Aga kui ta ei taha surra?
juuni 25, 2008 at 7:14 p.l. 26 kommentaari
Olen kunagi olnud absoluutselt eutanaasia poolt. Arvanud, et pole vaja lasta inimestel lillkapsastena aparaatide alla vegeteerida, sest mis inimväärne elu see ikka enam oleks. Arvanud ka, et hea surm võib appi tulla ka siis, kui minek on nii ehk naa kindel ja ees ootamas vaid rõvedad valud. Milleks kannatada? Kes tahaks kannatada?
Kuni, jah, kuni… mu kindel veendumus, et eutanaasia on hea valik, hakkas tasapisi murenema.
Esimest korda, kui mu esimene rotu vähki haigestus. Toona ei teatud meil väikeloomade ravist suurt muhvigi ning loomaarst soovitas rotikese kohe magama panna. Rott Liisu aga vaatas mind ja, ma võin eksida, kui mulle tundus, et see pilk kisendas: „Aita mul elada!“ mitte „Aita mul surra.“ Ma saatsin loomaarsti pikalt ning põetasin elukat lõpuni.
Olen edaspidi jälginud oma teisi loomi, kel tulnud loomaparadiisi minna. Nad kõik on tekitanud tunde, et ükski neist ei eelista surma elamisele. Ka puruhaigena mitte.
Ja kes veenaks mind, et inimestega on lugu lõppeks teisiti?
Te ütlete nähtavasti, et inimene on erinevalt loomast võimeline oma tahet väljendama. Aga kas ikka on?
Oletame, et inimene on kirjalikult, juriidiliselt pädevalt vormistanud oma soovi, et kui ta muutub lillkapsaks, võib ta teise ilma aidata. Aga kui ta siis tegelikult muutubki, pole meil mingit võimalust kontrollida, kas ta ikka veel surra tahab.
Vahest on see, mida ta oma lillkapsases seisundis tunneb kui mitte õnn, siis rahulolu? Me ei tea ju. Ei kujuta tegelikult isegi ette.
Vahest on suremine ka selles olukorras ikkagi kole või vaevarikas?
Või oletame, et inimene täie teadvuse juures, teades, et atlle pole enam palju elada jäänud ja elu lõpp ei ole haiguse tõttu meeldiv, palub see elu kohe lõpetada. Kena. Aga mis siis, kui ta nii surmahetkel peaks ümber mõtlema? Me ei saa siis ju suremisprotsessi enam kuidagi pöörata. Surm on vastikult lõplik.
Pealegi, kust me ikka kindlat teame, et minek on paratamatu, et imet ei juhtu? Tean lugu mehest, kel oli maovähk, kuid kellele vastavalt meie kunagisele meditsiinieetikale valetati, et maohaavad. Mees jäi seda uskuma ja, kae imet, vähk hakkas taanduma ning mees elas veel aastaid. Enne kui mees suri vähki hoopis mehe kaasa.
Aga kui see mees oleks teadnud, et sureb kohe vaevarikkalt vähki ja saanud valida eutaanaasia oleks siis valinudki?
Ja veel, kes ikkagi tagab, et head suremist ei hakka mahitama kolmandad isikud. Värkses Eesti Naises on just lugu vanamemmest, kellelt laps maja kingiks nõudis, lubades selle korda teha. Maja kätte saanud, selle aga hoopis maha müüs, ema vanadekodusse sokutas, tema kassi-koera varjupaika orgunnis. Ei takistanud miski seda teha oma emale, sest maja ja majaraha kulus ära ja muti eest ei viitsinud hoolitseda.
Mnjah, inimene on võimeline igasugu sitaks ja miks ei võiks vajadusel veenda ligimest ka suremise vajalikkuses, või korraldada, et arstid annaksid vähem lootust ja soovitaksid valida eutanaasia või ka võltsida mingeid eutnaasiat paluvaid pabereid?
Lühidalt, eutanaasia idee on ilus, vabastada inimene mõttetutest kannatustest, anda talle võimalus valida, kas kannatada või mitte. Praktikas aga näikse hää surma taga kollitavat nii palju teadmatust, ebaselgust ja võimalust eetiliseks libastumiseks, et parem oleks, kui seda massiliselt ei lubataks.
Jah, loomulikult ei ole surma ja elu vahel valimine alati mustvalgelt lihtne.
Jäävad näiteks olukorrad, kus lootusetult haigetel võetakse voolikud küljest ja aparaadid tagant, et anda kellelegi teisele võimalus edasi elada. Või siis, nii palju kui mina tean, on suurte õnnetuste korral nii, et arstil on õigus otsustada, kelle päästmine on lootusetu, et tegeleda nende asemele nendega, kes küll kriitilises seisus, kuid suurema elllujäämisvõimalusega. Ja ma ei lähe mingil juhul kohut mõistma inimese üle, kes olles kindel, et ta on suremas haige nii ehk naa, avab vaikselt kuskil nurga taga veenid või gaasikraani.
Aga ma arvan siiski, et laias laastus on parem ja kindlam aidata elada kui surra.
Sellised mõtted käisid läbi mu pea, lugedes Ramloffi seda arutelu ja kommentaare, kust ka see aparaatide all elus hoidmise teema läbi lipsab.
PS Veel mõtlen, et kui mul oleks valida surnud lähedase ja halvatud, praktiliselt liikumisvõimetu lähedase vahel, siis ka mina valiksin viimase, sest sellisena on ta ikkagi minu jaoks, minu elus olemas. Surnult enam paraku mitte.
PPS Oli kord mul sõber, kes enesetappu peaaegu edukalt proovis. Suutis üsna palju verd kaotada, enne kui vanemad peale sattusid ja koges juba mingit lae all lendamise ja enda väljast vaatamise värki. Hiljem tavatses öelda, et tegelikult pole suremisega kiiret, sest see on ainus kogemus, millest me keegi ilma ei jää. Tõepoolest. Tema ei jäänud enam ilma mõned aastad hiljem, kui kuhugi Paide parki peahaavaga vedelema jäi.
Surm on tõepoolest suur demokraat, võttes kõiki, valikuta. Aga ka otsusekindel vend, kes ei lase enam tagasi tulla, kui üle tema ukseläve astud. Ma isiklikult arvan, et need on päris head põhjused mitte nii väga selle isanda juurde kiirustada.
PPPS See ei ole misjon, eksole!
Entry filed under: Uncategorized.
26 kommentaari Add your own
Leave a reply to Kati Tühista vastus
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Ramloff | juuni 25, 2008, 7:41 p.l.
Muuseas, ülalloetletud põhjustel, aga ennekõike seetõttu, et enamikel juhtudel on soov surra minu meelest tulenenud soovist elada, ma ise ka väga eutanaasiat ei poolda.
Mind jälle pani selle teema üle mõtisklema Hanrahani viimase aja sissekanded ning mõtisklemine selle üle, et kui elu peaks osutuma tõesti selliseks nagu tema kirjeldatud musteimates stsenaariumides, kas mul on piisavalt hingejõudu pigem surra kui näiteks toituda inimlihast. Ja sealt juba edasi mõtiskledes, hakkasin mõtlema, et selline iga hinna eest elu külge klammerdumine toimib positiivselt justnimelt heaoluühiskonnas. Mida raskem on elu, seda olulisemaks saab võime seda elu ohverdada kas siis teiste heaks või siis kasvõi selleks, et mitte langeda teatud tasemest allapoole ning seda vastuolulisemaks muutub see iga hinna eest elu külge klammerdumise idee.
2.
kukupaike | juuni 25, 2008, 9:04 p.l.
Lootusetult haigete kohta:
arstidel on teatud punkt, millest alates ei püüta enam inimest kramplikult elus hoida. S.t. et ei aidata surra, aga ravi enam ei ole, ainult hooldus ja lastakse rahulikult kustuda.
Siin on inimväärikuse küsimus ka – kõigi elu peab lõpuni väärtustatud olema, inimesel ei tohi olla üleliigseid kannatusi.
Pikk teema ja hingehoiukursustel kulub selle käsitlemiseks palju aega.
3.
Kati | juuni 26, 2008, 6:43 e.l.
nujah, ramloff.
ma kardan, inimene on siinkohal ikkagi loom ja tegeleb tegelikult liigi säilitamisega. heaoluühiskonnas on või tundub mõttekas selleks iga isendit hoida, raskemates tingimustes vahest on mõistlikum mingitel isenditel minna lasta, sest nende iga hinna eest elus hoidmine võiks kahjustada liiki. sealt siis ka suurem surma väärtustamine. vanainimesed metsa surema, sõjas kaotajad ohvrialtarile jne.
mulle isiklikult on heaoluühiskonna variant ses mõttes sümpaatsem, et inimelud on või tunduvad olevat nimelt võrdselt väärtuslikud.
samas mindki ärritab see meie tänase kultuuri katse surma üldse kuhugi põranda alla lükata, mitte endale aru anda, et ükskord nii ehk naa…
kõige jubedam aga oleks vist kui heaoluühiskond hakkaks korraldama massilisi hukkamisi, kenasti, steriilselt, õilsa jutu saatel, nagu kirjeldab Wijkmarki “Moodne surm”.
4.
sepp | juuni 26, 2008, 6:59 e.l.
see “PS” on räigelt egoistlik 🙂
5.
Kati | juuni 26, 2008, 7:07 e.l.
on, aga inimsuhted ongi mu meelest sel kombel räigelt egoistlikud. me suhtleme, sest meil on inimesi vaja, mitte mingist üllast altruismist.
jumalast mõttetu ja silmakirjalik oleks väita, et see nii pole.:-)
6.
Kati | juuni 26, 2008, 7:12 e.l.
kukupai,
seda kustuda laskmist serveeritakse lihtsalt sageli kui mingit protoeutanaasiat. et kui nii ehk naa tehakse otsus, et enam ei aidata aktiivselt. elada, siis miks mitte teha seda sammu, et aidata aktiivselt surra.
mulle isiklikult küll tundub ka, et siin on vaks vahet.
7.
sepp | juuni 26, 2008, 8:09 e.l.
oh, ma tean. enamus leinamisest keskendubki sellele, et “MINA ei näe teda enam kunagi”, mitte “TEMA ei näe enam midagi”, lihtsustatult.
kokkuvõttes – ma ei ole sinuga päris nõus ning argumendid a la “aga äkki ikka saab terveks” ja “äkki kasutatakse seda kellegi kolmanda poolt kurjasti” on kindlasti üksikute juhtumitega kaetavad, ent ma ei usu, et tegemist saab olla eriti suure protsendiga.
mina ei julge olla see jumal, kes otsustab, kas inimene saab surra või mitte, juhul kui ta seda tõesti tahab. kuidas saab minul olla suurem õigus selle inimese elule kui temal?
8.
Kati | juuni 26, 2008, 8:21 e.l.
minu jaoks on tegelikult põhiprobla see, et me ei saa olla sada prossa kindel, et inimene ikka tahab surra. lõpuni välja.
ma võin ju praegu otsustada, et ma ei taha olla lillkapsas aparaadi all ja seda otsust väljendada, aga mis siis, kui ma lillkapsana ei taha siiski surra, kuid ei saa enam vatsupidist otsust väljendada? või mis siis, kui ma tahaksin sekund enne surma ümber mõelda?
ja muide, sepp, kas sa julgeksid olla see, kelle otsuse tõttu neil üksikjuhtudel ei jää inimesele võimalust? see otsust on ju ka tegelikult suurejooneline jumalamäng?
9.
wolli | juuni 26, 2008, 9:25 e.l.
ainus vanaema, keda ma mäletan, oli oma viimased viis aastat vaid pisut enam kui lillkapsas. kui mu ema mulle oma ema surmast telefonitsi teada andis, suutsin kuidagi alla suruda oma esmase reaktsiooni (“lõpuks ometi”) ja öelda midagi viisakat-mittemidagiütlevat — kuni ema ise ütles, et (vanaema) sai vaevast lahti.
mina ei taha hooldada halvatud keha ja vaimuga lähedast ega olla samasugustel asjaoludel hooldatav. elu on elavatele.
10.
sassuke100 | juuni 26, 2008, 9:31 e.l.
kui teaks, mis saab peale surma…
oleks kindel, et sünnid uuesti, ainult mingis teises vormis, poleks probleemi – ei oleks eutanaasiat, oleks taassünni võimaldamine…
aga me ei tea, mis saab peale surma – kui üldse midagi saab…
tegelikult me püüame lillkapsastes hoida elus midagi, mille loodus on juba elimineerinud… kui poleks meie kunstlikult loodud tingimusi hingitsemiseks, poleks neid… samas kui poleks kunstlikke tingimusi, ei elaks suur osa neist, kes praegu elavad…
ikkagi – mis saab peale surma? kõik taandub selle teadmisele /mitteteadmisele…
kui palju muudab ühe 6-kuuse elamaturgutamine tulevikku…
kui palju muudab ühe lillkapsa elus hoidmine tulevikku…
mis jääb tegemata ja mis saab tehtud – mis oleks olnud teisiti…
kui meil ei ole õigust otsustada surma üle – siis pole meil ka õigust otsustada elu üle. miks me arvame, et kui suudame elus hoida, siis oleme ka pädevad otsustama et jah – las hingitseb, mitte et jah – las sureb…
mitte et ma eutanaasiat pooldaks… aga – kui otsustasid, et “las elab”, on ka automaatselt kohustus otsustada “las sureb”…
11.
sepp | juuni 26, 2008, 9:40 e.l.
ma räägin nendest, kes saavad oma tahet selgelt väljendada. sa võtad väga laialt ette: loomad, mõistusel inimesed, “juurviljad” – kõik ühte potti
“või mis siis, kui ma tahaksin sekund enne surma ümber mõelda?” – kui eutanaasia oli su enda otsus, siis noh.. sitt otsus. ikka juhtub. ilmselt nii mõnigi allahüppaja avastab poole peal müstilise elutahte ent ta oli oma valiku teinud
“ja muide, sepp, kas sa julgeksid olla see, kelle otsuse tõttu neil üksikjuhtudel ei jää inimesele võimalust? see otsust on ju ka tegelikult suurejooneline jumalamäng?”
me räägime erinevatest asjadest. mina tahan, et inimesel oleks valik, ent otsuse tegijaks ei ole mina, kuni asi ei puuduta minu elu. sina tahad valiku üldse ära võtta, ka minult. või noh, seda valikut pole veel antudki rõhuvas osas maailmast…
aga põhimõtteliselt olen ma nõus: “Aga ma arvan siiski, et laias laastus on parem ja kindlam aidata elada kui surra. “
12.
Wild | juuni 26, 2008, 10:40 e.l.
Huvitav, kas “keegi kusagil, mõnes riigis” on teinud statistikat, kui palju inimesi hukkab end ise e teeb enesetapu nö meditsiinilistel näidustustel?
Ma jõudsin end hiljuti läbi närida raamatust Derek Humphrey “Final Exit,” mis käsitleb “hea surma” põhjuseid, mooduseid, konkreetseid teoks saanud juhuseid ja vastab ära enamuse olemasolevaid küsimusi. Kirjandussoovitus kõigile eutanaasia üle mõtlejatele.
13.
Myrt | juuni 26, 2008, 11:09 e.l.
Tere Kati,
teemasse puutuva kommentaari tahaks sulle ka kirjutada, aga mitte praegu. Tahtisin sind lihtsalt rünnata [äkki on keegi juba rünnanud, päris kindlasti isegi, aga mulle ei tule meelde] ühe blogimissiooniga, täpsemalt http://myrreaalsus.blogspot.com/2008/06/mission-accomplished.html
.
14.
Nirti | juuni 26, 2008, 1:53 p.l.
Aga kui kaheksandat kuud rase ema näiteks otsustab, et ta ei taha last sünnitada siiski? Kohe suure hurraaga abordile, titt välja ja prügimäele? Või kaheksa aastat vana lapse ema otsustab, et ta siiski ei taha ema olla? llma pikema jututa jõnglane lastekodusse ja emale lohutuseks 8-aastase piina eest karbike šokolaadi?
Et siis selle loogika kohaselt tuleks näiteks laste tegemine viia ülepea laboritesse (kunstlikud emakad või mis iganes ulmeline tehnoloogia), sest jumala eest, peale otsust (laps saada) on ju terve eluaeg seda otsust kahetsema hakata… Mis sest, et otsuse on langetanud täiskasvanud inimene, eks.
Üldiselt minus tekitavad hirmu sellised egoistliku sadistid, kes pigem määravad oma lähedased aastatepikkusele kannatusele ja piinale, kui et nad neist vabastavad. Või veel hullem, kes valudega voodis pikaliolijale näkku sülitavad, kui nood pisarsilmi ja valudes röökides anuvad halastussurma.
Et siis kui inimene on kindlasõnaliselt öelnud, et mida ta tahab, siis ei ole kellegi teise asi hakata värdjat mängima ja oma tahet peale suruma. Et tegelikult ei ole nagu meie otsustadai, mida näiteks surivoodil olev Meeta võib tahta või soovida.
Palun, inimesed, ohjeldage oma kontrollimatut vajadust kõik ära reglementeerida ja seadustada ja allutada oma soovidele. Ma saan aru küll, et selline düstoopiline ja vägivaldne diktatuur ajab väga õhevile teatud kontingendi siin, aga palun – kontrolligem ennast siiski.
Kui mina näiteks peaksin ilma jääma mingi õnnetuse tõttu kahest jalast, silmast, käest ja olema halvatud, siis ei ole tegelikult mingi Katikese või Matikese või Stellakese asi otsustada, et kas ma pean edasi elama kõige kiuste või mitte. Juurviljastunud inimesel on täiesti ükskõik, mis toimub ja kui inimene täie mõistuse juures soovib piinadest (!) vabanemist, siis on see tema otsus.
15.
Anneli | juuni 26, 2008, 4:46 p.l.
Ma võin muidugi eksida, aga mulle tundub, et ma olen näinud loomi, kes eelistavad mingil hetkel surma elule. Muuhulgas on seda näha liivahiirte hulgas, kelle puhul mõnikord juhtub üks kummaline asi – kui mõõdukalt haige liivahiir laseb karjakaaslastel enese eest hoolitseda, siis liiga haige enam ei lase.
16.
Kati | juuni 26, 2008, 5:09 p.l.
wild,
oleks küll huvitav statistika. enda, st tegelikult oma vanemate tutvusringkonnast, tean üht inimest, kes põdes sclerosis multiplexi ja kui asi juba väga hulluks hakkas kiskuma, üritas mitu korda enesetappu. mitu korda juhtuti peale. aga lõppeks õnnestus. lisaks tunnen, tähendab olen tundnud, veel viit lootusetult haiget inimest, kes hullumoodi elada tahtsid. nii et minu isiklik statistika tuleb üks viiele. praeguse seisuga.
lugemissoovituse eest aitäh.
Nirti,
enamikes riikides on eutanaasia praegu ikka veel keelatud, nii et ma ei oleks väga nõus rääkima minu isiklikust soovist midagi senisest enam reglementeerida. ma tõenäoliselt ei kirjutaks lihtsalt näiteks alla pöördumisele, mis kutsub eutanaasiat legaliseerima.
kusjuures võimalus oma elu ise ära lõpetada on ju üldjuhul ikka olemas.
aga mulle teeb jällegi natuke hirmu, et me terved tugevad inimesed teame justkui jube hästi, milline elu on väärtuslik. aga meil ei ole tegelt ju üldse aimu, kuidas tunneb see, kelle elu neile meie väärtuslikkuse kriteeriumitele ei vasta.
pealegi, kust läheb piir? lillkapsa elu ei ole enam elu,ok. viimase peal vähihaige oma ka mitte. no ok. aga ntx sügava vaimupuudega inimese elu? või kas oleks mõistlik kaasa aidata ka kroonilist depressiooni põdeva inimese kiiremale surmale? nii ehk naa ta ju oma elu ei naudi ja ligimestele on ka koormav. pealegi, kui ta peaks ise paluma. kas siis aitame?
17.
Kati | juuni 26, 2008, 5:15 p.l.
Anneli,
kas see ei või olla, et sel juhul on liivariirel lihtsalt nii paha, et ta ei kannata enam, kui teised teda puudutavad?
mul endal on küll vahel olnud sellist valu, et mõrviks igaühe, kes ligi tuleb. samas ma ei mäleta, et oleksin neil hetkedel otse surra tahtnud.
18.
Oudekki | juuni 27, 2008, 9:35 e.l.
Aga eutanaasia ei ole ju ainult “lillkapsa” valik. Kas siis, kui inimene haigevoodis kinnitab, et “tahan surra” ja meditsiinivahendeid ravimiseks ei ole, kas see oleks piisav?
19.
Kati | juuni 27, 2008, 9:46 e.l.
aga mis siis saab, kui ta siis, kui ütleme surmav süstike on tehtud, jõuab veel mõelda, et ma ikka ei taha surra? päris paljud enesetapjad, kellel pole asi siiski päriselt õnnestunud, on ju väitnud, et siis, kui tõsiselt suremise moodi hakkas olema, ei olnud korraga enam mingit tahtmist.
palegi m aküsin veel kord, et kas krooniline deprekas oleks hea põhjus aidata surra?
ja kui te vastate juhtumisi, et mitte, siis, kes ütleb, et see haigevoodis tehtud otsus on ikka päriselt ratsionaalne, mitte tehtud haigusega kaasneva depreka mõjul ja väga irratsionaalselt?
vahest vajaks inimene siis pigem psühholoogilist edasielamisabi?
20.
Ramloff | juuni 27, 2008, 1:03 p.l.
aga mis siis saab, kui ta siis, kui ütleme surmav süstike on tehtud, jõuab veel mõelda, et ma ikka ei taha surra?
Nojah, selle peale ma ütleks lihtsalt, et inimene peab oma otsuste eest vastutama.
Küsimus on tihti inimese elujanu ja surmahirmu määras. Me ei saa ju neid enda järgi mõõta, otsustades, et kui meie tahame elada ja kardame surra, siis samal määral elada tahtmine ja surma kartmine on normaalne ning neid kes elada ei taha, tuleb hakata kas ravima. See on umbes samasugune türannia, nagu see, kui me ütleks, et “igaüks peab tahtma olla õnnelik”, “igaüks peab tahtma olla edukas” jne.
Ja veel. Inimese vaba tahe tähendab, et tal on õigus teha ka vigu. Kui me hakkame ükskõik milliseid asju keelama seetõttu, et “äkki ta viimasel hetkel mõtleb ümber”, siis me läheme vastuollu just selle osaga vabast tahtest.
21.
Wild | juuni 27, 2008, 2:00 p.l.
… tuleb lennukist hüpata, kui ümber mõtled, teed langevarju lahti. 😛
22.
Kati | juuni 27, 2008, 5:59 p.l.
wild, irw
ramloff,
aga kui me kaasa aitame, siis me oleme mu meelest paratamatult kaasvastutavad. lihtsalt enesetapu ja eutanaasia vahe ongi ju peamiselt selles, et viimane ei ole kuidagi eraasi, vaid paratamatult ühiskodnlik, tekitades kaasvastutajate ringi. nii kitsama (need, kes otseselt asjaga seotud), kui laiema (ühiskond, mis seadusandlikult otsustab, millal ja kuidas seda teha võib).
aga üldiselt, eks ma loen puhkuse sisustamiseks soovitusliku kirjanduse läbi ja vaatan, kuidas sealsed argumendid mulle mõjuvad.
23.
Oudekki | juuni 27, 2008, 6:17 p.l.
Kati, aga kui ta on seda psühholoogilist abi – ning medikamentoosset abi – juba saanud, aga ikka tahab surra?
Ma kunagi lugesin üht juhtumit ravimresistentse depressiooni kohta, mis oli väldanud 25 aastat ja kõikvõimalikud ravimeetodid olid selle ajaga läbi proovitud. Mees otsustas, et nüüd aitab piinlemisest, rääkis perekonnaga läbi, need olid nõus, kõik kohustused viis lõpuni ja palus arstilt suremisabi väljakannatamatute piinade tõttu (aga tahaks, et oleks puhas ja kindel see surm, et ei tahtnud susserdama hakata). Arst mõtles ja mõtles ja keeldus lõpuks ja mees tappis ennast siis ikka ise ära kuskil metroojaama nurgas… Ainus, mida arst kokkuvõttes sellel juhul keelas – või ühiskond, sest see toimus riigis, kus eutanaasia ei olnud seadustatud – oli väärikas surm.
Ma panen varsti 8. mai blogisse ka eutanaasiateemalise kirjutise.
24.
Oudekki | juuni 28, 2008, 9:12 e.l.
Kirjutis siis seal: http://8mai.wordpress.com/2008/06/27/oigus-surmale/
25.
heli | juuni 28, 2008, 10:27 e.l.
Eutanaasia on üldse üks väga keeruline ja mitmetahuline teema.
St. nood lillkapsa staadiumis inimesed on minu arust kõige küsitavam kontingent. St. keegi ei tea, mida nad tegelikult tahavad, nii või teisiti otsustab keegi teine. Aga kellele on see voli antud – otsustada teise inimese elu jätkumise või lõppemise üle?
Iseasi on teadvusel inimene, kellel haigus, mis piinu põhjustab ja pole lootust, et seda ravida või kasvõi leevendada suudetaks. Kui selline inimene ütleb arstile, et eelistab surra, mitte piinelda teadmata kaua ja siis ikkagi surra, siis on minu arust normaalne, et tema soov täidetakse. St. ta on juba nagunii surija ja see on lihtsalt ta viimne soov.
Loomadega on minu arust sedasi, et kuni on vähimatki lootust, et looma on võimalik ravitseda ja valusid leevendada, siis seda ka tehtagu. Kui aga on tegu väga eaka loomaga, kes nagunii enam ei saa käia, ei kuule ega näe õieti midagi, hambad kukuvad suust, valud ei lase olla – milleks siis loomal piinelda lasta, kui ta on oma elu nagunii juba lõpuni elanud.
Muide üks inimene, kes opi käigus sealpool piiri korraks ära käis, kirjeldas, mida ta koges ja tundis ja ütles seepeale, et ta ei karda surma, see on ilus. Aga seni kuni elu antud, eelistab ta siiski elada, sest ei või iial teada, mida elu kõik veel pakkuda võib. Väga eluterve suhtumine.
26.
Wild | juuni 28, 2008, 1:44 p.l.
Eee… voli antud otsustada elu või surma üle – antud polegi, võetud on.
Voolikute alla toppimine on otsustamine ja sekkumine, nagu üldse meditsiin.
Või paljunemine, kah otsus kellegi elu osas, samal pulgal lillkapsaga – subjekti, kelle puhul rakenduvad kõik otsuse tagajärjed, enda nõusolekust ei olene midagi.