Nii lihtne ongi tänavale sattuda
september 5, 2008 at 6:50 p.l. 32 kommentaari
Veel paar kuud tagasi oli ta hästimakstud ajakirjanik. Tänaseks on ta tänaval. Sõna otseses mõttes.
Esmalt jäi ta mingi totaka konflikti tõttu ilma töökohast. Uut mõistagi ei paista kuskilt, sest praegu on ju inimeste lahti laskmise mitte tööle võtmise aeg.
Me teatame, me vaatame, me ei saa kiirustada, kunagi ehk, jne, jne, jne, öeldakse sealt ja sealt ja sealt. Tähendab kõikjalt.
Siis, eelmise nädala esmaspäeval või teisipäeval, igatahes päeval, kui lausvihma kallas ja kallas, oli ta ukse taga korteriomanik, kes teatas, et üür on kümme päeva maksmata.
„Võta oma kassid ja kao kohe minema, asjadele võid hiljem järgi tulla,“ öeldi.
Mees võttis oma kassid ja läks, otse tänavale, otse lausvihma.
Kiisud suutis ta kassiabisse sokutada. Mis minust, peaasi, et loomad kuhugi varju saab, ütleb ta.
Ise tuli meie majja, kus ta kunagi töötanud on, ja kust seetõttu mõne lahke hinge eest leiab, ning magas salakesi paar ööd printeri juures diivanil.
Siis sai sõbralt (rohkem küll „sõbralt“), kes häädel aegadel temalt mitu tuhat laenas, suure surmaga lunides tonna tagasi. Läks üürikorterisse, kus tuleks maksta pisut üle paarituhande, andis omanikule selle oma ainsa tonna ja valetas, et kolmapäeval saab palka ja maksab ülejäänu. Kolmapäevani on siis katus pea kohal. Edasi valetada ilmselt ei õnnestu, sest mingit palka ju ei tule. Ei kolmapäeval, neljapäeval, reedel, ega uuel nädalal.
Esmaspäeval katsub ta end töötuna arvele võtta. Kui veab, saab järgmisel kuul 800 krooni abiraha. Raha, mille eest ei ole võimalik ka kõige sitemat korterit üürida. Süüa ilmselt natuke on võimalik, kuigi ma ei kujuta ette, mida ja kuidas täpselt.
Ei pea vist ütlema, et heade aegade sõbrad ei ole enam väga sõbrad. Igatahes nad kohe kindlasti ei saa mitte kuidagi aidata.
Nii lihtne siis ongi tänavale sattuda.
Muidugi, see mees ei ole ingel. Tal on mõningane alkoprobleem ja kalduvus vahel jommispäi tööle tulla ning tõde ütlema hakata.
See sai nüüdki saatuslikuks. Prouatoimetaja, kes teda niigi ei olevat sallinud, olla pärast üht tõehetke asjad nii korraldanud, et mees „omal soovil“ lahkuma pidi.
Paraku, see tõde ongi sageli päriselt tõde, ehkki ütlemise moodus on nigel. Töö, muide, on tal kõige selle juures ikka tehtud ja minu meelest hästi tehtud olnud.
Mingil juhul ei ole see inimene tänavale jäämist väärt. Aga nüüd ta on seal.
Huvitav, kui palju on temasuguseid poole aasta pärast? Aga aasta?
Igatahes kui ma nüüd loen seda viimastel päevadel blogosfääri raputavat dispuuti, kas Eestis on hea elada või mitte, siis tean ma ühte, võib-olla peamist, kui mitte ainsat asja, mida ma Eestis vihkan ja mille pärast ma oleksin nõus siit lahkuma.
Nimelt, et meie riigis pole mingit sotsiaalset turvalisust. Polnud headelgi aegadel. Mis siis praegustest halbadest rääkida. Meil saab sinust kiiresti ja tõhusalt hulgus ning kerjus olukorras, kus näiteks Soomes võiksid sa veel üsna inimväärselt elada.
Aga, veel korraks selle mehe jurde tagasi tulles, ütlen, et ta otsib praegu mistahes tööd. Koristaja, kojamees, turumüüja, valvur, mis iganes sobiks. Kui keegi teist, hääd lugejad, peaks juhtumisi teadma tööd, mida see inimene võiks saada, olge head ja andke mulle teada.
Entry filed under: Uncategorized.
32 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
1.
Gallacher | september 5, 2008, 9:10 p.l.
Kas jutt on M:V.- st?
2.
Punane Hanrahan | september 6, 2008, 5:06 e.l.
Ei, ma ei tea, kas Kati tahab lugejaile reeta, kellest konkreetselt jutt, aga omaltpoolt võin öelda, et Margoga siinkohal tegu pole.
3.
Kati | september 6, 2008, 6:00 e.l.
Gallacher,
ei, ei ole tema.
4.
Ivar | september 6, 2008, 6:04 e.l.
Kurb lugu. Üks asi paneb aga imestama – kas “hästimakstud ajakirjanik” elas palgapäevast palgapäevani, omamata mitte mingeid sääste, mis võimaldaksid paar kuud hakkama saada? Miks ta sellises olukorras oli nõus omal soovil lahkuma???
Eestis võiks sotsiaalse turvalisuse poolest olukord mõnevõrra parem olla kindlasti, aga inimesed ise võiksid kah natuke oma käekäigu eest hoolitseda ja mõelda natukenegi tuleviku peale.
5.
Kati | september 6, 2008, 8:35 e.l.
Ivar,
sul on ilmselt liiga roosilised arusaamad ajakirjanike palkadest.
mina ise saan, mulle tundub, suht keskmiselt korralikult. aasta tagasi elas sellega lahedasti palgapäevast palgapäevani, nüüd tuleb enne palgapäeva paras näpuimemise periood. kusjuures mul ei ole mingeid erilisi ebavajalikke megakulutusi.
hästimakstud ajakirjanik tähendab, et selle palgaga elaks ka täna palgapäevast palgapäevani näppu imemata.
mingi viis-kuus megastaari ilmselt saavad ka enam, aga see pole eriti argument.
üldse, mulle tundub, et enamik inimesi saab meil palka, millega elab ära, aga mingeid sääste küll ei jää.
6.
Kati | september 6, 2008, 8:38 e.l.
ah, jah, sellest, et omal soovil lahkumine oli lollus, saab ta nüüd ise ka aru. aga üldiselt me teame ju, kuidas need asjad käivad. sõbralikul vestlusel palutakse sul kenasti ära minna, või muidu…
tööandja võivat ka vastikuks muutuda ja su maine ära solkida, kui tahab. kusjuures võibki. alati võib, sest mingeid asju, mille kallal norida, on kõigi hingel, kes inglid pole.
7.
notsu | september 6, 2008, 8:54 e.l.
Ma ei tea mingeid konkreetseid töökohti, aga postiljonidest pidi kogu aeg õudne puudus olema, päris mitu mu tuttavat on kahe töökoha vahelist auku postiljonitööga täitnud.
8.
täpitark | september 6, 2008, 10:39 e.l.
Kas saaksin meilile täpsemat infot – kes, kus jne. Saaksin esialgu pakkuda vähemalt honoraritööd.
9.
täpitark | september 6, 2008, 10:41 e.l.
sry, meil siis suvelisa@gmail.com
10.
kriipc | september 6, 2008, 3:48 p.l.
Selline karje “teen-ükskõik-mis-tööd” ei ole minumeelest tõsiseltvõetav ja rohkem emotsionaalne kui ratsionaalne. Suvalist tööd leiab. Iseasi, kas ja kuidas otsitakse. Vaatasin kohe CV-online meedia/avalike suhete alla. Enamus on küsitavad, kas nad ikka mahuvad eelnimetatud kategooria alla, kuid silma jäid mõned vakantsid. Näiteks tehniliste tekstide toimetaja (krt teabmisfirmas), BNS eelinfo toimetaja, pisipehme (Microsoft ) PR-inimene, Inglise saatkonna “political/press officer”. Või käib see antud “hästimakstud ajakirjanikule” üle pea , et torkima minna? Transamehe tööd saab alati.
11.
Ivar | september 6, 2008, 3:49 p.l.
Tuleb tunnistada, et ega mul ajakirjanike palkadest erilist aimu tõepoolest ei ole, ning inimlikust uudishimust uuriks, et palju siis üks ajakirjanik keskeltläbi kuus teenib?
Ja kui on võimalik elada lahedasti palgapäevast palgapäevani, siis võiks selle laheduse juures ju pisut mustadeks päevadeks kõrvale panna? Minu arusaamade kohaselt peaks ühel ajakirjanikul olema natuke rohkem mõistust ja elukogemust kui 19-aastasel ehitajal, kes buumi ajal endale uue BMW liisis ja nüüd kõigile võlgu on.
Antagu mulle andeks, kui minu jutt tänitamisena kõlab – mul on siiralt kahju, kui kellegil elus halvasti läheb. Samas olen ma üsna sallimatu rumaluse vastu ja olgem ausad – antud loo peategelane
paraku erilise arukusega hiilanud ei ole.
Jommis peaga tõe kuulutajatel tasuks silmas pidada, et “osadel inimestel on oma arvamus, teistel on eluasemelaen”. Ning jänkide soovitust: “if you are walking on eggs, do not hop”. Kõlab kohutavalt küüniliselt, aga kahjuks on kummaski tõsine tõetera sees.
12.
Kylli | september 6, 2008, 4:34 p.l.
Kas ta oma yyripinnalt lennutati välja ajutiselt (kuni yyri ära maksab) või lõplikult? Palju ta elupaiga eest kuus yyri kysiti?
Kui tõesti ykskõik millist tööd, siis mu meelest me suurtes marketites otsitakse pidevalt igatsugu kärude paigaldajaid ja myyjaid kassapidajaid (peaks ilmselt olema vahetustega töö). Palk on muidugi nii niru, et nõuab kõva nuputamist, kuidas yldse omadega välja tulla, aga siiski ehk ajutiselt parem kui mitte midagi.
Millisel tasemel see väike viinaviga on? Muidu peaks ka turvaetevõttesse valvuri või administraator-valvuri (ja peale väljaõpet ja eksamisooritust turvatöötaja) ametikohale suht kergelt pääsema (mul paar tuttavat pensionäri sellistele kohtadele läinud). Alkohoolikuid sinna siiski ei võeta ja kriminaalkorras karstatuid ka mitte (tehakse taustauuring, mis sisaldab eneses potentsiaalse töötaja kohta info hankimist ka eelmisest töökohast). Palk on muidugi sealgi väga nigel, aga kunagi pakkus näiteks G4S oma töötajatele isegi mingit katust peakohale (ysna santi kyll, aga kuusealusest vast siiski parem ja yyr turuhinnast siiski kõvasti soodsam).
13.
Kylli | september 6, 2008, 4:49 p.l.
11. Ivar
Minu meelest see “kel võim/raha, sel õigus”-mõtteviisi viljelemine, mis meil kaasajal täie iseenesestmõistetavusega vohab, kus inimestelt on võetud tegelikult elementaarsed inimõigused (sydametunnistuse-, mõtte- ja sõnavabadus) ja seda väidetavasti hästi demokraatilise riigikorra kontekstis – see ei räägi mu meelest midagi tõekuulutajate tarkuse/rumaluse tasemest, vaid näitab taaskord kui sygava eetikapuudega on me “harju-kesmine” nö kel-võim/raha-sel-õigus-inimene.
Samuti nagu räägib eetikapuude tasemest selliste inimeste “ära korraldamise” viis, millele Katigi vihjas, mille tulemusel inimene “omal soovil” töölt lahkus. Neid meetodeid on kyll erinevaid, kuidas inimesed “omal soovil lahkuma korraldatakse” või nende vabanemiseks mingi suur syy leitakse või produtseeritakse – oma olemuselt kalduvad need meetodid siiski kõik yhtviisi räpased olema, ka siis kui asjad hästi diplomaatiliselt ning juriidiliselt ja poliitiliselt korrektselt läbi viiaks. Sitt jääb oma olemuselt siiski sitaks, ka siis kui sinna ohtralt lilleõisi peale visata.
Aga pole parata, selline on me yhiskonna arengutase…
imho
14.
Ivar | september 6, 2008, 5:23 p.l.
Kylli, ma vist ei väljendanud ennast piisavalt täpselt, igatahes ei saanud Sa minust aru nii nagu ma seda oleks soovinud.
Ma ei õigusta ühestki otsast suhtumist “kel võim, sel õigus” – selline suhtumine on vastik ja tülgastav. Aga antud kontekstis ei ole riigikorraga kuigivõrd pistmist, sest tegu on inimeste omavaheliste suhetega ja kui täpsem olla, siis ülemus-alluv suhte ühe väljendusviisiga (kui nüüd vallandamisest või “omal soovil” lahkumisest rääkida).
Proovi näiteks oma sõpradele nende vigadest-puudustest ausalt ja otse rääkida ning vaata kauaks Sul neid sõpru jätkub. Sõpradega on selles mõttes lihtsam, et sellist käitumist harrastades nad lihtsalt ühel hetkel enam Sinuga suhtlema ei kipu. Töökeskkonnas on asi tõsisem – varem või hiljem sellistest “paadikõigutajatest” vabanetakse. Inimloomus lihtsalt on selline, olgu riigikorra mõttes tegu demokraatia või diktatuuriga, vahet pole.
Palgatöölisena leiba teenides tuleb lihtsalt selliste asjadega arvestada, kui soovid oma töökohal vastu pidada. Kui aga on tõsine soov oma (erinevat) arvamust jõuliselt propageerida, siis on valikuid üsna vähe – ülemustest loobumiseks on kaks võimalust: kas hakata ettevõtjaks (koos kogu kaasneva jamaga) või hakata freelanceriks. Teisel juhul peab aga *väga hea* olema, et läbi lüüa.
Ahjaa, üks võimalus on veel – olla palgatööline edasi, aga muuta end vähehaaval asendamatuks. See aga nõuab samuti pisikesi räpaseid trikke ning vinti ei tohi üle keerata – siis antakse kasvõi põhimõtte pärast kinga.
Lõppkokkuvõttes on tegu asjadega, mida inimühiskonnas elades paratamatult arvestama peab. Nende ignoreerimine on nagu vastutuult k**emine (vabandage vulgaarsevõitu väljendust).
Ma loodan, et oma viimases lauses pead Sa “me ühiskonna” all silmas ikka tervet inimkonda? Sest Sinu kirjeldatud käitumine ei ole iseloomulik ainult Eestile ega ka mitte rohkem või vähem demokraatliku ühiskonnakoraldusega riikidele. See on lihtviisiliselt inimlik…
15.
Kylli | september 6, 2008, 6:19 p.l.
Vabanda, kui Sinust valesti aru sain, Ivar.
Olen nõus, et suuresti on tegu inimsuhete (tugevamal poolel asetseja suhtumise ja sydametunnistuse) probleemiga, kuid riigikorda ma päris kõrvale jätta ei saa.
Kindlasti on perverte yksikisikute seas igal pool, kuid arenenud lääneriigis ei saa “tähtsate inimeste” ebaeetilisuse tase nii mastaapselt vohada juba seetõttu, et inimesed ei ela seal päris olematu sotsiaalse turvata, nagu meil. Sotsiaalse turva tasemest riigis (aga kelle otsene töö kyll seda korraldada on?) sõltub otseselt ära, kui julmalt inimesi ära kasutada saab. Selles mõttes leian, et kala hakkab mädanema peast, kuna meil on olemas igati soodne keskkond sisuliselt orjapidamiseks. Kui keskkond soosib perverssusi, siis otse loomulikult see ka vohab. (Muidugi ma ei arva, et sooduskeskkond yksikindiviidi vastutust oma olematu sydametunnistuse eest kuidagi vähendaks).
Me riigiisad ei väsi toonitamast kui õnnelikud me peaksime olema, et Eesti on vaba ja me inimestel põhiseadusega ettenähtud (vinge!) elementaarsed õigused erinevatele vabadustele. Kui aga vaadata keskmise inimese reaalseid võimalusi oma elementaarvabaduste praktiseerimiseks, siis viimased 15 aastat on seis alla igasugust arvestust.
Kuidas see demokraatia siis ikkagi funkama peaks, et riiki saaks nimetada demokraatlikuks? Kas paberi peal näidatud ja tõestatud demokraatilisus ei peaks siiski mingisugustki seost omama reaalsusega, milles inimesed elavad?
Samasugune yletamatu lõhe valitseb me paberil oleva ja tegeliku elu vahel, kui võtame arutluse alla inimeste sotsiaalse turva teema.
16.
Ivar | september 6, 2008, 7:39 p.l.
Kylli, selles mõttes olen Sinuga igati nõus, et sotsiaalse turvalisuse poolel on meil veel üksjagu arenguruumi. Siinjuures tahaksin aga tähelepanu juhtida mõningatele demokraatliku ühiskonnakorralduse iseärasustele – nimelt hakkab kala küll peast mädanema, aga selle pea oleme meie ise sinna pannud.
Kui viimase 15 aasta jooksul ei ole sotsiaalne turvalisus tõusnud (mina isiklikult arvan, et on küll, aga alati tahaks rohkem), siis järelikult ei ole valijad seda niivõrd tõsiselt soovinud. Sest kuidas muidu seletada asjaolu, et viimase 15 aasta jooksul on seadusandlus just niisugune kujunenud?
Mis demokraatia funkamist puudutab, siis sotsiaalse turvalisuse teemal on kaks peamist teed, mida mööda pressida ning mis terves hulgas muudes arenenud lääneriikides on tulemusi andnud (muide, nendel on selleks kulunud oluliselt rohkem aega kui 15 aastat – täpsem number oleks kusagil 100-120 aasta tuuris)
Esiteks peaksid meie inimesed ükskord ometi üle saama enese vastandamisest riigile ning aru saama, et riik – see olemegi meie. Ning see omakorda tähendab mingit mõtlemis- ning vastutustunnet hetkel kui täidetakse valimissedelit. Loomulikult on lihtsam minna poliitreklaamide uskumise teed ning valida seda, kes rohkem kokku lubab, aga ükskord ometi võiks ju hakata oma peaga mõtlema.
Teiseks tuleb organiseeruda ning nõuda oma õigusi nende organisatsioonide kaudu. Muudes arenenud lääneriikides on nendeks olnud peamiselt ametiühingud, tänapäeval on tegelikult võimalusi rohkem. Aga ei maksa oodata, et keegi teine neid ühinguid organiseerima hakkab – seda peavad tegema ikka need, kellel king pigistab.
Ehk siis kõik kokku – inimesed peavad aktiivsemalt oma õigusi nõudma ning enda eest seisma. Esiteks valimiskasti juures ning teiseks luues survemehhanismid seadusandlikule ja täitevvõimule pinda käimiseks. Kuni inimesed ise on passiivsed ja lasevad endale pähe istuda, ei muutu midagi.
Ja veel – mis puudutab viimast 15 aastat, siis minu isikliku pisikese mätta otsast vaadatuna on elu ikka päris pikad sammud edasi astunud ning mingite elementaarvabaduste praktiseerimisel ma mingeid põhimõttelisi takistusi ei tunneta. Kas Sa viitsiksid oma probleeme selles vallas täpsemalt kirjeldada?
17.
Lee | september 7, 2008, 8:03 e.l.
Initsiaalid M.V. ei toimi, aga S.M.?
Teie suures sõbralikus majas ei leidu mingit kirjutamist-toimetamist? Kasvõi honorari eest, kui põhipalgale ei taheta võtta?
Või kasvõi telemarketingi?
18.
oHpuu | september 7, 2008, 12:16 p.l.
no kui kedagi on võimalik sundida “omal soovil” lahkuma, siis on ta ise riigi antavad garantiid maha mänginud. aga kui tal ei ole sääste kuue kuu palga (ehk ylemuse perssesaatmise raha), siis on ta majanduskasvu ajal olnud sama lyhinägelik kui suur osa eesti rahvast (sh mina). seda syyd aga ei saa riigi kaela nuhelda.
kurb lugu tõesti. aga eks ta sõbrad peavad nyyd aitama. või sugulased. sõnaga kogukond.
“iga vald toidab oma vaesed” on minu meelest _põhimõtteliselt_ veidi inimlikum systeem kui anonyymne riigi hoolekandesysteem.
19.
poolhäälne | september 8, 2008, 8:29 e.l.
No ega ei ole küll lihtne. Kui ikka on ammustaega elatud nii, et töötegemine joomist ei sega ja purjuspäi töö juures praalimas käiakse, siis julgen ka mina kinnitada, et eeltööd on tehtud tõhusat. Eestimaal ei ole praeguste seaduste kohaselt töötajast sugugi lihtne vabaneda, see on totaalselt vale arvamus. Kui inimene ise seejuures vähegi “õige” on. Survestada saab ikka ja ainult siis, kui on nuppe, millele vajutada.
Mõistagi jääb alati mõtelda, kas on mõtet pungestada töötada kohal, kus sind igal võimalusel otsekohe vallandataks. Eriti keeruline oleks sellises olukorras töötada loovisikul.
Nõuka ajal ei pööratud üürivõlgadele erilist tähelepanu, eraisikult elamispinna üürimine oli praktiliselt tundmatu ja mingeid urkaid, kus olla, leidis ikka. Kui sa just oma pinna peal ei mörise, siis vähesotsiaalsete elamistavade viljelemise korral on tänavale sattumine tõepoolest oluliselt lihtsamaks muutunud. Olen ka Ivariga sama meelt, et ühiskonna karmuse teemal käteringutamine ei ole siin ilmselt päris kohane – kõigil nõrga vastutustundega inimestel lihtsalt pole võimalik ühiskonna kulul ja toel kätt hoida. Palju selliseid inimesi püsib vee peal tänu vanematele või elukaaslasele-abikaasale, kes sellise sotsiaalse puudega inimesele tugiisikuks on. Kes aga kompenseerib tugiisikute vaeva, majanduslikud kulud, tervise ja närvid? Või oleks keegi nõus vabatahtlikult hakkama lausandekale ja kunagi hästimakstud, ent nüüd end põhja joonud eksajakirjanikule eluabitoeks, ajutiseks finantseerijaks ning edaspidise heakäekäigu eest vastutajaks?
20.
Kati | september 8, 2008, 1:50 p.l.
aitäh kõigi abipakkumiste eest. annan kõik asjaomasele kodanikule edasi, siis on juba ta enda vaadata, mida ja kuidas edasi.
ivar,
palgast niipalju, et mina ntx saan kätte ümmarguselt 11 pluss natukene.
sealt 4000 maksan eluasemelaenu pluss koolirahaks võetud kodukapitalilaenu.
umbkaudu 1000 eest söödan koeri.
umbes 800 eest sõidan Talna vahet (kuukaart pluss mõned bussi- või marsaotsad).
miski 300 maksan mobla eest.
vähemalt 500 pean arvestama mingite koeraootamatuste puhul, Kurilooma valuvaigistid, vaktsineerimised, küünelõikused, rihmad, suukorvid jne. Väikelooma kooliskäigud ka nii 500, kui korralikult käia. ja ülejäänu läheb tänapäeval päris kenasti söögi peale ära.
nii et ega ma endal erilist säästukohta ei näe.
nii palju, kui mina aru saan, on see ka just niisugune kena keskmine palk. kusjuures ma arvan, et mu kulutused on veel tegelikult keksmisest suhtkoht väiksemad. eluasemelaen ntx on mul üsna tilluke ju.
mitte isiklikuks halamiseks siis ei saanud see siia kirja, vaid et kärpida illusioone ajakirjanike liig hääst palgats. 🙂
21.
Kati | september 8, 2008, 2:22 p.l.
Lee,
ma pätsasin kommentaarist su meiliaadressi ja kirjutasin natukene. olgu hoiatuseks ette öeldud. 🙂
22.
karmen | september 8, 2008, 3:39 p.l.
minu jaoks on siin midagi mäda. tavaliselt antakse inimesele lõpparve. kui kohe pärast palgapäeva aga vallandatakse, siis peaks ju olema veel raha. kuidagi imelik on ka see, et pole isegi ühtegi lähisugulast ega head sõpra, kelle poole abi palumsieks pöörduda. tundub ikka väga valesti elatud eluna kui pole ei väikest tagavararaha (ka miinimumpalgaga on see võimalik tekitada) või piisavalt sotsiaalset kapitali. lihttööle aga saaks kohe, tööjõubüroost ei anta seda abiraha sugugi kohe, pead vähemalt kuu aega koos ametnikuga omale tööd otsima.
23.
Kati | september 8, 2008, 3:51 p.l.
seda et, lastekodu lapsel ei ole just ülemäära sugulasi.
ja täiesti ametlikult ta end nüüd töötuna arvele võttiski.
eks näis, kuidas läheb.
24.
vabatmees | september 8, 2008, 5:29 p.l.
mind ei tee murelikuks õhuke riik, sest leian, et riik ei peagi inimest kandma nagu pilpa peal. murelikuks teeb mind hoopis inimeste suhtumine abivajajatesse. et tuttavad, töökaaslased, sõbrad jne ei leia võimalust inimest aidata. imetlen alati inimesi, kes ulatavad abikäe ka võhivõõrale.
25. Hästiteeniv ajakirjanik « Punase Hanrahani Viimane Vaatus | september 8, 2008, 5:33 p.l.
[…] 8, 2008 Kati juures käib elav arutelu, et kas “hästiteeniv ajakirjanik ei saa siis tõesti midagi kõrvale […]
26.
hundi ulg | september 9, 2008, 4:02 e.l.
Proovisin väga tähelepanelikult läbi lugeda kõik kommentaarid. Üks mõtteviis jäi häirima. Mitte, et see vale oleks. Ma ei ütle, et nii ei tohi mõelda. Lihtsalt häirib.
Kui inimene satub raskustesse, siis pahatihti me hakkame arutlema selle üle, kuidas inimene ise on süüdi tekkinud olukorras. Muidugi, ka seda on vaja selgitada, et parandada ja vältida analoogse situatsiooni kordumist. Kahju on aga sellest, et taoline arutlus ja põhjuste otsimine võib kujuneda määravaks argumendiks, miks inimene võib ilma jääda igasugusestki abist – on ta ju oma elu ise elanud, teinud oma valikuid ja otsuseid ja seda kõike “valesti”.
Meie, “õigesti” elanud inimesed, teadvustame, et meie kõrval on meditsiinilise puudega inimesed. Seda, et on olemas mõiste “sotsiaalne puue”, me ei taha tunnistada. Siis räägimegi sellest, et inimene on ise süüdi valesti elamises. Kas see aga on ikka nii?
Võib olla see kommentaarides häirinud mõtteviis on minu hetkeemotsioon. Endale ootamatult olen sattunud olukorda, kus aidates noort, sotsiaalse arngupuudega teismelist, komistan pidevalt samale probleemile. Vanemateta noorukit süüdistatakse valesti elatud elus ja valedes valikutes – mis mööndustega polegi ju vale. Paraku konkreetse ja seadusega ettenähtud abini jõuavad sotsiaaltöötajad (pro riiklik sotsiaalsüsteem) väga aeglaselt – kogu aur läheb poisi valesti elatud elu kommenteerimisele.
P.S. Loodan, et ükski kommenteerija ei tunne end häirituna. Kordan veel, et ka põhjuste leidmine on oluline ja vajalik. Sest sotsiaalne puue on minu arvates ravitav. Kuid meie sotsiaalpoliitika vajaks kindlasti ka tõhusamat vältimatut sotsiaalset esmaabi.
27.
poolhäälne | september 9, 2008, 8:51 e.l.
Ehk kuskilt otsast jah. Aga kuskohast lõpeb vastutustundetus, mugavus, lodevus, laiskus – ja algab sotsiaalne puue? Teatud põhjustel mõtlen minagi sellele palju. Kuskohas lõpeb inimese enda vastutus ja algab kellegi teise – olgu siis vanemate, lähedaste, sõprade, või riigi oma, et oleks teada – etteheited abita jätmises on õigustatud ja põhjendatud? Ja kui inimesel on puue ja sellesse nii suhtuda tuleks, siis miks pagana pärast peab selline inimene saama teha pidevalt ja järjekindlalt valesid, kuigi omi valikuid; kus need sotsiaalse puude omistajad ja -tunnustajad siis on, kui inimesel tõepoolest abi vaja oleks? Õigem oleks teda suunata juba nende valikute tegemisel kui et lasta pidevalt valesid valikuid teha ja seejuures õlale patsutada – pole hullu ühti, küll me aitame, kui sa pigis oled. Pärast ju abistajal endal ka hea, on kedagi päästa saanud…
Vahel näib, et on üks asi, mida mõned hirmsasti õppida tahavad, see on õpitud abitus. Nii popp on olude abitu ohver olla. Selle asemel, et uurida cv-onlinet või külastada tööbörsi, on ju võimalik pöörduda tuttavate poole palvega – leidke mulle midagi. Ja siis on juba nende süü, et nad ei leia…lisaks kurjale eksülemusele ja vereimejast üürileandjale saab ka sõpru ja tuttavaid manada, džungliühiskonna julmusest kõnelemata. Ilm, see on niikuinii sitt.
Mitte selle pärast pole see jutt siin, et oleksin nii hirmus kalk ja jõrm inimeseloom. Lihtsalt – piir siira abiotsimise ja tõelise abivajamise ning ligimeste häbematu ärakasutamise vahel on sellistel juhtumitel äärmiselt kitsas, nii et sõltub täiesti varasemast elukogemusest, kummale poole piiri üks või teine inimene antud loo puhul asja paigutab.
28.
Kati | september 9, 2008, 11:43 e.l.
ma vist ütleks hundiulu jutu peale peaaegu et “aamen”.
muidugi on võimalik leida sellegi loo puhul rida valesid valikuid aga on´s see piisav argument üldse mitte aidata? see kõlab ju tegelikult üsna samuti nagu küsimus, kas oleks vaja ravida suitsetajate või tippsportlaste tervist või mitte, sest ka nemad teevad ju aina valesid valikuid.
mul on muidugi teooria, et valede valikute olulisust rõhutatakse suuresti seepärast, et kuskil inimeste peas tiksub hirm ise sel kombel hätta sattuda. hädasolija süüd ja valikute halptust rõhutades kinnitatakse siis samas ka enda valikute õigsust ja lootust, et minu kui õigesti valijaga ei saa nii minna.
poolhäälne,
minu jaoks isiklikult jookseb vist piir sellest, kas inimene tegelikult tahab ennast ise aidata. see inimene praegu tahab ja tegelikult ta ei tulnud ju esimese asjana ka tuttavate juurde nutma. ma kardan, ta poleks mulle rääkinudki, kui ma poleks seda diivanilmagamist kogemata avastanud ja küsinud, mis värk on.
töötuna võttis teine end ka arvele ja hakkas ka kohe tööhõiveametist saadud pakkumiste peale helistama.
et nagu mida siis veel peaks tegema, et poleks õpitud abitus?
muidugi oleks võinud end kohe esimesel päeval pärast kinga saamist töötuna arvele võtta, aga kui paljud meist seda teeks? ma arvan, enamik otsiks algatuseks ikka kuidagi muud moodi.
29.
ep | september 9, 2008, 1:44 p.l.
see sotsiaalse puude jutt siin pani mindki mõtlema. mõned kunstiinimesed minu tutvusringkonnas on näiteks väga kehva verbaalse väljendusoskusega, mõned inimesed on ülearenenud õiglustundega, mõned jälle igasuguste intriigide alal lootusetult andetud. sotsiaalse puudega inimesed? ja mida arvata näiteks olukorrast, kus väga andekas, aga hajameelse professori tüüpi tegelane satub organisatsiooni, kus on võimu haaranud keskpärased intrigandid ja kus andekas (kuid sotsiaalse puudega?) inimene varem või hiljem võimumängude hammasrataste vahele jääb ja tänavale heidetakse. õpitud abitus?
30.
poolhäälne | september 9, 2008, 2:23 p.l.
Probleemi üle mõtlemine ja arutleminegi on ju mõnes mõttes aitamine ja vahel sõltub see, mida arvatakse, ka sellest, kuidas probleem on püstitatud. Usun, et üleskutse “Aitame hädalist” võinuks tuua rohkem konkreetseid abipakkumisi kui polemiseeriv pealkiri, nii palju siis pealkirja ja kirjutise eesmärgi kattuvusest, mis hiljaaegu siinsamas ühes teises teemas käsitletud sai.
Sotsiaalselt alaarenenud isikute teema laiemalt, ehk- kas kuuse alla sattuda on lihtne või mitte – on ju kaugelt üldisem kui see üks inimene. Temasarnaste peamine tugisüsteem on lähedased, paraku “oskavad” need inimesed väga hästi elada ja olla nii, et ükski juhulähedane nende läheduses eriti kaua vastu ei pea, kui ta just selleks sunnitud ei ole. Samas on ju väga oluline see eetiline piir, kuhumaale tohib sundida sotsiaalse puudega isiku lähedasi ja kuhumaale sotsiaalse puudega isikut ennast (rääkimata probleemiga üldiselt kursis olevatest kaaskodanikest). Nt ei kaitse praegu miski naist, kes terrorihirmus joodikust mehele pealtnäha vabatahtlikult viimase raha hinge tagant ära annab ja selle korvamiseks perele toidurahaks sms-laenu võtab lootuses, et tal leidub šanss selle tagasitegemiseks mingi haltuura leida, mida väikeste laste ja või juba olemasoleva töö kõrvalt teha annab. Samas, kui nt kohalik omavalitsus sellesamale pereisale pangaarvele toetust maksab (selleks, et too saaks oma küttevõlga maksta), ei saa miski takistada sedagi raha maha joomast ega sundida selle eest küttevõlga ka tegelikult tasuma… nii demokraatlik ja vaba on meil nt alkoholismiga tõepoolest see kord ja vähemasti siinarvaaja on üks, kes pooldaks selle koha pealt ravisundust mingilgi moel.
Tean samas üht teist inimest, kes ei joo ja peaaegu isegi ei söö. Tema ostab tehnikat, kõike, mis on rauast. Oma vanemate kunagi nii hubase maja väikelinna servas on ta rauakolu täis vedanud, nii et isegi ahju pole kütta võimalik, sest kola on koldes. Vanad külmutuskapid ja elektripliidid täidavad eesaeda ning autovrakid takistavad talvel tänava ääres lumekoristust, ent ei külmiku ega pliidi jaoks pole ses majas vist enam elektritki… Seegi harrastus, mis pole ju teatud ulatuses kahjulikum kui väärtfilmi kõrvane veinimekkimine, on üle mõistuse kasvades hävitanud lähisuhte ja valmistanud ohtralt kannatusi…
Mul on endal üks sotsiaalse puudega isevärki tegelane kodus, nii et tean paraku päris hästi, mida see tähendab. Mu suurim painaja on see, kui ma hakkan mõtlema, mis saab minu sotsiaalse puudega lapsest ükskord siis, kui mind enam ei ole ja kuivõrd saaksin mina teda ette valmistada, et tema olukord põhjustaks talle – ja teistele -võimalikult vähe kannatusi ja pahatahtlikku ärakasutamist. Ainus lootus on see, et mingi toetatud elamise võimalus tema jaoks siiski tekib. Ja ta on ilmselt ka oluliselt arusaadavamalt puudeline isiksus – ka praeguse sotsiaalsüsteemi poolt selliseks tunnistatud ja sellisena tunnustatud, mis muidugi ei tähenda a priori seda, et tal on turvalisus juba ette tagatud.
Vaid üks on kindel – rentsel võtaks igaühe vastu, ja minus ei ole ilmselt nii palju empaatiat, et mõista, kuidas see tõsiasi saab tulla intelligentsele inimesele tõelise ootamatusena…
31.
Morgie | september 10, 2008, 12:18 p.l.
aga selline tõsiasi võib täitsa vabalt tulla intelligentselegi mehele ja ka mõnele naisele ootamatusena – seegi võimetus on sotsiaalne puue. liigne eneseusk, mustade stsenaariumite mittenägemine.
naistel siiski vähem.
mehe ja naise vahelisteks erinevusteks loetud omadustest on minu jaoks usutavaim just see, et mees näeb võimalusi ja naine takistusi teel nende võimalusteni…
inimene kes takistusi näha ei oska, võib saavutada rohkem kui teised, aga ka kergemini käpuli käia.
nii juhtub
32.
liisikeneaa | juuni 30, 2009, 11:57 e.l.
Tere!
Kaalujдlgijad ei eksisteeri rohkem ?