Müüa Eesti!
september 18, 2008 at 12:57 p.l. 7 kommentaari
“Tead, mul tuli suurepärane mõte, kuidas Eesti riigile raha teenida, “ ütles ühtäkki emand A, kui marsas kodupoole loksusime. Ja jätkas:” Riigikogu saadikukohti peaks hakkama oksjonil müüma. Kes rohkem pakub, see saab.”
Oojaa, täiendasin siis mina õhinal. Alghind võiks olla nii miljon. See raha peaks ju inimesel ikka olema, kui ta enesele saadikukohta osta ihkab. Ja mõelda, kui keegi isegi ei tahaks rohkem pakkuda, oleks riik juba niigi sada ja üks milli teeninud. Aga vaevalt muidugi, et enampakkujatest puudu tuleb. Mõttekas investeering ikkagi. Kui jaksad, ostad kohe terve riigikogu ja siis teed järgmised hea mitu aastat nii, et poliitiline ja ettevõtluskliima riigis just sulle sobiks.
A arvas, et tegelikult võib ju saadikukohad järgmistele ihalejatele maha ka müüa, kui endal enam vaja pole. Mina seepeale ütlesin, et peaks Riigikogust kohe börsiettevõtte tegema, oleks see kauplemine ilus läbipaistev. Ja tooks ikka muudkui sisse.
Ja siis ma mõtlesin veel, et mis siin ikka koerasabast tükke raiuda, teatreid, muuseume, ringhäälingut, rahvusraamatukogu, ülikoole, päästjaid, politseid ja muud säärast kallist ja kurnavat kräppi natukehaaval köndistada. Müüks parem kohe terve Eesti riigi korraga maha.
“Ei tea, kesse ostab,” kahtles A. “Kruudal pole ka niipalju raha.”
Avaldasin usku ja lootust, et Putini sõprade ja sugulaste ringist ehk keegi ikka tahaks. Ostaks riigi üles, paneks kinni. Kasulikud asjad, nagu raudtee, jätaks enda huvides tööle. Lihtne ja selge ning ei mingit muret selle va´ riigi ülal pidamisega.
Ma loodan, te mõistate, see oli nüüd selline öömust sapine lõõp. Veel oli lõõp.
Entry filed under: mõte kiusab, sotsiaalne närv.
7 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
Oop | september 18, 2008, 1:33 p.l.
Varanduslik tsensus on ju suurema osa igasuguse demokraatia ajaloost olnud täiesti tavaline. Kes enda toitmisega ikka hakkama ei saa, seda pole mõtet ka teiste yle otsustama lasta. Ameerika iseseisvussõja aegu oli kõik nende riigiisad rikkad valged mehed, kohtunikud niisamuti. Nii juhtuski näiteks, et sõja aegu tekkinud masendav välisvõlg kanditi kõige vaesemate, sõjast ilma palgata tagasi tulnud soldatite kaela, kes siis maadest ja majadest ilma jäeti. Ja nii pea, kui nad kätte said selle oma riigi, mille eest sõdinud olid, hakkasid nad ka sellesama oma riigi vastu mässama.
Kibe kyll, aga igasugused huvitavad ideed, millega tavaliselt parlamentarismi parandada soovitakse, on ajaloos juba ära proovitud ja viletsamaks tunnistatud.
Olgem nyyd ausad – meil on parim parlament ja valitsus, mida selle raha eest osta saab.
2.
sirje | september 18, 2008, 2:31 p.l.
hind on ju umbes õige antud, ega väiksema rahaga pole mõtet ju ka praegu nime kirja panna 😦
kuigi jah, tegelikult on muidugi vaja korraga mitut inimest ja iga nina peale mijooni
3.
Larko | september 18, 2008, 2:32 p.l.
Ühest tühisest riigist ei piisa. Ma siin isekesi kaalun, et ostaks õige terve Euroopa Liidu korraga ära. Pärast võiks 3-5 liikmesriigi tükkides hää kasumiga maha müüa.
4.
Kati | september 19, 2008, 7:01 e.l.
Oop, eks ta ole.
ma, täpsemalt me, ei mõelnud küll isegi mitte niivõrd, et parlamentarismil oleks väga midagi viga ja vaja parandada, kuivõrd just seda, kuidas riik praegu kõiki riiklikke ja avalikõiguslikke institutsioone rapib. ja kuskilt, halastust, mäletaks ma nüüd kust, on jooksnud ju ka läbi idee, et ebatõhusad avalikõiguslikud organisastioonid võiks müüa.
no me siis mõtlesime, et müüks juba terve riigi. noh, et ta nii ehk naa edasi rappides varsti enam ei toimi.
tegelt ma saan muidugi aru, et kui maksuraha ei ole, siis ei võta ega jaga seda surm ka, Padarist rääkimata.
aga, noh, must huumor ja kurjad naljad on siiski hea emotsionaalne enesekaitse.
sirje,
aga meie variandi puhul läheks ju lihtsamaks. üks inimene võiks käia välja nii palju miljoone, kui just saab ja panna saadikuiks, keda vaja. ja raha saaks otse riigikassa, mitte parteid. 🙂
Larko,
kah hea mõte.
võiks veel kaaluda mõnede perspektiivikate piirkondade ostmist. Iraagi näiteks. 🙂
5.
poolhäälne | september 19, 2008, 7:57 e.l.
Raudtee kasumlikkuse osas lubatagu mul, khöm, oponeerida.
Eesti riigis see pisike häda ongi, et liiga palju on asju, mida saab osta ainult raha eest, liiga palju on seda, mis läheb müügiks, ja liiga vähe on jäänud tervet mõistust, mis totaalsele kõigemüügile käe ette paneks. Rahajutt käib igapäe, igamehe suus – prohvet oli see mees, kes nõnda laulis. Ma hakkan mõneti aru saama Rooma patriitsidest, kes raha roojaseks pidades oma tengelpunga kandmiseks spetsiaalset orja pidasid. Kuigi see suhtumine on mõistagi üle võlli ja põhjustas impeeriumi allakäigu, sest ükski kurivaim ei teadnud enam oma rahaasju ja juutidest liiakasuvõtjad, kellel sellised eelarvamused puudusid, hakkasid holokaustile vundamenti valama, sest ei salli siin ilmas ükski sunnik, kui kellelgi liiga hästi tundub minevat.
Kui Eesti poleks NATO liige, võiks ju Taanile sõja kuulutada ja kohe alla anda. Poleks miskit jama müügiga, oksjonikorraldaja tahab kindlasti ülemäära palju vahelt ning suurmüügid, nagu tollesama Kalevi kogemus kinnitab, kipuvad rahastajate kitsiduse tõttu kiduma jääma. Jama kah, kui kuulutad müügi välja ja ostjaid ei tulegi… enesehinnang langeb kolinal.
6.
ninataga | september 19, 2008, 1:09 p.l.
Ma sain suutäie itsitada 🙂
No jah, kuid see on nagu Rohke debelakk juba …
Kuid päris tõsiselt vaatama hakates tuleb tõde tunnistada, sul on täiesti õigus.
Putini sõbrad tõesti ehk ostaks, kuid kas eesti rahvas soovib seda?
Ma oleks parem vaene, kuid ikka “peremees” omas riigis….
7.
Oop | september 23, 2008, 9:44 p.l.
Eks ta on, jah, sedasorti lõõp, mida hea hulk inimesi ka tõsimeeli välja pakub. Seepärast tasub olla ettevaatlik.
Lugesin Kivirähu viimast vestet EPList ja myristasin laia lõuaga naerda. Saatsin lingi. Teisel pool lauda istuja luges, puksus, luges edasi, jäi tõsiseks ja hakkas oigama.
– “Mis lahti?”
– “Kommentaare loen. Yks kirjutab, et Kivirähk ei julge otse välja ytelda, et Eesti riik on juutidele maha myydud, seepärast kukkuski niisugune hale följeton välja nagu alati. Kes selliseid loeb.”
– “Aa, jälle need juudid, kommunistid, vabamyyrlased ja humoristid. Kõik yhes vandenõus, jajah.”