Tegid nõiamoorist inimese

Olin sunnitud viibima loengus, kus õppejõud pidas oma ainsaks kuid vankumatuks kohustuseks kuulajaid mõnitada. Esimese hooga tahtsin seda siinsamas välja elada stiilis „mis küll on selle meistri mõttes, kes selliseid värdjaid taob“, aga siis mõtlesin, et miks ikka saasta võimendada. Kõnelen parem headest õpetajatest. Neist, kes mu ellu peale kohustusliku koolitarkuse veel mingi positiivse jälje on jätnud.

Alustama peab vist Ahjualusest, kes on suutnud minu pähe paigutada mõnijagu saksa keelt. Lisaks oskas ta mind tutvustada suure osa saksakeelse heakirjandusega. Tänu talle on minu maailmas koht Böllil, Grassil, Musilil, Traklil, Jelinekil ja teistel ning nii mõnigi luuletus, mis ahjualuse tigeda mehikese nõudmisel sai pähe õpitud, ongi peas, siiani.

Tuleb muidugi ka tunnistada, et vahel kui ma olin eriti laisk õppima, vedasin end tundi pudeli punaveiniga ja Ahjualune, kes toona oli ju veel väga noor õpetaja, lasi end siis ka koolitarkuse jagamisest kõrvale meelitada. Aga, mis peamine, Ahjualune on oma õpetajarollist suutnud ammuks välja kasvada ning ma usun, et ei valeta öeldes, ta on üks mu parimaid sõpru.

Natuke aega hiljem tuli Hella Mõttus, kes vedas meid hilistel öötundidel Sakala keskuses läbi ladina ja kreeka keele sügavike. Mingil müstilisel kombel oli tal alati meie kõigi tarvis saiakesi ja komme, sest lapsed pidid ju sööma, et nad õppida tahaks. Nii me siis nosisime ja ajasime pähe oma proverbia et dicta.

Priit Kelder luges mulle idamaade filosoofiat ja temalt olen ma õppinud, kuidas miksida ülimat ratsionaalsust ja avatust imele. Ehk, nagu ta ise öelda armastas: „Kui keegi tuleb ukse taha ja ütleb, et on Neitsi Maarja, siis ärge teda kohe uskuge, aga ära ärge ka ajage. Küsige parem passi, las tõestab, kes ta on.“

Hannes Walter õpetas mulle, mil viisil olla positiivselt ja väärikalt patrioot (lähemalt võib lugeda siit) ja õpetas ka seda, et üksteise hindamiseks ja lugupidamiseks ei pea olema alati ühte meelt. Me nimelt võtsime mingil hetkel esseede teemadeks mingeid maru punaseid perioode ja tegelasi. Mina esinesin igal juhul teooriaga, et 1924. aasta mässu korraldanud kommunistid polnud mingid ideoloogiliselt teadlikud tüübid vaid lihtsalt naiivsed lapsed. Hannes, konservatiiv ja eestiaegse politseiniku lapselaps ei pannud mind seepeale mitte nurka seisma, vaid laulis hoopis ülipika kiidulaulu, mis lõppes tõdemusega: „Meie küll ülikoolis nii palju oma peaga mõelda ei julgenud kui teie praegu:“ veel aastaid hiljem kuulsin talt trehvates ikka rõõmsa: „Tervist, üliõpilane.“

David Vseviov oli jälle see mees, kes luges meile põhjaliku erikursuse isalmist nõnda, et me saime selgeks, selle sildi all ei peitugi ainult kurjad kõrilõikajad, vaid mõistlik ja terve kultuur. Ja üldse oli ja on David suurte tähtedega Tore Inimene.

Mart Kalmult õppisin lisaks eesti arhitektuuriloole, kuidas mitte liigitada inimesi oma isiklikke sümpaatiaid pidi. Ma tean, see ei olnud talle alguses lihtne, aga ta kohtles üliõpilasi tõepoolest õiglaselt ja võrdselt.

Tiina Abelit me algul ei sallinud. Häbi öeldagi, aga posid ristsisid ta koguni brasiilia tolmuahviks. Kuid selle, meie arvates kuiviku, koore alt, tuli välja väga tark ja sümpaatne inimene ning pühendunud õpetaja. Ta viitsis meie tööd rida realt pliiatsiga üle kirjutada, kui vaja oli ja kuni külge jäi, mis tarvis. Arusaama teadustöö tegemisest ja hea akadeemilise keelepruugi olen ma saanud Tiinalt, ei mujalt.

Praegu on mu lemmik Harry Roots, organisatsiooniteooria õppejõud. On selline vana kooli papi, kes ei võimle ega pongesta pidevalt selle nimel, et kõige lahedam killupanija olla. Loeb oma ainet rahulikult, selgelt, süsteemselt. Juhendaja aga näikse ilmutavat tiinaabellike kalduvusi.

Igatahes nemad on õpetajad kellest mul on hää meel ja kellesuguseid julgeksin teistelegi soovida.