Väikeste maailmade lõpp ongi suurim katastroof
märts 8, 2009 at 7:39 p.l. 53 kommentaari
Ninataga, kes ei usu majanduskriisi, arvas millalgi, et töötuks jäämine toob kaasa hetkelise paanika inimeste väikese maailma lõhkumise pärast.
Ehk eksin, aga mulle tundus, et väljend „minu pisike maailm lõhutakse ära“ oli mõeldud kui mitte otse põlgusega, siis teatava üleolekuga, et sitta kah, see kellegi pisike elu ja turvatunne, asi seda lõhkuda.
Ma ei tea, mu meelest on see inimeste, iga viimase kui ükskiku inimese, väike maailm kõige tähtsam asi üldse. See väike maailm, mis koosneb kodust, ja elementaarsest turvatundes, et sul ja su lähedastel on sooja ja süüa ja haiguste korral abi saada ja, jah, ka sellest, et sa oled midagi väärt, kellelegi kuskil vajalik.
See ongi kõige tähtsam ja selle hävitamine on kõige suurem tragöödia.
Muide, olete te mõelnud, et kõigist sõjafotodest ja muudest katastroofikaadritest on kõige jubedamad, palju jubedamad, kui laibamäed, pildid, kus on hävitatud kodud? Vahest just seetõttu, et sealt vaatab vastu seesama väikeste maailmade, elementaarse ininmliku turvalisuse häving.
Millalgi sügisel lugesin sünnipäevaks saadud raamatut „Tšernobõli palve“, kus on igasuguseid tuumakatastroofi üle elanute lugusid.
Näiteks lugu noorest naisest, kelle mees oli Pripjati linnas tuletõrjuja ja läks esimeste hulgas põlevat tuumajaama kustutama. See naine, muide rase, smuugeldas end mehe juurde erihaiglasse ja oli seal mehe elu lõpuni, mis sest, et arstid selgitasid, see ei ole enam teie armastatud mees, vaid radiokatiivne objekt. Selle naise laps suri kohe pärast sündimist. Naine ütles, et ta teab, tema tappis lapse. Tappis armastusest mehe vastu. Aga mis tal siis üle jäi.
See lugu ajab valust röökima.
Veelgi hirmsamad on aga mu meelest nende vanainimeste lood, kes olid juba üle elanud sõja ja Stalini ja siis tuli veel tuumajaama plahvatus ja lõi jällegi kogu elu uppi.
Veel vanuigi nägid nad järjekordset maailmalõppu, hullemat kui eelmised. Maailmalõppu, mis hävitas nende väikesed vaevaga üles ehitatud elud. Hävitas just siis, kui inimene peaks olema ära teeninud õiguse ainult selles väikses maailmas turvaliselt ja mõnusalt elada. Ometi elasid nad edasi.
Mõtlesin seda lugedes, et inimese taluvus- ja kohanemisvõimel ei ole vist tõesti piire. Aga ma ei tea, kas see on imetlusväärne või hopis kohutav? Äkki on see lihtsalt jube, et me jaksame edasi elada ka siis, kui meie maailm on otsas? Ma ei tea, kui kaua mina tahaksin jaksata.
Et meil ei ole ju sõda lahti ega plahvata tuumajaamad?
Ei. Aga kriis, mida Ninataga ei usu, on paraku päriselt ja töötuid tuleb juurde nagu seeni pärast vihma, ka päriselt.
Töötuks jäämine on paraku miski, mida peetakse leina järel psühholoogiliselt kõige raskemini talutavamaks olukorraks, sest see hävitab samuti korraga inimese väikese maailma, kogu turvatunde ja eneseväärikuse.
Inimese juurde, kelle lähedane suri, me ju ei lähe parastama, et mis vingud, see on ainult sinu pisikese maailma väike jama, torm teeklaasis, tead. Ehk ei maksaks minna sedasi ilkuma ka nende üle, kelle maailm mingil muul põhjusel kokku kukub?
Või vähemalt tasuks enne mõelda, et praegu on suur maailm me ümber selline, et hommepäev võib hävida kelle tahes väike maailm. Ja mis tunne oleks oma maailma varemetel taluda kellegi õlakehitust ja põlastust: „äh, mis vingud oma tillukese maailma pärast“?
Oeh, ma ei tea, tuli nagu jutlus vist. Aga ma olen viimasel ajal väga selgelt ja teravalt tajunud, kui oluline on mulle just seesama väike maailm. Võimalus tulla koju, võimalus süüa kõht täis, võimalus hommmikul tööle minna, võimalus koerad arsti juurde viia, kui vaja peaks minema, võimalus juuksurisse minna ja kevadeks ketse osta. Olen, ka väga teravalt, tajunud, kui habras see kõik siiski on.
Ja ma palun, päris tõsiselt, ärge naerge selle kõige üle. Ärge parastage neid, kelle maailm on juba kokku kukkunud, olge parem õnnelikud, et teie oma veel ei ole.
Pärast maailma lõppu ehk maja Tšernobõli tsoonist
Entry filed under: Uncategorized.
53 kommentaari Add your own
Lisa kommentaar
Trackback this post | Subscribe to the comments via RSS Feed
Väike nõiateemaja 
1.
marta | märts 8, 2009, 8:26 p.l.
Ei ole väga jutlus midagi… on öeldud liigutavalt ja õiged sõnad.
2.
Kaamos | märts 8, 2009, 8:28 p.l.
Jah, nii ongi. See, mida külmalt nimetatakse “mullist õhu väljalaskmiseks” või “majanduse normaliseerumiseks” on iga üksiku inimese jaoks, kelle pisike maailm laguneb elu suurim probleem. Ma ei võrdleks seda sõja või Tšernobõliga – õnneks – kuid nende muret tühiseks pidada või osatada on vastik ja üleolev.
Töötan iga päev kõrvuti ligi neljasaja inimesega, kellest ligi sada on paari kuu pärast töötud. Oskustöölised, õppinud mehed ja naised, kelle “pisike roosa mull õhust tühjaks lastakse”.
Osatajate interpretatsioonis haledad saamatud virisejad, kellel on kahju püha ürituse nimel oma heaolu ohverada.
No ega neil oma heaolust polegi väga lugu, aga neil on enamasti ka lapsed.
Need lapsed elavad samas turvalises maailmas, kus vanemadki. Ainult, et turvalisusega on nagu on. Polegi teist nagu õieti….
3.
Nirti | märts 8, 2009, 9:03 p.l.
Mulle tundus, et Ninataga pahandas pigem nende töötutega, kes pirtsutavad töödega. Umbes, et “Koristajaks, mina?! Ma olen kraadiga filosoof, mitte koristaja!” ja kes eeldavad, et maailm kohandub nende järgi ümber… Umbes, et inimene on harjunud kaheksatunnise kontoritööga ja seega ta kuskile kümnetunniseid öövalveid vms tegema ei lähe, pigem nälgib. Selline asi on natuke rumal küll.
Muidu olen nõus.
Pole midagi hirmsamat, kui sinult võetakse ära eneseuhkus, väärikus ja… Kui siis keegi veel netis ilgub, et töö kaotavad ainult kasutud, rumalad ja “õhumüüjad”, siis tahakski nutta ja häda viinapudelisse uputada.
4.
Oudekki | märts 8, 2009, 9:13 p.l.
Just täpselt… ja just nende väikeste maailmate pärast olen ma veendunud sõjavastane, sest sõda hävitab need tillukesed maailmad nii või teisti ja väga-väga valusalt…. Ja ainus võimalus selleks on juba eos läbi lõigata need teed ja ideoloogiad, mis viivad sõjale… Mis lubavad inimesel visata pommi lasteaeda.
Nende pisikeste maailmate pärast olen ma vist ka vasakpoolne, sest minu edu ja rikkus ei maksa mitte krossigi, kui mu ümber pidevalt lagunevad teiste omad.
Aga see Ninataga jutt… see jutt, et kuidas siis inimene oma laste heaolu arvesse võtab töökoha valimisel, no see ajas mind kupla. Töö on ikka inimese jaoks, mitte inimene töö jaoks.
5.
marta | märts 8, 2009, 9:24 p.l.
see nö tööga pirtsutamise teema on vist see teema, et kes mida ja mis raha eest tegema nõus on… ega see ei olegi imelik, et igaüks ei ole valmis tegema mida iganes… koristaja töö ei ole minu unistuste töö – ma ka pirtsutaks… võib-olla viimases hädas teeks ka, aga raudselt pirtsutaks ja viriseks see juures nii, et vähe ei ole… lisaks on terve rida töid, mida ma mingi hinna eest ei teeks… st ma nüüd, pidulauast tulles, loodan, et ei teeks – ega seda ette vist väga täpselt ei tea… on nii mõnigi töö, mille tegemise ja mitteolemise vahel valiksin viimase…
ülalpeetavate olemasolul oleks lugu veel hoopis keeruline…
6.
marta | märts 8, 2009, 9:27 p.l.
ja “on harjunud 8-h kontoritööga ja ei taha nüüd öösiti töötada” – aga see ongi täpselt see inimese pisikese, oma, harjumuspärase ja turvalise maailma lõhkumine – nimetatud juhul tuleb inimesel kogu oma senine maailm ümber korraldada…
7.
iibis | märts 8, 2009, 10:14 p.l.
Alati ei saagi öösiti töötada. Kas ma ise, oletades, et ma näiteks sügisel, kui pesamuna saab kolmeseks ning lasteaiakoht kindel, saaksin näiteks võtta vastu öötöö? Jätta koju üksi siis kolmene, kaheksane ning üheksane laps? Kas ma saaksin näiteks töötada kasvõi Maxima kassas kella 22ni? Kui jah, muud võimalust pole, mitte mingisugustki, siis küllap saaksin. Aga vingumisest paluks kah aru saada. Või kas see olekski ainult ving, kui ma mureteks oma laste pärast? Et kuidas jääb pisipoiss magama, kui “memm on läinud maasikale”? Kas koolilapsed ikka teevad oma kodutööd ja lähevad õigel ajal magama?
Et tuleksid tagasi ajad, kui emad sidusid väikelapsed kodus radika külge ja läksid ise kommunismi ehitama. Ainult nüüd siis ehitatakse samamoodi kapitalismi…
Minul on kah kõhe. Vaatasin täna koolielu saidilt õpetajate tööpakkumisi — kui varem oli neid ikka lademes, siis praegu vaid üksikud. Inimeste valikud ahenevad hirmuäratavalt.
8.
kukupai | märts 8, 2009, 11:32 p.l.
Ma vist kukkusin vahutama 😀
http://kukupaike.blogspot.com/2009/03/maailmade-lohkumine-ja-opitud-abitus.html
9.
ninataga | märts 9, 2009, 4:36 e.l.
Kati – ka sina Brutus?
Jah,minu jaoks on inimestel tragöödia – kaotavad töö ja elu katki. Hull lugu on see, et neil pole ka uut kuskilt võtta.
MINA KIRJUTASIN sellest, et inimene ei suuda käia 4 km, selle asemel on parem töötu. Ja katkise maailmaga. Häiritud, paanikas .. ja õnnetu, kuid keeldub 32 aastane terve noor inimene käimast 4 km JALA iga päev. Suvel saaks ka rattaga sõita.
Mind hoopis hakkab kummastama, et kas loetakse vaid rikkis telefoni ja see, et TARGAD ja arukad inimesed ei loe mida kirjutatakse, vaid loevad vaid kommentaare.
10.
Oop | märts 9, 2009, 5:03 e.l.
Kõik see väikese maailma jutt on ysnagi õige.
Mina näiteks töötan kohas, kust peaks justkui tööpakkumised läbi käima, aga kui keegi hädasolija kysib, siis ei saa eriti kuidagi aidata. Selle asemel teen iga päev uue uudise kujul “X koondas Y 000 töötajat”.
11.
vabatmees | märts 9, 2009, 6:41 e.l.
valikute küsimus, valid palgatööst ja rahast sõltuva eluviisi, siis värisedki oma töö ja elustiili võimaliku kadumise pärast. ning kui see peakski juhtuma, on maailmalõpu tunne lihtne tulema.
12.
Morgie | märts 9, 2009, 7:46 e.l.
purustatud kodu on laibamägedest hirmsam ühe inimliku psühholoogilise nõksu tõttu – liiga palju sarnaseid objekte ei ole enam jälgitavad. kaastunnet suudab inimene osutada ühele-kahele, mitte rohkematele objektidele.
http://marekioma.blogspot.com/2007/02/inimlik-kaastunne-on-vga-piiratud.html
tänavatäis purustatud kodusid ühe pildi peal ilmselt kutsuks kah esile nõrgema reaktsiooni. ja üks laip liigutab hinge rohkem kui laibamägi. aaa, purustatud kodu kutsub ka sellepärast esile tugeva reaktsiooni, et… see ennustab tõenäolist ohtu ja surma selle elanikele tulevikus (meie kliimas ilma koduta ja tööriistadeta ellu ei jää) aga laiba suhtes on juba hilja midagi ette võtta.
ja eee… kas tõesti kiiritada saanud inimene võib omakorda eritada nii palju radioaktiivset kiirgust, ainet, vms, et see omakorda ohustab teisi inimesi? ja ise sealjuures veel kuigivõrd elus püsida?
13.
Morgie | märts 9, 2009, 7:49 e.l.
muidu aga – ninataga näites oli juttu inimesest, kes keeldus 4 km kaugusel tööl käima hakkamast. seda ei anna võrrelda tuumakatastroofi või purustatud koduga. see oli inimese enda valik.
14.
Herezia | märts 9, 2009, 8:01 e.l.
Ninataga jutus on kirjas: “Tööd nagu on, kuid töötegijaid pole. Inimesed on aastaega nii mugavaks läinud, et kohe kuidagi ei saa muuta sisse harjunud rütmi. Natuke oma elukorralduses muutuste tegemine aga toob kaasa kaose. Samuti hetkelise paanika, minu pisike maailm lõhutakse ära.”
Selle järel on 34-aastasest naisest ka juttu.
15.
Morgie | märts 9, 2009, 8:04 e.l.
ütleme nii, et üldistus jutu algul on liiga üldine, seda võib küll ette heita. valim sellise üldistuse tegemiseks on liiga väike.
ent selle näite põhjal võttes… see pole ju ainuke omalaadne juhtum.
16.
YksikHunt | märts 9, 2009, 8:18 e.l.
Mnjahh . Keegi ei väidagi ,et üksikisik kes kaotab töö ei ole raska . jama selle asja juures on hoopis see ,et riigipead kes peaksid jälgima riigi elu jälgivad seda vaid oma rahakoti paksust arvesse võttes ja sinna kulla kaaskodanikud , mahub meiesuguseid palgatööst sõltuvaid inimesi kõvasti rohkem kui kaks .
Võtke või eelarve kärbete kampaania . kisti igalt poolt mujalt aga mitte oma palga lisadest .
Ok palga kallale minna ei või , aga soodustused mis teistes eluvaldkondades juba ammu kinni keeratud pidid valitsustegelastel ikka alles jääma .
Kui ka see ei näita ,et meie oma valitsus on asja p…e keeranud mis siis veel näitab .
Ok Inimesed kaotavad töö . on seda ennegi juhtunud , kuid siis oli kuhu edasi minna , teine töökoht oli siiski võtta . Kuid nüüd selle asemel et oma soodustustest kümne küünega kinni hoida võiks ju need soodustused kasvõi täiskasvanute koolitusprogrammidesse suunata .
Sest sellise massilise pankroti laine vastu võiks ju riigiisad mõelda vahest väikese inimese vaatenurgast .
Kuid sellest võime vaid unistada ja kui keegi seda ka teeb tambitakse ta riigikogus põranda alla nii et avalikkuse ette see isegi ei jõua .
17.
Morgie | märts 9, 2009, 8:31 e.l.
nojah, solidaarsuse puudumine tugevate ja nõrkade vahel, valitsuse seljapööramine rahvale ja karjuv ebaõigluse tunne – need saavad praegust olukorda, mis niigi psühholoogiliselt habras, vaid hullemaks teha.
muide, mina ei arva, et majanduskriisi ei ole. on, täiesti päriselt on. aga samamoodi ei saa lihtsalt eitada, et leidub inimesi, kes ise ei tahagi oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta, neid kah jätkub. neid nimetatakse heitunuteks. ja tõenäoliselt vajaksid nad psühholoogi abi.
18.
Kati | märts 9, 2009, 10:47 e.l.
ninataga,
sa ei rääkinud ju siiski mitte ainult selle naise lugu.
sa alustasid üsna üldistavalt, siis tõid lingi artiklile ja siis tuli see naise lugu.
mina loen seda küll ülejäänud kontekstis üldistusjõulisena. just nii, et tööpuudus pole tegelt probleem, on vaid sellised laisad.
konkreetsest naisest ma muidugi ei tea, kas ta on tõesti totaalselt sotsiaalselt saamatu, või ongi keeruline kaugemal tööl käia. 4 km mööda linna või suurt maanteed visata pole miski mure, mööda külavaheteed, mis talvel umblumes, käib seda aga vabalt neli tundi. kui kulutada tööle minekuks ja tulekuks kokku kaheksa tundi ja veeta kaheksa tundi tööl, siis millal ta nende lastega tõesti tegeleks?
pealegi ta, nagu sa ütlesid, oli seda kodulähedast tööd kaua oodanud. loomulikult on valus, kui see jälle ära kaob. isegi, kui ta lõpuks käib need 4 km, on tal õigus olla pettunud, kurb, endast väljas, mida iganes.
kui aga tegu on sellise täissaamatu tegelasega, kelle taoliseid, jah, on ka, siis on ehk sellise näiteks toomine praegu, kus töötute arv lootusetult kasvab, natuke halb valik.
muidugi on sul vabadus oma blogis arvata, mida tahes, hull on, see et seisukohti stiilis kõik töötud on meil ise süüdi ja laiskvorstid, näikes jagavat ka ntx härra sotsiaalminister ja ilmselt siis kogu võimul olev erakond.
vaat see ajab küll abitust raevust röökima, et halloo, tuylge meie planeedile.
marta,
jah. just. inimestelt ei saa oodata, et nad oma maailma rõõmuga pea peale pööravad. hädaga võib teha mida iganes, aga see on päriselt valus.
19.
Kati | märts 9, 2009, 10:59 e.l.
vabatmees,
näita mulle ettevõtjat, kel praegu poleks ohtu samuti kiiresti keevitajate kursustele kohta otsima hakata. mina näen viimasel ajal ainult halli infarktinäoga ettevõtjaid, kes ütlevad, et ei teeni täna mitte kasumit, vaid palgaraha. ainult, saaks sellegi.
20.
Nirti | märts 9, 2009, 4:08 p.l.
Töötute suhtes avaldavad üleolevalt arvamust need, kellel endal on töökoht olemas ja kes seetõttu ei ole võimelised tegelikult hoomama, mida tähendab töötus. Mida tähendab see, et raha ei ole ega tule ning et töö leidmine on ka peaaegu võimatuks muutunud sisuliselt, sest igal pool ongi täpselt “halli infarktinäoga ettevõtjad”, kes peavad päevast päeva vaatama, mismoodi nende mitme väikese lapsega töötajad hirmunult tööle tulevad, kartuses töökohast ilma jääda ja need ettevõtjad teavad, et varsti tuleb pillid kotti panna ja neile inimestele öelda, et sorry.
Umbes nagu too kõrgestisündinud daam levinud anekdoodi kohaselt olevat öelnud, et “Ah et talupoegadel pole leiba? No aga söögu siis kooki!”
“Ah et neil pole tööd? Mul küll on. Järelikult leiaks nemad ka. Nad oleksid pidanud sellele enne mõtlema, kui hakkasid talupoegadeks ja müüjateks!” ütlevad nad ja viilivad küüsi edasi.
Mina arvan sisimas ka, et kui inimene jäetakse koogist ilma ja ta keeldub leiba söömast, selle asemel eelistades nälgimist, siis pole tema pärast eriti vaja muretseda (veel).
21.
kati | märts 9, 2009, 4:22 p.l.
ma tegelikult ei usu, et neid leivast keeldujaid eriti oleks. kui ühele telefoniteenindaja kohale kandideerib 200 inimest ntx, siis see on üsna kõnekas.
seda lihtsat, musta tööd on vaat et veel kõige vähem saada. vaja läheb teatud spetsialiste, aga neid peaks koolitama.
22.
notsu | märts 9, 2009, 4:44 p.l.
Jah, ega ei saa ette heita küll, et suvalised töötud õmbleja- või elektrikukohale ei tungle. Mida sa tungled, kui õmblemisest või elektrist midagi ei jaga.
Ja ümberõpet jagatakse imelikul kombel töötavatele inimestele rohkem kui töötutele, Tartu Kutsehariduskeskuses on kolme töötavale inimesele mõeldud kursuse kohta üks töötutele mõeldud kursus. Tööturuamet on sellise rumala korralduse üle ka kaevanud juba.
23.
marta | märts 9, 2009, 5:00 p.l.
see küll ei ole tõsi, et töötute kallal ilguvad peamiselt tööd omavad või varakad inimesed, kuna ei ole võimelised hoomama, kuidas töötud end tunnevad… võime kaasa tunda või kohati siis ka elementaarne viisakus ei sõltu inimese majanduslikust seisust – on nii siin kui sealpool selliseid ja teistsuguseid…
24.
vabatmees | märts 9, 2009, 5:22 p.l.
ma ei pidanud silmas otseselt ettevõtjaid, vaid eluviisi, kus sõltud rohkem oma tööst. teed kütteks ise metsas puid, kasvatad ise toidu jne. nii ei sõltu sa ühestki kriisist, töökohast, ülemuse tujudest, kellajast jne. väikese rahavajaduse saab katta väikeettevõtlusega, milles osaled üksi, sõpradega, või koos perega. aga kui paned oma elu sõltuma rahalistest püsikuludest, siis ongi raske ilma tööta toime tulla.
25.
kati | märts 9, 2009, 5:30 p.l.
vabatmees,
seda küll.
see muidugi eeldab, et sul on maad, kus kartulit kasvatada.
26.
Herezia | märts 9, 2009, 5:37 p.l.
Üksiti ei tasuks sel juhul olla ka eriti riigitruu ning ennast ettevõtjana kirja panna ja makse maksta. Muidu on kohe püsikulud kallal, ilma et sul tulusid olekski.
27.
Ramloff | märts 9, 2009, 7:24 p.l.
vabatmees
Aga näiteks juba interneti kasutamine on püsikulu.
28.
Morgie | märts 10, 2009, 11:18 e.l.
einoh, eks ka internetiga saab teisiti… mobiilne internet, päevapilet – ja kombes. ei pea olema püsikulu.
kui ninataga üldistusoskus ja üksiku-üldise eraldamisvõime ei ole eriti suur, pole sellest ju eriti midagi.
kui aga poliitikud samasuguseid üldistusi loobivad, isegi mingit naabrimallet näiteks toomata, vaid üldistusena vaidlustamatult, aksioomina, siis see ajab mitte röökima vaid ahvatleb raskeid ja teravaid asju pilduma. aga mis sellestki kasu. iga järgnev tipp-poliitik on hullem kui eelmine. üks sitt kõik.
29.
Oudekki | märts 10, 2009, 2:56 p.l.
Ma kopin siia ühe oma kommentaari Ninataga juurest ka:
Lisaks ma mõtlesin, et tegelikult on see ju ratsionaalne arutluskäik. Töö, mis on nelja kilomeetri kaugusel vähendab heaolu (ei saa laste jaoks lähedal olla, väsitav jne), seega peaks töö pakkuma midagi, mis selle korvab – näiteks piisavat palka, et osta endale auto, millega saab laste juurde kiiremini ja nii ei väsita.
Öötööga on sama lugu – see võtab heaolust ikka suure jupi rohkem kui päevane töö, sest elurežiim läheb segamini, teatud asju on raskendatud teha (sõpradega väljas käimine jne) – järelikult sama palk ei korva heaolu langust.
Kui kõigil teistel korvab ja need on mingid kaks “imelikku”, siis jah, eks tuleb neil arvatavasti oma soovides korrektuure teha (hakata leiba sööma koogi asemel). Aga kui on see situatsioon nagu Ninataga viidatud postituses, et “tööd on palju, aga keegi ei taha teha”, siis ehk tuleb hoopis tööpakkujal teha mingid palgakorrektiivid (või muude soodustuste korrektiivid), sest pakutavad hüved lihtsalt ei tõsta inimeste heaolu niivõrd, et nad võiksid oma vaba aega tööandjale andma.
30.
Nirti | märts 11, 2009, 5:35 p.l.
Ma võin oma saba ära süüa, kui ei ole siiski tegelikult ikka nii, et töötuid inimesi luuseriteks, saamatuteks ja nagunii “kasutuks pahnaks, keda polegi vaja” kutsujad ise tööl on ja võrdlemisi kindlustatud ka seejuures.
Vaevalt, et massiliselt oleks töötuid, kes vaataksid üksteist ja teataksid siis veendunult, et “Jah, oleme üks laiskade ja kasutute inimeste kuhi küll. Kui tahaksime, saaksime küll tööd, aga ei saa! Järelikult pole me piisavalt targad ja ajudega.”
31.
Oudekki | märts 11, 2009, 7:02 p.l.
Nirti – 🙂 Mina sain Marta protestist aru kyll nii, et see, et sa tòòd omad ei tàhenda tingimata, et sa ei vòiks aru saada, kuidas tòòtu ennast tunneb. Seega on see ilkumine tingitud millestki muust, kui sellest, et sul tòò on. See, et sedalaadi inimesed tòòtuna ei ilgu, see on lihtsal paratamatus, mida sa ilusasti illustreerisid…
32.
Nirti | märts 13, 2009, 11:32 e.l.
Ma lugesin oma postituse läbi ja ei saa siiamaani aru, et kust võib välja lugeda, et “Töö omamine tähendab, et sa ei mõista, kuidas töötu end tunneb!”
Ma ütlesin, et need, kes ilguvad, neil kipub enamasti töö olema. Iga puudel on koer, aga mitte iga koer pole puudel, eksole…?
Need töölkäijad, kes töötuid mõistavad, ei ilgu. Need, kes ilguvad, ei mõista.
Üsna lihtne.
Ja mingit pädevat tõendit, et see niimoodi pole, ma ei ole endale välja mõelda suutnud. Siiamaani pole ma ei netis ega IRL kohtunud ainsagi inimesega, kes töötuid parastaks ja ise töötu või rahahädas oleks.
33.
poolh22lne | märts 13, 2009, 7:11 p.l.
Milleks seesugune ülemäära suur üldistamine. Kui üks ütleb, et töötud on need, kes tegelikult tööd teha ei taha ja eelistavad viriseda ja teine ütleb, et nad on katkise hingega heidutatud inimesed, kelle väike maailm on puruks trambitud, siis läheb vaja väga pikka vaidlemist enne, kui üldse, on võimalik konsensusele jõuda või teine ümber veenda või üksnes sellenigi jõuda, et vastaspool kuulama hakkaks, mis sa ütelda tahad.
Meist iga suhe sellesse teemasse – ja kellegi teise hädadesse üleüldiselt – peegeldab seda, mis kontekstis me ise selle teemaga kokku oleme puutunud ja kuidas oskame teise silmadega iseendast väljapoole vaadata ja palju tahame näha. Ja mille üle küll madalalaubalisusel ilkuda ei kõlba, pardon, selles osas võiks ükskord suureks kasvada ja imestamast lakata…
Õigus on mõlemal. On töötute seltskonnas ühtesid ja teisi. On töögaliste seas ühtesid ja teisi, inimeste hulgas igasuguseid. Alati on olnud. Nagu on olnud sõdijaid ja neid, kellest üle sõditakse. On neid, kes jagavad Oscar Wilde’i tagasihoidlikku ellusuhtumist – nad on vähenõudlikud ja soovivad elult vaid üht – parimat. Samas lepib teine osa inimkonnast eluga peost suhu ja lohutab end maapealse viletsuse järel saabuva õnne ja rõõmuga järgmises elus.
Nii lihtsalt on.
Heaoluühiskonnas puruneb iga päev väikesi maailmu. Pereisa või -ema läheb hommikul autoga tööle ja õhtul tuleb tema asemel politseinik ütlema, et on juhtunud õnnetus… ja väikesed maailmad on parandamatult katki. Issi leiab endale parema naise ja läheb vana pere juurest minema, et teha oma uue naisega paremad lapsed, ja kusagil on kellegi väike habras maailm jälle katki. Siit ja sealt kuuled klirinat. Kui lähedalt või kaugelt, on sageli õnneasi. Ent viimasel ajal on katkikukkuvate maailmade kolin muutunud häirivaks nendegi jaoks, kellel silma- ja kõrvaklapid on standardvarustuses – aga nende reaktsioonide üle sel puhul ei tasu imestada, kas maksis üldse miskit erilist oodata.
Ma olen teinud väga rasket ja musta tööd ja täna olen valgekrae ja intelligõnts; ja kui ma peaks minema ja uuesti tegema rasket ja musta tööd, siis mis ikka, läheksin. Muganduja olen, selgrootu?
Mistahes võimaluse enese jaoks juba ette täielik eitamine näib liiga puberteetlis-pateetilise räuskamisena, et ma selle üle viitsiksin polemiseerida. Mul on elus kanda võetud ja antud kohustusi, mis mul nii ehk naa selliseid mitteolemise ja mittetegemise valikud välistavad. Nende silmadega ma endast välja vaadata paraku ei mõista, aga ehk tuleb keegi, kes mõistab ja seletab.
34.
ahaa | märts 16, 2009, 11:16 e.l.
see vabatmehe jutt on täpselt sellest koogi ja leiva ooperist. et mis te nutate, omage maad ja metsa ja elage ära 🙂
muus osas nõus nii nõiamoori kui ka ninatagaga. on jah kõige koledam, kui inimese maailm ära lõhutakse. muide… suur maailm koosneb ju ka neist väikestest maailmadest. ja teisalt olla pigem töötu kui käia tööl 4 km kaugusel… njahh…
35.
Oudekki | märts 17, 2009, 5:43 p.l.
See, kui väikeseid maailmu pidevalt puruneb, tähendabki minu jaoks asjaolu, et võiks koos välja mõelda mehhanismi, mis aitab inimest, kui see väike maailm puruneb. Kui mõned siis on nõus ainult miinimumiga leppima ja free-riderit mängima – see on hind, mida ma olen nõus maksma (selle arvestusega, et süsteem on selline, et mõned on tõesti mõned).
Sest ma ei tahaks, et inimesed peavad valikuid tegema peamiselt selle pärast, et nälg on. Siis on väga lihtne neid panna tegema mitte vabu valikuid.
Mina olen elus musta ja rasket tööd teinud ainult oma vabal valikul, makstud on mulle selle eest ühel korral (peedipõllu kõplamise eest), muidu on olnud ikka omaenda elu tarbeks. Ma kujutan ette küll, et ma võin seda teha, aga kui mind sunnitakse ainult seda tegema, siis ma hakkan küll mässama. Ma võin teha ebameeldivat tööd ka millegi nimel, aga siis peab olema mul väga selge, kui kaua ma seda teen ning kuidas pärast paremaks läheb. Kui ma leian end oludest, kus ainus nähtav valik on “elu lõpuni” ebameeldivat tööd teha, siis on viga oludes, mitte minus.
Nirti, mulle ei meeldi tähti närida, aga sa ütlesid: “Töötute suhtes avaldavad üleolevalt arvamust need, kellel endal on töökoht olemas ja kes seetõttu ei ole võimelised tegelikult hoomama, mida tähendab töötus” Misasi see “see” siis on, mille tõttu need inimesed tegelikult ei ole võimelised hoomama, mida tähendab töötus? Ja kui sa osutasid mittepõhjuslikule suhtele töö omamise ja töötute kallal irisemise suhtes, siis mis infot see andis? Ma siiralt küsin, mul on vahepeal pikad juhtmed.
36.
Nirti | märts 19, 2009, 12:54 e.l.
Kõik, mida ma ütlesin, oli see, et töötute kallal irisejate hulgas on ikka väga vähe töötuid.
Ma ausaltöeldes ei suuda oma üsna liigelava kujutlusvõimega üldse ette kujutada situatsiooni, et töötuksjäänud ja vaesusega silmitsiseisev inimene heidaks pilgu enda ümber ja ütleks, et “Jah, kogu see 50,000 matsi on ise süüdi – laisad, lollid ja lohakad!”
Kes suudaks?
Ja et loomulikult KÕIK töölkäijad ei irise, aga need irisejad, kes olemas onsi , need nüüd ise küll töötud pole. Noh, et mitte iga koer pole puudel, eksole. 🙂
Ja ma arvan, et see “see” on seesama “see”, mida näiteks ei suuda ette kujutada inimene, kes ei ole ise ratastoolis pidanud veetma mitte ainsatki päeva oma elust. Võib fantaseerida, oletusi teha, empaatiavõimest pulbitseda nagu nõiakaev – aga mida pole, on reaalne kogemus ja seega täpne olukorra adumine.
Sellepärast need vähesed töötute kallal ilkujad, kes meil veel alles jäänud on, on minu arvates ülisuure tõenäosusega sellised, kes ei ole viimaste aastate jooksul töötusega silmitsi seisnud – isegi minevikus kogetud aitus, hirm, depressioon ja enesetapumõtted lähevad ka meelest ära.
37.
poolh22lne | märts 19, 2009, 6:32 e.l.
Kullakesed, kellegi või millegi kallal irisemisel on – nagu kõigel siin ilmas – rohkem kui üks ots ja kuulutada mingi seisus väljaspool kriitikat olevaks on absurdne. Pole tõesti mõtet õhku võngutada selle üle, kas töötud on oma olukorras ise süüdi, või on nende olukorras süüdi endine tööandja, rootsi pangad, ameerika fondid või eesti riik. Isegi kui süüdlane tuvastatav oleks, siis kahju kompenseerida ikka ei saaks.
Küll on vahel põhjust imestada valikute üle, mida inimesed sellises olukorras teevad, ja siin ei ole asi küll nii, et “kas teha elu lõpuni jälki vastumeelset minimaalpalgaga tööd või surra eneseväärikust säilitades, aga töötuna”. On vahe, kas inimene istub oma purunenud maailma kildude otsas, naudib masohistlikku valu ja aegajalt osakslangevat kaastunnet – või alustab esimesel võimalusel kildude kokkukorjamist ja parandustööd. Keegi ei ole oma tööga kokku laulatatud ja ajutiseks abiväljapääsuks kõlbab ka see, mis üldjuhul ei kõlbaks. Hädaga sööb kurat kärbseidki. Kui ei taha, pole häda ja jutt nii pikk.
Mitte et ma tahaksin idealistlike noorte inimeste idealismi jahutada, aga otsida töös ülimat eneseteostust on nonsenss. Töö on inimesele selleks, et tal vabal ajal oleks piisavalt võimalik tegelda asjadega, mis rõõmu pakuvad ning anda tööle suuremat tähendust on vastutustundetu. Nuriseda selle üle, et töö ei paku eneseteostust on sama kui kurta, et riidekapp midagi vastu ei ütle, kui temaga räägitakse. Mis ei pruugi tähendada, et riidekappi vaja ei oleks ja et inimesele ei võiks tema riidekapp meeldida. Miks? Kohe seletan.
Esiteks. Suur osa maailmas inimeste tehtavast tööst sisaldab nii vähe eneseteostuslikku elementii, et sellest ei ole mingit põhjust rääkida. Aga seda tööd tuleb teha, sest see on millekski vajalik. Isegi loomingulise töö tegijad ei suuda oma tööd pidevalt nautida, kaugel sellest. Enamik töö korras loodud loomingust on paras saast ja inimesed, kes peavad tööajal kaheksast viieni endast üha loomingut välja higistama, alailma kimbatuses, rikutud närffide ja värisevate kätega.
Teiseks, inimene kel töö on eneseteostuseks, kaotab piiri oma töö ja vaba aja vahel., ta ei adu seda, seda ei ole. Seetõttu kannatavad ta lähisuhted, sest tähelepanu lähedastele ei jagu – nagu ka lähedaste poolt lõputut mõistmist. Või kõige kurvemal juhul lähisuhteid ei tekigi, selleks pole aega. Võiks ütelda, et need, kel töö ja hobi kokku langevad, on õnnelikud – aga nende lähedased õnnetud.
Paraku, inimesed peavad valikuid tegema, ilma selleta lihtsalt ei saa, ja kõik valikud ei saa olla ühtviisi meeldivad. Kes võtab eesmärgiks leiutada meetodit, mil viisil välistada inimeste elust ebameeldivad valikud, on utopist. Paraku. Ja ajad on rasked üksnes seepärast, et valikud on rasked. Arvestades, mis mõju on lääne tsivilisatsioon ülejäänud maailmale avaldanud ja üha avaldab, on põhjust uskuda, et kergemaks ei muutu meie valikud enam kunagi.
38.
marta | märts 19, 2009, 7:10 e.l.
ma olen väga kindel, et nonsess on väita, et eneseteostust pakkuv töö ja korras lähisuhted välistavad teineteist…
39.
marta | märts 19, 2009, 7:11 e.l.
nonsenss*
40.
kati | märts 19, 2009, 12:58 p.l.
ma usun, et lõppeks haarab enamik uppujaid õlekõrrest (kui seda on) ja enamik inimesi on nõus häda korral tegema mistahes tööd (mida muud näitab see, kui maailma suvalisimatele konkurssidele laekub sadades avaldusi).
mu point oli tegelikult eeskätt see, et kõige selle juures on inimestel siiski õigus vähemalt kurvastada (ka viriseda), kui soovite.
ja teistel ja kolmandatel ei ole mingit õigust kõrval seista ja korrutada, et ära hala siin ja ise oled süüdi jne.
olen mõelnud, mis endale sellises olukorras kõige raskem oleks. ei mitte see, et peaks otsima uut tööd, mida ei pruugi saada (vähemalt pikka aega) ega see, et teha tuleks edaspidi tööd mis just ei innusta, vaid just see, et alati leiduks mõned, kes peavad oma pühaks kohuseks siis näpuga näidata ja elama õpetada.
kuram, mul oleks suhteliselt lihtsam olla kasvõi kõige räpasem sibi, kui mul oleks õigus öelda, et ma tegelikult jälestan seda. mõned aga eeldavad miskipärast, et siis võib öelda: “no mis sa kiunud, ole õnnelik. naerata, raisk.”
inimene ei pea olema mingi ristsugustis lambast, kes kõike talub, ja olematust rüütlist, kes koosneb ainult tahtejõust.
inimene on inimene, tal, teate, on emotsioonid ja kui tema maailm puruneb, siis tal ongi valus. ka siis, kui ta kohe uut maailma ehitama asub.
41.
poolh22lne | märts 19, 2009, 4:16 p.l.
Kati – a kurvasta ja virise! Ent 2ra sellega piirdu ja keskendu yksnes sellesse..
Marta – sinu veendumusi jagada oleks kahtlemata armas, eriti kui kaasneks pisut enam argumentatsiooni.
Deklareering, et ainult eneseteostust v6imaldav t88 on tegemisv22rne, on v6ltsmoraalsus, kuna enamus t88st, mis teha tarvis, on tyytu ja vastik paratamatus. Inimene, kes usub, et 8 tundi p2evas s2rkidele kraesid 6mmelda v6i asfaldiauke lappida v6i muud taolist tagab eneseteostuse, v22rib kaasatundmist. Eneseteostuse ja t88 tingimusteta paaripanek on samasugune vaimne rudiment nagu heteroseksuaalsuse ainulubatavuse kuulutus. K6igis oma tegevusis pead sina v6imalikult palju riigile ja kirikule kasu tooma. Ka su r66mud olgu yksnes produktiivsed.
T88 on paratamatu enamusele, kes endale rantjee elu lubada ei saa ja just see t88 aspekt teeb t88 kaotamise traagiliseks. Mitte see, et eneseteostusv6imalus kaob, vaid et kaob elatusallikas. Inimesele, kel homme pere n2ljas ja katus pea kohalt l2ind, eneseteostusest seletama minna on kas reaalsustaju puudumine v6i eriti rafineerit kynism, mis parastamisest hullem. Parastamine ajab v2hemasti vihale.
42.
notsu | märts 19, 2009, 10:13 p.l.
Poolhäälne, selle tüütute tööde kirjelduse peale hakkab mul sees urgitsema selline vastik mõte, et suurt osa tööst ei ole tegelikult üldse vaja teha. Kellele on vaja prügimägede viisi kergestipurunevaid või koguni mürgiseid mänguasju, mida inimesed 14 tundi päevas ilma pissipausideta kokku panevad?
Ühesõnaga, praegune maailmamajandus on selline, mis paneb tuhandeid inimesi tegema midagi, a) mis ei paku midagi neile endale, b) mida ei ole ka kellelgi teisel vaja, c) mis samas juba oma toorainevajadusega kulutab ressursse, mida meil kõigil varsti nappima hakkab.
Paradiislik olek oleks siis vastupidine olukord, kus keegi ei teeks tööd, mida mitte kellelegi vaja ei lähe, ja kuna mõttekat tööd ei olegi nii kole palju, saaks kõik läbi ajada palju vähema tööga kui praegu. Aga õrna aimugi mul pole, kuidas sellisesse olekusse võiks jõuda – ja kas üldse.
43.
poolh22lne | märts 20, 2009, 7:34 e.l.
Just. Mõtle, kui palju praegusest enam võiks sellises rumalast tööst vabastatud maailmas olla tööd, mis eneseteostust pakub, sest oluliselt enam vaba aega võimaldaks oluliselt rohkem osa saada loomingulise töö viljadest ja kahtlemata oleksid need sellises maailmas oluliselt enam väärtustatud kui meie praeguses.
Inimesed teevad oluliselt rohkem tööd, kui tegelikult vaja on. Keegi minust oluliselt targem on välja arvutanud, et kui Sinu poolt hästi defineeritud mõttetu töö ära jääks, oleks vaja igaühel töötada neli tundi nädalas. Heastuuestilmast vist pärineb see teadmine mul. Aga ülemäärane töörühmamine on inimliku ahnuse vili, nagu on inimliku ahnuse vili kõik peessekukkunud tuletisväärtpaberid ja reklaami tekitatud võltsväärtused a la Prada seelik ja Gucci kott või Adibase tossud.
Seepärast ei olegi vaja tööd idealiseerida. Ka kõige parema tahtmise juures on suur osa sellest täiesti mõttetu, ei paku saavutusvajaduse ega eneseteostuse aspektist mitte midagi ning on vaja üksnes selleks, et hankida äraelamiseks vajalikku. Me saame aidata mõttetu töö vähendamisele kaasa selle vilju mitte tarbides ja oma vajadusi kainelt hinnates, aga kahjuks ei saabu Sinu kirjeldet paradiis mitte kunagi. Kõigis teadaolevates inimühiskondades on loomingu, mõtlemise, teaduse jm taolisega tegelenud ca 5 % inimestest, eelnimetatud 5% tegevuse viljadest huvitunud ja neid nautinud v tunnustanud umbes 15% ning ülejäänud 80% on see seltskond, kelle huvid jäävad “õlu ja jalgpall” tasemele. Pareto 80-20 suhtereegel paraku toimib ka siin.
44.
ahaa | märts 20, 2009, 10:55 e.l.
poolhäälsega teatud osas nõus, kuid mitte sellega, et töö kohe üldse eneseteostust pakkuda ei tohi 😉
ja ilmselt on ka nii, et paljud inimesed, kes vajavad eneseteostuse tunnet, mõtlevad selle enda tööle juurde… kuigi mine tea, võibolla siiski see, kes särkidele krasid külge õmbleb, tunneb ka valmis särke vaadates rõõmu ja rahulolu. miks mitte? ma tunnen vahel isegi pestud põrandat vaadates rõõmu 🙂
võimalik, et töörühmamine on inimliku ahnuse vili. samas ma ise väga kaua vedelda ei taha… ja teisalt ma ei tea, kas on inimlik ahnus omada kodu ja õue… veidi maailmas ringi rännata, lugeda, muusikat kuulata jne. võimalik, et see kõik on ahnus ja saaks ja muldonnis elatud. ennegi ju on elatud. kuigi ka muldonni omamiseks peab vist miski maalapi hankima ja seda teadupärast keegi ei kingi.
nõiamoor
jaaaah, on küll inimesel õigus kurvastada ja viriseda. absoluutselt. aga samamoodi on teisel õigus parastada. on-on. kas see kena on, on iseasi. aga ei ole mõtet öelda, et viriseda võib ja tänitada ei või. mõlemat võib. ja võib ka tänitamise kuulamata jätta.
45.
poolh22lne | märts 20, 2009, 12:38 p.l.
Ma ple ütelnud, et töö EI TOHI eneseteostust pakkuda, vaid seda, et tööd ei tohi idealiseerida. On väga hea, kui vahel juhtub, aga ainult selles igavikku enesele otsida ei maksa ning kaugeltki ei maksa endale või teistele ette heita seda, et nad tööst eneseteostust ei otsi. Nendest, kellele eneseteostuslik pool töös on primaarne ja kes selles asjas ka edukad on, st kelle eneseteostus ja saavutatud tulemus on positiivses korrelatsioonis, saavad töötud harva ning ka siis on tegemist pigemini siirdetöötusega, st hingetõmbega kahe töö vahepeal, st maailmu purustava töötuse kontekstis nendest kõnelda eriti tarvidust polegi. Väikesed maailmad kukuvad kokku pigem inimrobotitel, kes mingis tootmisprotsessis teevad kindlaksmääratud liigutust v vastutavad mingi suhteliselt piiratud lõpptulemuse eest.
Ületootmine on õhtumaise protestantliku tööeetika produkt, ja protestantlik tööeetika on viigileht ahnuse palja häbeduse ees. Ühe-kahe inimeluea jooksul toimunud tootmisvahendite ja -võimsuse hüppeline areng pole millestki muust kui ahnusest ajendatud olnud. See on kaasa toonud muidki nähtusi, millega tänapäeval hästi hakkama ei saada, nagu näiteks naiste kõrge tööhõive, sellest tingit negatiivne iive, soorollide sassiminek ja kõik, mis omakorda ühest v teisest tuleneb, pluss sõjad ressursside pärast. Näikse, et arhailisemad v patriarhaalsemad ühiskonnad on vaatamata kõigele negatiivsele, mis neis leida võib, paraku mõneski aspektis jätkusuutlikumad. Õhtumaade järjest kiirenev tarbimiskarussell on juba paljud oksele ajanud, aga näe, ilma selleta ka ei saa – kui keegi ei osta, siis keegi ei saa müüa; kui ei saa müüa, siis keegi ei saa ka toota; kui ei saa toota, siis ei saa palka maksta ja tuleb tekitada töötuid; kui tuleb töötuid, siis ei tasuta pangalaene, pangad lähevad pankrotti ja viivad kaasa nende säästud, kel veel oleks tööd ja võimalus osta… Ja just sellises okserattas näib peituvat inimlik õnn, sest miks muidu needki kultuurid, mille poole meiesugused nii ihkamisi vaatavad, milles vaimsed väärtused ja hingerahu on seatud ülemaks mammonast, sellesama ratta peale trügivad? Mina ei oska ka ütelda, mida saaksime teha selleks, et me ei oleks nagu skrätid Jääaja filmist, kes pähkleid või tõrusid jahtides täiesti kogemata omaenese väikese maailmalõpu valla päästavad; kui ma oskaks, siis ilmselt oleks mul oluliselt rohkem kuulajaskonda kui praegu on, mu sissetulek oleks suurem, saavutusvajadus kuhjaga täis, kõik kompleksid ja deprekad nurka visatud ja ostuvõime kümnetes, kui mitte kümnetes tuhandetes kordades parem praegusest. 🙂
46.
notsu | märts 20, 2009, 3:05 p.l.
Ma ise üritan siis, kui vähegi saan, tööd käte ja jalgadega tagasi peksta, kui see väga palju era- ja loomingulist elu segama hakkab, aga sageli tuleb töö siiski vastu võtta sellisel naljakal põhjusel, et muidu ei jaksa makse ära maksta (fie värk, ma võiks ju hakata jätkusuutlikuks ja teha tööd vähem kui miinimumpalga eest või üldse mitte, aga sotsmaksu peaks ikka vähemalt miinimumpalga pealt maksma, isegi siis, kui ma midagi ei teeni).
47.
Oudekki | märts 20, 2009, 3:18 p.l.
Poolehäälne, sa eeldad justkui, et kui töö on eneseteostus, siis see on ainus eneseteostus. Aga ei pruugi ju nii olla. Särkidele krae õmblemine võib vabalt olla eneseteostus, sest ka seal on omad oskused, mida lihvida ning pealegi on seal käegakatsutav tulem, mille puhul saab ütelda “ma olen midagi ära teinud”.
Ma olen absoluutselt nõus, et tööd ei tohi idealiseerida nagu ei tohi idealiseerida ükskõikmillist muud inimese tegevust, kui midagi väärib kilbile tõstmist, siis ehk inimene ise, oma mitmekülgsuses. Eneseteostus läbi töö ei tohiks olla kuidagi “rohkem väärt” kui eneseteostus läbi perekonna, läbi kunsti, läbi meelelahutuse, läbi ühiskondliku tegevuse – ning on oluline, et inimene saaks tegeleda kõigi nende aspektidega.
Ma ise olen enda jaoks “tööd” defineerinud kui tegevust, mis toob kasu ühiskonnale või mingile grupile (anonüümsele) ühiskonnast, mitte ainult mulle isiklikult või minu lähemale sõpraderingile. Kuna ma ise vajan samamoodi ühiskonna toetust (anonüümsete gruppide), siis on ilmne, et ma võiksin panustada. Mida rohkem see tegevus mind ennast arendab, mulle eneseteostust pakub, seda paremini, efektiivsemalt ma panustan. Seega on ratsionaalne, et ühiskond võiks teha võimalikult soodsaks selle, et inimeste töö oleks neile eneseteostust pakkuv – see tagab kvaliteedi. Ebakvaliteetne särk ei ole ka tore asi, ebakvaliteetne sibitöö on suisa ohtlik.
Muide, ma arvan, et neli tundi nädalas on kahtlane. Ma ei kujuta ette, et ma võiksin kuidagi ülikoolis töötada nii, et ma teeksin tööd ainult neli tundi nädalas. No sellega jõuab hädaga ühe loengu ette valmistada ja ära pidada, aga minu uurimistöö? No juba lugemisele kulub päevas rohkem, kui neli tundi. Või kuidas oleks ajakirjandusega, ma ei kirjutaks aasta jooksulgi ühtegi artiklit, kui ma tegeleksin neli tundi nädalas 🙂
48.
araterl | märts 22, 2009, 10:20 e.l.
Selles on tera empaatilist tõtt, et väikeseid maailmu ei tohi lõhkuda aga paraku tänapäeval need väikesed maailmad saavad eksisteerida tänu tollele suurele maailmale. Kui suur maailm kokku kukub või hakkab kuidagi teistmoodi toimima, siis tollel suurel maailmal paraku ei jätku nii palju ressursse, et kõikvõimalikud väikesed maailmad alles jääksid.
Muutus ei pruugi olla alati arengu aluseks aga ilma muutusteta arengut ei toimu. On päris palju inimesi, kes arvavad, et jutlustamine ja üleskutsed midagi muudavad. Tegelikkuses toimuvad muutused ainult siis kui too tegelikkus muutub. Nii reaalselt, et mitte midagi muud enam üle ei jää.
Inimesed käituvad taolistes kriisides erinevalt. Ellujäämine ei ole ilmtingimata eesmärk. Subjektiivse komfordi mõõt võib täiesti vabalt olla enesetapp või lapsetapp. See ei ole parem ega halvem kui ellujäämine iga hinna eest. Sest hüpoteetilist välist abistajat või hoolijat lihtsalt pole.
Rahulolematus võib väljenduda tänavale laamendama tulekus. Ellujääjate puhul hakatakse otsima variante, kuidas ellu jääda. Tihti on ellujääjad täiesti kontseptsioonivabad siblijad, kelle puhul mõnel õnnestu ja mõnel mitte ning statistiliselt keegi jääb siiski ellu. Toimib sotsiaalne õppimine ja ellujääjaid on rohkem.
49.
Vari | märts 24, 2009, 8:37 e.l.
häh, pooleh22lne nagu poleks kuulnudki, et valikuid ei saa teha ja ei tehata reeglina mitte meeldimise alusel, vaid valikutele seavad piire VÕIMED ja võimalused.
Õpeta mind kasvõi 500 tundi, minust ei saa kunagi kevitajat, olgugi et olen kindlasti võimeline ekasmid sooritama.
Öö-vahetuses töötajana kukuksin kolinal läbi ja see ei ole minu teha, et öösel aju ennast üsna hajameelsele režiimile reguleerib.
Tööõnnetus või praak sünnib ammu enne kui mu keskus ümber häälestub.
Jah, pakutakse ettevõtte alustamise raha. Aga kui ilmneb, et vaatamata ideaalsele äriplaanile see ettevõte kustub, siis oled võlglane. Ettevõtlikkus on kindela struktuuriga isiksusomadus. Seda võimet, eeldust olla ettevõtkja esineb suuremal v vähemal määral umbes kolmandikul europiididest. Teistel ei ole eeldusi. ka siis kui nad punnitavad ja on näljaga silmitsi, ei teki neil pühast vaimust võimeid, mis seda ettevõtlust lubaksid edendada. Nii juhtimise kui ka põllu- või aiaviljandusega on sama lugu.
keegi mainis muuseas, et lastega koos oldud aeg on justkui vanema heaolu, millest ei taheta loobuda. Ei ole, see on laste jaoks elutähtis. Lapseeas vanemate poolt tegemata jäetud ja olemata olnut ei saa hiljem, nt maj. olukorra paranedes enam tagasi teha.
Lõpuks tänud selle artikli eest teemaja-pidajale. Sul on nii hästi arenenud sotsiaalne närv, et …. kahju kui see ainult bloginduses rakendub. Samas on lootusetu, et nii häid eeldusi omav inimene saaks meie süsteemis töötada ja otsustada seal, kus vaja. Ambitsioonikail on hoopis teistsugused võimed – ja sellest on kuradima kahju.
50.
Grafomaan | märts 28, 2009, 7:02 e.l.
Ninataga on enesekeskne egoist, arvab, et kogu maailm keerleb tema ümber ja elab sarnaste mõtetega nagu tema.
51.
YksikHunt | märts 28, 2009, 7:11 p.l.
Nonii . Nüüd hakkame siis teistele silte külge riputama .?
See näitab nüüd küll väga laia silmaringi ja kõrget haritust .
Miks ometi pritsida mürki ? kas sai sellest kergem ?
52.
poolh22lne | märts 29, 2009, 3:06 p.l.
Vari, palun argumenteeritumat diskussiooni kui üksnes häh. Ma usun, et olen kuulnud nii üht kui teist, ent ka kogu teema uuesti läbi lugenult ei suutnud ma aru saada, mille põhjal sina oma avalause kokku osanud mõtelda. 🙂 Pigemini olen just seda meelt olnudki, et töö ei pea inimesele meeldima ja järelikult ei pea valikuid tegema meeldimise alusel…
Ei ole kellegi võimed, kellelt ka meie õel ühiskond eeldab valikute tegemist, nii piiratud, et tal oleks valida ainult endale täiesti vastuvõtmatuid asju, igavest enesevägistamist või vabasurma. Ent nõustun – valikud on rasked ja pahatihti on valida üksnes oma hirmude, mitte oma esimese ja teise eelistuse vahel. Näiteks, kas jätta oma lapsed reaalsesse puudusesse ainelises plaanis, või vähendada oma võimalust nendega ühist aega veeta, ohverdades osa sellest ühisest ajast senisest kaugemal tööl käimiseks. Mida vanemaks inimene saab ja mida suuremaks tema jaoks vastutusekoorem kasvab, seda enam surutakse tahaplaanile mõte VÕIMETEST, ja seda enam muutuvad oluliseks valikud VÕIMALUSTE vahel ja oskus neid võimalusi tähele panna, sest enamik tööst, nagu juba varem olen märkinud, eeldab võimeid üksnes minimaalselt. Ja edukamad on paraku need, kes julgevad märgata ja valida, hinnates seejuures ise oma võimeid õiglaselt, mitte üle. Kui sa oleksid jõudnud järeldusele ja sisemiselt veendunud, et keevitajana võiksid sul olla tõeliselt head šansid elus läbi lüüa, siis võiks sinust ehk saada väga hea meister ja koolitamiseks kuluks ka kahtlemata oluliselt vähem tunde:) sest käteosavust ja kannatlikkust sul ilmselt jagub, kui vaadata, kui pikk jutt on kirja pandud. Praegu on sinu hoiak sootuks teistsugune, ja las tema olla, ju sul ei ole olnud põhjust seda võimalust enda jaoks ümber hinnata ja seda vajadust reaalselt kaaluda. Reaalsed valikud on ju hoopis teistsugused kui meie hüpoteetilised valikud ja tuleb leppida paratamatusega, et meie reaalsed otsused on ka teistsugused kui üksnes hüpoteetilised otsused, mida on oluliselt lihtsam teha, kuna tead, et sellest lärtsumisest mitte miski ei sõltu ega muutu.
53.
Kati | märts 30, 2009, 9:40 e.l.
Grafomaan,
katsuks ikka vaielda seisukohtadega, mitte isiklikult sildistada, palun.