Nii lihtne ongi tänavale sattuda

Veel paar kuud tagasi oli ta hästimakstud ajakirjanik. Tänaseks on ta tänaval. Sõna otseses mõttes.

Esmalt jäi ta mingi totaka konflikti tõttu ilma töökohast. Uut mõistagi ei paista kuskilt, sest praegu on ju inimeste lahti laskmise mitte tööle võtmise aeg.

Me teatame, me vaatame, me ei saa kiirustada, kunagi ehk, jne, jne, jne, öeldakse sealt ja sealt ja sealt. Tähendab kõikjalt.

Siis, eelmise nädala esmaspäeval või teisipäeval, igatahes päeval, kui lausvihma kallas ja kallas, oli ta ukse taga korteriomanik, kes teatas, et üür on kümme päeva maksmata.

„Võta oma kassid ja kao kohe minema, asjadele võid hiljem järgi tulla,“ öeldi.

Mees võttis oma kassid ja läks, otse tänavale, otse lausvihma.

Kiisud suutis ta kassiabisse sokutada. Mis minust, peaasi, et loomad kuhugi varju saab, ütleb ta.

Ise tuli meie majja, kus ta kunagi töötanud on, ja kust seetõttu mõne lahke hinge eest leiab, ning magas salakesi paar ööd printeri juures diivanil.

Siis sai sõbralt (rohkem küll „sõbralt“), kes häädel aegadel temalt mitu tuhat laenas, suure surmaga lunides tonna tagasi. Läks üürikorterisse, kus tuleks maksta pisut üle paarituhande, andis omanikule selle oma ainsa tonna ja valetas, et kolmapäeval saab palka ja maksab ülejäänu. Kolmapäevani on siis katus pea kohal. Edasi valetada ilmselt ei õnnestu, sest mingit palka ju ei tule. Ei kolmapäeval, neljapäeval, reedel, ega uuel nädalal.

Esmaspäeval katsub ta end töötuna arvele võtta. Kui veab, saab järgmisel kuul 800 krooni abiraha. Raha, mille eest ei ole võimalik ka kõige sitemat korterit üürida. Süüa ilmselt natuke on võimalik, kuigi ma ei kujuta ette, mida ja kuidas täpselt.

Ei pea vist ütlema, et heade aegade sõbrad ei ole enam väga sõbrad. Igatahes nad kohe kindlasti ei saa mitte kuidagi aidata.

Nii lihtne siis ongi tänavale sattuda.

Muidugi, see mees ei ole ingel. Tal on mõningane alkoprobleem ja kalduvus vahel jommispäi tööle tulla ning tõde ütlema hakata.

See sai nüüdki saatuslikuks. Prouatoimetaja, kes teda niigi ei olevat sallinud, olla pärast üht tõehetke asjad nii korraldanud, et mees „omal soovil“ lahkuma pidi.

Paraku, see tõde ongi sageli päriselt tõde, ehkki ütlemise moodus on nigel. Töö, muide, on tal kõige selle juures ikka tehtud ja minu meelest hästi tehtud olnud.

Mingil juhul ei ole see inimene tänavale jäämist väärt. Aga nüüd ta on seal.

Huvitav, kui palju on temasuguseid poole aasta pärast? Aga aasta?

Igatahes kui ma nüüd loen seda viimastel päevadel blogosfääri raputavat dispuuti, kas Eestis on hea elada või mitte, siis tean ma ühte, võib-olla peamist, kui mitte ainsat asja, mida ma Eestis vihkan ja mille pärast ma oleksin nõus siit lahkuma.

Nimelt, et meie riigis pole mingit sotsiaalset turvalisust. Polnud headelgi aegadel. Mis siis praegustest halbadest rääkida. Meil saab sinust kiiresti ja tõhusalt hulgus ning kerjus olukorras, kus näiteks Soomes võiksid sa veel üsna inimväärselt elada.

Aga, veel korraks selle mehe jurde tagasi tulles, ütlen, et ta otsib praegu mistahes tööd. Koristaja, kojamees, turumüüja, valvur, mis iganes sobiks. Kui keegi teist, hääd lugejad, peaks juhtumisi teadma tööd, mida see inimene võiks saada, olge head ja andke mulle teada.