Archive for mai, 2007

Luuleline blogistatistika

koosta isiklik eluplaan

sõida serbia pealinna

seksi anti liivi ja joodikutega

kuni su kobav keelevääratus

avab ahjuuksed mille taga

väike nõid ja värner lootsman

koorilaulu harjutavad 

See tekst on koostatud peamiselt märksõnadest, millega on minu blogisse sattutud, tõsise luule tõsistel sõpradel palun mitte tõiselt võtta.

mai 31, 2007 at 2:06 p.l. Lisa kommentaar

Jõhker muinasjutt täiskasvanutele

Eilne õhtu läks “Paani labürindi” vaatamise peale ja ausalt öelda olen ma siiani selle filmi mõju all. Ikka väga. 

Lugu on iseenesest lihtne. Hispaania, kus Franco on äsja oma võimu kindlustanud, ent mägedes kohtab veel vastupanu, mida veriselt maha surutakse. Maailm, kus pealuu sodiks peksmine on tavaline ja jõhker piinamine normaalne. Maailm, kus salakesi vastupanuliikujaid abistav arst amputeerib jalga narkoosita. Maailm, kus sõna otseses mõttes vereklombiks pekstud mässuline palub samal arstil end ometi tappa ja viimane tapabki, sest mida kuradit muud inimlikku ta teha saaks, jne.

Seda kõike näidatakse okseleajava realismiga. Ja selle kõige keskel muinasjutuilm ja väike tüdruk. Ofelia, tegelikult inimeste ilma kaotsi läinud allilma printsess, kelle tagasipöördumist maa-alused jumalad ootavad, kuid kes peab oma jumalikku loomust tõestama kolme katse sooritamisega. Neist viimane on ohverdada oma äsjasündinud poolvend, millest tüdruk keeldub, makstes selle eest pärisilmas oma eluga. Allilm võtab ta seepeale valitsejatarina vastu, sest ta on ohverdanud süütu vere asemel enda oma.  

Filmi mütoloogiline või religioosne idee ongi, hoolimata allilma paganlikest jumalatest, tegelikult hämmastavalt kristlik. 

Kui inimesed ei kõhkle hetkekski valamast üksteise verd, siis jumal eelistab valada enda oma. Ja kui lisada veel Paani küsimus venna ohverdamisest keelduvale Ofeliale: “Kas sa tõesti oled nõus loobuma oma jumalikest privileegidest selle inimese pärast?” * ja Ofelia vastus, et jah, siis…tuleb tuttav ette, eks? 

Inimliku eetika poolest on keskseim küsimus vast see, kas käskudele peaks või võiks alluda neid kahtluse alla seadmata. See teema jookseb nii muinasjutuilmas (paan nõuab, et Ofelia ei esitaks oma viimast verist ülesannet täites küsimusi vaid teeks, mis öeldakse) kui ka inimeste ilmas. Viimases peegeldub käsu ja allumise/allumatuse liin kõige selgemalt mässuliste aitamisega vahele jäänud arsti ja frankistliku sadist-kapten Vidali vestluses. 

Vidal: “Miks te seda tegite”

Arst: “Mul ei olnud muud valikut”

Vidal:” Oli. Te võisite minu käske täita. Miks te seda ei teinud?”

Arst: “ Lihtsalt niisama käsku täita, midagi küsimata, seda suudavad vist küll ainult teiesugused inimesed.” 

Teise teemana elu ootamatu jõhkrus ja armulikkus. Küsimine, mis on mis.

Ofelia tapnud ja koos oma pojaga (sellesama Ofelia poolvennaga) Paanilabürindist väljuv kapten Vidal, kes leiab end ootamatult vastupanuliikujate piiramisrõngast, ulatamas last Mercedesele, naisele, keda ta veidi aega tagasi oli valmis piinama ja tapma, ja palumas teha nagu tema sõjakangelasest isa palus teha talle. Anda lapsele seisma pandud uur, mis näitab aega, mil isa kangelaslikult suri.

Ja Mercedes vastamas. “ Ei anna. Ta ei saa isegi teie nime teada.” Jõhkraim asi, mida Vidalile enne surma öelda. Armulisim asi, mida teha lapsele, et mitte kasvatada temast uut hullu, kes kangelaslikkuse luulude nimel vägivallatseks. 

Ja kõige lõpuks mu mõtteis kummitamas küsimus, kui palju on meis kõigis väikest hirmunud ekslikku last ja kui palju on meis (selle filmi mõttekeeles öelduna) jumalat, kes suudab täita ülesandeid, mis on meist enesest hirmuäratavalt suuremad.  

__________

* Tsiteerin siin ja edaspidi mälu järgi, seega on mõningased ebatäpsused võimalikud, kuid mõte on mul loodetavasti kahe kõrva vahel alles. 

PS ole tänatud, Ramloff, filmiga varustamast.

mai 31, 2007 at 10:30 e.l. 4 kommentaari

Põrgutee on sillutatud korralike inimestega

Mõned mõtteuiud, inspireeritud eelnevast. 

Keelame ära viinamüügi, sest see ohjeldab rullnokki ja korralik inimene saab muidu ka hakkama. 

Piirame ja kontrollime netikommentaaride kirjutamist, sest see ohjeldab tatipritsijaid, korralik inimene aga ei tunne ennast sellest puudutatuna. 

Lubame politseil end aina suvalisemates kohtades ja suvalisemtel põhjustel kontrollida, sest see aitab leida pätte ja ohjeldada terroriste. Korralikul inimesel aga pole ju midagi karta. 

Laseme oma arvuteisse nuhkvara, sest see aitab võidelda piraatlusega, korralikele inimestel pole ometi midagi varjata. 

Tegelikult, me võiksime ju kehtestada komandanditunni, sest siis ei liigu kurikaelad öösel ringi ning korralikud inimesed võivad ju linnas töllamise asemel kodus ka olla. 

Ja krunniga tsensoritädid võiks ehk jälle tööle hakata. Eks neist oli nõuka-ajal ikka kasu ka, igasugune pask lehte ja raamatulettidel ei pääsenud, korralikud asjad siiski.  

Jne, jne, jne. 

Huvitav, kui kaugele saab sedasi sammhaaval minna? Mis hetkel avastavad korralikud inimesed, et nad on enesele tasahilju ehitanud koonduslaagri, kus viimsedki isikuvabaduseriismed on sujuvalt asendunud totaalkontrolliga? Ja kas nad on siis rahul? 

*

Muide, väga lõdvalt seotud turgatusena: olen kunagi sattunud lugema uurimusi, mis väitsid, et vanglates, kus valvurid kinnipeetavaid tõepoolest 24 tundi jutti elektroonselt jälgivad, ei hakka psüühikahäirete all esmalt kannatama mitte jälgitavad kurikaelad, vaid just need igati korralikud jälgijad.

mai 30, 2007 at 1:14 p.l. 32 kommentaari

Ma ei ole alaealine

Isand Värner Lootsman pole vist kunagi liiga taibukas olnud, kuid nüüd on küll päris rumalaks läinud. Pean silmas viinamüügi keelamise “õilsat” ideed. 

Ma saan enam-vähem aru öise viinamüügi keelamisest Tallinnas. Eriti, kui tuttav politseinik siiralt kinnitab, et seetõttu olla nii mõnedki väljamaalased, eeskätt Soome Vabariigi kodanikud, röövimata jäänud.  

Ma saan ka aru pronksiaja kuivast seadusest. Ei pea ehk tõesti inimesi jootma, kui neil kaineltki ähvardab aru peast ära minna.

Aga see Lootsmani ja kamba uus idee on täiega totter. Esiteks, see on mõttetu. Mina ja minusugused nii kui nii seepärast vähem ei napsita, sest kõigil tekkib (või juba ongi) korralik baarikapp ehk viinavaru. Teisalt, ega needki vennikesed, kes putkast lõhnavat vett toovad, seetõttu vähem joo.  

Ainsad, keda see lugu mõjutaks, on väikeste kohtade pisikesed poed, kust inimesed on harjunud õhtu hakul lisaks leivale ka õllekese kaasa ostma või spontaanselt veini tooma. Neist pisipoodidest üsna suur osa võib selle peale lihtsalt uksed kinni panna, sest ainult leivamüügist nad ellu ei jää. Pealegi, kui õlu tuleb nii ehk naa päeval linnast ära osta, siis võib juba leivagi linnapoest võtta. Ja eks ole “lahe”, kui lähim pood ongi varsti viiekümne kilomeetri kaugusel linnas? 

Pealegi, mina olen küll suhteliselt solvunud, kui minu omavalitsus peab mind nii umbes koolieeliku tasemel tüübiks, kelle elu tuleb keeldudega reguleerida. Ma, vabandage nüüd, olen täiskasvanud vastutustvõimeline inimene, võin valimas käia ja puha. Ehk võin ma siis ka ise otsustada, millal ma oma napsi ostan ja ära joon? 

Kui meil siin riigis ja maakonnas on alkoholismiga probleeme (ja ma isegi usun, et on), siis võiks ehk küsida, miks. Tuleb see stressist, millega ei osata midagi teha, või sellest, et  paljudes maakohtades polegi inimestel peale joomise suurt muud teha (kultuurielu puudub ja tööd ka pole nagu eriti), või millest? Võibolla peaks alustama selle millegi kordategemisest, mitte lihtlabasest keelamisest? 

Üldse, vanasti öeldi, et lukk on looma jaoks. Mäletate?

mai 29, 2007 at 12:57 p.l. 29 kommentaari

Kohtumisi Vikatimehega ehk kuidas võiks surra

Ramloff mõlgutab mõtteid suremise teemadel ja Arni küsib omakorda, mida me teeksime oma elu viimase viie tunniga. 

Eks ka mina olen mõelnud seda ja teist. Ei, mitte et ma kuidagi igatseksin surma. Ausalt öelda, ma armastan ennast ja oma keha ja see viimane tahab hullupööra elada. Ta elabki, teinekord nõnda, et mul on tunne, talle on üheksakümmend üheksa elu miski koodina sisse kirjutatud, nagu kassile või arvutimängu. Seega, ma usun, loodan ja arvan, et ma saan enesele ilusa pika elu ja lahkun muldvana kõbina.  

Ometi, ükskord ju ikka.  

Ükskord me seisame sääl Peetruse või pigem iseenese ees ning peame oma elust ja olemisest miski mõistliku kokkuvõtte tegema.  Siis, sel hetkel, ma tahaksin öelda, et ma olen oma eluga rahul, sest see on olnud laitmatu.

Ma ei mõtle sellega, et ma ei ole teinud ühtki viga ega lollust. Ei, see oleks lausa haiglaselt ebainimlik tahtmine. Mõtlen hoopis, et ma olen oma elu võtmekohtades, mingites olulistes otsustamise ja valimise punktides andnud parima, mida tol hetkel suudan või oskan. Parima endale ja parima teistele. 

Ja ma tahaksin end selle tagajärjel tunda kui anum, mis on pilgeni täis elu ja elamise rõõmu. Nõnda täis, et ma võiksin selle rahulikult välja, tundmatusse kallata. 

Nojah, kurivaim, poeetiliseks ja pateetiliseks kiskus vist. 

Rääkides parem pisiasjadest, mis lõppeks moodustavad elu, tahaksin ma, et mul oleks mõned inimesed armastada ja mõned armastamas mind, mõned paigad, mida omaks hüüda, mõned raamatud, mida enesele peast jutustada, mõned filmid, mida uneski vaadata, mõnd muusikat, mida ulmades kuulda, mõned jutud, mis räägitud südamest, mõned maitsed, mis keelel, mõned naerud mis naerdud, mõned rõõmud, mõned nukrused, mõned võidud ja mõned kaotused.  

Ja kui nüüd järele mõelda, siis eks see kõik olegi mul. Nõnda võiksid need viis viimast tundi ju tullagi. 

Aga, kui nad tuleksid nüüd, mis ma siis teeks?

Pühendaksin selle aja kõigekõigekõige olulisematele ehk siis praeguse seisuga  Vanamehele ja Kuriloomale. Pea Vanamehe süles ja koerloom jalge juures, akna taga ehk suvi … nii ilus oleks sedasi, kui tõesti peaks… 

Ahjaa, üht asja teeksin siiski veel. Neile, keda ma julgen tõeliselt sõpradeks pidada, tahaksin ma öelda hüvasti ja et nad on mulle kallid ja olulised olnud. Et nad teaksid. 

Nojah, see muidugi on nüüd fantaasia. Tegelikult tuleb isiklik Vikatimees kindlasti kuidagi totralt, kuumalainega trollis või midagi. Sest elu ei ole raamat ja võib olla on see hea.  

mai 29, 2007 at 9:31 e.l. 8 kommentaari

Kas ma tõesti ütlesin nii?

Kaenäe, leidsin siit blogist minult pärit tsitaadi koos blogiperemehe kommentaariga. Kõik kokku nägi välja nii: 

“Kurat, kui ma kirjutades endale olulisi asju ei ajaks, siis ma seda tööd ei teeks.” Kati tunnistab et ajakirjandus ongi eelkõige ajakirjaniku vabadus, kirjutada igasuguse kriitikameeleta pläma. Küsimus on pigem teksti kvaliteedis, mida kirjutatakse, ajakirjandusvabaduse loosungi taha poevad ka need kes kirjutavad valet ja pahna. 

Ei, ega muud polegi, kui et mina ei ole midagi taolist väitnud, vähemalt mitte viidatud sissekandes.  

Ma tunnistasin küll, et ajakirjanik ei ole emotsioonitu objektiivsuse masin, millist väidet illustreeris ka mainitud tsitaat, kuid olin, mäletatavasti, enam kui skeptiline ses osas, et kogu ajakirjandus peaks edaspidi olema suur arvamuslugu, saati siis kriitikameeleta pläma.  

Niisiis, kui nüüd järele mõelda, väidan ma ehk midagi hoopis vastupidist kui armuline paista laseb.

Ja, kurat, küll ma oleksin tänulik, kui mu lauseid ei kasutataks edaspidi nii rämedalt kogu ülejäänud teksti kontekstist välja rebitult või vähemalt mitte mu mõttekäigu ristivastupidiseks pööramiseks. Muidugi kui see polnud just härra blogija eksperiment teemal kuidas teha tõeliselt halba ajakirjandust (:

  

mai 28, 2007 at 11:41 e.l. 8 kommentaari

Maasikamahl

On kuulatud muusikat põrgukuumas talveaias, vaadatud, kuidas pillimehed higist tilguvad ja mõeldud, kuidas küll tunnevad end laiapuusalised ja kaunihäälsed sõbratarid* nende käte vahel. Ja on kuulatud (isegi vaadatud) veel muusikat (küll juba konserveeritult) Olevi ja Eerika man.

On tehtud suitsu ja joodud mõned moskiitod, vabandust mojitod.

On räägitud juttu.

On uudistatud koera, kes toitub tšellomängija sõrmist ja Liina ninast ka.

On kohtutud majaga, kus oli kord sage külaline, kuid kuhu pole nüüd vist juba enam kui kümme aastat sattunud. On leitud see maja olevat sõbralik ja hea.

On võetud ette kohustuslik aelemissessioon Jaaniga ning lastud seda Atil ja Liinal hullunud paparazzodena pildistada.

On seistud Liinaga selle suve esimeses soojas vihmas, varbad kuumaval terrassil.

On naerdud ja on kallistatud.

On läbi rongiakna vaadatud piimpaksu udu (jah, sellises võiks haldjarahvas ratsutada).

Ja suveöövalgus on kaenud mind koduköögis innukalt maasikaid söömas.

____________________

* jutt käib tšellodest, armsad (:

 PS  Liina kirjutab ja pildistab

mai 28, 2007 at 8:02 e.l. 3 kommentaari

Older Posts


On hiljuti kirjutatud

Kalender

mai 2007
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031