Kas igasugu jura peab lehes avaldama?

märts 24, 2009 at 1:45 p.l. 31 kommentaari

Delfi arvas heaks eile pikalt Bäckmani küüditamisteemalist jura refereerida. Mõni teine väljaanne pidas vajalikuks seda tsiteerida.* Ja mina mõtlesin, mida ma kordi varemgi olen mõelnud, et kas ikka igasugu asju peab avaldama.

Ei, ma ei ole hakanud tsensuuriihalejaks ja saan suurepäraselt aru, et vabas ühiskonnas ja vabas ajakirjanduses on põhimõteliselt igaühel õigus sõna saada ja oma arvamust, olgu või mudalolli, väljendada.

Teisest küljest, ega ükski täie aruga toimetaja ei pane ju lehte lugejakirju, kus kurdetakse, et naaber kiiritab ja ufod vaatavad magamistuppa. Miks siis samasugust poliitjura peab ilmtingimata avaldama?

Ega muud ei olegi, kui et oluline ja positiivne uudis ehk see, et neist meie ajaloo valusatest lugudest saab ometi kord muule maailmale rääkida nõnda, et muu maailm on nõus neid ka kuulama, mattub nüüd selle kodanik B. tekitatud müra alla. Seda müra võimendades loome me aga kuvandit sellest, kuidas meid jälle kuskil ei mõisteta. Miks me peame seda tegema?

Pealegi olen ma üsna kindel, et kodanik B. ja kõik temasugused jääksid üsna ruttu kuss, kui Eesti meedia iga nende provokatiivset lausejuppi ei võimendaks. Äkki lasekski siis neil lihtsalt omaette olla ega jookseks (skandaalihimust või masohhismist?) diktofonid ja mikrofonid õieli nende suust “kuldmune” püüdma.

_______

ei lingi, sest lolli juttu ei pea levitama.  

Advertisements

Entry filed under: Uncategorized.

Väikeste maailmade lõpp ongi suurim katastroof Kui riik paneb mulle näkku, kas mina võin siis riigile panna?

31 kommentaari Add your own

  • 1. Oudekki  |  märts 24, 2009, 2:00 p.l.

    Kilkiajastu? Ega neid “naaber kiiritab” juttegi ju avaldavad mõned lehed mõnuga 😉

    Aga Ekspress kirjeldas kümne osalejaga meeleavaldust kui “räiget Eestivastast propagandat” 😛

    Ma tegelikult ei tea, miks võimendatakse lollusi kui võiks argumenteeritud tekste võimendada.

    Vasta
  • 2. poolh22lne  |  märts 24, 2009, 3:46 p.l.

    No üks rahvusringhäälingu endast lugupidavamaid ja tõenäoliselt ennast kõige kõrgemalt hindav saatetiim andis eelmisel nädalal olulisel määral eetriaega ja järgnenud päevade ajalehtedele kõneaineti seoses hullukestega, kes põlevisilmi ilmalõpuplaneet Nibiru saabumist ootavad. Mis see päkkmani möla parem või halvem on.

    Eks ole selliste päkkmanite käitumine mõnes mõttes justkui koolitulistamine. Nad mõtlevad endist ilmselt kui stagneerunud ühiskonna lainetõstjaist, kelle võimuses on tõmmata tähelepanu ühiskonna valupunktidele või päästa maailma millestki/kellestki. Koolitulistaja mõtleb endast ju ka kui kättemaksuinglist, kes tuleb ja ühe hoobiga nii kuulsaks saab kui enda kannatuste (mida sageli hiljem selgub, et justkui polegi olnud) eest kätte tasub. Ja vat, küll te siis alles nutate…

    Nashi-laste (rõhuasetus sõnal LASTE) tegemistele on meil tõepoolest ülemäära tähelepanu pööratud ja serveeritud iga nende puuksu ja piuksu auditooriumile innukusega, milleks ainult üks verinoor emme võimeline on, ja sellest on küll siiralt siiber. Sellest jaburusest võiks küll loobuda ja üritada mingitki eneseväärikust taastada. Siinsete arulagedate ekstremistide iga väuksatust küll mainimisväärseks ei peeta ja laste tegemisi võiks siiski vähem kajastada ja neid seeläbi vähem tähtsustada.

    Samas, inimestel peaks olema võimalus teada, kuidas mõtlevad need, kes ei mõtle nii, nagu meie oleme harjunud mõtlema, nii, nagu on meile öeldud, et on õige mõtelda või nagu me ise oleme välja haudunud, et võiks olla õige.

    Aga et ajakirjandusväljaande peatoimetaja vastutab tegelikult millegi hoopis olulisema ja suurema eest kui müüginumber, ei saa ilmselt paljud neist aru ei siin- ega sealpool Eestimaa piire, seepärast saavad ikka ja jälle tekkida lood, milles Allahi prohveti pilapildi oma üks sõna otseses mõttes märgilise tähendusega lugu. Igal pool, kus inimesi lollitatakse, mängib meedia väga olulist rolli. Kahjuks ei ole see paraku samamoodi igal pool, kus räägitakse tõtt.

    Vasta
  • 3. araterl  |  märts 24, 2009, 5:52 p.l.

    Bäckmani juhtum ei olegi sugugi nii lihtne nagu paistab. Siin on läbi põimunud:
    – vaba meedia olemus ja alternatiivid (või nende puudumine)
    – Bäckmanide olemus natuke laiemalt (kui ainult küüditamisväited) ja
    – kommentaatoritest või ajakirjanikest arvajate arvamuse ja motivatsiooni tegelikud tagamaad.

    Me võime küll õhata, et meedia käitub justkui valesti kui ta asju käsitleb aga paraku on meil valida tsensuuri ja täpselt sellise meedia vahel nagu ta meil on. Või siis valida end sellest meediast häirida laskmine või selle ignoreerimise vahel. Omamoodi teeb ju sama välja. Ainus vahe on see, et meedia ignoreerimine on meie kontrolli all aga tsenseerimine ei ole. Üleskutsed seda kõike paraku ei muuda.

    Kuna Oudekki oma blogis teatava suunitlusega või autorkonna kommentaarid (tundub, et põhimõtte mitte sisu pärast) välja tsenseerib, siis vastukaja ka tema hiljutisele postitusele, mis ka antud teemaga kokku käib.

    Mind pani mõnevõrra üllatama, et muidu nõukogude võimu tegevust ja selle tagajärgi õigustava Oudekki arvates Bäckman eksib kui nimetab küüditamist sõja eest päästmiseks mitte repressioonideks.

    Tulles tagasi meedia, s.h. portaalide ja nende kommentaariumide juurde, siis taaskord ei ole mõtet soovida võimatut – portaalide tööloogika on sama mis ajalehtedel – peamise finantseerimisallika – reklaami, väljateenimiseks tuleb toota sisu mis on atraktiivne, sest ainult suure lugejaskonna või klikkide arvuga väljaandesse ostetakse reklaami.

    Kommentaarium on üks tegureid mis suurendab lugejaskonda, sest ühelt poolt saab inimene end anonüümselt välja elada. Inimesed saavad lugeda oma vaateid toetavaid kommentaare ja fleimida endale mittemeeldivate vastu. Ei midagi intellektuaalset. Kommentaarium Delfi taolises portaalis saabki eksisteerida ainult anonüümse peldikuseinaga. Mida karmim on modereerimispoliitika, seda ebapopulaarsem kommentaarium. Seega, järeldada midagi kommentaariumi põhjal (“terve rahva” kohta), kuhu on järele jäänud ainult fanaatilised läbustajad on kas ekslik või oma soovhüpoteesile võltstõestuse otsimine.

    Huvitav, et tavaliselt end empaatiliselt afišeerivad inimesed ei suuda oma empaatiat rakendada Bäckmani taoliste isikute tegevusele reageerijate puhul. Ehk siis üritada mõista, et miks isegi kommentaatoritest viisakamaid inimesi solvab või ajab raevu Bäckmani taoliste tegevus.

    Esiteks ilmselt see, et tullakse ja valetatakse. Räigelt. Ja seda mitte siin Eestis vaid need väljaastumised annavad jõudu a) Vene meediale b) kohalikele venešovinistidele c) eksitavad antud juhul ka Soome lugejaskonda. Sellisel juhul (kohaliku meedia poolne) vaikimine või ignoreerimine ei ole tihti just kõige parem alternatiiv.

    Teiseks, on tegemist sellise valdkonnaga, kus hoolimata taasiseseisvuse ajal omandatud teadmistest, et jah, represseeriti, jah, oli ebaõiglane jne valitseb paljude inimeste hingedes alateadlik kahtlus, et äkki siiski me teeme liiga ja asi ei olnudki nii ebaõiglane? Seda sugereeritakse näiteks vaese haige vana mehe Arnold Mere õigustamise ja talle kaasatundmisega ja süütunnet kultiveeritakse tagantjärele süü kujundamisega a la 1940-ndal küüditati sellepärast, et pärast läksid eestlased niikuinii meelsamini Saksa sõjaväkke ja omakaitsesse kui vene poolele.

    Äkki kõigel oli mingi suurem ja meieülene põhjus? Äkki me olimegi kulakud ja vereimejad ja saime õiglaselt karistada? 50 aastat okupatsiooni, ajupesu segatuna hirmu ja desinformatsiooniga jätab ühe rahva psüühhesse siiski oma jälje. Need kommentaatorid võivad küll olla eneseväljenduse põhjakihi näide, kuid samas on nad ka kõige alamate hirmude ja kahtluste ehe peegeldus. Äärmuslik labiilsus on patoloogia aga samas ka väga adekvaatne alateadvuse peegeldus, mida talitsetud kultuurinimese käest ka tulise rauaga välja ei meelita. Seni kuni võib juba hilja olla.

    Ainuüksi küüditamise nimetamine päästmiseks ja aitamiseks on nii ilmselge valskus (ja elegantne solvang), et ainuüksi sellepärast ta taolisi reaktsioone välja ei teeni. Bäckmani varasalve kuulub ka rida teisi seisukohti, mis on vähemalt sama valed ja sama solvavad aga nendega ei ole enam nii lihtne. Näiteks, et Eesti (ja Läti ka) on apartheidiriigid, kus diskrimineeritakse venelasi.

    Näiteks ka, et Eesti riik ja eestlased on natsid ja propageerivad, õilistavad natsismi. Otsapidi justkui samaväärsed väited nagu küüditamine = päästmine. Paneme need väited veel ka alateadlike kahtluste konteksti ja lisame kogu Eesti rahvussuhete ja eestlaste Saksa, Vene, kelleiganes poolel sõdimise probleemi komplitseerituse…

    Asja teeb lõppkokkuvõttes nõmedaks see, et mõned arvajad (jah Oudekki, Sina) on varmad nood peldikuseinaseisukohad hukka mõistma võttes aluseks ainult tolle küüditamisväite aga samas vaikivad nondest teistest seisukohtadest. Ja mis kõige toredam, need mõned arvajad peavadki tõsimeelselt eestlasi natsideks, Eesti riiki natslikuks ning on veendunud, et venelasi Eestis diskrimineeritakse.

    Et sellest siis taaskord küsimus – millest selline silmakirjalikkus elik kahekeelsus ja kust tuleb õigustus nonde jumalast mahajäetud kommentaatorite kallal norida?

    Vasta
  • […] ja silmakirjalikkus märts 24, 2009 Posted by araterl in Blogroll. trackback Kommentaar nõiaelu temaatilisele postitusele arenes mõtteloheks kätte. Õigupoolest sügeles sõrm juba mõnda aega Oudekki vastavat postitust […]

    Vasta
  • 5. Oudekki  |  märts 24, 2009, 6:16 p.l.

    araterl, palun lõpetada minu kohta väärinformatsiooni levitamine. Soovitan minu postitus ka läbi lugeda kaugemale esimeset lõigust.

    Vasta
  • 6. Kati  |  märts 24, 2009, 6:32 p.l.

    kui see kõik oleks vaid klikiaja klikijaht, oleks mingis mõttes ju hästi. palju hullem , kui on nii, et oleme selle “keegi ei mõista meid” hoiaku kuidagi kollektiivsesse minapilti või meiepilti kirjutanud ja nüüd nopime instintiktiivselt kõigist sündmustest välja need, mis seda kinnitavad.

    ma muidugi loodan, et see nii pole.

    aga klikke saaks , ma usun, ka siis, kui kirjutataks midagi hoopis pealkirjaga “soomlased hakkavad aru saama, mis asi oli küüditamine”. ma usun, ka see paneks lugema ja kommenteerima. kusjuures see on ju tegelikult palju olulisem, kui see, mida üks B. suust välja ajab.

    ja ma päriselt ei usu, et on võimalik vaid tsensuur või see, et ilmub, mis sülg suhu toob. iga toimetaja on paratamatult filter luigeja ja vahendatava maailma vahel. iga toimetaja otsustab, mis siis on uudisväärtuslik ja mis on kräpp.

    ma tean, see on libe pind, kust on lihtne kalduda vaikivase ajastusse, mida ma kuidagi ei tahaks. aga arvan siiski, et iga ufojuttu ei pea võimendama.

    Vasta
  • 7. araterl  |  märts 24, 2009, 8:18 p.l.

    Mõnes mõttes on meie olukord parem kui pikaajalise meediatraditsiooniga riikides nagu USA või UK. Seal on nö valgete väljaannete enesetsensuur kohati nii karm, et annab silmad ette isegi Putini Venemaale. Erinevus on nimelt selles, et Venemaal peab Kremli järelvaataja _ütlema_ et nii hea, nii halb, USA näitel, mõistatakse mis on peavool ja meediajuhtkond annab ise kinga maailma liialt teistmoodi nägevale seltskonnale. Bushi ajastu Ameerika oli ikka õõvastav näide.

    Oudekki, kui Sul on vastuväiteid, siis minu blogi on avatud Sinu täpsustustele ja vastuväidetele ning kustutada ja oma vahelekirjutustega sodida ma neid põhimõtteliselt ei kavatse. Mul on kohati tunne, et mina olen Sinu sõnavabaduse eest valmis natuke rohkem surema kui Sina minu oma eest.

    Vasta
  • 8. Oudekki  |  märts 24, 2009, 8:24 p.l.

    Ma olen absoluutselt kindel, et iga juttu ei pea võimendama. Kuid Kati kommentaar viis mind mõttele, et ega toimetajadki seda arva, toimetaja automaatselt “toimetab” ja eristab oma äranägemise järgi olulist ebaolulisest.

    Järelikult tundus toimetajatele, et see uudis on oluline, mitte ufojutt…. Miks?

    – kas seepärast, et iga Eesti kohta kõiv sõna tuleb ära trükkida, olgu või jabur (teisest küljest La Repubblica näiteks on mitu pikka kirjatükki Eestist kirjutanud, neid ei ole isegi viidatud. Kuigi ka üks neist sisaldas mõningaid kahtlasevõitu üldistusi)
    – kas sellepärast, et ta tundis, et eestlased peavad teadma, et maailmas on inimesi, kes neid solvata tahavad?
    – toimetajal oli tunne, et kuna see on nii ilmne vale, siis kõigil lugejatel on tunne “mina olen targem” ja nad tormavad lugema ja kinnitama, et B-l ei olnud õigus? See on klikiajastu.
    – …?

    Kusjuures, kummaline on, et küüditamismälestuste raamat saab kordades vähem tähelepanu, kui kümme protestijat. Kuskilt libises läbi uudis, et mõningate küüditamise mälestuskontsertide jaoks napib raha. Kuidagi vastuoluline tundub kogu see asi ning avalik arutelu.

    No holocaustieitajaid meil ei trükita ju sedasi? Või?

    Vasta
  • 9. tqnis  |  märts 25, 2009, 8:13 e.l.

    Asja võiks vaadata ka nii, et see, mida selle B müra võimendamisega saavutati, oli see, et Kati kirjutas oma blogisse küüditamise aastapäevaga seotud postituse.
    Raamatut Sa ju ei kommenteerinud? Ei Sina, ei Oudekki. Aga müra, näed, pööras teie mõlema tähelepanu ka sellele sündmusele.

    Ausalt öeldes ma arvan, et kui holokaustieitajaid-õigustajaid ei oleks, ei viitsitaks ka holokaustile enam erilist tähelepanu pöörata. Aga kuna vastane-vaenlane on olemas, siis on ka õige asja eest võitlemiseks motivatsioon olemas.

    Vasta
  • 10. kati  |  märts 25, 2009, 10:01 e.l.

    noh, raamatust saaksin ma kirjutada ikka siis, kui ma teda lugenud olen. et äsja ilmunud raamat, saati keeles, mida ma alles väga algajana õpin, päevaga loetud saaks, ei ole just väga realistlik.

    lugeda ma seda mõistagi millalgi tahan ja küllap siis ka kirjutan.

    praegu on aga võib-olla nii, et ma võimendan hoopis ise seda lolli müra. tähendab, mingil määral see kindlasti ongi nii. aga kui poleks müra, siis poleks mida võimendada ja jääks rohkem auru rääkida päris asjast.

    praegu on tegelikult nii, et me loome B.-st ja teistest temasugustest ise staarid ja arvamusliidrid (kodus, Soomes, ei näikse nad küll kedagi huvitavat) ja kui me oleme neist kord juba arvamusliidrid loonud, on loomulik, et nende arvamusi ka aina küsitakse ja paljundatakse.

    Vasta
  • 11. Oudekki  |  märts 25, 2009, 10:16 e.l.

    Aga Tqnis – kui selle müra tulemusena hakkasid inimesed mürast rääkima, siis kas ma saan aru, et Delfi toimetaja ei tahtnud, et me räägiks raamatust? Sest kui oleks olnud artikkel raamatust, siis inimesed oleksid ju seda kommenteerinud?

    Vasta
  • 12. tqnis  |  märts 26, 2009, 7:46 e.l.

    Ma kahtlen, kas artiklit raamatust oleks kommenteeritud. Vähemalt mitte nii aktiivselt.

    Argo Ideonil oli Postimehes selle kohta päris hea arvamus.
    http://www.postimees.ee/?id=98944

    Tõsi ta on, et ega skandaalita sündmuse ümber poleks ka sündmus erilist tähelepanu saanud. Aur oleks läinud hoopis muudele asjadele.

    Vasta
  • 13. Oudekki  |  märts 26, 2009, 9:54 e.l.

    Lugesin kah seda Ideoni kirjutist, olukorra kirjeldus veenis mind veel enam, et mingi “sissesòidukeeluke” ei aita. Seda saab ju edasi karjuda ja nàidata, et midagi on vàga karmilt.

    Kuidas marginaliseerida nàhtust, ykskòik kui suurt, tànapàevasel massimeediaajastul, hetkel veel? Ignoreeri seda. Olen nàinud, kuidas sellega suudetakse teha olematuks kymnete tuhandete osavòtjatega meeleavaldused, millel on yhiskonnas mingi kandpind, asi see kymme siis ignoreerida ei ole 🙂 Just massimeedia “legitimeerib” info, sest internetis on kòike, kui massimeedias rààgitakse, siis saab asi endale templi “oluline”.

    Nyyd, kymnete tuhandete osalejatega meeleavalduse mahavaikimine muidugi on info peitmine ja ei lahenda reaalset probleemi, sest sellel on juba kandepind olemas. Kuid yritus, millel ei ole reaalset kandepinda, kus esitatavad faktid ei vasta ilmselgelt tòele, sellele anda tempel “oluline” on tàpselt samamoodi info vàànamine. Seega, “sissesòidukeelukene” ei tòòta. Ignoreerimine praeguses faasis aga tòòtab – pealekauba see ei piira nende inimeste vabadust liikuda, oma sònumit esitada (vajadusel ise artikleid kirjutada).

    Vasta
  • 14. Kati  |  märts 26, 2009, 11:10 e.l.

    tqnis,
    iseenesest ju hea, kui našikad süüdimatult raamatule reklaami tegid.

    samas, ma usun, et suuremale osale Soome ühiskonnast on ehk olulisem Oksanen, kes on lahe tüdruk ja hea kirjanik. ma usun, et tema suudab küll Eesti ajaloo vastu märksa suuremat ja püsivamat huvi tekitada, kui 15 našikat.

    pealegi, ma kogu soome meediat nüüd küll läbi kammida ei jaksa, aga Hesari neid našikaid nüüd niiväga ka ei promo ja B.-d ei paista ka väga tsiteeritud olevat.

    meie oma meedia tegi temast palju suurema kangelase.
    poleks nagu vaja.
    või, noh, võib kah, aga siis on selle venna koht pigem seal kuskil vanaküla hanneste kõrval, sildiga “kurioosum” või midagi.

    Vasta
  • 15. Kati  |  märts 26, 2009, 11:17 e.l.

    ahjaa, veel, ega see, kas igast asjast peab rääkima, ei käi ainult selle mehe kohta.
    ma mõtlesin seda ka ntx siis, kui Mardna homoskandaal oli.
    no pomises taat korra, et tema meelest homoseksuaalsus haigus. no ja siis? loll seisukoht muidugi. aga Mardna pole ju ametis, kus ta saaks inimeste seksuaalsuse õige või vale olemise üle otsustada. kama siis ju, mida ta omaette arvab.
    meil aga sai sellest pomisetud ufojutust taas vinge esiuudis.
    no miks?

    Vasta
  • 16. unihiir  |  märts 26, 2009, 1:09 p.l.

    Kati, nii hea, et sa ikka kirjutad. Sinu blogist leiab alati kõige rohkem tervet mõistust, tarkust ja mõistlikkust. Kahju, et sa poliitikas ei ole – oleks, kelle poolt hääletada:)

    Vasta
  • 17. Oudekki  |  märts 26, 2009, 1:14 p.l.

    Ma ei tea, tervisekaitse peaspetsialist iseenesest on minu arvates siiski positsioon, mis võib mõjutada poliitikat seksuaalsuse mõttes. Kui tervisekaitsest hakkaksid tulema initsiatiivid homoseksuaalsuse ravimise suhtes? Või kui homoseksuaalsus on haigus, siis tervisekaitse peaks justkui selle eest kaitsma?

    Ja ministeeriumi korraldatud üritusel avaliku ametniku poolt kõrvalistuvale ajakirjanikule millegi ütlemine ei ole “omaette pomisemine”. Kui ta oleks seda kuskil saunapeol ütelnud, siis oleks olnud, ma arvan.

    Teisest küljest, skandaal riigikogulaste palkade ümber, ehkki põhiseadus annab selgelt üheseltmõistetavad juhised, on minu arvates “pseudo”. Võib-olla ongi ajakirjanduses natuke seda probleemi, et ei ole läbimõeldud “suunda”, ideed või stiili, mille alusel ühe välja-ande toimetajad suudaksid enam-vähem ühtemoodi teri sõkaldest eraldada. Siis tulevadki artiklid selle põhjal, mis kelleski emotsionaalselt kõneleb. Ma ei tea, Kati, sa näed asja seestpoolt, kuidas sull tundub?

    Vasta
  • 18. Kati  |  märts 26, 2009, 1:28 p.l.

    no vaata, Mardna-taat tegeleb tegelikult ravikvaliteediga. ta ei saa sealjuures kuidagi kellegi orientatsiooni üle otsustada. vähemalt kuni ta ei ütle, et ravi pole vaja kohaldada või see võib olla ebakvaliteesem, sest patsient on homo, on suht kama, mis ta omaette mõtleb.

    kusjuures ta võis tõesti vabalt pomiseda. meie kollasemate väljaannete puhul on sageli see probleem, et inimene ei saagi aru, et teda nüüd intervjueeritakse.

    aga “suunda”, nojah, väga ei ole vist. väikese riigi asi, kõigil on vaja ellu jääda ja mingit kindlat ideoloogilist suunda on suht raske võtta.

    külaühiskonna asi ka. esiteks, meil juhtubki suht vähe uudisväärtuslikku ja teiseks, kui väljanne X juba millestki räägib, on Y veendunud, et tema peab ka sellest rääkima, sest muidu on justkui midagi maha magatud.

    Vasta
  • 19. Kati  |  märts 26, 2009, 1:30 p.l.

    unihiir,
    praegu on väga niru aeg poliitikasse minna, tead. 🙂
    aga muidu ma võin punastada ka.

    Vasta
  • 20. araterl  |  märts 26, 2009, 6:40 p.l.

    Jätke vanamees rahule. Mida Mardna tegi oli see, et ta pobises rohkem omaette, et “Psühhiaatrilises mõttes loeti minu (nõukogude) ajal homoseksuaalsust haiguseks”.

    Väide vastab ilmselt tõele ja kogu see jant selle ümber on mõttetu. Eriti kui mõned siinsed kommentaatorid ilmselgelt ei lähtu Mardna hukkamõistmisel väite tegelikust sisust.

    Paraku ei ole probleem nii lihtne. Et asja sisust aru saada, küsiks, et
    – kas suguvõime (bioloogiline) puudmine on haigus, s.t. et spermid puuduvad või on viljastamisevõimetud või munasari ei vabasta munarakke või need on viljastamisvõimetud?
    – kas erektsioonihäired meestel on haigus?
    – kas naise orgasmivõimetus on haigus?
    – kas pedofiilia on haigus?
    – kas sado-masohhism on haigus?
    – kas sodoomia on haigus?
    – kas hüperseksuaalsus ehk nümfomaania on haigus?
    – kas vuajerism on haigus?
    – kas onaneerimine / mastrubeerimine on haigus?

    Vasta
  • 21. Kati  |  märts 27, 2009, 10:28 e.l.

    noh, esmalt tuleb ilmselt defineerida, mis on ülepea haigus. sel juhul on võimalik konkreetseid juhte jagada kasti “on haigus” pole “haigus”.

    aga minu point oli pigem, et ühe taadi pomin ei määra seda, mida me haiguseks peame.

    kui see taat hakkaks ametlikult homoseksuaalsust haiguseks kuulutama, sööstaks ma ilmselt võitlusse kut emalõvi, aga kuni ta tegeleb selle kontrollimisega, kas südamekirurg ikka lõikas õigesti, on mul jumala kama, mida ta omaette kellegi seksuaalsusest arvab. võib minu poolest uskuda ufosidki.

    kui sellist asja ütleksid sotsiaalminister või haridusminister või justiitsminister või ametlikult mõni erakond või ntx õpetaja koolis või tööandja vallandamise põhjuseks ntx, siis oleks see uudis, millest kõvasti kisada. aga muidu jäägu inimeste arvamused, olgu või ignorantsed, nende isikliku südametunnistuse asjaks.

    see ei tähenda, et inimeste arvamust ei saaks või ei peaks tasakesi tolerantsemaks muutma. aga lihtsalt rumaluse eest avalikke hukkamisi (ka moraalseid) ei ole selleks ei ilus ega mõistlik kasutada.

    Vasta
  • 22. araterl  |  märts 27, 2009, 9:54 p.l.

    – esteks, too konkreetne taat ei kuulutanud oma arstitõde, et homoseksuaalsus on haigus vaid konstateeris ajaloolist fakti

    – kui mingi “asi” ei ole nii sügav, et ta on haigus siis mis ta on? Ilmselt hälve või kõrvalekalle. Millestki. Mingist, kas inimeste poolt ettekujutatud normist, teaduslikult mõõdetud keskmisest või on see norm tuletatud kaudselt. (selle taga pikem jutt aga jätaks selle vahele)

    – see lõik “kui sellist asja ütleksid…” on ju kergelt hüsteeriamaiguline. Ei ole öelnud. Loodetavasti ei ütle ja kui ütleks oleks lõbu laialt. Siis küll meedia meeldib kui selle ümber vahtu keerutatakse? Kihvt on võidelda millegi vastu mida ei ole aga mille saab endale ette kujutada

    – kas seisukoha omamine, et homoseksuaalsus on ebanormaalne, hälve või isegi haigus pole mitte samasugune veendumuste ja sõnavabadus nagu iga teine?

    – mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et tolerants on üks enim nurikasutatud termin. Sealjuures tolerantsi nõudjad on ühed ebatolerantsemad isikud üldse. Tolerantsi nõudmine lõhnab ju selle järgi, et inimesel ei tohi olla teistsugust arvamust või et inimese arvamus peab olema selline, et sinna mahuvad sisse kõik vastandid ja äärmused, mis on üsna samaväärne seisukoha puudumisega.

    Kui homoseksuaalsus pole haigus, siis kas ta on hälve?
    Kui homoseksuaalsus pole hälve, kas ta siis on normaalne?
    Kui homoseksuaalsus on normaalne, siis kas siis kui kõik oleksid homoseksuaalsed, kas see oleks normaalne?
    Homoseksuaalsuse olemasolu on fakt nii nagu ka heteroseksuaalsuse. Endogeense homoseksuaalsuse teatav osakaal ühiskonnas on fakt. Järelikult need kaks asjaolu ei ole hälbed vaid tegelikkus.
    Kui palju suureneks eksogeenne homoseksuaalsus ja kui palju väheneks tüüpiline heteroseksuaalne käitumine (aka järglaste saamine) just põhjusel ja juhul kui homoseksuaalsus on heteroseksuaalsusega igati samavääristunud?

    Vasta
  • 23. oHpuu  |  märts 28, 2009, 7:02 p.l.

    ikkagi, mis on see suurem ja laiem ja tähtsam asi kui käibenumber, mille eest peatoimetaja vastutab?

    talle alluvate inimeste töökohtade säilimine ja lehe ehk ettevõtte enda säilimine (nagu meie peatoimetaja on yritanud töötajatele selgitada seoses lausa sotsialistlikult solidaarse palgalangetusega)?

    Postimehes olla kyll peatoimetajaid viletsate majandustulemuste pärast välja vahetatud.

    aga kui ilkumine jätta, siis põhimõtteliselt võib tõesti peatoimetaja vastutuse jagada kolmeks:

    – vastutus omanike ees: peab tagama head või vähemalt talutavad majandustulemused, pakkudes myyvat toodet. (jagab vastutust peadirektoriga, kellele allub.)

    – vastutus töötajate ees: et nende töökohad säiliksid, et neil oleks ka hea töötada, et nad ise ära ei jalutaks ega peatoimetajat väga roppude sõnadega ei näkku ega seljataga ei sõimaks (samuti jagatud peadirektoriga)

    – vastutus laiema avalikkuse ees: valvata selle yle, et võimsad ja tugevad ei teeks vaestele ega väetitele liiga jms (ei puutu otse peadirektori vastutusalasse)

    kui asju niimoodi jagada, siis käsitaks ma seda systeemi ideaalis kolmjalana: lööd yhe jala alt, kukuvad teised ka uppi. või läheb asi veidi kaldu.

    näide: kasumit ei ole, on kahjum, omanikud raha sisse taguda ei viitsi => pole raha, et palka maksta, töökohad kaovad, palgad langevad => leht ei suuda valvekoera funktsiooni enam sama hästi täita kui siis, kui raha veel oli kyllalt.

    samas on hulk äriyhinguid, mis tulevad toime tolle kolmanda jalata, nt olulise klikimootori rate.ee pidaja. põhimõtteliselt ongi Eesti ajakirjandus võrdlemisi niru sektor, kus töötada. reklaami poolest kehvematel aegadel on kohe töökoht ja palk ohus, ja kõik sõimavad kogu aeg niikuinii, ykskõik, mis teed. auditoorium on nii pisike, et spetsiifilisemaid asju ei ole mõtet kirjutada, keski ei loe.

    põlve otsas tehtaval kodanikumeedial aga paistab olevat arenguruumi, aga ka potentsiaali. poliitiliselt rohelisele poole kaldu, kuid rahastamise kylje pealt erakondadest sõltumatu Kortsleht näiteks — http://www.kortsleht.ee — tegutses ja tegutseb siiani MTÜna.

    puhtalt vabatahtliku tööga teda tehti. Kortsleht suutis mõnda aega ka paberväljaandena hoida taset ja neljakohalist lugejate arvu (sh PDFi lugejad, mõistagi) ning jõudis isegi annetuste najal nullis olla, kuni tegijatel jätkus jõudu tasuta tööd teha. mõni aeg pärast seda, kui tehnilisi tugifunktsioone sisse ostma hakati (tasuta tööjõu voog sai selles tootmislõigus otsa), oli ka suuremal osal ylejäänud vabatahtlikest pyssirohi otsas.

    sestap kysin: kas Eesti yhiskond suudab ylal pidada sellist “hullude aktivistide lehte”, nagu Soomes on VOIMA? jagatakse tasuta, ei taotle kasumit, aga on kujundanud endale lojaalse lugejaskonna, myyb eetilistele ettevõtetele reklaami. maksab mõnele inimesele palka. vahepeal jagati Tallinnaski, kas ka praegu?

    muidugi on meil praegu Juku-Kalle igati tore leht KesKus, mis ilmselt täidab sama niši. erinevused VOIMAga võrreldes: on OÜ ehk taotleb vähemalt ettevõtlusvormi järgi kasumit, myyakse suuremas jaos levikukohtadest raha eest.

    Vasta
  • 24. oHpuu  |  märts 28, 2009, 7:20 p.l.

    Heidi Hautalaga peaks ilmselt rääkima neil teemadel. leidma kisakõrile vastukaalu. Oksanen meil tegelikult juba niigi oli. ja mina tegin Soome meediat peegeldades ja häbitult klikke korjates paar korda siukese triki, et panin naši-lapsed pealkirja, aga loos endas andsin sõna võrdlemisi mõistlikele inimestele.

    Bäckmani ma vist päris ei boikottind, aga yhes kohas andsin talle sõna. tema pildi pani meil lehte Heiki ja temaga pealkirja Kalev, kellele ma aeg-ajalt ikka meelde tuletan, et ei maksa Bäckmani torkida.

    lõpetuseks yks parafraas Soome Batmani-folkloorist:

    Bäckman oli mielipuoli,
    hyppäs katolta ja kuoli

    Vasta
  • 25. poolh22lne  |  märts 29, 2009, 2:27 p.l.

    See suurem asi, mille eest peatoimetaja vastutab, on suisa raske kirja panna, ilma et see õõnsaks kisuks. See on väärtuste komplekt, mida lugejatele kübehaaval siiratakse, tonaalsus, millega asjadest räägitaks. See on see miski, mis pole kirjas üheski loos konkreetselt, ent jätab jälje igasse reavahesse. See on miski, mis pole kirjutatud, ent on ometi loetav ja mis annab meile, lugejatele mõista olulisi asju.

    Vasta
  • 26. Oudekki  |  märts 29, 2009, 2:57 p.l.

    Minu arvates vastutab peatoimetaja ka selle eest, et lehel oleks jätkuvalt suur lugejaskond mitte ainult täna vaid ka kümne aasta pärast (ja põhimõtteliselt ka viiekümne aasta pärast)

    Ma arvan, et lehte, mille puhul on teada, et sealt saab põhjalikult läbiuuritud teavet, muuhulgas näiteks selliste asjade kohta, kuidas meie maksuraha kasutatakse või mis täpselt toimub selles või teises ühiskondliku ruumi osas ükskõik kas Eesti või maailma tasemel, ostetaks Eestis sama hästi kui seda, mis räägib suvalistest kõrvalistest asjadest. Ma ei loe lehte siis, kui ma ei saa sealt mingit üldist ja pidevat pilti maailmas toimuva kohta. Kui ma ära harjun, et mingist ajalehest seda saan, siis ma ju ka ostan seda – müüginumbrid tõusevad – reklaamimüüjad müüvad rohkem reklaami.

    Inimesed ei loe spetsiifilisi asju siis, kui neid ilmub suvalistel teemadel ebaselge tihedusega ning puudub follow-up. Kui aga teatud analüüside ilmumine (ka päevapoliitika sügavuti analüüs jne) selgetel teemadel on aga igapäevane, siis see muudabki lugeja tasapisi nõudlikumaks, sest ta on lugedes teadmisi juurde saanud. Meelelahutus ning kurioosumid on kindlasti meedias omal kohal, aga meedia ei pea pakkuma ainult meelelahutust.

    Vasta
  • 27. Kati  |  märts 30, 2009, 9:29 e.l.

    oHpuu,
    ma pean ütlema, et see sinu leht oli sest kammist kirjutades üldse kõige mõistlikum. eks võid vist osalt isikliku komplimendina võtta.

    Hautala-emandaga võiks vastukaaluks rääkida küll. Ta ajab mu meelest viimasel ajal aina mõistlikumat juttu.

    aga salm on kaunis 🙂

    Vasta
  • 28. Kati  |  märts 30, 2009, 9:39 e.l.

    araterl,
    just nimelt, ka nii arvamine on sõnavabadus. ma täpselt seda ju omast arust ütlengi.

    see lõik, et kui nii arvaksid, oli näiteks juhtudest, minu meelest oleks oluline, et me teaksime, mida need inimesed arvavad, sest nende arvamus võib kujundada meie elu ja meil on õigus olla selle poolt või vastu, et seista oma elu meelepärase kujundamise eest.

    (muidugi nad ei ole tegelikult nii öelnud. sestap ma kasutangi tingivat kõneviisi)

    kuna Mardna ei saa meie elu otse kujundada, pole meil minu meelest üldse asja tema veendumuste kallal õiendada.

    mulle tundub, et me oleme ju siinkohal pmst ühel meelel. või kuidas?

    Vasta
  • 29. araterl  |  märts 30, 2009, 4:37 p.l.

    Ilmselt oleme ühel meelel aga antud kommentaarisabas jäi Mardna siinse lokaale meedia hambusse täpselt sama ebaõiglaselt kui mõned muud inimesed jäävad suure meedia hambusse: teenimatult ja väljaspool tegelikku konteksti. Antud juhul juhtus see väliselt kogemata, sisemiselt tahtsid Sina esile tuua ühte oma kirglikku argumenti, mis tuleb välja ei olegi nii ainukirglik. Aga tegu sai tehtud. Sõna sai öeldud. Suur meedia on ka sellisel viisil eksinud aga liigagi tihti kasutatakse sama meetodid ka suures meedias – sisuga nõrgalt seotud või nihestatud pealkiri, mingi skandaalse aspekti välja toomine mõnes hoopis teiseteemalises loos jne.

    Oudekki kirjutas, et Ma ei loe lehte siis, kui ma ei saa sealt mingit üldist ja pidevat pilti maailmas toimuva kohta. Kui ma ära harjun, et mingist ajalehest seda saan, siis ma ju ka ostan seda

    Enda isikliku meediakäitumise laiendamine kogu meediakäitumisele on üsna lootusetu ettevõtmine. Inimesed ei osta Arieli pesupulbrit sellepärast, et see on kõige parema hinna/kvaliteedi suhtega pesupulber vaid seepärast, et seda reklaamitakse kõige rohkem.

    Ajalehti loetakse ka sisukate ja ühiskondlikult oluliste uudiste pärast aga vähemalt samavõrra ka “muudel” põhjustel. Jättes kõrvale näiteks UK ühe loetavama ajalehe Sunday Sports (tissid, sport ja skandaalid) fenomeni, loetakse lehti selleks, et leida kinnitust oma veendumustele või elada läbi mitmesuguseid sündmusi – umbes samad põhjused miks näiteks filmi vaatamisel või raamatu lugemisel.

    Objektiivse ja aktuaalse info saamine ei ole ammu enam ka Eesti lugeja sisuline eesmärk. Otsitakse poliitikute vms ühiskondlikel teemadel arvajate artiklit ja soovitavalt nendevahelist kisklust, mõnda väljaannet tellitaksegi peamiselt spordiuudiste pärast (vabandage, mis uudis on spordiuudis?), loetakse, et kogeda hirmsaid õnnetusi või läbielamisi kas siis kaasaelamissoovist või soovist tõdeda, et näe mul ei lähegi nii halvasti jne jne. Teema pigem sarnane kunsti retseptsiooni kui informatsiooni tajuga.

    Seega:
    – oluline on vaadata tegelikkuses eksisteerivat statistilist pilti – mida loetakse, mida mitte ja miks. Kas keegi oleks osanud arvata, et Nelli Teataja ja Post-i poolt alustatud traditsiooni üle võtnud SL Õhtuleht saab olema Eestis üks populaarsemaid väljaandeid?
    – me ei saa võrrelda oma meediapilti mõne suurriigi omaga. Eestis ei saa mitte kunagi olema oma Daily Telegraphi või Wall Street Journali, sest Eesti on nii paganama väike;
    – kui te võrdlete Eesti ajalehti praegu ja 10 aastat tagasi, siis tunduvad kõik suuremad väljaanded kollased sopalehed. Ekspressist me ei räägi – nende ärimudel on kolla-valge piiril balansseerimine. Aga võtame näiteks Postimehe ja Äripäeva. Lugege võrrelge. Päevalehest ei maksa rääkida, sest praegusel kujul pole ta jätkusuutlik, olgugi, et sihilik oponeerimine ülejäänud meediale on mingil määral isegi edu toonud. Aga nad on liiga “kitsas” ja “tõsine”.

    Vasta
  • 30. Oudekki  |  märts 30, 2009, 7:03 p.l.

    Mina lugesin hoopis vahelduseks lehti aastast 1976. Leidsin õudusega, et sealsed välisuudiste leheküljed sisaldasid rohkem infot kui praegused. Teatud asjadest muidugi infot ei saanud ja mõned laused tuli lugemata jätta, aga millest sai, sai isegi jätkuvalt. Teisest küljest, see on kohati üleüldine probleem (mis võib olla tingitud sellest, et meediatootmine on kordades kallim)

    Aga see, mis praegu on, ei tähenda, et see on ainus võimalik olemisviis ka samade inimeste ja eelduste puhul. See, mis realiseerub, on üks võimalik valik, mitte paratamatu. See ei tähenda, et uut toodet ei pruugiks olla võimalik turule tuua. Küsimus on ainult selles, kas on algkapitali ning visiooni, kuidas turulesisenemise faas üle elada 😉 Meedia ja lugeja kujundavad üksteist vastastikuses protsessis.

    (Mardna osas ma jään eriarvamusele, aga see pole antud kontekstus oluline)

    Vasta
  • 31. araterl  |  märts 30, 2009, 7:16 p.l.

    Ma ei taha Su entusiasmi liialt jahutada aga mina tean Eestist näiteks kahte katset luua tasuline, internetipõhine uudistekanal kõige maksevõimelisemale seltskonnale üldse – majandusinimestele ja mingil põhjusel mõlemad need ettevõtmised läksid hingusele.

    Kindlasti jätkub veel mõnda aega 20. sajandi meedia areng, s.o. üks suur meediaväljaanne miljonitele. Uus trend on aga juba näha, palju väikseid meediatootjaid (blogid) ja inimeste mitmekesisem meediatarbimine. Küll aga võib arvata, et massimeedia ei kao kuhugi vaid morfub millekski muuks, laenates üsna palju alternatiivmeedialt.

    Meedia on äri ja üsna banaalne ja julm äri, kus headest kavastsustest ei piisa. On aja palju raha, et seda alustada ja veel rohkem et seda toimimas hoida.

    (Jäta Mardna rahule või argumenteeri oma seisukohta)

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


On hiljuti kirjutatud

Kalender

märts 2009
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: