Stseene elust ehk inimesed pole marsimehikesed
aprill 8, 2008 at 12:37 p.l. 108 kommentaari
I
Tüdruk ja poiss. Üks neist, teie otsustada kumb, on viril, sorakil olemisega diivaninurgas kössis. Vaikib või iroonitseb. Juba pikemat aega. Lõppeks tuleb plahvatus.
“Sa ei saa kunagi millestki aru! Mitte millestki. Said aru?”
“Eee … mida ma…millest ma…”
“Mul oli sitt päev, kas sa aru ei saa siis? Näed, sa ei saa ju aru.”
“Saan küll. Aga mida sa tahaksid, et ma teeksin?”
“Ma ei tea. Ma tahan lihtsalt kaissu-uuu.”
“Aga tule siis.”
“Ei ma ei taha enam. Sest nüüd oleks see ju võlts.”
“Eee… miks?”
“Sest ma pidin seda sulle ütlema! No miks ma pean selliseid asju ütlema? Sa peaksid ise aru saama!”
II
Keskealine naine räägib telefonis tuttavaga, umbes samas vanuses naisega.
“Muidugi sa võid meie fotokat laenata…Aga ma ei tea, kas nüüd laupäeval…laupäeval läheb mul mees metsa, võtab ehk ise kaasa. …Ah pärast? Pärast vist on külalised, äkki siis tahaks ka ise klõpsida…Esmaspäeval? Esmaspäeval on poisil koolis esinemine, siis tahaks ka pilte teha. Teisipäeval? …kuule ma räägin perega läbi, helista tagasi.”
Veidi hiljem, uue helina peale.
“Issand, nüüd ta küsib jälle seda fotokat. No miks ta aru ei saa, et ma ei taha seda talle anda? Kaliis asi ka. Lõhub veel ära. Aga ei kõlba ju otse öelda, et ei saa.”
III
Suitsetaja ja mittesuitsetaja autos.
“Kas sind häirib, kui ma suitsetan?”
“Ei, ei. Mis sa nüüd. Lase käia.”
Mittesuitsetaja veidi hiljem tuttavale.
“Kurat, mul on kõik riided seda tema suitsuhaisu täis ja pea valutab. Teinekord ma enam ei sõida temaga koos kuhugi. Valetan midagi kokku. Lihtsalt ei kannata seda suitsuhaisu enam. Aga mul ei kõlba ju ka öelda, et ära suitseta.”
***
Usun, et üks või teine stseen siit tuleb üldjoontes tuttav ette meist igaühele emma-kumma osapoole nahas.
Miskipärast arvame me ikka, et teistel peavad, nii heas kui halvas, olema mingid marsimehikese katsesarved, mis neile õhust ütlevad, mida meie neilt parasjagu ootame. Ainult et tegelikult pole noid sarvekesi kellelgi. On ainult see info, mida me ise anname. Kui me oma soove ei väljenda või, hullem veel, anname oma tegelikele soovidele vastupidiseid signaale, ei maksa imestada, et meid koheldakse pidevalt nii, nagu me tegelikult ei taha.
Sestap ma ütlen ikka, et rääkigem inimestega. Öelgem, mida me vajame ja mida ei salli. See võib tunduda algul kummaline (no kuidas ma küsin näiteks kaissu, no kuidas ma olen vastik ja ütlen kellelegi mingi palve peale ära), aga lõppeks on elu selle peale lihtsam ja ilusam. Ja võib juhtuda, et saamegi, mida ootame.
Otsekohesus on voorus. Päriselt ka.
Nii ääremärkusena siin alanud arutelu peale.
Roheline koll siit
Entry filed under: Uncategorized.
108 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Punane Hanrahan | aprill 8, 2008, 1:14 p.l.
Sa oled koguni salliv ja pikameelne inimene:)
No mind väga kaua ja põhjalikult tundva inimesena sa tead, et vähe on neid, keda ma tõsiselt VIHKAN. Aga üks kategooria on just igasugused “palava pudru ümber keerutajad”, kes kunagi ei märka välja öelda, milles tegelikult asi on või isegi seda, mida nad sinust tahavad – ja on jube solvinud, kui siis nende uduseist vihjeist midagi välja ei loegi. Juba pikemat aega karistan seda seltskonda sellega, et ei hooli nimetatud seltskonna vihjeist isegi siis, kui aru saan – kuni otse ja ausalt ei räägita, seni pole minult mingit mõistmist loota.
“Teie kõne olgu kas jah-jah või ei-ei” ütles juba Jeesus ja mulle tundub, et ses osas oli tal õigus:)
Kõige totram on seltskond, kes peab ka väga viisakas ja korrektses keeles esitatud otseütlemist või otsest jaatamist või otsest keeldumist ebaviisakaks. Kusjuures just otseütlemist, mitte näiteks keeldumist kui akti. “Kuidas siis nii, ta ütlebki mulle täitsa otse näkku, et ta ei taha mulle seda fotokat anda. Issand kui ebaviisakas!!” Selline seltskond on vist küll Marsilt pärit, aga kahjuks on nad täiesti olemas ja neid polegi nii vähe:(
2.
Morgie | aprill 8, 2008, 1:17 p.l.
hämmastav! Minu elukogemus kinnitab mulle, et otsekohesus toob otsekohetsejale kaela peamiselt pahandusi. Ja et alati on targem pool suud kinni hoida.
3.
Kati | aprill 8, 2008, 1:38 p.l.
morgie,
minu elukogemus kinnitab jällegi tõepoolest, et otsekohesusest on kasu. iseasi, et otsekohene olles tasub muidugi ka edasi viisakas olla. tähendab, ka vastikuid asju saab öelda lõugamata ja solvamata.
mitte, et ma arvaksin, et sina, morgie, kangesti lõugad ja solvad, aga on ka hämmastavalt palju neid inimesi, kes arvavad, et otsekohesus tähendab ka inetut ja teravat tooni.
ma ka solvuks, kui mulle öeldaks, et mida sa mõtled, kui julged fotokat küsida. aga ei solvuks, kui öeldaks, et vabanda, see on kallis asi ja ma ei laena seda üldse.
4.
marta | aprill 8, 2008, 1:40 p.l.
🙂 oi kui ilus mustvalge jutt…
ma olen eluaeg lõhnatundlik olnud ja seda eriti higilõhna suhtes – nimetatud põhjusel ma nt peaaegu, et ei kasuta spordisaale, kus on korraga koos palju inimesi… mul hakkab seal lihtsalt halb… kunagi, oli vist seitsmendas või kaheksandas klassis, ma keeldusin istumast tüdruku kõrvale, kes haises… ma ei armastanud seda tüdrukut tema pesematuse tõttu kogu oma väikesest hingest, palavalt ja lõpuks ütlesin välja… mitte eriti taktindeliselt ja ma usun, et see tüdruk vihkam mind selle eest tänase päevani… hiljem oli mul oma käitumise pärast küll häbi, kuid argumendid like „ega tema süüdi ei ole, et sellisest kodust pärit” ei suutnud mind, a 12-13 aastast pubekat veenda – mina olin pärit vähemalt samasugusest kodust ja mind polnud elu sees keegi vannitanud… noh, ei olnud vannigi – 40 liitriline veepott ja keedupulk ja seep ei olnud kuigi kallis…
aga see lugu on jäänud hinge peale – ma tean, et ma tegin tollele tüdrukule väga haiget… olgugi, et mulle tundub tänaseni, et sisuliselt mul oli õigus…
nüüd on mul töö juures üks koristaja, kes haiseb kohutavalt higi järgi… iga kord peale seda, kui ta on minu kabinetti koristanud, pean seda tuulutama… kahel põhjusel: esiteks olen endiselt lõhnatundlik – mul hakkab halb – hais on tõsiselt hingemattev, teiseks mul tõusevad kõik ihukarvad püsti, kui ma mõtlen, et mõni võõram sisse astunud inimene võib otsustada, et see minu kabinetis hõljuv hais võib pärineda minust…
koristaja on minust a 15 aastat vanem lihtne naine, elab linna lähedal talus, mitte eriti seltsiv, üldjuhul me ei suhtle rohkem, kui teretame visakalt, harvadel kordadel, kui oleme vahetanud paar lauset, on ta jätnud endast sõbraliku inimese mulje…
probleem on kestnud aastaid ja häirib hullult… kuidas ma peaksin käituma? kas ma peaksin olema otsekohene… kui suur on tõenäosus, et ükskõik, kui taktitundeliselt ma temaga rääkida üritaks, solvub nimene mu peale hingepõhjani… aga mind häirib… aga me ei ole kuigi lähedased… mis teha?… kas riskida solvata kõigi eelduste kohaselt toredat inimest ja soovitada talle end pesta või mõnda head deodoranti või siiski jätta nii, nagu on…
ps! sünnipäevaks desoka kinkimine on meeste poolt juba ära proovitud – ei aita…
5.
marta | aprill 8, 2008, 1:42 p.l.
trükivead – vabandust…
6.
Punane Hanrahan | aprill 8, 2008, 1:43 p.l.
Just-just. On suur vahe, kas öelda: “Mida sa kuradi (tsenseeritud) endale vabšee (tsenseeritud) lubad (tsenseeritud), (tsenseeritud), (tsenseeritud)” või öelda lihtsalt: “Ei”, vajadusel põhjendada. Kes ka sellise käitumise peale solvub, sel ilmselt logiseb küll kuskil midagi üsna korralikult.
7.
Kati | aprill 8, 2008, 1:51 p.l.
marta,
see lõhatundlikkus on mulle isiklikult väga tuttav teema.
mina olen ka selline iga imeliku lõhna peale öökija.
koristaja puhul ma vist siiski ka lihtsalt tuulutaks tuba, sest lõppeks, seda on mingi paar minutit päevast, no las ta siis olla. aga samas, just seepärast, et seda on nii vähe, ei oleks see ka mingi eriline probleem mu jaoks.
aga kui ütleme kolleeg paluks mul oma lapse tagumikku pühkida, siis ma ütleksin paraku küll, et ei. mitte, et ta laps mind häiriks, aga ma oksendaksin sinna tagumikupühkimise kõrvale kui loom.
või kui naabrid teeksid sõnnikuhunniku mu akna alla, siis, jällegi pmst sõnnikuhunnikuid pooldades, ma teeks ettepaneku üks parem ja kõigile sobiv koht otsida.
8.
marta | aprill 8, 2008, 1:56 p.l.
🙂 Kati, aga nii ongi – kui (nt) minu kolleeg küsiks, kas ta võib MÕNDA AEGA peniga töö juures käia, siis ma mõtleks, et njah – no kaua see kesab – nädal? kuu? kaks? – kõige selle ajaga võrreldes, mis me oleme kõrvuti sõbralikult ära töötanud, on see NII VÄHE, et ei ole mõtet probleemi tekitada – ma parem kannatan ära…
9.
marta | aprill 8, 2008, 2:07 p.l.
st mulle tundub, et mitte alati ei ole küsimus otsekohesuses… ja piiritu otsekohesus siiski ei ole ka teab, mis voorus… mulle tundub, et seda ei ole isegi mitte viisakas otsekohesus… ei ole alati õige väljja öelda kõike, mis sülg suhu toob… hüve ja tagajärg peaksid olema proportsioonis…
10.
Kati | aprill 8, 2008, 2:14 p.l.
marta,
nojah, aga selle saabki ju kokku leppida, kas see kestab nüüd nädala või kaks või koguaeg.
on kontoreid, kus koerad elavadki, nagu mu koeraloo kommenataaridets selgus, on neid, kuhu saab eluka hädapärast võtta. aga on ilmselt neidki, kuhu üldse ei saa. võõrad käivad, või on mõnel koeraallergia.
igal pool on oma piirid ja need piirid tulebki otsekoheselt kokku leppida.
mina küll ei solvuks, kui ütleme, sina ütleks mulle, et üle paari nädala sa looma ei talu, et sind segab. kusjuures, kui mulle oleks väga oluline kuts kaenlas pidevalt tööl käia, saaksin ju otsida koha, kus see on OK. võiksin seda kasvõi tööintervjuul küsida.
oluline on mu meelest, et me teaks, mis reeglite järgi mäng käib. ja inimene, kes pidevalt laseb üle oma piiride tulla, kuid läheb siis nurga taha nutma, pole just eriti meeldiv ega lugupidamisväärne.
muide, ma kahtlustan, et sina küll selline pole. 🙂
11.
Kati | aprill 8, 2008, 2:16 p.l.
aaa, seda ka, et ma pole kindel, et kõige süljega koos suust välja laskmine on otsekohesus. see on võib-olla hoopis mõtlematus.
12.
ahaa | aprill 8, 2008, 2:32 p.l.
ma olen pigem selline otsekohest tüüpi ja ma pean ütlema, et ega see kuigi lihtne pole. seda peamiselt just seepärast, et inimesed tõlgendavad seda üldjuhul negatiivselt. ma igaks juhuks mainin, et ma ütlen neid asju siiski viisakalt, sõbralikult ja heatahtlikult. aga ikkagi on üsna drastilisi näiteid, kus ma olen pidanud mingil põhjusel “ei” ütlema ja pärast kuulen küla pealt igasugu asju selle kohta, kui jube ja hoolimatu inimene ma olen. vahel on see valus. aga noh.. elame üle 🙂
ja ka mul on teemasid v inimesi, mille suhtes ma ei saa/oska otsekohene olla – üks on seesama higihais. (ma olen täpselt samamoodi ülitundlik lõhnade suhtes). ma ei saa seda öeldud… mingid analoogilised teemad veel – kuna ma olen mingite kohtade pealt tõeline puhtusefriik, siis on veel asju, mis mind väga häirivad… ja no kui siis pead valima, kas sõbrale öelda, et palun, kui mulle külla tuled, siis pese peale wc-s käimist käsi ja ära oma haisvate sokkidega vaiba peal jalgu nühi… või teda edaspidi mitte külla kutsuda, siis ma ei teagi, kumba varianti valida….
13.
Kati | aprill 8, 2008, 2:40 p.l.
ahaa,
aga kui sa ütleks, et anna andeks, ma olen puhtusefriik ja ma kohe ei saa vaadata, kui sa kempsust tulles käsi ei pese, mis siis ikka juhtuks? ma usun, et enamik sõpru oleks rõõmsalt nõus sinu majas ikka käsi pesema. ja kui mitte, siis nad võivad ju ise otsustada, kas sihukesele veel külla tulla.
nojah, muidugi tingimusel, et see sind tõesti häirib. sest ma olen väga nõus martaga selles osas, et proportsioonid võiks paigas olla.
14.
Kati | aprill 8, 2008, 2:44 p.l.
muide, jäin mõtlema, et äraütlemiste puhul võib vahel viha teha see, kui äraütleja on ennemalt igal pool laia lõuaga rääkinud, kuidas ta koguaeg kõiki aitab ja kui hea ta on, aga kui siis minnakse praktiliselt abi paluma, saabki vastuseks vaid äraütlemisi.
et kui enesest liiga ebarealistlikult hea ja abivalmis inimese kuvand luua, võib jällegi juhtuda, et seda, mida sa räägid, sinult oodataksegi.
15.
heli | aprill 8, 2008, 9:53 p.l.
Otsekohesusega on nii ja naa.
Ma eelistan olla otsekohene, kui miskit mind häirivat on ja ilma ütlemata see miski häiriv asi ei muutu. Samas pole mõtet öelda asju, mis peale ütlemist ka ei muutu. Näiteks kui inimene on terve päeva tööd teinud ja higine, aga enne kui ta koju duši alla jõuab, pean temaga paar tundi koos veetma. No mis mõtet on talle öelda, et “su higihais on häiriv” – ta ei saa sel hetkel sellega midagi teha.
Ma usun, et enamus inimesi eelistab otsekohest suhtlemist. Kes see ikka oskaks ja tahaks pidevalt mõistatada, mida teine parasjagu mõtleb või soovib. Aga otsekohene ei tähenda seda siiski, et otsekoheselt peesse saadetakse. 😛
Samas mu enda puhul võib küll juhtuda, et kui viisakast otseütlemisest aru ei saada, siis võin ma ise selleks “peessesaatjaks” osutuda. Mind näiteks kohutavalt häirib, kui mitu inimest korraga räägivad. Ja siis võib juhtuda küll, et kui ma paar korda olen viisakalt palunud, et räägiks üks inimene korraga, siis ühel hetkel käratan pidevale vahelesegajale lihtsalt: “JÄÄ VAIT!” Kuigi tean, et selline otsekohesus enamasti inimestele ei meeldi mitte üks raas.
Aga selle otsekohesusega on tegelt selline lugu ka veel, et mõni inimene, kes räägib suure suuga kui otsekohene ta on, ja kuidas ta eelistab, et temaga avameelne ja otsekohene oldaks, saab mudavihaseks, kui siis ollaksegi. Noh, kui see inimene oma solvumisest märku annab, on see veel suht hästi lahendatav olukord, saab ju vabandada, kui on näha, et kogemata valusa koha pihta läks jne.
Aga kõige lollimad on sellised situatsioonid, kus ütlen omaarust vajaliku märkuse täiesti viisakalt, aga pärast kuulen mitte sellelt, kellele ütlesin, vaid kellegi kolmanda käest, et olen inimest mõnitanud ja naeruvääristanud ja inimene on silmini solvunud.
Et siis minule naeratab leebelt ja siis läheb kellegi rinnale nutma, kui kole inimene sa oled ja kuidas sa teda solvad ja alandad. Ja sina siis tagantjärel mõistata, misasjaga sa teist nüüd siis solvanud oled. Sellistest asjadest võivad teinekord saada tõelised suhtesasipuntrad.
Ja siis olen ma veel kokku puutunud sellisegi kentsaka asjaga, et inimene ütleb mulle: kui on probleeme, räägi minuga otse, mitte ära küsi teistelt. Ja kui siis minult selle inimese kohta keegi midagi küsima tuleb ja ma küsija temani juhatan, siis lõpuks ollakse minu peale püha viha täis, et ma suuvoodriks ei hakanud, vaid inimesega ise ja otse rääkida soovitasin. Vat sellisest situatsioonist jääb küll mulje, et ükskõik kuidas sa ka ei käituks, ikka on teise jaoks kõik valesti.
Ja siis veel mul on pidevalt kokkupuude inimesega, kes tõsimeeli eeldab, et kõik tema ümber on selgeltnägijad: näevad läbi seinte ja lagede, millal tal on abi vaja, teavad täpselt, millal ta turgu või maale minna tahab, aimavad õhust kõiki ta soove jne. Ja kui talle selgeks püüda teha, et räägi, mida sa vajad ja sa saad selle, tuleb vastuseks: te peaksite seda ometi ise TAIPAMA!!!
16.
sofie | aprill 9, 2008, 6:16 e.l.
No kui inimesed ikka teie otsekohese jutu peale pidevalt solvuvad, siis tasuks küll järele mõelda, et ehk pole see jutt mitte lihtsalt otsekohene, vaid ka solvavas vormis väljendatud. Äkki siis tasuks viimistleda oma viisaka äraütlemise oskusi.
Mina olen enda puhul seda vahel tähele pannud: et kui natuke kardad otsekohene olla (sest äkki see solvab teist või ajab vihaseks või üldse nagu ei tahaks teisega vastuollu minna), aga ikka on vaja otsekohene olla, siis lõpuks tekib niisugune nurkaaetud tunne. Nurkaaetu muidugi ründab. Nii juhtubki, et vajadus olla otsekohene kutsub esile mitte viiska otsekohesuse, vaid ebaviisaka rünnaku. Proovid küll viisakas olla, aga hirm ja viha avalduvad ikkagi näiteks hääletoonis, või kehahoiakus… ta saab ju aru, et sa vihane oled, sellepärast solvubki.
Otsekohesust tuleb harjutada, et see tuleks välja sõbralikult, enne kui hirm ja viha sust võitu saavad;)
17.
Ramloff | aprill 9, 2008, 6:34 e.l.
Heli jutu peale.
Eks kõigi inimestega on see häda, et me ei tunne iseennast ning valetame iseendale. Olles ühel lainel meile tundub, et “õige on just niimoodi” ning me sel hetkel ka siiralt usume, et nii ongi õige, kuid natukese aja pärast tuleb juba uus laine ning siis me võime uskuda sama siiralt, et “õige on kuidagi hoopis teisiti”. Ja samas oleme me mõlemas olukorras siirad.
Tegelikult ma ei julgeks ütelda nii surmkindlalt “olge alati otsekohesed”, sest mõnel hetkel võib seesama lause olla väga ülesehitav, teisel hetkel aga võin minagi surmani mõnest otsekohesusest solvuda.
Ma ehk siin liialdan praegu teadlikult ühe elus esineva nähtusega, aga mulle tundub, et maailmas pole midagi kindlat peale muutumise ning seetõttu on väga raske väita, et “olge minuga alati otsekohesed”, sest kust pagana pärast pean ma teadma millises meeleseisundis ja hoiakus avameelsuse suhtes olen ma aasta pärast mais.
Mulle hakkab üha enam tunduma, et elukunst pole mitte põhimõtete ja kindlate skeemide leidmine, vaid vastupidi, oskus elada nii, et neid kindlaid lahendusskeeme ei ole ning ollakse alati tundlik teise seisundile, sest me olemegi ju enamuses inimesed, kes ühel hetkel ütlevad siiralt “olge minuga avameelne” ning mingil teisel hetkel solvuvad hingepõhjani sellesama avameelsuse peale ning mis kõige olulisem, kes on mõlemal hetkel ka siirad.
Selle lõigu võiksite mulle blogisse kopeerida siis, kui ma ise ütlen, et “käituge minuga alati … ” jne.
On vaid lakkamatu muutumine …
18.
ekstaole | aprill 9, 2008, 6:44 e.l.
Fotoka küsimise peale võib ju viisakalt öelda, et “vabanda, see on kallis asi ja ma ei laena seda”, aga teine inimene kuuleb ikka “ma pean sind selle väärtusliku aparaadi käsitsemiseks liiga rumalaks, lohakaks, ebausaldusväärseks”.
19.
Kati | aprill 9, 2008, 6:49 e.l.
tead, see on siis nagu rohkem kuulja probleem.
mõni inimene kuuleb ja näeb tõepoolest igal pool ja koguaeg mingit rünnakut. tollel tasuks siis ehk endaga natuke tööd teha. väike depressiooniravi vahest või midagi.
aga enamik inimesi, ma usun, ei arva, et kogu maailm on koguaeg nende vastu, kui ta just nendega absoluutselt ühel nõul pole.
20.
ekstaole | aprill 9, 2008, 7:00 e.l.
Aga selle “ma ei laena” lause mõte ju ongi tegelikult “ma ei usalda sind”. Ja kumma probleem see (rohkem) on, sõltub sellest, millisena kumbki pool omavahelist suhet tulevikus näha tahab. Ahvikarjas on kasulik omada igaks juhuks võimalikult palju sõbralikke ahve, kellega aeg-ajalt vastastikku kirpe otsida. Ma kahtlustan, et ka ahvid teevad selle mängu juures vahel sohki.
21.
heli | aprill 9, 2008, 7:09 e.l.
Ramloff, loomulikult oleme me kõik vahel ülitundlikud ja võime solvuda sellise asja peale, mis üldse solvanguna polnud mõeldud. Tean seda omastki käest.
Aga mu kogemused ütlevad eranditult, et kui sellisel puhul oma solvumisest ausalt teada anda, saavad asjad enamasti siiski korda, sest teine saab siis vabandada, et ei mõelnud oma sõnu isiklikult, vaid andis lihtsalt teada, mis teda häirib. Kui aga üks solvub ja teine sellest midagi ei tea, tekivad arusaamatused paratamatult.
Ja selles mõttes olen Katiga absoluutselt sama meelt, et see, kes igasuguseid asju solvanguna kuuleb, võiks enda selle omadusega tööd teha, saab lõpuks kergem endal ja teistel ka. Mis rõõmu saab olla inimesel teistega suhtlemisest, kui ta ise endale teiste neutraalsete sõnade peale pidevalt halba tunnet tekitab ja läbi selle igasugustesse suhtesegadustesse satub.
Kuigi ega ma tea ka – võibolla mõni inimene tõesti naudibki igasugu suhtetulekahjusid. Eks inimesed ole mõnedes asjades ikka väga erinevad.
22.
heli | aprill 9, 2008, 7:10 e.l.
Selle “ma ei laena” mõte ei ole sugugi tingimata “ma ei usalda sind”. Mõned inimesed põhimõtteliselt ei laena mitte midagi ja see pole laenaja isikuga mitte ühtki otsapidi seotud. Kui keegi seda isiklikult võtab, siis on see tõesti isiklikult võtja enda isiklik probleem.
23.
ahaa | aprill 9, 2008, 9:15 e.l.
eks ta on jah keerulik.
ma siin heli jutu peale mõtlen, et kui keegi on öelnud, et olge minuga otsekohesed ja siis kui ollakse, siis vihastab – et äkki ta ei vihastanud mitte selle peale, et otsekohene oldi, vaid selle peale, mida öeldi. noh – näiteks ei talu kriitikat või ei talu seda sel hetkel või oli lihtsalt juba enne plahvatuse ääre peal ja siis veel keegi torkis või on see hell teema. s.t. põhjusi võib olla palju. ma ei usu, et on olemas inimesi, kes pidevalt samale välisärritusele (see võib olla ka positiivne) täpselt samamoodi reageerib. me oleme elavad olendid, tunneme kord nii, kord naa… mingil ajal oleme tugevamad, teisel jälle väga hellad igasugu ütlemiste suhtes.. jne. seetõttu võib reaktsioon ollagi erinev. aga lõppastmes on see nö vastuvõtja probleem. samas ei tohiks saatja sellest jälle endale probleemi teha, vaid peaks siiski püüdma otsekohene olla… ka siis, kui see temast sõltumatult miski negatiivse reaktsiooni esile kutsub – eeldusel, et see talle oluline on.
kati
selle kätepesemise kohta (ja palju muudki) – no vahel on siiski mõnda asja raske öelda. nagu ntx pidin ma kord kolleegile ütlema, et ta köhides käe suu ette paneks. teatud elementaarseid asju on vähemalt mul vahel raske öelda. ja otse loomulikult ei ütle ma asju, mis mind ei häiri :). aga räpasus häirib väga… ja nii palju vana ja egoist olen ma ka, et ma ennast selles osas ei pea vajalikuks ümber kasvatada. teiste kodudes ma kellelegi sellekohaseid reegleid ei sea ju, aga enda territooriumil (kodu, auto vmt) on mul ometi õigus sellisele keskkonnale, mis mulle sobib – sealhulgas puhtusele.
24.
ahaa | aprill 9, 2008, 9:16 e.l.
laenamise kohta saab ju ka öelda, et sry, aga ma ei laena oma asju. muidugi võib mõni karta seda öelda, sest “ei” öelda ju miskipärast ikka kardetakse – kasvõi seepärast, et selle tõttu saadakse teiselt enamasti ikkagi negatiivne hinnang.
25.
Kati | aprill 9, 2008, 10:10 e.l.
ekstaole,
see ei pruugi tähendada, et ma ei usalda sind. võib tähendada, et on asju, mida üldse kellegi teise kätte ei usalda. ja see on ikka juba teine lugu.
pelaegi, miks ma üldse pean kõiki ja kõiges usaldama?
26.
ekstaole | aprill 9, 2008, 11:46 e.l.
Sa ei usalda oma asju teiste inimeste kätte -> sa ei usalda teisi inimesi; mina olen teine inimene -> sa ei usalda mind. Ja mis mul nendest teistest inimestest, minul on ju fotokat vaja 🙂 Kui sa põhjendaksid, et sinu usk peab asjade välja laenamist raskeks patuks, siis oleks natuke teine asi.
Muidugi ei pea kõiki usaldama ja solvumine on eeskätt solvuja enda probleem. Aga kuna nii suur hulk inimesi siiski valetab ja hämab, siis järelikult ei ole otsekohene olemine nii lihtne. Näiteks kui fotokat küsib keegi, kellest ma tean, et tema ei keelduks mulle oma fotokat laenamast ja kes on ehk varemgi mind oma tülist hoolimata abistanud, siis on mul raske talle öelda “ei anna”. Või kui sõbranna küsib “kas ma näen selles kleidis paks välja”, siis minu arvates pole mingit mõtet talle otsekoheselt öelda, et “kuidagi natuke voldiline on küll”, sest tema küsimuse tegelik sisu oli “palun ütle mulle, et ma olen ilus”. Sellised ego kaitsmise mõistatamismängud on, ma oletan, kultuuriline universaal.
27.
Kati | aprill 9, 2008, 12:43 p.l.
aga sa võiksid ju pakkuda, et lähed teed ise pilti, ntx. hundid söönud ja lambad terved.
ja muidugi võid sa ka fotoka anda, ehkki vastumeelselt, sest see on mingis muus kontekstis hea. ainult hämada ei ole vaja. sest hämades sa annad teisele lootust, et ta selle fotoka saab, aga siis ikkagi ei anna. ja ei ole ka vaja nurga taga kiruda, et miks ta küsib, kui oled kord andnud.
28.
heli | aprill 9, 2008, 7:42 p.l.
Tegelt… mõtlesin järele: üks olukord, kus ma päris kindlasti teist korda enam avameelne ei oleks, on see, kui mu avameelsuse peale on üleolevalt ja naeruvääristavalt reageeritud. Sellisele inimesele ei ütleks ma ka ausalt välja enam, et sain ta sõnadest solvatud. Milleks, kui teine vabandamise asemel mulle pähe kinni kargab. Aga sellise inimesega mu suhted üsna pea ilmselt ka lõpeksidki.
29.
heli | aprill 9, 2008, 7:45 p.l.
Aga hämamine on koormav hämajale endale ka. Kui ta otse välja öeldud ei saa, et tead, tegelt ma olen omale sõna andnud, et ei laena oma fotokat (mõtle fotoka asemele ükskõik mis muu ese) kellelegi, vaid ajab seda iba, et vaatame ja äkki homme, ei homme ei saa, võibolla ülehomme siis, noh, ei tea täpselt… siis ta peab leppima ka sellega, et teine küsib talt lootuses seda laenuks saada veel teine, kolmas, neljas, kümnes kord. Ühesõnaga muutub tüütavaks.
30.
Nirti | aprill 9, 2008, 11:14 p.l.
Kusjuures…
Suudan samastuda vaid esimese situatsiooniga – ka minu jaoks on paljud asjad väärtuslikud AINULT SIIS, kui ma ei pea nende saamist lunima, kerjama, paluma, vihjama…
No kujutlege abieluettepanekut, mis on tehtud nii, et “Kuule, millal sa mind naiseks palud, ah?!” või sünnipäeva, kus kõik kingitused on nn tellimustööd…
No on vastik, labane ja mõttetu värk!
31.
heli | aprill 10, 2008, 3:24 e.l.
Abieluettepanekut lunima minna oleks jah kummastav küll. 😀
Kuigi näe Teele kosis Tootsi ja polnud seal alandavat midagi.
Sünnakinkide puhul pooldan ma küll seda, et sünnipäevalaps vähemalt umbkaudu märku annaks, mida ta tahta võiks. Üllatuskingid on seejuures loomulikult alati teretulnud.
32.
ahaa | aprill 10, 2008, 9:52 e.l.
üldiselt loota, et teine mingi vihje- või viipekeele peale meist aru saaks, on pehmelt öeldes mõttetu. jah, on inimesi ja olukordi, kus seda tabatakse.. aga me ei saa seda kunagi eeldada ja siis pärast solvunud olla. lõppude lõpuks on igal inimesel oma eluga piisavalt palju tegemist (või vähemalt võiks olla), et mitte olla pidevalt teisele keskendunud ja fokuseeritud ja tema soove pidevalt õhust aimata.
33.
Oudekki | aprill 10, 2008, 9:38 p.l.
Kusjuures, ma arvan, et esimesel puhul tüdruk ei tahagi kaissu vaid, et keegi tema eest hoolitseks. Ja kui ta nii ütleks, siis kaaslane teeks midagi üllatavat, kaisutaks või muud vahvat. Tuletan siinkohal kõigile meelde, et on inimesi, kes paha tujuga tahavad kõike muud kui füüsilist kontakti…
Aga otsekohesuse probleemi lahenduseks ma soovitan kõigile mitte kunagi pettuda teistes inimestes või eeldada, et nad peavad mingile normile vastama 🙂
34.
oHpuu | aprill 11, 2008, 10:54 e.l.
olen arvanud, et inimeste hulgas on solvujaid ja vihastajaid. solvujad jätavad meelde ja kannavad solvumiste koormat kaua aega kaasas, aga pigem ei ytle. vihastajad ytlevad otse välja ja unustavad. mulle meeldivad vihastajad rohkem (lihtsam asju ajada), kuid möönan, et on ääretult oluline, kuidas yht või teist asja öelda.
näiteks kaitseväes kipub olema kombeks, et kõrgemalt poolt sõimatakse tihtipeale nägu täis või öeldakse kõva ja selge häälega, mis viga ja mis valesti tehakse, aga teisalt on see ytlemise või karjumise moodus juba nii ebaisikuline ja formaliseeritud, et selle peale solvuda on juba keeruline, juhul kui sellega kogemust on.
35.
notsu | aprill 11, 2008, 7:14 p.l.
Huvitav, mina küll aru ei saa, miks on kallistamine ainult siis väärtuslik, kui teine peab selleks hirmsasti mõistatama. Kui ma tahan kallistada, siis ma küsin või kallistan ise.
36.
Nirti | aprill 12, 2008, 10:59 p.l.
Oluline pole see kallistamine.
Oluline on see TEADMINE, et teine mõistis ISE, et kallistada oleks vaja. Et ta hoolis ja tahtis ise kallistada… Küsimise peale kallistada saamine on ju lausmõttetu pask. Ega kallistamine pole mingi füüsiline vajadus, vaid vaimne vajadus. Kes käsu peale saadud hellusega oma vajadused rahuldet saab, sellele palju õnne, teised vajavad seda tunnet, et ei pidanudki käskima ega kamandama, ollakse nii tähtsad, et kallistusi ja hoolimist ja empaatiavõimet jagub ka vabast tahtest 🙂
37.
notsu | aprill 13, 2008, 1:28 e.l.
Küsimine ei ole käsk. See on tähelepanu juhtimine endale, kui seda parajasti tarvis on. ei saa ju eeldada, et teise antennid oleks lakkamatult miu peale suunatud, tal on oma asjadega kah tegemist.
38.
heli | aprill 13, 2008, 7:33 e.l.
Tegelt olen ka mina seda tüüpi, kes ise kallistust küsima ei lähe. Naljalt.
Võibolla sellepärast, et tean: kõige valusam on, kui küsid kallistust ja selle peale teine hoopis põgeneb.
Aga kuna ma kallistust ei küsi, siis ei eelda ma ka, et teine peaks mu soovi silmist lugema.
39.
notsu | aprill 13, 2008, 12:38 p.l.
Vabandust trükivea pärast: *minu*, mitte miu.
Aga ega ma ise ka nende käest kallistust ei küsi, kes võiks selle peale kiljudes põgeneda. Ma küsin ikka neilt, kes pmst kallistaks iga kell, ainult et ei ole hetkel selle peale tulnud.
40.
thonolia | aprill 14, 2008, 9:07 e.l.
Aga kust sa tead et kallistaks ja pole hetkel selle peale tulnud? Võibolla ta just praegu tegeleb kõige muuga ja tunneb ennast seal kus ta on oma asjadega tegeledes nii hästi, et isegi teise inimene palve peale ei raatsi liigutada.
Selles osas olen Nirtiga nõus – väärtus just selles ongi, et teine tuleb ja lohutab vabast tahtest, pöörab sulle ise, omal algatusel tähelepanu. Et mõistab.
41.
ahaa | aprill 14, 2008, 9:42 e.l.
jummel küll, ka siis, kui teine mõistab ja hoolib ja ma tean ja tunnen seda iga oma rakuga, ei tea ta iga kord, millal täpselt mul kallistust, musi, paid, patsutust, teetassi või head sõna vaja oleks. kui teaks, tunduks see üsna kole, kui aus olla. mulle siiski meeldib, kui teine inimene on ise ka keegi, mitte minu tentsik, kes peab olema 100% oma ajast mulle suunatud ja fokuseeritud. lisaks meeldib mulle, et kõik mu mõtted ja tunded siiski pole alati loetavad 🙂
ja üldiselt ütleb üks nö vaimne seadus, et kui tahad saada, siis mine ja anna. mine ja kallista ise. küll sii stulevad ka ajad, kui sind kallistama hakatakse veidi enam.
42.
notsu | aprill 14, 2008, 12:48 p.l.
Ma nüüd ei tea, aga kui te ise kellestki hoolite, kas teil oleks midagi tema kallistamise vastu, kui ta küsiks? See ei ole ometigi nii raske töö.
43.
ahaa | aprill 14, 2008, 1:44 p.l.
reeglina kindlasti mitte. (ei välista väga-väga üksikuid erandjuhte)
44.
Nirti | aprill 14, 2008, 3:18 p.l.
Ei ole raske töö, aga mõttetu, tegelikult. Kui ta nii kallis on, siis ma peaksin ise nägema, et ta on väsinud ja õnnetu. Kui ei näe, siis järelikult ei ole ta NII kallis, kui mulle meeldiks mõelda.
Ma püüan ise märgata, millal inimesed-lähedased kallistust vajavad ning kallistan neid ise. See teeb nad 29424 korda rõõmsamaks – sa MÄRKASID, sa tulid selle PEALE, et minust hoolida, ma lähen sulle korda, sa näed mu muret, sa oled mu jaoks olemas nagu õhk ja päike…
Mingi: “Kallista mind nüüd, mul on sitt olla, kas sa ei näe või?!” käratamine jätaks pigem sitamaigu suhu.
45.
'ganna | aprill 14, 2008, 3:23 p.l.
Mina võin olla sama väsinud & õnnetu kui inimene, kes mult kallistust ootab. & vastupidi.
& ma ei saa eeldada, et kui me pika päeva lõpus kokku saame, teab ta täpselt, kuidas ma kolleegiga tyhjast tylli läxin, köögis noaga sõrme lõikasin, saagpaku sõnaraamatu endale varba peale pillasin & poes ei olnud õiget sorti leiba. Ma ei taha seda armsale inimesele alati yxikasjadeni yles lugeda ka. Aga ma võin talle öelda — palun kallista mind. Sest kui ma jäängi nurka turritama, täieneb mu Paha Päev ysna tõenäoliselt veel yhe ebameeldiva seigaga.
46.
heli | aprill 14, 2008, 4:26 p.l.
‘gannat täiendades:
ja võibolla teisel inimesel on omakorda päike parajasti solgipanges – buss läks nina eest ära, ülemus ladus sada ülesannet selga, kohvikus olid ainult kuivanud pirukad, lõi varba ka veel vastu ust… ja mõtle kui armas kui siis teine kallistust küsib, sest ta ise ju kallistab vastu – kaks inimest kohe tüki rõõmsamad… kahe nurgas norutava asemel.
47.
'ganna | aprill 14, 2008, 4:33 p.l.
Täpselt, heli.
Yx sydamlik lihtsalt-niisama-kallistus Sulle — pane riiulisse, kuni Sa seda tõesti vajad;)
48.
notsu | aprill 14, 2008, 10:42 p.l.
Ja jätkuvalt ei saa ma aru, kuidas mina kirjutan “küsima” ja mõni loeb “käratama”.
Tõtt-öelda üritan ma ise küll vahel teiste salasignaale püüda. Aga ma arvan, et kelleltki nõuda seda küll ei maksaks. Mul endal on kergem, kui ma esitan marslasenõudeid üksnes endale, frustratsiooni vähem.
49.
oHpuu | aprill 14, 2008, 11:22 p.l.
olin täna tõeliselt yllatunud, kui kolleeg minu hääletooni ja näoilme järgi aimas mu tuju ja enesetunnet ning päris, mis viga. hämmastav. nojah, siin aitab muidugi kaasa, et ta on ka oma 24 tundi nädalas minust 2½ meetri kaugusel ning on loomu poolest hea suhtleja. ja ilmselt lihtsalt joppas. aga selliste juhuste peale ei maksa lootma jääda.
50.
Nirti | aprill 15, 2008, 5:22 e.l.
Mis lohutust te saate kallistusest, mille andja on siiras teadmatuses sellest, mis teil viga on…? Ilma vaimse toetuseta on see ju lihtsalt füüsiline üksteise vastu nühkimine, mis on umbes sama lohutav kui … Ei oskagi näidet tuua. Kui teine siiralt seljale patsutab ja ütleb, et pole viga, paneme sõrmele plaastri! siis on märksa etem ja hingekosutavam.
Noh, nagu ma ütlesin, igale oma. Kes peab õigemaks küsida (ilmselt siis need küsivad abieluettepaneku tegemist ka ja kirjutavad pikad kinginimekirjad jõuludeks ja siis teevad jõulude ajal “üllatunud” näo pähe, irw), kes jääb lootma ehtsale kaastundele ja sellele, et ehk ollakse piisavalt tähtsad, et nina spordisaatest ja õlleklaasist kõrgemale tõstetakse.
Kui mul tõeliselt sitt ja kallivajav tunne on, siis närtsivad minu läheduses ka liled ja päike läheb pilvede taha peitu 😀
51.
ahaa | aprill 15, 2008, 8:17 e.l.
nirti sõnavõtud on kaugele näha aruka inimese kirjutatud. aga samamoodi on nad vahel natuke liigagressiivsed ja äärmuslikfanaatilised :). et maailm nii must-valge on, on muidugi täiesti võimalik… ainult et ei maksa eeldada, et see kõigi puhul nii on :).
ma katsun ka ikka märgata. ilmselt sageli märkangi. ja hoolin vägagi, kui ma kellesti hoolin. mul on ka see õnn, et märgatakse ja hoolitakse, kui mul kurb ja vilets on või kui ma olen vihane. ja tihti kallistatakse ka. samas mu elukogemus siiski kinnitab, et alati ei saa märgata. võib küll olla nii egoistlik, et eeldada, et teine alati PEAB märkama… aga ma kardan, et see on üsna kurnav lahendus.
kui teine märkab, on hea. väga hea. on-on.
aga kui ta ei ole märganud, siis mis takistab mind minemast tema juurde ja talle kaissu pugemast??? hiigelsuur ego? sellisel juhul oleks mulle ju mu oma rasvas praadimine üsna paras :). ja kui ma siiski saan oma egost võitu ja lähen ja poen talle kaissu või panen pea õlale… siis ta ju nagunii küsib, “kallis, kas midagi on pahasti” vmt. sest nii rumal ma enam pole nagu nooruses, kus ma arvasin, et mina olen maailma naba ja kõik peavad lambist teadma, et mul jäi sõrm ukse vahele ja ülemus käskis mul memo ümber teha ja ristmikul üks idioot mulle ette sõitis. ja kui ma siis ütlen, mis viga, et kõik on lollid ja maailm tobe… siis ta ju ütleb, et paneme sõrmele plaastri… või puhume peale. seega kuidas see vähem väärtuslik või päris on?
ja kindlasti ma katsun oma sita tuju nii palju enda piiridesse jätta, et lilli ja päikest ja oma kalleid inimesi mitte vaenata .. kuigi vahel on see raske 🙂
aga vaat spordisaadete, teleka, õlleklaaside, kinginimekirjade ja irw’idega kogemus puudub, seetõttu neist siinkohal parem midagi ei arva 🙂
52.
'ganna | aprill 15, 2008, 9:38 e.l.
Kujutame nyyd ette seda stseeni, et mulle armas inimene tuleb töölt, kus tal on olnud Yx Neid Päevi, & minu esimesed sõnad talle on: ‘tead, ma lõin täna põlve jube valusasti ära & yx auto pritsis tänaval mu mantli porisex & laps sai koolis kahe & printer on vist rikkis & . . .’ Loomulikult täpselt nii vinguva häälega, nagu pahas tujus inimesest ikka välja tuleb. Arvake ära, kas selle peale reageeritaxe kallistusega või lendab lähim kergestipurunev objekt laias kaares vastu seina?
Aga kui emb-kumb meist märkab kõigepealt kallistada või kallistust kysida, siis paigutuvad kõik need inetud pisiasjad õigesse perspektiivi & neist saab vajaduse korral juba rahulikult rääkida ka.
53.
marta | aprill 15, 2008, 12:40 p.l.
ma kirjutasin küll posti oma blogisse, aga Ahaa palvel kopin teksti siia ka:
kallistuse osas ei ole asi minu meelest üldsegi mitte otsekohesuses… ma kah ei tihka iga suvalise käest küsida, samas enda kaasinimese ja isegi paari parima sõbra käest julgen küsida küll ja küsingi ja leian, et see on täiesti ok… olgugi, et minu küsimine ehk ei väljendu alati sõnades “kallista mind” – see pole oluline, inimeste vahel, kes teineteist hästi tunnevad on nii või teisiti arenenud miskid omad märgisüsteemid, mida mõistetakse samuti, nagu vähemtuttavate puhul sõnu…
minu meelest on siin küsimus läheduse ja usalduse astmes ja selles, et puudub vajadus teineteisele kogu aeg midagi tõestada… MA TEAN, ET MINU KAASINIMENE HOOLIB MINUST ja mul puudub vajadus lasta tal seda endale kogu aeg tõestada… ja just nimelt sel põhjusel ma ei pea jääma ootama ja jälgima, et kas ta nüüd mõne oma pooleli oleva tegevuse kõrvalt märkab minu muret või soovi otsekohe või mitte nii otsekohe… MA OLEN TEMA MINU SUHTES HEAS MEELESTATUSES NII KINDEL, ET VÕIN IGA KELL MINA TEMA JUURDE JA LIHTSALT ÖELDA VÕI VÄLJENDADA OMA MEELESEISUNDIT VÕI VAJADUSI… sh vajadust kaissu pugeda… MA TEAN, et ta hoolib, et ma saan teda usaldada, et minu palvet ei võeta kerjamisena, et mind ei naeruvääristata… et mind võetakse vastu/ aktsepteeritakse sellisena, nagu ma olen, koos kõigega, mis minuga kaasas käib… me oleme ammu ilma kõik asjad teineteisele ära tõestanud ja puudub vajadus teha seda üha uuesti ja uuesti…
see on nagu nt lilletoomisega: ta ei too mulle lilli (ma vähemalt loodan) mitte selle pärast, et mulle muljet avaldada või midagi näidata, vaid selle pärast, et talle lihtsalt meeldib mulle lilli tuua… või nt mina ei lähe temaga jalutama mitte selle pärast, et näidata talle, et vaata, nüüd mina jätsin sinu pärast kõik oma tööd pooleli, viitsisin riidesse panna ja sinuga kõndima tulla, vaid selle pärast, et mulle lihtsalt väga meeldib tema käevangus jalutada…
kallistamisega on sama asi – ta on minu jaoks nii oma, nii kindel ja nii lähedane, et ma ei taha mitte näha seda, kuidas ta nüüd jätaks minu pärast oma asjad kõik ripakile (ja jumal hoidku selle eest, et ta teeb seda veel kuidagi demonstratiivselt) ja ma siis saan veenduda, et näed – ikka hoolib ja märkab jms… ma tahan ju vaid kallistust… ja on puhas õnn, et minu ümber on inimesi, kelle juurde ma tihkan lihtsalt minna ja lihtsalt küsida…
54.
ahaa | aprill 15, 2008, 2:27 p.l.
tänan, marta!
minu arust oli see nii hästi ja ideed süvitsi kokkuvõtvalt öeldud, et võiks tõesti ka siin olla 🙂
55.
notsu | aprill 15, 2008, 2:31 p.l.
Ma olen Martaga kohe nii nõus, et…
Ja mis puutub abieluettepaneku küsimisse, siis see on muidugi tobedus. miks ma peaks _ettepanekut küsima?_ Kui tuleb vajadus abielluda, siis võin ma ju ise ettepaneku teha.
Või kuulub abieluettepaneku tegemine samamoodi põlatud kategooriasse nagu kallistuse küsimine? sel juhul, kuidas üldse keegi selle tehtud saab?
56.
Kati | aprill 15, 2008, 5:05 p.l.
´täh, jah, marta.
eks see ongi nii, mu meelest ka.
mis abieluettepanekusse puutub, siis jäin mõtlema, et ma ei mäletagi, kes meist, kas mina või vanamees, konkreetse ettepaneku vormistas.
igasugu asju ma mäleta sealt tutvuse algusest, aga mitte, kuidas täpselt see otsus tehtud sai. naljakas.
57.
Nirti | aprill 15, 2008, 9:57 p.l.
Üks asi on selline ise kaissupugemine, teine asi ongi lihtsalt kogu aeg olla nii, et kõike peab küsima.
Kujutage ette nüüd suhet, kus teie olete see, kes pidevalt kõike peab tegema ja olema. Teid ei viida kunagi välja, kui välja tahate, peate ise mehe kutsuma ja mitte mingeid vaimustushõiskeid ei järgne, longitakse teil kannul. Paitusi, kallistusi ja muud säärast saab ainult siis, kui ütled, et nii, nüüd kallista, nüüd tee pai, nüüd tahan musi saada. Seksis teeb mees keeleka ka ainult siis kui ütlete, et davai, nüüd teed & jutul lõpp. Seksi ennastki saab 90% nii, et ütled mehele, et kuule, nüüd seksime. Kui ise ei vehkle ja asju ei küsi (siinkohal: kerja), siis võib päevad otsa imetleda süvenenult arvutimängu, teleka taga passivat inimest, kes kesköösel voodisse vajub ja magama jääb.
Ja nii ongi.
Ma olen taolise asja läbi elanud minevikus ja hindan seetõttu kullast ja teemantidest kõrgemaks seda, kui kaaslane (või ka sõber) midagi teeb OMAL INITSIATIIVIL. Ma tunnen – see näitab seda, et mulle mõeldakse. Mulle tahetakse mõelda. Tahetakse tunda ja tunnetada. Tahetakse, tehakse, ollakse.
Ma kujutan selgelt ette, et kui mul on selline lohutust vajav tunne (just lohutust, mitte suvaliselt kaisus vedelemise tunne) ja ma seda ka pean nagu ise mehe käest VÕTMA, siis ma hakkaksin nutma ilmselt. “Istun siin, kedagi ma ei koti, isegi kaissu pean ise pugema, keegi ei märka…”
Imelik, et te kõige oma ülevoolava empaatiavõime ja tarkuse juures pole midagi nii lihtsat võimelised mõistma.
58.
potsataja | aprill 15, 2008, 11:21 p.l.
Nirti, üks küsimus selle “Kujutage ette nüüd suhet, kus…” lõigu kohta (seoses sellega, et ei kujuta): miks, püha müristus, keegi üldse peaks olema suhtes seinakapiga?
Tõsisemalt: te kuidagi siin valest otsast arutate seda asja.
Tegelikult ei ole üldse suurt vahet, kas armas inimene astub juurde ja ütleb “palun kallista” või tuleb istub maha kuhugi teise nägemisulatusse näoga “olen kole õnnetu” – mõlemal juhul on tegemist küsimisega. Ei ole vahet, kas sa ütled “tee keelekat” või lükkad mind õlast oma keha pidi alla poole – mõlemal juhul sa küsid.
Ja püha müritus hoidku mind naiste eest, kes avaldavad initsiatiivi võtta mult suhu ilma, et ma eelnevalt nimetatud soovist ise kuidagi märku andnud oleksin.
Kui sa istud seal oma õnnetul moel ja teist see ei koti (seejuures sellisel “õnnetult silmapiiril istumisel” on suht levinud omadus muutuda sõnatuks väljapressimiseks) , vabandust väljenduse eest, siis ma kahtlen väga selles, et sa kotiks kodaniku ka siis, kui seisaksid tema ette jalad harkis ja käed puusas ja talle oma soovi kõrva röögiks. Ses mõttes vahet ei ole.
59.
Nirti | aprill 16, 2008, 6:46 e.l.
Mm, kelle ees te siin nõnda kätega vehite ja midagi õigustate, ega ometi minu…? Irw.
Mul on õnne hetkel omada kaaslast, kes on (nagu me kõik) on võimeline minu kurb olemist tajuma asjadest, mille peale ma ise ei tulekski, et võiks näha & taibata. Hääletoon, pilk, kõnemaneer… 95% juhtudest ma püüan oma kurb olemist tõesti varjata, sest ma mõtlen samamoodi nagu Potsatajagi – kuskil nurgas enekailmega röötsakil istumine on samasugune väljapressimine nagu jalad harkis millegi nõudmine. Ja seega ma seda ei tee.
Sellegipoolest suudetakse mu muutunud olekust (kuigi ma mõnikord ei anna endalegi aru, et tuju on kehv) seda (vist) välja lugeda ja mõni paitus, ninaga põse nühkimine, embus on garanteeritud. Selle tõttu mulle tundubki monströösne & võigas, et kuskil elavad mingisugused õnnetud inimesed, kelle igapäevaelus võib ette tulla situatsioon, kus nad on tähelepanu ja hellust vajavad, aga nende elukaaslased lihtsalt tõepoolest ei tule selle peale, et neile seda pakkuda, kuna neil on TÄHTSAMA TEHA?!. Kuidas on üldse võimalik päev õhtusse saata ilma, et oma armastatut ja kallist inimest põhjalikult embaks ja kuidas on võimalik suhe, kus tema hääletoone, pilke ja kehakeelt ei suudeta niimoodi tajuda, et isegi kõige lihtsam nukrus (ükskõik kui hästi varjatud) kohe silma ei torka?
Ja mis puutub sellesse, et suuseksi küsimine on kellegi mööda keha allapoole lükkamine ka, siis tänan seda välja toomast, aga ma ei harrasta kumbagi kerjamise moodust – kes ise tuleb asjade peale, see tuleb ja kes ei tule… Eks ma teen omad järeldused, miks ta ei taha asjade peale tulla, vaid pidevalt mingit lükkamist ja nügimist vajab 😀
Ja mis puutub suhuvõttu, siis ootamatult suhu rabamine oleks ilmselt naljakas, aga ma ei tuleks ausalt ka selle peale, et istuks vaguralt voodiserval. pilk kombekalt maas ja ootaks, millal mees käsib võimukalt, et “Naine, võta suhu!”. Kui mul juhtumisi isu tuleb, siis annan delikaatselt mõista ja kui teine pool ei taha, siis saab sellest sama delikaatselt mõista anda. Üldjuhul ei anna 🙂
Seega jah, kui te elate koos inimestega, kes tõesti ei huvitu teist piisavalt, et teie kurbust ja lohutamist vajavat meeleolu näha või kui teie ise ei ole võimelised oma elukaaslaslasi lugema vastavalt, siis on tegelikult enam-vähem ainult 2 võimalust ja üks neist on see, et te lihtsalt valetate mulle & esitate asju utreeritult.
Nagu ma ütlesin, minusugustele emotsionaalsetele inimestele on väärtuslik mitte see krdi kallistus ise (patja võib ka kallistada või koera, eks), vaid teadmine, et oi, ta siiski hoolis piisavalt, et märgata, ma tunnen end selle tõttu hästi…
60.
Ramloff | aprill 16, 2008, 7:33 e.l.
Nirti, sul on lihtsalt väga vedanud, ilmselt on vedanud ka Martal ja Potsatajal.
Sest vaadates neid probleeme, millega inimesed minu juures käivad või millega nad käivad psühholoogide juures, pean ütlema, et tegelikult elavad kujuteldamatult paljud inimesed aastaid ja aastakümneid, kui mitte terve elu “seinakapiga” … tihti hirmust, et “mis siis saab kui seda kappigi ei ole”.
61.
potsataja | aprill 16, 2008, 7:37 e.l.
😀 Nirti, mul on sinu pärast hea meel.
62.
potsataja | aprill 16, 2008, 7:40 e.l.
😀 Ei näinud Ramloffi, aga nüüd on mul topelt hea meel.
63.
Nirti | aprill 16, 2008, 7:43 e.l.
No vot kui mul esineks tihti situatsioon, et ma olen tegelikult seest õõnes ja kurb ning mu elukaaslane etendaks seinakappi, kes tuimalt oma arvutit jõllitab või raamatut loeb ja ei märka või ei taha/viitsi märgata mingeid muutuseid mu käitumises, siis ma ei leiaks endas küll seda jõudu, et endale valetada ja sisendada, et “Kui ma nüüd talle ise kaissu poen, siis on kõik sama hea, jah, täpselt sama hea, mis sest, et ta ei märka ega tahagi märgata, sama hea, eks, jah…”
64.
ahaa | aprill 16, 2008, 9:09 e.l.
nojah.. mul tekiks ka küsimus, miks peaks selle seinakapiga elama. ma ikka tõesti ei tulnud selle variandi peale. ses mõttes jah, muidugi on oluline, et teine märkaks ja aru saaks. absoluutselt. samamoodi on oluline, et oma elu jagamisel natuke mõeldaks, miks ja kellega seda tehakse…
nirti
tsiteerin: /Ja mis puutub sellesse, et suuseksi küsimine on kellegi mööda keha allapoole lükkamine ka, siis tänan seda välja toomast, aga ma ei harrasta kumbagi kerjamise moodust – kes ise tuleb asjade peale, see tuleb ja kes ei tule…
…, aga ma ei tuleks ausalt ka selle peale, et istuks vaguralt voodiserval. pilk kombekalt maas ja ootaks, millal mees käsib võimukalt, et “Naine, võta suhu!”. Kui mul juhtumisi isu tuleb, siis annan delikaatselt mõista ../
sinu jutust jääb mulje, et küsimine = käratamine ja kamandamine. sellest ma hästi aru ei saa. samas viitad sa sellele “delikaatselt mõista andmisele” -aga see just ongi ka küsimine – vähemalt sellises situatsioonis. s.t. on ikkagi teatud signaalid, mida antakse ja mida teine loeb, et midagi teha või mitte teha. seesama “delikaatne mõistaandmine” ongi ju see signaal ja küsimine… ma küll ei soovi teatud hellitusi siis, kui ma selleks veel valmis pole. aga teine nüüd ikka päris hiromant kah ei ole, seega ma pean ju kuidagi “delikaatselt mõista andma” ehk siis küsima 🙂
65.
heli | aprill 16, 2008, 9:18 e.l.
Mulle meenus see vana anekdoot:
Mees tuli vastu öö koju, roos näpus, naine viskas ta trepist alla.
Mees järgmisel õhtul jälle trepist üles tulemas, üks käsi kipsiga kaelas, teises käes roos. Naine viskas ta jälle trepist alla.
Kolmandal õhtul mees tuleb, jalg kipsis, käsi kaelas, roos hambus, ronib vaevaliselt trepist üles. Naine viskab ta alla ja karjub:
“Katsu et sa kaod, ma ei taha sind enam elu lõpuni silmaotsaski näha!”
Mees pomiseb: “Öelnud siis kohe…”
66.
heli | aprill 16, 2008, 9:47 e.l.
Muide väga raske on suhelda inimesega, kes lihtsalt vaikib ja mitte millegagi oma soovidest märku ei anna – ei sõnade ega kehakeelega – ja siis korraga tuleb ette heitma, et temast ei hoolita.
Isegi siis, kui ma seda inimest väga armastan, ei oska ma ära arvata, kas minu kontaktivõtt oleks tema jaoks headmeelt tekitav või hoopis ärritav, kui ei räägi ega liiguta.
67.
'ganna | aprill 16, 2008, 9:53 e.l.
& mina olen elus teadlikult nimelt seinakappe valinud, sest ma tahan, et mõned mu tunded või mõtted jääxid — ain’t minule. Seinakapile on peaaegu võimatu haiget teha, temaga tylli keeramisex ma pean ennast yletama & tema rahuliku kindluse najal on mul mõnus sebida & sekeldada. Ma ei ole ometigi nii tähtis, et keegi peax viitsima mu soove silmist lugeda.
Lisax, kõik need kenad teineteise-jaox-alati-valmis-olemise teooriad kehtivad ain’t seni, kuni meil on kax kogu ylejäänud maailmast eraldatud inimest. Reaalsuses, paraku, võtab suure osa kooselavate inimeste tähelepanust muu maailm — telefonis kaebleb Tädi Härta, uxe taga röögib mardisant, akna taga toimub liiklusõnnetus, internetist vajub kaela tulikiire töö, peldik läheb umbe & kui lapsed pole enam rasvakriite röstrisse toppivas vanuses, vajavad nad akuutselt abi vene keele kodutööga. Igasugust muud jama, vabandust, infot on lihtsalt nii palju, et vajaliku vastuse saamisex tuleb esineda selge & yhese pöördumisega. Yxkõik, kas kirjalikult, suuliselt või kehakeeles.
68.
Nirti | aprill 16, 2008, 9:53 e.l.
No seda jah, kui teine osapool täiesti tuim ja sissepooleelav on, aga Potsataja tõi välja variandi, kus inimene kerjab haletsust sellega, et istub kuskil nurgas, kannatajailme ees. Minu arust peaks tegelikult iga inimene olema võimeline ka lugema oma kaaslase hääletooni, näoilmet jne ka nõnda, et see kaaslane ei pea mingit näitemängu mängima.
Või ma eksin milleski rängalt? Ei pea olema võimeline?
Nagu ma ütlesin – igale oma. Kes on pragmaatik, kes emotsionaalne jne. Ma lihtsalt üritan oma seisukohta välja tuua, et kingitustel, mida peab küsima, ei ole enam seda emotsionaalset laengut ja väärtust, mis neil olla võiks 🙂
69.
Nirti | aprill 16, 2008, 9:55 e.l.
Ma usun, et situatsioonis, kus “telefonis kaebleb Tädi Härta, uxe taga röögib mardisant, akna taga toimub liiklusõnnetus, internetist vajub kaela tulikiire töö, peldik läheb umbe & kui lapsed pole enam rasvakriite röstrisse toppivas vanuses, vajavad nad akuutselt abi vene keele kodutööga” ei ole mitte kellelgi aega olla nukker ja hellust vajav, kogu aur läheb ellujäämisele 😀
70.
marta | aprill 16, 2008, 10:23 e.l.
Ganna, seda infomüra hulka on reaalelus võimalik teadlikult piirata päris suures osas… on vaja vaid kindlat soovi… 🙂 no ja pisikest hetke ka strateegia paika panemiseks… st minu meelest see ei ole midagi sellist päris paratamatut…
71.
ahaa | aprill 16, 2008, 10:24 e.l.
absoluutselt on kena, kui inimene loeb oma kaaslase hääeltooni, kehakeelt ja näoilmet. samas… kui vahel ei loe? või kui vahel see lugeja ise on omadega sassis ja ämbris… või kui ongi nii, et telefonis on see härtavõimistaoligi :D… siis on ometi ju ka seda hellust ja hoidmist vaja. ja no siis tuleb ikka vahel natuke märku ka anda, see pole mingi kerjamine.
mde, aga sina tõid selle seinakapi näite. minu jaoks natuke arusaamatu, aga tegelikkuses reaalne. samas tõi teine selle diivaninurgas ohkiva tegelase näite… see ju kah reaalne. seega ilmselt kesktee on nö normaalsed inimesed, kes üritavad ellu jääda, kuid ilmselt hoolivad oma kaaslasest ja tahavad, et tal hea oleks ja enamasti loevad ka kaaslase meeleolusid. aga vahel ei loe. ja vat küsimus mu jaoks oligi selles, kas siis tohib kuidagio märku anda või mitte. et kui märku annad, kas siis selle tõttu hoidmine on kuidagi vähem väärt v pole. minu jaoks pole, sest ma ju tean, et ta hoiab ja hoolib päriselt. ka siis, kui ta sel hektel oli hõivatud kas ellujäämise või iseendaga… s.t. mitte keskendunud minule.
72.
ahaa | aprill 16, 2008, 10:25 e.l.
aaaaaga… ganna.. rahulik ja kindel võib olla ka mõistev inimene 🙂
73.
ahaa | aprill 16, 2008, 10:27 e.l.
ja ntx mind on küll liigutanud sellised olukorrad, kus ma olen lihtsalt millegi peale kunagi öelnud, et mulle see meeldib või et see on nii ilus või et ma kunagi tahaks endale selle osta vmt.. ja siis, mingi aeg hoopis-hoopis hiljem isik, kellele ma seda rääkisin (absoluutselt tagamõtteta), kingib mulle selle. see on ühest küljest justkui ka küsitud, sest teine pole ju õhust mu soove aimanud :). teisalt minu jaoks väga väärtuslik, sest ma saan aru, et teine kuulab mind.. et teda huvitab.. et talle jäi meelde… ja et ta tahab mulle siiralt rõõmu teha.
74.
'ganna | aprill 16, 2008, 11:28 e.l.
ahaa, ma alustasin lausega: ma tahan osad oma mõtted & tunded endale jätta. St ma EI TAHA, et mu lähedased mind läbinisti mõistaxid. Mida vähem nad aru saavad, seda vähem vaeva läheb varjamise peale.
Kaaslane, kes yritax kogu aeg mu tundeid tajuda, olex umbes sama jube kui tyyp, kes pärast sexi lollaka näoga kysib, kallis, kas sul oli ikka hea? Arrrghhh! MIS SEE SINU ASI ON?
75.
ahaa | aprill 16, 2008, 12:00 p.l.
ei, jah, see ei olegi minu asi
/teeb kähku vehkat/
😛
76.
notsu | aprill 16, 2008, 1:36 p.l.
Mulle meeldivad kah hästi väljamõeldud ja üllatuskingitused. Aga omalt poolt üritan ma teha kõik, et neid tuleks võimalikult sagedasti ja võimalikult meeldivaid, loopides vasakule ja paremale märke selle kohta, mis mulle meeldib. Muist ivakesi kukub kaljusele pinnale, muist teeveerde, muist aga viljakasse mulda ;). Aga kui ma midagi ei külvaks ega mõista annaks… kuulge, see hakkab meenutama seda meest, kes vingus, et miks ta kasvõi loteriis ei võida, ise piletit ostmata. Sel juhul oleks ma ju ise see seinakapp, kes kontakti ei võta.
77.
Nirti | aprill 16, 2008, 3:36 p.l.
No aga notsu, on ikka vaks vahet kas mainida, et “Oi, see teatrietendus kõlab nii põnevalt, aga pole raha, et minna, kahju.” või et a là “Barbara Cartland on mu lemmikkirjanik!” (julm nali) ja siis sulle tehaksegi sõprade poolt üllatus või siis tirida inimene Piletilevi kassa ette ja öelda, et “Nüüd ostad.” või raamatupoodi mõne kirjaniku teoste ette ja teatada, et “Nüüd kingid!”
Või on jumala kama, peaasi, et nänn ise tuleb…?
78.
potsataja | aprill 16, 2008, 3:46 p.l.
Nirti, sinuga on jumala lõbus, igasuguse irooniata 😀
Seda kõik ongi ju kogu aeg sulle öelda üritanud, et MÕNEL JUHUL, MÕNES KONTEKSTIS JA MÕNEL VIISIL on küsimine/oma soovide väljendamine siiski OK.
😀
😀
79.
Nirti | aprill 16, 2008, 4:34 p.l.
Ja mina üritan täiesti samamoodi väljendada, et neid soove ja viise saab päris mitmel eri moel avaldada ning tegelikult ei ole selline: “Oh, teatrisse tahaks…” päris soovi esitamine, et “Kutsu mind nüüd teatrisse!”
Ning palju rohkem rõõmu teeb see, kui ei pea otse teatama, et “Tahaks teatrisse, kutsu mind nüüd!”, vaid inimesed ise mõtlevad, et oh, teeks talle rõõmu.
Teie enda süü, et te mu jutust aru ei saa ja mingit iba ajate, ausalt 🙂
80.
'ganna | aprill 16, 2008, 4:43 p.l.
Nirti — paljudel meist vist eriala seisnebki arusaamatu, aga geniaalsena tunduva iba ajamises & ligimeste jutu väärtõlgendamises . . . professionaalne kretinizm, no mis parata;)
81.
notsu | aprill 16, 2008, 6:59 p.l.
Omalt poolt ütleks, et kingitusi ei ole juba sellepärast ilus otse küsida, et inimestel ei pruugi parasjagu olla raha vms. Aga kalli küsimine – nagu Marta ütles, kui on lähedane inimene, keda sa usaldad, miks siis peaks kartma küsida? või miks ma peaks elama inimesega, kellelt ma kalligi ei julge küsida? ja ma aktsepteerin muide ka seda, kui minult kalli küsitakse.
82.
heli | aprill 16, 2008, 11:02 p.l.
Tegelt meenus mulle situatsioon, kus inimene ütles: tahaks sind kallistada… Ma kallistasin vastu, kuigi ise mingit kallistamissoovi ei tundnud. Seega siis sedasi võib ka teiselt kallistust küsida. 🙂 Sest ega teine ei seisa ju nagu post, käed, külgedele surutud, kui teda kallistatakse.
Ja siis veel et… miks peaks ütlema: “kutsu mind teatrisse” selle asemel, et öelda: “kuule, lähme teatrisse”. Ega ma koer pole, keda kutsuma peab. Mis ma öelda tahan, on see, et kui juba vajad, paku ise välja. Kui teine pakkumise vastu võtab, on kena kõik, kui ei võta… noh, siis seekord ei võta, võibolla järgmine kord võtab. Ja kui järgmine kord ka ei võta… noh, siis tuleb sellega leppida, kaua sa ikka seda inimest kutsud, kes kunagi ei tule ega tee ega miskit.
83.
notsu | aprill 16, 2008, 11:36 p.l.
Ma haistan siin vaidluses muide hiilivat seksismi – eks mees pea teadma ja kutsuma ja tegema, sest naisel ei kõlba ju öelda, mida ta tahab, muidu ta ei saa olla faking müstiline Teine. No tuldagu ja tehtagu mulle selgeks, et ma müstiline teine olen, aga hoiatan, et selleks peab jõudu rakendama. Ja senikaua olen ebamüstiline esimene isik edasi ja kutsun ja ütlen ikka rahumeeli edasi, kui vaja on.
84.
Nirti | aprill 17, 2008, 12:04 e.l.
No kui endal raha pole, siis on see “Läheme teatrisse!” ju ikka “Lähjeme teatrisse ja sina ostad piletid!”, sest kui raha oleks, ei peaks ju asja kingitusena võtma 😉
*mängib närviviiulit*
85.
Nirti | aprill 17, 2008, 12:05 e.l.
Asi pole kalli küsimises, issand jumal, hoia mind & halasta maailmale!
Te ei ole üldse võimelised loetavat teksti vist lahti mõtestama. Võib küsida ja võib küsida… No tra, muidugi VÕIB küsida, jutt käib sellest emotsionaalsest vahest mida paljud tunnetavad. Et kas peab küsima või saadi ilma küsimata. Kui raske see mõista on? See pole raketiteadus! 😦
86.
heli | aprill 17, 2008, 12:45 e.l.
Nojaa, emotsionaalne vahe, mida tunnetatakse, tuleb sellest, et osad inimesed tahavad kontrollida, kas teine ikka hoolib, armastab jne jne. Ja võtavad indikaatorina seda, kas teine on võimeline lugema soove silmist või ei ole. Saamata seejuures aru, et see EI OLE indikaator. Kui inimene on teise tunnetes kindel, siis tal ei teki kahtlust, et äkki teine ei hooli temast, kui see teine on parajasti oma probleemidest hõivatud ja ei märka kallistama tulla või kingitust teha vms.
Ja algselt oli jutu mõte vist ikka selles, et miks me ei ole otsekohesed oma vajadusi väljendama ja eeldame, et teine aimab , et “jaa” või “võibolla millalgi tulevikus” tähendab tegelikult “ei”.
Muide mind sellised hämamised vihastavad teinekord hingepõhjani. Üks aus otseütlemine võib korraks pettumuse valmistada või turtsatama panna, kuid kui inimene ütleb õht ja mõtleb teist, siis see ajab mul päris korralikult harja punaseks. Sest mina EI PEA olema selgeltnägija. Ma olen jäädavalt veendumusel, et kui inimene suuda teisele öelda: “ei, ma ei laena põhimõtteliselt oma fotokat” või “ära suitseta minu juuresolekul, ma ei talu suitsuhaisui” vms ja pärast kuskil nurga taga kellegi rinnale nutma läheb, et “mõtle, kui tüütu ja mõtle kui mõistmatu, kuidas ta ei taipa, et ma ei laena või ei talu või tahan seda või toda”, siis vabandage väga, aga see on suht vastik.
87.
heli | aprill 17, 2008, 1:03 e.l.
Muide verinoorena tegin ükskord suure draama sellest, et mu mees (kes siis veel ametlikult ei olnud mu mees) ei tulnud terve õhtu jooksul kordagi küsima, mida ma seal teen. Istus ninapidi oma asjades ega tõstnud minu poole pilkugi. Kuidas siis nii – neli kuud jutti oli suur armastus ja taevamanna, kanti kätel, oldi ees ja taga, kogu aeg ninapidi koos… ja nüüd äkki pole tma jaoks mind terve õhtu üldse olemaski. Selge pilt – ta ei armasta mind enam… üäääääää!
Aga sellepeale see noor enesekeskne plika tookord ei tulnud (ehk siis mina), et peale minu oli mu mehe maalimas veel tema töö, tema hobid, tema sõbrad… Tema elu ei koosnenud ainult minust, kellel truu koerana sabas sörkida ja iga kulmukibrutust jälgida, et äkki ma vajan midagi. Praegu tundub see mulle tagantjärel ilmatuma naljakas, aga tookord oli tragöödia laeni ja laelaudadest läbigi.
Ja miks mind ajab vihale, kui inimene ei väljenda ennast, aga pärast kuulen, et mina olen julm, hoolimatu, paha, õel ja misiganes – ma olen vist liiga palju oma elus kohtunud situatsiooniga, kus mulle tullakse vihaselt kallale, et miks ma ei näe, et inimesel on vaja pliidipuid tuua, miks ma ei näe, et tal hakkas paha, miks ma ei jookse teetassi ja tabletipurgiga, kindlasti ma tahan, et ta ära sureks. Kui tegelikkus on see, et mina oma teisel korrusel ei näe läbi põranda esimesele korrusele ega jaksa iga tunni tagant küsimas käia, kas midagi on tarvis tuua või kas tervis on ikka korras. Sest mul on enda asjatoimetusi ka, mis süvenemist ja tegemist nõuavad.
Ja eriti vihaseks olen ma läinud, kui inimene, kes mulle kaks korda nädalas kohtudes näo ees naeratab ning on maru sõbralik, ässitab mulle kallale kellegi kolmanda, kellelt ma pean kuulma, et ma olen midagi kohutavalt inetut või solvavat teinud või öelnud, aga lähen tollelt naeratajalt küsima, vastatakse: ohei, sa pole mind üldse solvanud, kõik on korras… ja kirutakse seljataguseid pidi edasi.
Ja siis veel ajab mind lolli moodi vihaseks, kui inimene ütleb mulle, et kindlasti me võtame seda ja toda ette ja millalgi lähme joome kohvi ja… ja möödub kuu, kaks, aasta, kaks… küsid, et kuule, teeme siis või lähme siis või – vastuseks tuleb natuke keerutamist ja kogu moos. Et mida sa lubad siis üldse, kui pole nagu kavatsustki midagi koos teha ega koos kuskile minna. Siis pole vaja selliseid asju lubada.
88.
ahaa | aprill 17, 2008, 8:37 e.l.
teeme sada täis vä? 😉
mhmh, heliga täiesti nõus. nii selles küsimise osas kui ka harja punaseksajamise mõttes.
mde, mul on elus olnud kogemus kahe inimesega kahes suhtes, kus mina muudkui lugesin silmist ja kuklast seisundeid ja soove ja hingevirvendusi… ja teine sai sellest nii häiritud, et kui palumine ja ilusti ütlemine enam ei aidanud (no mina ju ikka edasi arvasin, et peab soove kuklakarvadest aimama), siis nõudis, et ma lõpetaksin tema luubi all hoidmisest ja laseks tal natuke oma ruumis ja oma tunnetega ka olla. ega mul sellest arusaamine kerge polnud, aga praeguseks mõistan ma küll väga hästi, mida ja miks ma tegin. sestap ma räägingi, et teise meeleolude mõistmine üldises plaanis on normaalne ja hea… aga mitte alati ei pea see nii toimuma ja vahel on see teisele suisa koormav. ka ei saa eeldada, et inimesel mingit oma maailma ja sisemaailma polegi ja kogu tema elu on nagu samblikul, kes on kinnitunud puule ja sellest puust sisse elabki.
89.
ahaa | aprill 17, 2008, 8:40 e.l.
heli
vahel võib selle “läheme ja joome kohvi asjaga, millele pikka aega kohvijoomist ei järgne” taga olla üldse mitte hämamine. jällegi olen ise päris palju olnud positsioonis, kus tahaks inimesega kokku saada, juttu ajada… ja no ei leia selleks sobivat aega. s.t. leiaks, kui väga tahaks – aga kuna periood on pingeline ja ise mitte kõige energiajänesem ntx, siis poleks see selline kokkusaamine ja kohvijoomine, mida ma mõtlen, vaid pigem kohusetäitmine ja linnukese kirjasaamine. umbes nii, et pärast mõtled, et “oh, sai see lubatud asi tehtud… mis siis, et hingele midagi ei pakkunud”. ma ei ole kindel, kas neid linnukese pärast kokkusaamisi ikka on vaja.
90.
ahaa | aprill 17, 2008, 8:41 e.l.
heheheee
nirti
muidugi on kõik teised need, kes pole võimelised mõistma ja öeldut lahti mõtestama
;DDD
91.
ahaa | aprill 17, 2008, 8:55 e.l.
muide, selle otse-ütlemise peale meenus mulle üks juhtum, kus ma olin ühe protsessi peale selges ja sügavas mures. asjaga oli põhiliselt seotud 1 inimene. kuna tema lähikondsega tuli sellest muus kontekstis juttu, siis rääkisin sellest talle täiesti ausalt, keerutamata jne. sssssa sssssunnik, kus ma pärast selle asjaosalise käest sain nii et tolmas (moonutatult, kusjuures, aga see pole kõige tähtsam). kusjuures ma ei susinud kusagil seljataga vmt. aga noh, eks ikka juhtub.
92.
heli | aprill 17, 2008, 9:05 e.l.
ahaa, ma pidasin silmas situatsiooni, kus inimene ise, ilma et mina midagi paluks või küsiks, pakub välja, et tema tahaks seda ja toda koos minuga ette võtta, aga kui ma siis seepeale lõpuks küsin, et kas saame siis millalgi kokku või?, hakkab ta mingit häma ja pada ajama, et praegu pole nagu plaanis ja võibolla kunagi hiljem ja (kusjuures ma tean ja näen, et samal ajal teistega kuskile minna ja miskit ette võtta on aega küll). Vat siis ma vihastun reeglina küll hingepõhjani, et mida sa siis üldse räägid, kui sind tegelikult oma sõnade taga olemaski pole. Ja hakkan lõpuks arvama, et see inimene on lihtsalt pesueht valetaja ja keerutaja ja ükskõik mida ta ka ei ütleks, mul on ta sõnu raske uskuda, sest sõnadeks need ainult jäävadki. Ma ei vaja ilusaid valesid ja sellise inimesega ma suhtleks siis pigem ainult sellel tasandil, et “tere, headaega, tänan, palun, ilus ilm täna jah”. Selline kena fassaad ja ei midagi enamat. Sest rohkemaks kontaktiks on mingisugustki usaldust vaja.
93.
Kati | aprill 17, 2008, 9:50 e.l.
muide, selle silmist soovide lugemisega võib veel üks jama olla. teise ajju me nimelt ei saa, see lugemine käib ikka läbi oma isikliku filtri ja on absoluutselt võimalik tõlgendada teise vajadusi täiesti metsapoole viisil.
sina võid olla nurgas vait, sets mõtled, aga mina arvan, et oled kurb.
sina võid kurvastades tahta konkreetset abi, aga mina tulen kallistama, sets mina ootaks seda või vastupidi.
väga pika tundmise peale inimesed muidugi enamvähem teavad, mida ja kuidas ja millal teine tahab, aga, ausõna, juhtub siiski möödapanemisi.
mida siis veel teha inimesega, kellega ollakse tuttavad, no ntx viis kuud?
vahest lihtsalt ei aita miski muu, kui soovide konkreetne väljendamine.
94.
ahaa | aprill 17, 2008, 11:08 e.l.
heli
aaa, nojah, ma ei mõelnud sellist olukorda. ma, nagu kati mainis, vaatasin läbi oma isikliku filtri 🙂
95.
notsu | aprill 17, 2008, 12:56 p.l.
Sõnastaks oma idee veel ühe korra ja täpsemalt: tore on, kui juhtub, et mu soove silmist ja kust iganes loetakse. Aga see on boonus. Seda ei saa _eeldada_. Kui seda pidevalt eeldama hakata, saab palju pettumusi.
Loodan, et nüüd sai selgemaks.
96.
Nirti | aprill 17, 2008, 3:01 p.l.
Psühholoogiliselt seisukohalt päris huvitav siin omaette lahti mõtestada, et kes millisele valusale kohale astus, et siin sihuke kisa taevani tõusis.
Ja ma võin pea anda, et te ei saa siiamaani aru, et mõne inimese jaoks ongi paduainsaks sooviks see, et keegi teda sõnadeta mõistaks, mitte seda üksteise vastu nühkimist (kalli siis) või mingeid asju saada.
Üksteise sõnadeta mõistmise ja tajumise üks avaldusi ongi aga see, et et ei mängita mingisuguseid labaseid näitemänge, mida te pidevalt näiteks toote. See näitemängimine ei ole see, mida ma silmas pean, aga teie jaoks vist eksisteerib ainult paar üksikut varianti, kusjuures selline üksteise tajumine (ja no kui ikka elada koos mitu aastat, siis vast ei ole enam seda “Aga ma ei tea ega tunne teda üldse!”-situatsiooni) on mingi ulmeline ja mitteesinev variant. Kahju muidugi.
Jah, see oma soovide selgesõnaline väljendamine on nii mõneski mõttes hea. Noh, et “Kuule, ole hea, pese nõud ära!” või “Ole hea, palun masseeri mind.”
Aga hoolimist niimoodi käsu peale väljendada…? “Ole hea, näita nüüd välja kuidagi, et sa hoolid minust.” Ma suhtuks sellisesse palvesse otsese vastikusega 🙂
Sest võib-olla teie olete sellised inimesed, et saate kõike käsu peale teha, paljud ei ole.
Aga mina näiteks ei saa, seega kui keegi mulle külje alla ujuks ja ennast mulle kaela määrima hakkaks ja mingit lohutamist ja poputamist kerjaks, siis ma tõmbuks just eemale. Ma ei suudaks käsu peale muret tunda või kaastundlik olla või siiralt kallistada. See soov peab minus tärkama selle tundega, et ma näen, et teisel on halb. Aga kui ma ei näe ja keegi tuleb konkreetse sooviga minu juurde…
Siis ma ei täidaks ta soovi. Ma ei tahaks, kuna ma ei TUNNETA seda, mis seda tahtmist tekitab. Aga kui tunnetaks, siis teeksin ise väga ettevaatliku lähenemiskatse inimesele.
Nii et kahe otsaga asi see küsimine…
97.
Nirti | aprill 17, 2008, 3:09 p.l.
Konkreetne küsimus, et siinne kamp jälle aiaaugust kisama ei hakkaks:
Kuidas te teete kindlaks, et oma soovi otseselt välja öeldes te ennast teisele inimesele lihtsalt peale ei pressi vastikult, kuna too on liiga kohmetu, et otsesele küsimisele “ei” öelda?
98.
Kati | aprill 17, 2008, 3:50 p.l.
hmm, aga kui küsida ntx, et kas sul oleks midagi selle vastu kui sa…kuulaks mind, jooks minuga teed, kallistaks mind jne, jne. siis on vähemalt võimalik ära öelda, eksole.
aga et kui ikka on liiga häbelik? noh, ehk on, aga mida siis ülepea teha? istuda häbelikult nurgas, kumbki omaette ja pigem üldse mitte suhelda, sest igasugune suhtlus, olgu küsimine või tegutsemine, võib ju olla pealetükkiv ja teine ehk ei oska ära öelda?
tegelikult mulle tundub (aga see muidugi on vaid mu isiklik arvamus), et mõistmine on suurem siis, kui pigem julgetakse otse rääkida-küsida. ega see ei välista ilusaid pikki koos vaikimisi või nunnusid sõnatuid harjumusi vms. sest, jumala eest, elu ei ole mustvalge. aga ta pole ka romantiline komöödia, kus alati õigel hetkel koos roosidega õige inimese sülle kukutakse.
99.
'ganna | aprill 17, 2008, 3:52 p.l.
Aiaaugust ikka, lugeda & loetut mõista mu ju ei oska: enamasti on inimesed liiga kohmetud, et edasiviivaid ettepanekuid teha, mitte liiga kohmetud, et ei öelda;)
Ega ei teagi. See on lihtsalt yx risk, mis tuleb võtta. A yldiselt on targem oma seisukohti & vajadusi ausalt väljendada kui oodata, millal ta ometi kord sõnadeta aru saab.
100.
Nirti | aprill 17, 2008, 4:04 p.l.
Ära öelda on muidugi võimalik, aga vaata, vähegi empaatiavõimelisem inimene kujutab suurepäraselt endale ette mis tagajärgesid see äraütlemine endaga kaasa võib tuua. Mõnikord on need päris koledad ikka.
Mina näiteks kohmetun just kõige tugevamini “ei” ütlemise juures, sest ma tean suurepäraselt, milliseid tagajärgesid see “ei” ütlemine endaga kaasa toob liigtihti inimestele.
Ühesõnaga mulle valmistab siiski märksa väiksemat probleemi öelda: “Tahad mind kaissu võtta?” kui et sarnasele küsimusele “Ei taha praegu.” vastata. 🙂 No kuidas ma ütlen, et praegu ei viitsi, ei taha, palav on ja raamatu lugemine on märksa põnevam.
Pärast saab sõimata ka veel 😀
Seega ma tõesti eelistan, et see asi ei oleks nii otsene ja brutaalne, sest siis ei pea “ei” ütlema, küll aga saab öelda “Jaa.”
No kui teinepool ikka ÜLDSE ilma sõnadeta aru ei saa, siis ilmselt on jah mõttekas omaenda vajaduste eest seista, aga ma jätaks kõigepealt esimese võimaluse nõnda, et ma ei pommita teist inimest oma soovidega, sest see, et ma üldse selle soovi talle esitan, paneb ta ju dilemma ette – minul on vajadus midagi teha või saada, temal on võimalus.
Ülalpooltoodu ei kehti siis, kui kummalgi pole vajadust, vaid lihtsalt idee midagi teha või uitmõte, et “Äkki teeks seda?”
101.
Nirti | aprill 17, 2008, 5:34 p.l.
Ah, tegelt, savi. ärge vaevuge vastama.
102.
heli | aprill 17, 2008, 5:52 p.l.
Mis ma siit siis nüüd teada sain: et arutelu nimetatakse netis kisaks.
Imelik, aga mina ei tajunud ühtegi rääkijat siin karjuvana. Ilmselt inimesed tajuvad väga erinevalt. 🙂
Mis aga puutub otsekohesuse teemasse, siis ausalt öelda on see ju küsija enese asi, kas ta riskib otse küsida või jääb ootele, kas teine märkab ta vajadusi. Küss minu jaoks on hoopis selles, et kuidas reageerib inimene, kes jäi ootele ega küsinud. Et kas vaikselt lepibki sellega, et mmu vajadusi ei märgatud või läheb toda mittemärkajat süüdistama selles, et ta ei hooli. Sest selline süüdistamine on ikka paduülekohtune, ütleb minu korduv kogemus.
Loomulikult oleks maru nunnu, kui märgataks ilma küsimata kallistama tulla, kellele see ei meeldiks. Vahel märgataksegi. Aga ka kõige hoolivamad inimesed võivad olla omaenda probleemidega nii ülepea hõivatud, et ei jaksa märgata parajasti seda teist ja tema vajadusi. Või… ah, mis ma räägin, ma hakkan end kordama, mulle tundub.
103.
notsu | aprill 17, 2008, 9:30 p.l.
Mul kipub üldse nii olema, et kui on armas inimene, siis ma usun vastupidise info puudumisel enivei, et ta hoolib, isegi siis, kui ta on parajasti vannis või raamatut loeb.
104.
ahaa | aprill 18, 2008, 6:02 e.l.
tegelt on naljakas, et kui vaikselt arutleda ja rääkida “jah, on hea, kui 95% juhtudest teine märkab. aga et umbes 5% juhtudest ei märka, sest ta ntx on ise oma asjaga hõivatud. ja et selle 5% puhul on ok, kui seda küsida. ilusti. leebelt. sõbrallikult”
ja teine kuuleb, et a) rääkimise-arutlemise asemel oli mingi kohutav kisa.
b) ALATI on vaja küsida.
c) küsimine = kamandamine ja käskimine ja nõudmine, labane takkapihta
d) mitte keegi mitte millestki aru ei saa
😀 😀 😀
105.
ahaa | aprill 18, 2008, 6:04 e.l.
ja siiis veel see, et
– kui vahel harva ise teisele ütled, et “oh, täna oli nii hirmus päev” ja poed talle kaissu, siis sellega kaasneb automaatselt see, et teed jõulude ja sünnipäeva eelselt kinginimekirju. et voodis kamandad komandörihäälega. lilleleti ees samuti.
jne
lahe 🙂
106.
Kati | aprill 18, 2008, 7:34 e.l.
nirti,
aga kui ma lihtsalt võtan teisel ümbert kinni või teen möödudes pai vms, ilma sõnadeta igal juhul, aga tema loeb raamatut või palav on vms, kas tal siis on lihtsam ära öelda või niisama ignoreerida?
mul isiklikult oleks sel puhul vist hoopis valusam äraütlemist kuulda. siis ma võiks seda palju kergemini tõrjumisena võtta.
muidugi võib nii ka, et ma ei tee teisele üldse midagi, pai ka mitte, ootan, et ta ise tuleks. aga kui tema samuti ootab, sest ei taha olla pealetükkiv, mis siis saab? jäämegi ootama?
107.
Oudekki | aprill 18, 2008, 4:11 p.l.
Ma arvan, et kui sa avastad ennast koos elamas inimesega, kes ei suuda hoolimist nii välja näidata nagu sina absoluutselt vajad, siis ei ole tegelikult vaja koos elada. Selles mõttes, et iga inimesega tingimata ei peagi sobima. Kui ikka suhtlusstiilid on patoloogiliselt erinevad… Kui kellelgi on soovi leida inimene, kes teda algusest peale sõnadeta mõistab, siis nende inimestega, kes seda algusest peale ei tee, ei ole vaja koos olla ja kõik ongi lahendatud.
Kui aga inimene on valmis teisele oma tunnetest ja sisemusest ja vajandustest rääkima, et see õpiks teda hiljem sõnadeta mõistma, siis on kallideküsimine omal kohal – isegi nii, et “alati kui mul on selline nägu, siis ma tahan kallit” vms. Siis partner võib õppida hiljem neid märke tähele panema. Aga muidugi ei ole vaja seda kõike teha, see on lihtsalt üks võimalus.
Mina eelistan partneriks seda, kellele saab ütelda “ma vajan praegu kallistust” – sest ma tean, et kas küsimise peale või mitte, tema kallistus on ikka ühesugune. Just seetõttu, et kuna ta hoolib minust, siis ta ei saa mind mittehoolivalt kallistada.
Samas ma tahan ka teada, et kui tal on endal parasjagu üliraske, pea plahvatab ja nii edasi, siis ta suudab mulle ütelda “ma ei saa praegu, oota natuke”. Siis ma tean, et tal on millegipärast väga vaja midagi muud teha ja ta ei saa mind hetkel kallistada ja see ei tule sellest, et ta minust ei hooliks vaid mingitest muudest põhjustest. Ja ma tean ka seda, et kui ma suren ilma selle kallistuseta, siis ma saan ütelda “palun jäta kõik, millega sa tegeled, sest mul on selline hädaolukord, et ma ilma kallistuseta suren ära”. Ning siis ta jätab.
Mina olen nõus natukene haiget saama, kui ma tean, et mu partneril on kuidagi parasjagu vaja käituda – teades, et tema puhul on samamoodi. Kui ta tahab rääkida millestki, mida mul on valus kuulata, aga ma tean, et tal ei ole rääkimata võimalik olla, siis ma kuulan. Ja vastupidi.
Aga see on minu valik ja teie tehke nagu teile meeldib.
108.
Laps Eestis | aprill 23, 2008, 12:30 p.l.
Ma arvan, et lähemad inimesed harjuvad otsekohesusega ükskord ära ja siis on kõigil parem. Aga hoolivus peaks ikka olema kõige aluseks.
Üks kena inimene õpetas mind kunagi vahet tegema, mis on palve ja mis on nõudmine. Palve on see, kui lepid ka eitava vastusega ja nõudmine siis, kui ei lepi. Ja ma arvan, et ei sobi peagu kelleltki peagu midagi nõuda aga paluda võib seevastu peagu kõike.