Hüvedest. Feministlik jõulujutlus*

detsember 26, 2006 at 10:30 e.l. 16 kommentaari

 

Ta on naine. Haritud (äsja kaitses magistrikraadi). Ta on edukas (turundusjuht, ajakirjanik, hambaarst, poliitik). Tal on mõned arenevad romantilised suhted, aga ta ei taha end veel siduda, sest lõppude lõpuks pole ta ikka valmis oma elu kellegagi jagama (karjäär võiks kannatada). Ja majanduslikult? Noh, majanduslikult saab ta küllalt hästi hakkama (üks kui teine koht maksab kobedaid dividende). Vahel kaalub ta, kas oleks aeg saada hästi planeeritud lapsuke, aga et ta pole selles veel päris kindel, võtab ikka korrapäraselt beebipille.

Nüüd istub ta seltskonnas, kus jutu sisse libiseb sõna “feminism”. Oh ei, tema küll ei ole mingi feminist. Ei, ei, jumal hoidku, feministid, need on ju hullud, tahavad vist ise meheks hakata ja mehed sünnitama panna või midagi.

Umbestäpselt sellist reaktsiooni umbestäpselt selliste inimeste suust olen ma kuulnud korduvalt. Ja iga kord mõtlen ma, kas need inimesed on silmakirjalikud või rumalad.

Kuidas neile sobiks maailm, kus naistel pole

  • õigust valimas käia

  • õigust oma vara käsutada

  • õigust abielu lahutada

  • õigust rasestumist ära hoida?

Need hüved oleme me saanud nimelt tänu feministlikule liikumisele.

Või kuidas neile sobiks maailm, kus usutakse

  • et naise selgroog vajub kokku, kui korsett seda ei toeta (seetõttu ei saa naine ka sportida)

  • et naisel ei olegi seksuaalsust või vähemalt ei naudi nad (patoloogiad välja arvatud) seksi

  • et naiste väike pea ei saa hakkama teaduse, poliitika, äritegemise ja muu säärasega (naine ülikoolis on ilmselt lits või hull või mõlemat, töötav naine on ka kahtlane)

  • et naine, kes ei abiellu neitsina, teotab mitte ainult ennast vaid ka oma peret ja on täiega ära teeninud, et isa ja vennad ajavad ta paremal juhul tänavale, halvemal lähimasse jääauku näiteks?

Sellistest eelarvamustes oleme me (peaaegu) priiks saanud ikka tänu sellelesamusele femistlikule liikumisele.

Seepärast paneb mind ikka ja jälle hämmastama, millise järjekindlusega just naised ise on võimelised sülitama hüvede kaevu, kust nad ohralt joovad.

Kas keegi oskab seletada, miks?

Lisatud: ematehnik võtab jutu üles.

 _____________________
* lubasin kunagi ühes virtuaalses seltskonnas feministi nurgakest pidama hakata. Et seal huvi uuenduste vastu soikus, teen oma harimistööd feministlisel viinamäel siin (:

 

 

Entry filed under: feministi nurgake.

Alkohol on häälepaelte messias Paidest. Armastusega?

16 kommentaari Add your own

  • […] Kati, kes teatavasti ju on feminist, asutas oma blogis feministi nurgakese. See on minu seisukohalt väga tore, sest nüüd ei pea mina enam vastama küsimustele, kas ma naisele mantlit selga aitan jne., vaid saab üks feministlik naine ise vastata küsimustele, kas ta ikka tahab, et talle mantlit selga aidatakse või kas mantli selgaaitamine üldse on probleem ehk misasi see feminism tegelikult üldse on ja millega seda süüakse:) […]

    Vasta
  • 2. Mart  |  detsember 26, 2006, 10:07 p.l.

    Sellele küsimusele on juba postituse sees vastatud. Nimelt on sellel naisel juba olemas täielikud kodanikuõigused, karjäär, majanduslik iseseisvus ja kontroll oma keha üle. Seega tekib tema jaoks küsimus – miks peaks selliste elementaarsete asjade eest võitlema? Need on ju olemas ja kõigile kättesaadavad! Kas mitte need „võitlejad” ei ole välja mõelnud pseudoprobleemi? Sellist nähtust võiks nimetada näiteks post-feministlikuks naiseks, kuna tema jaoks on feminism liikumisena kõik saavutanud ning nüüd tarbetuks muutunud.

    Omaette küsimus on muidugi see, miks ei suhtu need naised austusega feminismi ajaloolistesse saavutustesse. Samas poleks see esimene kord, kui noorel põlvkonnal on kadunud austus vanade vastu :).

    Vasta
  • 3. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 9:24 e.l.

    ei noh ma saan suurepäraselt aru, et selle eest, mis käes on, pole vaja võidelda.

    (ja jätame praegu kõrvale selle teema, kas see on käes kõigil ja kõikjal ja kas selle nimel on või pole vaja midagi teha)

    aga millest ma täiega aru ei saa, on just see sööb ja salgab mentaliteet.

    et elab inimene nagu feministi unelm, aga kui sellest juttu tuleb, kukub ripsmeid volksutama ja rääkima, et tema pole miski femmar ja ei saa neist üldse aru ja tegelt talle ikka meeldivad traditsioonilsed soorollid ja kui ta saab meest teenida ja alt üles vaadata jne, jne,jne.

    no, kurat, kui meeldivad, siis elagi nii. ega keelata ei saa (ja pole vajagi) ju, kui see inimese vaba valik on. aga miks peavad sõnad ja teod käima täiesti erinevaid teid?

    mart pakub, et noore põlvkonna mõistetav sülitamine juurtele. võibolla.

    aga võib ka olla hirm, et kui sa ütled “feminist” tuleb põõsast neli turdi eesti meest ja kuulutab, et siis sa oled pesemata peaga, raseerimata ja rahuldamata.

    siinkohal ma peaksin muidugi küsima meestelt, et miks te ei iitsatagi, kui tibi käitub nagu eelolevas sissekandes kirjas, kuid hakkatae lärmama, kui mõni poetab sõna “feminist”?

    Vasta
  • 4. Heidi  |  detsember 27, 2006, 10:13 e.l.

    Ma tahaksin ikka küsida, mis värk selle mantli selga aitamisega on? 🙂

    Vasta
  • 5. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 10:19 e.l.

    heidi, sihuke värk on, et kui keegi kangesti aidata tahab, siis ega ma lööma ei hakka. 🙂

    kuigi see tähendab, et ma pean reeglina sooritama rea võimlemisharjutuis, et mantel selga saada, sest suured aitajad vist ei praktiseeri seda kunsti igapäev ja see tuleb neil sagedasti hästi kohmetult välja.

    tegelt on palju hullem värk nende kollidega, kes tahavad kangesti kõrtsus kõige eest maksta. mul on paar sihukest tuttavat, kellest ma ju näen ja tunnen ja tean, et nende eneseväärikusest saab killustik, kui nad peaks arve naisterahvaga pooleks tegema. siis on küll alati jube piinlik. ütled, et teeme arve pooleks, on teine haavunud, lased mehel maksta, on endal tiba sitt tunne, nagu oleks teene võlgu või saamatu.

    ole siis niimoodi 🙂

    Vasta
  • 6. nipitiri  |  detsember 27, 2006, 2:16 p.l.

    Kati,

    aga see “sööb ja salgab” prototüüp… küsi talt, kas ta on näiteks… humanist?
    mumeelest on feminismusega juba üle võlli keeratud…
    paistab silma eriti koolis…
    ma olen päris kindel, et poisid pole sugugi puupeamad kui tüdrukud, aga tänu feministlikule valikule (teostavad põhiliselt naisõpetajad)on igas järgmises astmes suhe poiste kahjuks…

    *

    tegelikult oleks mul veel üks küss…
    selle esitaksin Sulle ja…
    Ramloffile kahe peale…
    millised on need pehmed naiselikud väärtused, mis ei ole emalikud, aga ei kuulu üldinimlike väärtuste hulka?

    (ise olen naisliikumistest tõsiseltvõetavaks pidanud näiteks sõjavastaseid liikumisi… sõdurite emade teema)

    Vasta
  • 7. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 2:37 p.l.

    vat mina olen vist vale inimene vastama nipitiri viimasele küsimusele.

    ma nimelt olen veendunud, et ka need nn emalikud väärtused (hoolimine, toetamine, toitmine-katmine jms) on tegelikult üldinimlikud, mitte spetsifiiliselt naiselikud.

    siin hakkab nüüd peale see (õnn või õnnetus?) et feminismil on palju erinevaid voole. sealhulgas ka need, mis rõhutavad spetsiifilisi naiselikke väärtusi.

    mind ise olen pigem väljas klassikalises plaanis võrdõiguslikkuse eest (inimõigused, kodanikuõigused jms kõigile, sh naistele) ja hindan tööd, mida on tehtud soo-uuringute raames(uurimistöö teemal sotsiaalse soo konstrueerimine bioloogilse baasilt).

    ma olen suht veendunud, et sotsiaalne sugu on konstruktsioon (kasvatuslik, uskumuslik) ja ei tule otsejoones bioloogilisest soost.

    nii pehmeid kui karme väärtusi peaks kõigil iseenesest olema õigus praktiseerida bioloogilisest soost sõltumatult.

    et koolis poisse diskrimineeritakse on enam kui halb, aga ma ei usu, et see tuleb feminismist, vaid sellest, et need õpetajad on lollid.

    piigadega, kes on õpetatud olema malbed ja töökad ja mitte väga isesesivad (sest selline peaks ju olema sotsiaalne naissugu)on neil sunnikutel labaselt lihtsam.

    nii et võibolla võtta asja teistpidi. kui ka neiud õpivad olema isepäised, uudishimulikud katsetavad, küsimusi esitavad, ei saa neid kui mugavasti käideldavaid nukukesi enam poistele eelistada. ja humanism võida sellest natuke äkki?

    Vasta
  • 8. notsu  |  detsember 27, 2006, 2:39 p.l.

    Vahele eriti radikaalne näide kõrtsimaksmisobsessiooniga meestest: jalutan poisiga linna peal, kõht tühi, vaja pitsat osta, aga raha on ainult minul. Aga LOOMULIKULT ei saa ta ennast nii jubedalt alandada, et laseks minul pitsa osta, ei, tema jaoks on palju väärikam, kui ma libistan letinurga all raha tema kätte, tema ostab ja libistab tagasisaadud raha leti all uuesti minu kätte.

    Vasta
  • 9. nipitiri  |  detsember 27, 2006, 3:05 p.l.

    Kati,

    olgu… jäägem humanistideks… 🙂
    (“vokabulatoorselt” on feminism siin ja praegu mumeelest “vale sõna”)

    neiud neiudeks…
    sotsiaalses plaanis küpsevad väikesed poisid aeglasemalt kui tüdrukud ja poisse/plikasid üheealisena kooli pannes antakse tüdrukutele tegelik edumaa… juba esimeses klassis…

    Vasta
  • 10. noiaelu  |  detsember 27, 2006, 3:32 p.l.

    ma ei tea, kas väikesed tüdrukud küpsevad tegelikult kiiremini.

    olen kohanud ka teooriat, et nad tunduvad kiiremini küpsevat kuna
    1. neid õpetatakse olema konformsemad, mis jätab mulje suuremast küpsusest (nad lõpetavad rutem puude otsa ronimise, tundmatute asjade uurimise, miks-küsimuste küsimise, piiride kompamise, “sest head tüdrukud nii ei tee”)

    2. kriteeriumid, mille alusel naise küpsuse üle otsutatakse, on lõdvemad neist, mida samas suhtes esitatakse meestele (naine on täiskasvanu küllat, kui suudab niidi nõela taha ajada ja kartulid pannile laduda, täismees aga peaks suutma ühteist ühiskonnas saavutada ja vastutada)

    seetõttu mõjuvadki väikesed tüdrukud vahel nagu väikesed täiskasvanud (oh mis nunnu viisakas väike perenaisuke).

    ja suured mehed mõjuvad sagedasti kui väikesed poisid (näe, mängib jälle oma autode, ideede, aktsiatega)

    lihtsalt poistele on avastamise ja riskimise võimalused suuremal määral alles jäätud.

    mis aga igasugu erikoole (poistele, tüdrukutele, erivajadustega inimestele, valgetele ja mustadele jne) puutub, siis neile ma olen nelja jalaga vastu.

    lapsed ei pea kasvama klaaskupli all, kus on ainult neile omased asjad, inimesed, suhtumised. mitmekesisust peab nägema väiksest saati, kui tahetakse kasvatada tõelist humanisti.

    iseasi, et kool ei peaks (ei tohiks) olla koht, kus hinnatakse ainult huvitut tuupimist ja ilusat käekirja.

    Vasta
  • 11. nipitiri  |  detsember 27, 2006, 4:01 p.l.

    mumeelest on kurjajuur, mis… kes ikka… naisi KKK-sse surub jõmm…
    ja jõmme oleks vähem, kui mehed oleksid haritumad…
    (naistega võrdselt haritud… :))
    kui aga poisid pedagoogidele liiga ebamugvad on,
    siis on see ju nõiaring

    *

    kui tüdrukuid pannakse kooli 6/7-aastaselt, siis mumeelest oleks õigem panna poisid kooli 7/8-aastaselt…

    Vasta
  • 12. notsu  |  detsember 28, 2006, 12:36 e.l.

    Olgu selle sotsiaalse küpsusega, kuidas on, aga puberteet kipub tüdrukutel siiski statistiliselt varem tulema.
    Aga naisi suruti KKK-sse ka siis, kui meestel olid hariduse saamiseks võrratult paremad võimalused kui naistel ning mehed seega naistest keskelt läbi haritumad, nii et ei ole päris nii, et ainult jõmm.

    Vasta
  • 13. heli  |  detsember 29, 2006, 11:57 e.l.

    Poiste ja tüdrukute erinevast küpsemisetempost julgen ma küll oma kogemuste põhjal rääkida. Poiste ja tüdrukute erinevast maailmakäsitlemisest samuti. Esiteks on mul kodus sünnist saati silma ees kasvanud nii meessoo kui naissoo esindajaid, teiseks olen töötanud lastega üle 20 aasta ja ajapikku nii mõndagi reeglipärast märkama hakanud.
    Füüsiline küpsemine algab tüdrukutel varem kui poistel. Kui vaadata 12-13 aastasi poisse ja tüdrukuid kõrvuti, siis on tüdrukud selles vanuses poistest sageli pikemaks jõudnud kasvada (mitte kõik loomulikult, kuid räägime üldisest), samuti on tüdrukutel silmnähtavalt hakanud arenema esmased sootunnused – nii mõnigi vajab juba esimest rinnahoidjat. Samal ajal on selles vanuses poisid täitsa lapsed, nende häälemurre, karvakasv ja muu nähtav-kuuldav mehe füüsise juurde kuuluv hakkab märku andma reeglina 14-15 aasta vanuses.
    Emotsionaalse küpsemise osas tunduvad tüdrukud samuti varem küpsevat, kuigi siinkohal peaksin mõnda aega oma hajali mõtteid korrastama, et seda tundumist kuidagi põhjendada.
    Sotsiaalses plaanis on tüdrukud samuti oma küpsemises natuke ees – enesekontroll, oskus iseennast suunata, situatsioonidega kohaneda, konflikte lahendada on poistel kaua aega tunduvalt nõrgem kui tüdrukutel.
    Intellektuaalselt… vat siin ei oska öelda, sest poiste intellektuaalsed võimed võivad tüdrukute võimetele näiliselt alla jääda just johtuvalt emotsionaalsest ja eriti sotsiaalsest arengust.
    Mis veel? Vanuses, kus tüdrukud hakkavad huvi tundma maailmaasjade korralduse vastu, loevad poisid alles koomikseid ja ronivad puude otsas ringi.
    Selles mõttes olen nipitiriga igati nõus, et õpetajad, kes selliseid asju ei arvesta, teevad poistele ülekohtuselt liiga. Eriti need õpetajad, kes poiste kuuldes neid tüdrukutega võrdlema asuvad. Poisi mehelik eneseväärikus saab tõeliselt valusa hoobi, kui ta naisinimese suust kuulma peab, et ta on kuidagi alaväärtuslikum kui tüdrukud. Nagunii näevad nad üsna õrnas vanuses, kuidas tüdrukud on äkki ilusad, suured, ahvatlevad, nemad aga seal kõrval äbarikud tited, kes peavad naissoo esindajatele sõna otseses mõttes alt üles vaatama – kuidas muidu sa endast pool pead pikemale isendile ikka otsa vaadata saad!
    Mis poiste ja tüdrukute erinevasse maailmakäsitlemisse puutub, siis jälgige vaid, kuidas väikelapsed mängivad. Tüdrukud reeglina hoiavad mitmekesi oma nukunurka (jutt käib vanusest, kus nad veel puude otsa ei roni ja jalgrattaga ringi ei kima), poisid aga ehitavad terve toa täis oma autoteid ning toolidest ja tekkidest onne ning nende mängimine on nii kärarikas, et mõne väsinud vanavanema närvid sellele vastu ei pea. Ja see ei sõltu mitte kuidagi sellest, kuidas neid kasvatatud on. Muidugi on alati erandeid – minu keskmist poega peeti väiksest peast väga sageli tüdrukuks. Mitte ainult tema õrna välimuse tõttu, vaid ta tõepoolest armastas omaette nurgas mängida ega huvitunud eriti autodest. Kuid ma räägin siinkohal siiski üldisest pildist, mitte erandeist.

    Vasta
  • 14. heli  |  detsember 29, 2006, 12:28 p.l.

    Mõnede aastate eest tegin uurimuse õpilaste seas, kus muuhulgas oli küsitud, kuidas muusikaõpilased on rahul oma pedagoogilise repertuaariga, mida neile õppida antakse, ja kuidas nad käituvad, kui mõni raskem koht palas kohe välja ei tule. Ja kuidas nad õpetajapoolseid reageeringuid taluvad.
    Poiste ja tüdrukute vastused erinesid silmnähtavalt ja väga mõtlemapaneval viisil. Tüdrukutele meeldis õppida peamiselt muusikat, mis oli lüüriline, emotsioone pakkuv, ilusakõlaline, poisid seevastu eelistasid muusikat, mis on ergas, efektne, karakteerne ja paneb proovile nende tehnilised võimed.
    Tüdrukud olid palju kannatlikumad harjutama mitmeid kordi samu takte. Poisid vastasid, et kui ei tule välja, siis nad vihastuvad või löövad käega. Seega poiste rutiinitaluvus on tunduvalt nõrgem kui tüdrukutel.
    Samas oli üllatav tulemus, et tüdrukud on tegelikult kergemini solvuvad kui poisid. Poisid leidsid sageli, et täiskasvanu poolne riidlemine nende tegematejätmiste või halva käitumise pärast oli õiglane, tüdrukud aga tundsid, et riidleja on ülekohtune. Siit ehk tuleneb see, et mehed pooldavad jõuvõtteid sagedamini kui naised ega võta konflikte eriti südamesse, samas kui naised põevad teinekord igasugu tülisid väga kaua. Ja siis ütlevad naised, et mehed on matsid ja mühkamid, mehed aga tituleerivad pisaraisse uppuva naise liigõrnukeseks halapajaks ja arvavad, et naine manipuleerib nendega või midagi sellist.

    Ma ei tea nüüd, kuivõrd see kõik feminismusega haakub, pigem võiks see olla tuult tiibadesse lisav neile, kes ütlevad, et feministid ei peaks võrdsust nõudma, kuna mees ja naine on erinevaks loodud. Kuid… kõik oleneb sellest, mida me feminismi all tegelikult mõistame.
    Kui pidada feminismiks seda, et surume naised meestega võrdväärselt kombaineriteks ja naisele mantli selgaaitamine on naise ahistamine ja alandamine mehe poolt, siis on see lollus jah.
    Kui aga mõista feminismi sedapidi, et naisel on võrdväärselt mehega õigus haridusele, õigus rääkida meestega võrdselt kaasa maailmaasjus, kuuluda struktuuridesse, kus otsustatakse ühiskonna arengut, olla iseseisev, mitte sõltuda mehe rahakotist jne jne, siis see on jumala normaalne. Just seetõttu, et eelkõige on nii naised kui mehed inimesed. Ja inimliigi esindajatel on siiski rohkem ühiseid kui erinevaid jooni ja omadusi.

    Vasta
  • 15. noiaelu  |  detsember 29, 2006, 1:22 p.l.

    heameel näha heli 🙂

    aga mis kellegi kuhugi surumisse puutub, siis minu meelest kedagi ei tohi soolise või rassilise vms taolise grupikuuluvuse alusel kuhugi suruda.

    loomulikult ei tohi kellestki vägisi teha traktoristi või ministrit või lasteaiakasvatajat või sanitari või õpetajat.

    aga kedagi ei peaks takistama kelleks iganes saada, kui ta isiklikud võimed seda lubavad.

    Vasta
  • 16. heli  |  detsember 29, 2006, 9:30 p.l.

    Sellega olen ma küll absoluutselt nõus. 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Trackback this post  |  Subscribe to the comments via RSS Feed


Kalender

detsember 2006
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: