Ramloff saab oma tahtmise, blogija ärkab ellu

Ramloff ei jäta jonni ja tahab mind, vist juba lootusetut vaikijat, taas blogima saada. Noh, kui aus olla, ma tahan ise ka. Hetkel on jällegi natuke aega ja jaksu ja mis oles parem alguse sule … ptüi! klahvisoojendus, kui üks väike meem.

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?

Läti pirnil. Sellisel pisikesel ja üsna kõval, mis hammustades krõmpsub, mitte pehmet vett ei tilgu. Lapsepõlvesuvedest poole veetsin Kabli kandis, üsna Läti piiri lähedal. Pirnid valmisid Lätis natuke varem, kui meil. Lõunamaa asi ikkagi.Nii sai noid pisikesi ja krõmpsjaid vilju Riia turult vahel juba hilisjuulis.

Miskil põhjusel on mulle eriti meelde jäänud üks õhtu, kui väljas kallas jugadena halli vihma, mina olin pääsnud saunast, mida ma jälestasin siis ja jälestan praegugi, olin voodis, ninani teki all, vaatasin vihmajugasid vagunelamu aknal ja nosisin noid läti pirne, tolle suve esimesi. Pirnikrõmps segamini märghalli ja männilatvade tuules kõikuva rohelisega, piisakrõbinaga plekil, ongi üks mu ehedamaid lapsepõlvemaitseid. Või sai nüüd maitse jaoks liiga palju asju kirja?

2. Milline juurikas mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks? Ei kvalifitseeru küll juurikaks, marjaks, ega puuviljaks, aga Eurooplasena tahaksin kangesti öelda, et oad, herned ja läätsed. Kuidas need valgurikkad kaunviljad keskajal meie tsivilsatsiooni päästsid, on nauditavalt kirja pannud Umberto Eco. Kel viitsimist, lugege.

Muide, nii paralleelse mõtteuiuna, läätselleeme pärast on varemgi maailmaajaloos asju sündinud.

3. Vali kolm blogijat ja ütle millise puu otsast nemad on kukkunud? Puhh, ma olen nüüd natike hädas, sest pole nii kaua eriti blogimaastikul toimetanud. Olen vaid silmanurgast sõpru ja tuttvaid jälginud, sestap valin ka seekord nende hulgast.

Esiteks Oudekki – sidrun, mis sidrun. Mitte, et oleks nii hapu, et suu krimpsu veab, vaid seepärast, et sidrun on vahedalt värske. Samas, sidrunist saab magusat ja tulitavat limoncellot, mis jääb mul vist ka eluaeg Oudekkiga seostuma. (:.

No ja tüdruk on ka nii blogijana kui inimesena korraga selline värske ja ratsionaalselt vahe ja samas tuliselt emotsisonaalne.

Siis Kukupai – pirn, aga nüüd mitte see väike lapsepõlve krõmpsakas, vaid just suur ja mahlane. Sest, et, sest et …ta on lihtsalt kuidagi väga küps ja mahlakas.

Ja siis …ja siis …ahh, võtame Larko ka, ja kui ta peab just kuskilt puu otsast kukkunud olema, siis sibulõun. Võime eest viljelda stiili, mis on ühtaegu väljapeetult jaheirooniline ja samas inimlikult soehumoorikas. Nagu detsembripäike või nagu sibulõun, mis on seesama.

Ohvrid võivad, kui soovivad, tunda end ohvritena ja edasi meemitada, kui nad seda juba teinud pole. Mina katsun nüüd tõsisemalt blogimisse sisse elada. Aga teie võite meelelahutuseks lustilisi viljaloomi vaadata.