Tahan joon kisselli, tahan kuulan transistorit
oktoober 18, 2008 at 12:14 p.l. 10 kommentaari
Kas teie teadsite, et puberteet on raske nakkushaigus? Mina küll ei teadnud, uneski ei aimanud. Aga tundub, et on. Vähemasti koertel.
Vähe sellest, et Väikeloom närib, mida saab (tema eas muidugi loomulik), arvab, et kõik maailmas, kaasa arvatud kassid ja jalutavad pensionärid, tahavad temaga mängida, sooritab meile ja me külalistele tervituseks hüppeid, mis panevad arvama, et tema ema ei heitnud ühte mitte musta krantsi vaid känguruga, ja püüab eeskätt varastada toitu, mis vähegi ripakil.
Nüüd on ka Kuriloom, va vanamoor, hakanud järsku huvituma asjadest, mille vastu ta ei ole kas enam ammu või üldse kunagi huvi tundnud.
Me oleme saanud teada, et enam ei või vedelama jätta jahu, suhkrut ega isegi mitte täiesti tühje saiakilekotte. Kusjuures, mitte kuhugi ei või. Isegi aknalaudade tagu-tagu-tagumisse otsa, kuhu ta seni pole viitsinud vaadatagi.
Eile oli armuline koeraemand igatahes avanud ahju kõrvale põletamist ootama pandud tolmuimejakoti ja puistanud selle sisu kenasti kasukale, millel ta magamas käib.
No ülilahe, eksole. Tuba tolmab nagu Kunda. Kasuka viisin välja kloppida, nüüd tolman mina ka. Suust ja silmist.
Huvitav, kuidas ta nüüd kõik need lollused vanas eas avastas? Väikeloom peaks nagu päeval oma toas viibima, Kuriloom ei peaks saama talt otse lollusi õppida, aga ikkagi justkui kopeerib kõiki väikse jaburusi.
Või mine tea, ehk ta vabastab ta päeval ja siis nad teevad koos, mis pähe tuleb. Ehk kutsuvad külalisigi. Täpselt nagu selles multikas.
Mäletate ju? Muidugi mäletate! Aga vaadake ikka, tuju teeb igal juhul heaks. (:
Entry filed under: Uncategorized.
10 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
ninataga | oktoober 18, 2008, 2:07 p.l.
:D:D:D
2.
notsu | oktoober 18, 2008, 6:07 p.l.
Heheh. Kunagi nägin ise pealt sellist asja, kuidas kaks last, mõlemad eraldi võttes pudikeele-east väljas, üheskoos meeleldi titte mängisid ja pudistasid.
3.
heli | oktoober 19, 2008, 9:09 e.l.
KAs sina siis ei tea, et kellel sarved murdeeas maha jooksmata jäävad, see hakkab neid keskeas jooksma. Ja siis on see ikka päris imelik.
Aga mina seda pealkirja lugedes võtsin asja täiesti sõnasõnalt: oma kodus tahaks juua kisselli kui isu tuleb ja kuulata transistorit, kui isu tuleb. Kuna mina viiasel ajal saan kodus üha vähem ja vähem teha seda mida tahan (ja kui kõigele vaatamata teen, siis on kõik pahasti), siis ma otsin võimalust… mujale kolida.
4.
heli | oktoober 19, 2008, 9:09 e.l.
Ja tegelikult ajas see koeratükkide kirjeldus mind ikka ühe suupoolega muigama ka. 🙂
5.
udupea | oktoober 19, 2008, 3:12 p.l.
seilasime, teame 😉
mul kunagi 1täitsa täiskasvanud tänavalt võetud hulgus, kellele kutsikapõlves häid kombeid ei õpetatud, saatis korda seeriateviisi sigadusi. sel hetkel muidugi ei olnud naljakas, nüüd juba muigan ja muhelen.
6.
Kati | oktoober 19, 2008, 4:34 p.l.
notsu,
minust endast räägitakse, et ma pole väiksena mitte üks süna tietekeelt kõnelnud. sõnad, mis tulid,olid kohe korralikud.
aga siis, kui ma nii umbes viie-kuuene olin, said sugulased järgemööda kaks last ja mina hakkasin nende eeskujul rõõmsasti auadest ja amamatest pudrutama.
mis ma ma siis ikka koerte puhul imestan, eksole.
udupea,
mu vanamoor ju ka tänavalt tulnud, ainult on siiani olnud nagu viisakama. mul on tunne, et see väikse lisandumine teeb ta kuidagi erksamaks ja panem siis ka rohkem lollitama.
heli,
sa pead endale sinna metsa ruttu maja ehitama. sellise püsiva ja kõetava.
7.
Vari | oktoober 19, 2008, 5:42 p.l.
lõpuks ometi keegi, kes avastas, et vanast peast ei pea targa näoga väärikas olenma ja igavlema
8.
heli | oktoober 19, 2008, 7:53 p.l.
Ei tea, Kati… kuda ma siis tööle saaks. Ma ju NII vana veel ei ole, et pinsile minna. 🙂
9.
Anneli | oktoober 21, 2008, 8:56 p.l.
Seda et… Me täna kodus arutasime, et teie Väikelooma kuldne vennas meie juures on vist saadud sedasi, et Jääkaru ning Siga otsustasid järeltulija soetada ning kasutasid meie hea käitumisega kombekat Retit asendusemana, kes kandis, sünnitas ning imetas. Jääkarult on tüübil pärit nägu, mitu numbrit suurem kaelanahk ja räpase lume karva värvus, Sealt laikarõngas saba ning sigadused. Ega tea, Väikelooma puhul võib samasugune asendusemaduse värk olla!
Aga head ja ilusat on ka õnneks omajagu – kui paar päeva tagasi haigena nii väsinud olin, et kõigi pereliikmete peale karjusin, tuli Auri mu ette, istus maha ning laskis mu jalge ette kukkuda kunstkondil, mida ta muidu hea meelega kellelegi ei anna. Umbes et, näe, näri kah, siis rahuned ehk maha ega tee enam lolli kisa.
10.
Kati | oktoober 22, 2008, 8:06 e.l.
nojah, meie Arniga oleme veendunud, et sa oled Retile lasknud siirdada känguru ja krokodilli geene, millest esimesed panevad tema kutsika hüppama ja teised nina peast hammustama.
nii et tunnista heaga üles, mis kahtlane geenilabor sul on. 🙂
aga head on nad muidugi. Keef pani mulle ükspäev, kui suht mudamasendunud ja väsinud olin, käpad konkreetselt kaela ümber ja kae imet, seekord ei hammustanudki nina. kuidagi väga hell oli.
ju nad miskitpidi mõistavad, mida vaja.