa teekonna lõpus enam pole ja väike punane kivist keerukujudega maja, mida lapsena nõiamajaks uskusin, on märksa vähem nõialikuks remonditud.

 

Meeldib kõndida väikestel tänavatel, väikeste majade vahel ja mõistatada, mis elu nende sees elatakse.

 

Meeldib mäletada, kui kõrged olid kolmeaastasele kaks olematut astet õmblusateljee ees, meeldib natukehaaval taga nutta tamme, mille all ma kollast plastiktibu väga sinise taeva poole lendu aidata üritasin.

 

Ja aina enam mõtlen ma sellest linnast kui kodust. Kui ühest minu kodudest, kuhu ma tahan aegajalt tulla ja olla.

 

Huvitav, kas see tuleb vanadusest, juba?

 

Või tuleb see mälust, mis hakkab unustama halba?

 

Või tuleb see sellest, et nüüd olen ma seal linnas külaline, keda enam ei tunta (kas see on sinu tütar, imestavad nad ikka, kui näevad mind emaga linnas). Ent ma ise tunnen ja mäletan.

Võibolla annavad need teadmised mulle linna üle suurema võimu, kui on linnal minu üle. Ja vähemaid vendi, me ju armastame ikka. (:

detsember 26, 2006 at 12:37 p.l. 13 kommentaari

Hüvedest. Feministlik jõulujutlus*

 

Ta on naine. Haritud (äsja kaitses magistrikraadi). Ta on edukas (turundusjuht, ajakirjanik, hambaarst, poliitik). Tal on mõned arenevad romantilised suhted, aga ta ei taha end veel siduda, sest lõppude lõpuks pole ta ikka valmis oma elu kellegagi jagama (karjäär võiks kannatada). Ja majanduslikult? Noh, majanduslikult saab ta küllalt hästi hakkama (üks kui teine koht maksab kobedaid dividende). Vahel kaalub ta, kas oleks aeg saada hästi planeeritud lapsuke, aga et ta pole selles veel päris kindel, võtab ikka korrapäraselt beebipille.

Nüüd istub ta seltskonnas, kus jutu sisse libiseb sõna “feminism”. Oh ei, tema küll ei ole mingi feminist. Ei, ei, jumal hoidku, feministid, need on ju hullud, tahavad vist ise meheks hakata ja mehed sünnitama panna või midagi.

Umbestäpselt sellist reaktsiooni umbestäpselt selliste inimeste suust olen ma kuulnud korduvalt. Ja iga kord mõtlen ma, kas need inimesed on silmakirjalikud või rumalad.

Kuidas neile sobiks maailm, kus naistel pole

  • õigust valimas käia

  • õigust oma vara käsutada

  • õigust abielu lahutada

  • õigust rasestumist ära hoida?

Need hüved oleme me saanud nimelt tänu feministlikule liikumisele.

Või kuidas neile sobiks maailm, kus usutakse

  • et naise selgroog vajub kokku, kui korsett seda ei toeta (seetõttu ei saa naine ka sportida)

  • et naisel ei olegi seksuaalsust või vähemalt ei naudi nad (patoloogiad välja arvatud) seksi

  • et naiste väike pea ei saa hakkama teaduse, poliitika, äritegemise ja muu säärasega (naine ülikoolis on ilmselt lits või hull või mõlemat, töötav naine on ka kahtlane)

  • et naine, kes ei abiellu neitsina, teotab mitte ainult ennast vaid ka oma peret ja on täiega ära teeninud, et isa ja vennad ajavad ta paremal juhul tänavale, halvemal lähimasse jääauku näiteks?

Sellistest eelarvamustes oleme me (peaaegu) priiks saanud ikka tänu sellelesamusele femistlikule liikumisele.

Seepärast paneb mind ikka ja jälle hämmastama, millise järjekindlusega just naised ise on võimelised sülitama hüvede kaevu, kust nad ohralt joovad.

Kas keegi oskab seletada, miks?

Lisatud: ematehnik võtab jutu üles.

 _____________________
* lubasin kunagi ühes virtuaalses seltskonnas feministi nurgakest pidama hakata. Et seal huvi uuenduste vastu soikus, teen oma harimistööd feministlisel viinamäel siin (:

 

 

detsember 26, 2006 at 10:30 e.l. 16 kommentaari

Alkohol on häälepaelte messias

On tõesti. Sa võtad mõned pitsid ülearu. Mitte liiga palju, just parasjagu, et tunda, sõnad, mis kiilusid kurku, pääsevad valla. Räägid, räägid ja räägid ning teine räägib ka. Ja ehkki te lõpuks kõigute nõnda, et jõulupuu tunneb end veidike ohustatult, läheb olemine kuidagi helgeks, sest kõik, mis häiris ja kummitas voolab välja ja ära.

Aitäh, alkohol, lunastamast sõnu ja mõtted ja aitäh, Ramloff, ilusa jõuluõhtu eest!

PS märtsijänku ja ahjualune, loomulikult me rääkisime teid ka taga (see on ju traditsioon, eksole) aga sõnumite saatmiseks me olime siiski natukene liiga purjus. (:

PPS Õhtul tuletasime Arniga hea sõnaga meelde ka joodikut ja tema võluvat visiiti Sadamalinna (;

detsember 26, 2006 at 9:46 e.l. 3 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Inimestele meeldib

Kalender

detsember 2006
E T K N R L P
    jaan. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031