Inimene – ilgeim loom

oktoober 3, 2008 at 1:53 p.l. 17 kommentaari

Vaata, inimesel on meelevald loomade üle. See tähendab, loomad võib ära ka tappa, kui nad meie elu segavad. Mina kassipoegi küll uputan. Suurte kassidega ma ei saa hakkama, aga mul vend uputas oma seitsmeaastase kassi küll ära, kui temast ära tüdines, ja tõi noore asemele. Ega siin ei ole midagi ette heita, inimesel on ju meelevald loomade üle.

Katke ühe mu paljukassilise sõbra vestlusest väidetavalt muidu malbe ja lahke kristliku tädikesega.

Olukorda hinnates arvasid päästjad, et koer võib olla kõrgelt kukkudes vigastada saanud. Päästeametnikud võtsid ühendust loomaarstiga, kes aga keeldus kohale tulemast, sest polnud teada, kes tasub visiiditasu.

Postimees kirjutab Rakveres kaevu kukkunud koera päästmisest.

Rrrrrr. Miks mulle need kaks suhtumist nii kuradima sarnased tunduvad?

Ma saan muidugi aru, et näiteks operatsioon on kallis ja rohud, et loomade eest ju haigekassa ei maksa ning seepärast mingit hullkallist ravi ei tahaks alustada, kui ei tea, kes ja kas selle eest tasub. Aga vigastatud looma korraks vaatama tulla, päästjatele tema kohtlemiseks ehk natukene nõu anda, seda võiks ju saada ka siis, kui kroonid näpuvahel ei krabise. Muidugi kui tegemist on ikka arstiga, kelle kutsumus on loodetavasti aidata, mitte lihunikuga, kes miskipärast  ei märganud õppida muuks kui veterinaariks.

Või mida me arvaksime inimesearstist, kes ei tuleks vigastatud vaatamagi, sest sel ravikindlustus äkki ei kehti? Me ju ütleksime, et ta on mölakas? Miks siis loomaarstiga teisiti on?

Või ehk arvab see toredasti haritud loomaarst tegelikult samuti kui ilmsesti elust räsitu-loksutatud ja mitte just liig avara silmaringiga vanamutike? Arvab, et loom on lihtsalt üks asi, miski, mille üle meil on meelevald. Ja meelevald, see on sellises mõtteviisis (maakeeli ja ilmalikult väljendudes) õigus sügavaks pohhuismiks või koguni kahjustamiseks.

Ja siis, natukene klomp kurgus, mõtlen oma kutside pruunide nööpsilmade peale. Kuidas vanamoor tervituseks pea mulle sülle paneb. Kuidas väikeloom käpad mulle kaela ümber asetab ja nina peast ära limpsida ähvardab.

Ja siis mõtlen, et need pruunid silmanööbid on kuskil kaevus, kurvad ja paanikas ja võib-olla haiged, kuid mingi arst lihtsalt ei tule nende omanikku vaatama.

Või mõtlen hoopis kõigi oma vanematekodu kasside peale, nende metsikult rikkale tundeskaalale, mis silmadest alati nii ehedalt vastu vaatab, olgu see rõõm, kurbus, ehmatus, valu, mistahes. Ikka on see rohekollases pilgus näha nii ehedalt, nii täpselt.

Ja mõtlen siis, kuidas need sädemeid pilduvad nõiasilmad vaatavad ühtäkki kabuhirmus, sest See Suur Sõber, See Kõige Kallim lihtsalt tüdis kollasilmsest ära ja otsustas ta ära tappa.

Ja siis, siis ma tahan natukene karjuda. Näiteks, et maailma jälestusväärseim loom on imetaja nimega Homo sapiens sapiens.

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Kui ma just surnud ei ole… Feminist küll, aga kuhu sotsialism jäi?

17 kommentaari Add your own

  • 1. Elver  |  oktoober 3, 2008, 2:17 p.l.

    Aga kuhu sa piiri tõmbad?

    Loomaarst on mölakas kui ei tule tasuta looma ravima?

    Torumees on mölakas kui ei tule tasuta sinu uputust likvideerima?

    Arst on mölakas kui ei anna sulle tasuta antibiootikume ja sa ära kärvad?

    Sa oled mölakas kui ei anna kerjusele viit krooni söögiraha?

    Või kui ei lähe Aafrikasse nälgivaid lapsi päästma?

    Minu arust on päris suur vahe sellel kui sa kellegist tüdined ja tema ära tapad ning sellel kui mingilt professionaalilt oodatakse, et ta käiks oma kuludega (bensiin, tööaja kadu) probleemseid olukordi likvideerimas olukorras kus ta elab tõenäoliselt niigi palgapäevast palgapäevani.

    Vasta
  • 2. Kati  |  oktoober 3, 2008, 2:26 p.l.

    vaata, on elukutseid, mis tõesti võiks olla elu kutsed, mitte lihtsalt töö, elukutseid, kus eeldaks nagu veel midagi peale papi teenimise.

    torumehelt mitte ja ega ma uputusse sureks kah.

    aga arstilt küll. jah, loomarast on minu meelest mölakas, kui ta ei vaevu isegi hädas looma vaatama. ja inimesearst on mölakas, kui ta ei anna mulle seda rohtu, juhul, kui ta näeb, et ma muidu ei saa ja suren.

    ma ei taha sellega öelda, et nad peavad kõiki koguaeg tasuta ravima. muidugi oleks neil siis endal varsti surm käes, mitte suu ees. aga on mingid erandlikud olukorrad, mis eeldavad vahel ka erandlikku käitumist, ma arvan.

    või kas võiks sõdur jätta teenistusse ilmumast, sest ei maksta ja sai villand ja üldse on vaba päev? või kas oleks ok, kui õppinud päästja tulekahjust õlgu kehitades möödub? või kuidas oleks kui preester pihilise ukse taha tõstaks, sest tal on teeaeg ja kogudus ei maksa ka liiga head palka?

    Vasta
  • 3. Kati  |  oktoober 3, 2008, 2:31 p.l.

    aga miks ma neid juhte võrdleisn, on, et mulle tundub, mõelmal juhul hakkab asi sellest, et loomas nähakse objekti, mitte elusolendit.

    Vasta
  • 4. Piret  |  oktoober 3, 2008, 3:19 p.l.

    ma eeldan igal alal töötajatelt huvi oma tegevuse vastu ja sära silmis.
    ja ma arvan, et töötaja huvi oma töö vasu ei vabasta mind tasu maksmisest.
    see “tule, aita” suhtumine on lõpuks väga kurnav, päev läbi tegeled heategevusega ja õhtuks on toss väljas ja taskud tühjad.
    ja igaüks arvab, et ainult temal on erijuhtum.

    Vasta
  • 5. Elver  |  oktoober 3, 2008, 3:25 p.l.

    Sel juhul on riik, haigekassa ja arstid Eestis mölakad, kuna näiteks vähihaigetele ülikalleid rohte tihti kinni ei maksta.

    Ja kui ravimite tootjatelt hakataks jõuga neid rohte võõrandama siis nad lõpetaks rohtude välja töötamise ja tootmise kuna see ei tasuks end ära.

    Sõdur võiks jätta teenistusse ilmumata kui on tegu näiteks olukorraga kus temalt nõutakse teise riigi “ennetavat” ründamist või kui vaenlase rünnaku on põhjustanud “ohvri” provokatsioonid.

    Ja kui õppinud päästja ilma erivahenditeta põlevasse majja ei jookse siis see on ka suht arusaadav. Ega ta hapnikumaski ja tulekindla riietusega mööda linna ei jaluta. Jah, kui ta tules hukkuks siis me pühendaks talle kui kangelasele 50 sekundit eetriaega õhtustes uudistes ja tema naine ning kolm last vaadaku ise kuidas oma ülejäänud eluga hakkama saavad.

    Kui inimesel on piisavalt vara ja võimalusi, et ta ei pea enam iga päev enda ja oma lähedaste inimväärilise ellujäämise pärast võitlema, siis ta saab tegeleda heategevusega ja tavaliselt ka tegeleb sellega. Keskmise eestlase reaalsus ei ole aga kahjuks sinnamaale jõudnud.

    Vasta
  • 6. Wild  |  oktoober 3, 2008, 3:45 p.l.

    Ilge looma tiitel on väga suhteline.
    Sealt, kust parajasti laksu saad, sinna emotsioon põrkab.
    Juhtudes peale neljale suurele penile, kes kraavi aetud elusat vasikat õgivad, tagant poolt, tekib tahes-tahtmata mõte, et ilged koeravärdjad, rsk, maha murdagi ei oska või.

    A muidu, teoorias, on kusagil ripakil või vigane loom, kelle omanik pole teada, kohaliku omavalitsuse rida, kel peaks olema leping lähima teenusepakkuja e varjupaigaga (kellel on ka veterinaar), kes siis selle eluka minema peaks toimetama. Praktikas see ilmselt eriti hästi ei toimi.

    Vasta
  • 7. Tq  |  oktoober 3, 2008, 5:52 p.l.

    Nojah. Ma ei julge selle loomaarsti kohta väga midagi öelda, sest pole kuulnud tema seisukohta. Tont teab, kuidas asjad täpselt olid. Ja tõesti, nende vastutus, kellel on seaduse järgi kohustus, kipub kahjuks meelest minema.
    Aga muidu jah, jutt tõsi on.

    Vasta
  • 8. Kati  |  oktoober 3, 2008, 6:11 p.l.

    wild,
    suhteline mõiste muidugi jah.
    samas, kui üldse keegi on jäledaima looma tiitli natukenegi ära teeninud, siis ilmselt ikkagi inimeme. arvestades, kui palju see loom suudab täiesti teadlikult muudele, sh (või hoopis eeskätt?) liigikaaslastele, sitta keerata ja neid hävitada.

    kusjuures nende vasikat järavate koerte peale seal kraavis ma vist ei pahandaks, ma pigem mõtleks, et neil on idiootomanik.

    Elver,
    muidugi ei minda teksades ja T-särgis tulekahju kustutama.aga seisma jääda ju võiks ja vaadata, kas ehk on vahest vaja paaniliselt põlevasse tuppa teleka järgi tormata katsuval majaperemehel sabast hoida või hoovinurgas lapsi lohutada.

    jajah, muidugi igaüks võiks seda teha, aga mulle tundub, et inimene, kes on selliste kriisiolukordade jaoks treenitud, peaaegu peaks sedasi tegema.

    ja eelmises näites me rääkisime antibiootikumidest, mitte ülikallist vähiravist, mille kinnimaksmine laostaks ilmselt riigi, st hävitaks kokkuvõttes rohkem elusid igal juhul.

    kui püüda määratleda piiri, siis ehk just see, kas kellegi abistamine seab omakorda kellegi teise väga ohtu, võiks olla üheks piiriks. inimestelt ega riigilt ei saa ju lõppeks enesetappu nõuda. aga ma ei usu, et veerand tundi aega ja sada krooni bensu eest oleks loomaarstile täiesti laostav.

    Piret,
    säravad silmad on muidugi toredad, aga, olegm ausad, enamikest maailma töödest ei sõltu kellegi elu. mugavus küll, aga see on teine asi. mugavus ei ole põhjus kellegi kodunt laste ja supikausi juurest suvalisel kellaajal välja peksmiseks ntx. muidugi on armas, kui mul torumees tuleb lauba öösel kell kaks ka toru lappima ja on nõus raha esmaspäeval saama, aga see ei ole eluküsimus ja seda ei saa kuidagi nõuda või eeldada.

    ja ma ei usu, et hakkab päris see, et iga juhtum on erijuhtum. sel konkreetsel juhyul oli loom ju tõesti õnnetult augus ja päästjad ka ei teadnud, kelle oma. ma usun selliseid asju ei juhtu iga päev. ja see ei ole kindlasti võrreldav ntx sellega, et tahan seekord teatrisse minna, ravi mu koera tasuta vms.

    kusjuures, ikkagi, kui seal augus oleks olnud ntx inimeselaps ja keegi oleks kutsunud mingil põhjusel ütleme paari km kaugusel asuva arsti ning see poleks läinud, kuidas meile siis tunduks? vist mitte väga OK. seega ma tüürin ikka sinna oma algse mõtte juurde, et asi algab suhtumisest, nagu oleks loom midagi sügavalt teisejärgulist.

    Vasta
  • 9. Kati  |  oktoober 3, 2008, 6:15 p.l.

    wild,
    seda kah veel, et mulle tundub, et praktikas see sinu kirjeldet süsteem ei toimi peaaegu üldse. ehkki oleks ju iseenesest hea süsteem.

    Vasta
  • 10. Helen  |  oktoober 5, 2008, 7:38 p.l.

    “…maailma jälestusväärseim loom on imetaja nimega Homo sapiens sapiens”

    Ah et teised loomad, elevandid ja rotid ja kaheksajalgsed, oleks kõik vaesele kutsikale appi tulnud?

    Vasta
  • 11. poolhäälne  |  oktoober 6, 2008, 10:02 e.l.

    Tead, ma ühe mölaka elus otsapidi osalen ja tegelikult ütlen järgmist.
    Hulkuv loom, peremehetu loom kuulub loomakaitseseaduse kohaselt kohalikule omavalitsusele. KOV peab tagama kinnipüütud loomale elementaarse peavarju, toidu, vajadusel vet.abi ning otsima kõigi vahenditega looma peremeest või püüdma leida uut. Antud juhul oleks pidanud visiiditasu maksma KOV, sest väljakutse oli leitud looma juurde (kes oli liiatigi kukkunud või visatud auku, mille olemasolust oldi teadlik, ent tolereeriti seda). Pärast oleks võinud omavalitsus esitada omakorda arve looma omanikule. Aga ilmselt polnud kedagi, kes oleks vaevaks võtnud veterinaarile ütelda, et jah, garanteerime, et kulud kaetakse.

    Aga loomaarst, va mölakas, peab jätma oma asjad sinnapaika, istuma autosse ja jooksma kohale, tõenäoliselt kasutama kalleid uinutus- või uimastuspreparaate, juhul kui loom nt oppi vajab, siis olema kursis millal ja kuhu opereeritud loom kliinikust viiakse. Loomaarstidel ei ole varjupaigavõimalusi, personali selleks, et pikalt ja laialt loomi hooldada ega vahendeid selleks, et oma taskust maksta ravivahendite, loomatoidu ja põetuse eest.

    Inimesed arvavad miskipärast, et loomaarst, kui ta juba on loomaarstiks hakanud, peab tegema kõike – põetama leidloomi, korjama, ära vedama ja matma korjuseid ja hoidku ta, kui ta seda teha ei taha. Aga ta on ka inimene ja entusiasmi ei kalla auto kütusepaaki, ei anna loomale-lapsele nina ette ega maksa arveteks. Ükski suvaline arstiks õppinu ja arstina töötav inimene ei pea valmis olema kihutama abivajajaja juurde esimese telefonikõne peale väljaspool oma tööaega – selleks on valved ja kiirabisüsteem. Loomade jaoks pole igas maakonnas normaalset varjupaikagi, kuhu leidloom peale ravimenetlusi viia tuleks.

    Niisiis ütlen ma, et loomaarstil praeguse asjadekorralduse juures on õigem omanikuta looma juurde minemast keelduda kui kanda üksinda ja iseenda arvel omast initsiatiivist kogu süsteemi puudumise ja asjaomaste hoolimatuse nii materiaalset kui vaimset koormat. Omanikuga loomade juurde tuleb niikuinii leekida kellaajast ja nädalapäevast hoolimata…

    Vasta
  • 12. Kati  |  oktoober 6, 2008, 10:16 e.l.

    poolhäälne,
    ma saan aru, et keegi ei eeldanud sel konkreetsel juhul, et tuleb ja kukub ravima, pigem, et vaatab üle, kui hull asi on.

    et süsteem on sitt, on muidugi selge.

    ja loomaarste on ilmselt ka igasuguseid. Talnas ei suvatse see ametlik loomakiirabi (kui see ikka veel olemas on) ka eriti kohale leekida. ühe mu tuttava käest küsiti kord vist seitse korda, et kas ta ikka teab, et see väljakutse maksab, ja tema kinnitas ka seitse korda, et teab, teab ja mõistagi ta maksab. kusjuures asi lõppes ikka sellega, et ta võttis ise oma lõhkise peaga koera auto pääle ja sõitis kuhugi arsti juurde.

    Vasta
  • 13. tihane  |  oktoober 6, 2008, 7:12 p.l.

    Ma ei taha öelda muud, et ma tean üht loomaarsti, kellele püstitavad hobused ausamba juba eluajal… Aga see ei puutu siia, lihtsalt näide ülimast häädusest. Aga ma arvan, et ehk on see joon, loomast hoolimine, paradoksaalselt see, mis sunnib arsti keelduma sinu kirjeldet juhtumis kohale tulla. Kuna ta teab, et ta ei saa võtta muud kui täit vastutust. Ta teab, et see jääb tema kaela, kui ta kohale tuleb, et ta ei suuda lihtsalt “vaadata, kui hull asi on” ja siis rõõmsalt oma ellu tagasi kihutada, kuna keegi ei maksa. Ehk siis, võib-olla ta teab, et kui ta kohale tuleb, läheb ta abiga lõpuni ja see on asi, mida peab oskama teha iga abistava elukutse esindaja: teha süda kõvaks ja öelda ei, kui on teada, et seda tüüpi aitamine pikapeale hävitaks aitaja. Aga see ongi juba teine teema, kriisiabi jne..

    Vasta
  • 14. poolhäälne  |  oktoober 6, 2008, 7:28 p.l.

    Tihane – justament. Mis mõtet on kohale tulla ja konstateerida fakti, et olukord vajaks sekkumist, aga – tjah, ma ei sekku, sest keegi peale minu ei ole selle looma osas muust huvitatud kui et tema äralükkamisest oma kaela pealt… Ma tean väga palju väga toredaid loomaarste, kes tõepoolest aitavad tõelist hädalist ka tasuta, ma tean väga palju loomaarste, kes krediteerivad oma loomaomanikke ja võimaldavad neil maksta “siis kui raha saab” ja vaevalt, et nad peale patsientide ja nende omanike tänu muud ausammast kunagi saavadki. Aga kohalik omavalitsus ei peaks eeldama, et tema ei maksa, pole nagu põhjust, ja eriti nördima paneb, et just nemad peidavad pea liiva alla. Jah, ma tean, et kohalikele pannakse muudkui ülesandeid ja raha ei anta, aga, pardon, lubatagu siis sellisel juhul ka teistel asjad, mille jaoks kellelgi raha ei ole, lihtsalt tegemata jätta.

    Vasta
  • 15. poolhäälne  |  oktoober 7, 2008, 7:52 e.l.

    Mis puutub aga meelevalda, siis paraku – meil kõigil on meelevald võtta seisukohti ja seda tehes teha ühtlasi ülekohut, kui ei tea asjade tegelikku tausta ja riskime otsustada sõnakildude põhjal, mida keegi kusagil suvatseb valikuliselt pillata, st mingi mulje saamiseks temale teadaoleva teabe talle antud hetkel vajalikul viisil kokku on ladunud. Kas inimeste südames süüdatakse viha ja põlgus tegeliku teo või väidetava teo tegija vastu, selles ei ole ju vihaobjekti jaoks mingit vahet, sest kui asjadest kõneldakse, saavad väidetavad teod või tegematajätmised tõeliste tegude või tegematajätmiste kaalu. Ilmselt on see märk panetumusest, kuid minu arvates tuleks kogu Eesti ajakirjanduse ja enda vahele üpris armutu filter seada, mis kellegi teise omakasupüüdlikud eesmärgid ja vajadused info küljest võimalikult lahti kangutab ja teisele poole jätab. Ümbritsevas igapäevases reaalsuses jätkub piisavalt kalkust, millega sõdida, et me ei peaks lisaks sellele ennast mõne üle võlli keeranud sulesepa sünnitise peale kulutama…

    Vasta
  • 16. Anneli  |  oktoober 21, 2008, 8:40 p.l.

    Ma võin eksida, aga mulle tundub, et need, kes siin Katile vastu vaidlevad, on inimesed, kes on ise omadega juba nii läbi, et kaitsevad oma õigust mitte hoolida, sest tunnevad oma isikliku olemuse sügavuses seepärast midagi süütunde taolist.
    Mina tean loomaarsti, kellele kassid ja koerad juba praegu ausamba püstitaksid, kui nad arvaksid, et sellest abi on. Mina teeksin sama. See loomaarst, muide, helistas mulle möödunud suvel ühel keskpäevasel ajal ja küsis, et ega ma Nõmmel kodu lähedal ole, et kui olen, siis kas saaksin vaadata, ega selle ja selle ristmiku läheduses autoavariist vigastatud kassi ole – talle oli just helistatud ja öeldud, et seal aeti kass alla ja ta oli mures, ega loom piinlema jäänud. Ise ei saanud ta vaatama sõita, sest pidi kohe oma väikelapse hoidja juurest ära tooma, alles pärast seda saanuks aidata, selleks ajaks aga jõudnus juba mina kassiga kliinikusse. Bussiga muide, mitte autoga, ja pool teed veel ka jala, sest autot juhtida ma ei oskagi, seega võtnuks see mult kauemgi aega kui autojuhioskustega inimeselt.
    Kassi tookord vedelema polnud jäetud, kontrollisin. Aga sellest arstist pean sügavalt lugu ja püüan teda omalt poolt aidata kõigega, millega oskan.
    Selles osas aga, kas keegi on kohustatud aitama või mitte… No ei hoolima ega armastama ei saa kedagi kohustada. Neid võimeid kas on või pole või on natuke – ja sealt, kust pole, ei võta enam midagi isegi surm ega inkassofirma.
    Mis meelevalda puutub, siis selle väite teeb eriti pikantseks enese õigustamine sisuliselt piiblitsitaadiga. Usun, kristlastel (või endistel kristlastel) on selle väite nihestatuse tabamine üksjagu kergem kui teistel… Mõned siiraltki mõeldud asjad siin elus kõlavad tegelikkuses kui kuri nali.

    Vasta
  • 17. heli  |  oktoober 22, 2008, 1:12 p.l.

    See Nõmme loomaarst ongi üks tõeliselt suure südamega inimene. Ka mina olen sealt oma loomade puhul abi saanud ja nii põhjalikku ja südamlikku tegelemist pole kusagil mujal kohanud.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

oktoober 2008
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

%d bloggers like this: